Otfried Preussler “Krabat”

PreusslerMõned raamatud lihtsalt on sellised, et sa oled kindel, et oled neid lugenud, ja pead elementaarseks, et ka kõik teised on neid lugenud. Sa ei kahtle ju, et elad majas, millel puudub vundament, eks ole?! See oleks jabur.

Pole ju võimalik, et keegi poleks lugenud “Kääbikut” või “Muumitrolli” või Puhhi või “Viplala lugusid” või Alice´it.

“Krabat” oleks ka nagu üks selliseid, aga… Ma vist ikka ei olnud teda lugenud. Kuigi pidasin iseenesestmõistetavaks, et olen. Ja Koselbruchi veskis igatahes olin ma aega veetnud. Kõik oli nagu tuttav, aga jah – polnud lugenud.

Tegelikult ei ole selles midagi imelikku. Minu raamaturiiuli “Krabat” on ilmunud 2000. aastal. Eesti keeles ilmus ta esimest korda aastal 1982  ja sel ajal vanemad ilmselt lasteraamatuid enam ei ostnud, nagu nad olid mõnevõrra varem ostnud “Kääbiku”, “Muumitrolli”, “Viplala lood” ja Alice´i, Marek Pieguse ja Hans Fallada “Lood lastele” – üks toredamaid raamatuid üldse. Ma kahtlustan, et seda ei ole hiljem üldse välja antud, nii et nüüdisaja lapsed ei tunnegi Hans Ihnust ega tea midagi hiireke Vabikõrvast, õnnetusekanast, ustavast siilist, jubedast külaskäigust, kuldsest taalrist ega sellest, kuidas kahvliga sutsti tagumikku torgatakse või kuidas maitseb… üks pekikamar ja leivakoorik. Oi, sellest on küll tuline kahju.

Tolle aastal 2000 ilmunud “Krabati” olin ma ilmselt torganud riiulisse kui millegi, mis lihtsalt peab kodus olema. Ja unustanud, sest ma ju kuidagi teadsin, et ma ikkagi olen seda lugenud. Mis on isegi hea. Sest mulle sai meenuda, et ma ei ole. Ja seda teha.

PS Või kas see ikka üldse ongi lasteraamat? Aga see küsimus käib kõige teiste eelpool nimetatute kohta ka. Kas üks õige lasteraamat ongi see, mis tegelikult ei ole lasteraamat, ja see, mis on, tegelikult nii väga hea lasteraamat ei olegi?? Mine tea. Mine tea…

PPS Aga “Krabati” on nagunii kõik läbi lugenud. See on elementaarne.

Advertisements

Timur Vermes „Ta on tagasi”

vermes_kaas.indd

Ühel hetkel on Adolf Hitler Eva Brauniga Berliinis punkris ja järgmisel leiab end kusagilt tühermaalt (vist) 2014. aasta Berliinis. Romaan sellest, mida Hitler tänapäeva Saksamaast arvaks, kuidas ta kohaneda võiks ja mida Saksamaa temast arvaks. Naljakas, aga teisiti seda vist kirjutada ei saakski. Sellest hoolimata balansseerib hea maitse ja praeguste reeglite piiri peal.

Vermesi Hitler on üsna vintske sell, kes oma oskusega ennast tänapäeva arusaamadest mitte kõigutada lasta natuke meenutab mulle Ivan Oravat. Ta teeb pea kõigest harukordselt veidraid järeldusi. Näiteks vaatab, kui palju on Türgi nimesid äridel ja kui õitsev linn paistab ning arvab, et Türgi tuli Saksamaale viimasel hetkel sõjas appi ja aitas nad võidule. Hiljem saab ta muidugi teada, kuidas ajalugu kulges, aga ega ta ennast sellepärast ei muuda.

Hitler käib ülbelt linnas ringi ja kuulutab kõigile, et on füürer. Berliinlased ei oska sellele muudmoodi reageerida, kui et hakkavad meest pidama koomikuks. Varsti on Hitleril oma telesaade, mida tema teeb kui tõsist probleemsaadet ja mida vastu võetakse kui hullumeelset koomuskisarja. Ainult et kuhu see edasi viib? Hitler nimelt ei ole oma füüreriambitsioone minetanud.

Mind absoluutselt ei huvita Teise maailmasõja saladused ega natside juhtkond. Miks ma peaksin huvi tundma, kas mõni Saksamaa sõjaaja juht pääses Brasiiliasse või mida Hitleri lemmikkoer sõi? Oli üks kohutavalt verine ja jäle periood maailmas, millest ma meelelahutuse mõttes ei taha mitte midagi teada. Seepärast lugesin ka seda raamatut kerge ebamugavustundega. Vahepeal tundus, et raamat on liiga pikk. Et sain naljale pihta, aitab, mis pikka lugu siin ikka lahti rullida. Aga laiali ta ei vajunud ja oli vist ikkagi hea asi.