Ilmselt paljastades praegu oma võhiklikkust, pean tunnistama, et ei teadnud sellisest kirjanikust varem midagi. Raamatu võtsin ette puhta lehena ja läksin kohe sisu kallale, sirvimata järelsõna või lugemata tagakaant. Eks seepärast paistis mulle sissejuhatava loo põhjal, et tegemist on realistliku autobiograafilise romaaniga Teise maailmasõja järgsest Jaapanist. Minategelase kupeesse rongis tuleb maatüdruk, kes häirib mehe õhtulehe lugemist. Alles novelli lõppu märgitud kirjutamisaasta reetis, et tegemist on Esimese maailmasõja ajaga.
Ka teine novell “Surnuraamat” paistis autobiograafiline, aga ärge laske sellest ennast petta. Neljas-viies lugu on õige satiirilised ja sealt edasi sukeldub ta fantastikasse ja muistenditesse, milles on koos elavad karakterid, põnev lugu, eksootiline keskkond ja küllaga musta huumorit. Näiteks “Hobujalad” on Hiinas töötavast jaapanlasest, kes sureb, kuid ärkab mõne päeva pärast ellu, all hobusejalad. “Nina” on koleda rippuva ninaga mungast (kes püüab sellest keetmise ja nina peal trampimisega lahti saada). “Rasho värav” on rohkem keeskaegne õudukas, nagu ka “Põrgusirm”. Aga kõik lood on head.
Mõnusaks teeb novellid ka jutustaja hääl, mis jätab mulje erakordselt sümpaatsest inimesest (ma ei pea silmas minategelasi, kes mõnes novellis on parajad sitakäkid). Ta oskab ära kaotada distantsi lugeja ja Jaapani vahel. Eksootika on tore asi, aga see võib muuta vahetu lugemiskogemuse vaevaliseks, sest toimuv jääb kaugeks. Akutagawa Ryūnosuke jutustab oma Jaapani lood nii, et ka mina lugejana tunnen ennast “meiena”, ühena neist, kellele ta on kirjutanud.
Kirjakoi 