Daniela Krien “Armastus hädaolukorras”

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde, raamatupoodnik, arst, kirjanik, viiuliõpetaja ja näitleja – neli lugu, neli Saksa DV-s üles kasvanud naist, kelle elud parajate sasipundardena ühel või teisel moel põimuvad. Rahul nad muidugi pole.

Kõlab nagu (õnneliku lõputa) naistekas ja selle piiril ta balansseerib ka.

Struktuur iseenesest on huvitav, see rakursside mitmekesisus – Malika lugu on ka Brida lugu ja nii edasi, aga teisest vaatenurgast.

Ja piiritajad nõeluvad taevas igas loos.

“Armastus hädaolukorras” ilmus Saksamaal 30 aastat pärast Berliini müüri langemist. See nähtamatuna püsiva müüri teema on romaanis sees, aga nii õhkõrn, et jääb peaaegu kahe silma vahele. Sellest on kahju.

Eks see naisteka piiril köielkõnd aita muidugi kaasa ka. Keda huvitaks mingi nähtamatu sein, kui käsil on armulugu? Isegi autorit mitte.

PS Aga taevas nõeluvad piiritajad on toredad.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

Kaks lugu, pärislugu ehk haiguslugu ise ja eksperiment ehk tudengid, kes professori silma all haiguslugu loevad, teadmata, kuhu see kummaline eksperiment peaks viima ja miks.

Tundub see igatahes ohtlik ja õõvastav.

Seda enam, et pole teada, kes haigusloo kirjutas, kas psühhiaater või patsient.

Võte, kus lugejast saab eksperimendis osaleja, on mõjuv. See on ikka üsna veider tunne, kui 21. leheküljest peale saadab sind teadmine, et lugemist jätkata tohiks vaid meditsiinilise järelvalve all. Mida vaesel lugejal muidugi ei ole kuskilt võtta.

Aga eks ta loeb edasi, kus ta pääseb, kuigi tõlge ei ole suurem asi. Aga on nagu on.

Psühhiaatrid ja patsiendid, üksikud saared, seekord siis saare asemel kliinik ja lumetorm, selles asjas ei pea Fitzeki lugeja pettuma.

Kõike seda arvestades võiks “Hingemurdja” olla hea, aga miskipärast ei ole. Psühhiaatria keerdkäikud ja mõistatused mattuvad hirmsa rapsimise, ühest ruumist teise tormamise, jalga astutud klaasikildude ja kes teab mille alla veel.

Selles osas on “Hingemurdja” nagu Fitzeki “Ära lõigatud” – natuke liiga palju verd, aga noh, eks see ole maitse asi.

Tunne, et lugeja on tõesti mingis kummalises ohus, kaob ajapikku ära.

Ja see, kes too eksperimenti läbi viiv professor on, ei ole üllatav. Mitte et see oleks kuidagi aimatav olnud, see lihtsalt… ei tundu nagu oluline. Lihtsalt üks seik, et ahah.

Idee tekstist, mis kätkeb endas kurja, et seda paljundada, on paeluv. Et kas see on võimalik.

Iseenesest huvitav ja märkimis väärt detail on Fitzeki “Teraapiast” tuttavad Anna Spiegel ja Viktor Larenz, patsient ja psühhiaater.

Ja oi, “Teraapia” oli hea!

Sebastian Fitzek ja Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Vat seda raamatut küll ei julge soovitada.

Aastal 2006 “Teraapiaga” debüteerinud Fitzek – Saksamaa üks menukamaid (krimi)kirjanikke – on avaldanud märkimisväärse hulga põnevikke, sh terve rea koostöös. Aastal 2012 ilmunud “Ära lõigatud” on üks neid. Ei tea ju, kuidas see Saksamaal müüs, aga võiks arvata, et kui 14 aastat jutti kirjutada romaan või kaks aastas, olgu siis kellegagi kahasse või üksi, siis läheb lahjaks kätte. Või kaubaks. (Eeskujulikult) konstrueerituks.

“Teraapia” oli hea. Isegi väga hea. Teistmoodi kogu selles Põhjamaade krimiromaanide uputuses, mis meil valitseb. Kuidagi värske. “Ära lõigatud” paraku seda ei ole. Avada see “Teraapia” tuules ja leida end… No ma ei teagi. Lihtsalt ühest järjekordsest (kehvemapoolsest) Põhjamaade laadis krimiloost. Lehekülgede kaupa telefoni teel juhendatavat lahkamist kõigi üksikasjadega on ikka liig. Ja see, et üks või teine tegelane midagi valesti näeb või saab aru või tajub. Kui seda juhtub ikka ja jälle ja jälle ja jälle, siis – võttena see lihtsalt ei tööta.

Ja – no ma saan aru, et ühe pehmekaanelise kriminaalromaani tõlkele – mitte et see raamatu hinnas kuidagi kajastuks – ei saa väga suuri nõudmisi esitada, aga kõik need õigekirjavead olid ka nagu liig. Hea, et ma seda ei ostnud. Kuigi kaalusin.

PS Tore koht oli praktikant Ingolf von Appeni prillid, mis lahkamise ajal laiba sisse kukkusid.

PPS Koomiksikunstnik Linda ahistamise lugu olnuks ehk põhiloost huvitavam, kuid jäi paraku marginaalseks. Ja üldse – kas üks kriminaalromaan ikka peab osundama ühiskonnaelu kitsaskohtadele? Jah, ta võib seda teha, kui see on hästi tehtud, aga ilmtingimata vist ikka ei pea.

Martin Baltscheit “Jänese kuld”

Kas te kujutate ette sellist suurte lehekülje mõõtu piltide ja vähese tekstiga väikelasteraamatut, kus pole tegelaste seas ühtegi last ega ka kedagi teist, mõnda looma või pisimutukat, kellega ennast samastada?

Lasteraamatut, kus pole ühtegi head tegelast. On vaid kurjad, valelikud, kadedad ja ahned.

Kus valitsevad hirm, õud ja meeleheide, paanika ja peataolek ning õhk on hädaldamisest paks.

Kus kasutatakse sõnu “testament” ja “surm” ning mitte keegi ei hooli mitte kellestki.

Ja otse loomulikult ei mingit õnnelikku lõppu.

Muidugi pole selles raamatus ka midagi õpetlikku.

Noh, kui te sellist väikelasteraamatut ette ei kujuta, siis lugege “Jänese kulda” ja te ei kahetse. See on pööraselt lõbus, vaimukas ja sama filosoofiline kui muumitrollid.

See raamat peaks kodus olema. Mina igatahes otsin. Muide, see on poes alla hinnatud. Ja lugenud olen ma seda juba täitsa mitu korda. Neli-viis, ma arvan. Ja pilte vaadanud.

Selle üle ma muidugi mõtlesin, mida lapsed “Jänese kullast” võiksid arvata. See küsimus tekkis. Nagu ka see, kas mõni siinne kirjastus võtaks sellise mittenunnu ja küsimusi tekitava raamatu avaldada, kui see varem Saksamaal kuulsaks ei oleks saanud. Kahtlane.

Aga et lapsed…

Kas mulle endale lapsena oleks “Jänese kuld” meeldinud? Ega väga täpselt ju ei  tea, aga pole põhjust arvata, et ma lapsena täiesti teine inimene oleks olnud.

Lapsi ei tasu alahinnata. Baltscheit seda igatahes ei tee.

“Mõrvar. Saksa kriminaal- ja põnevusjutte”

“Mõrvar” ilmus 1990. aastal sarjas Põnevik. 24 juttu 24 Saksa autorilt alates Schillerist ja lõpetades 20. sajandi alguse kuulsate kirjameestega, nagu Heinrich Mann, Schnitzler ja Brecht. Ligi 600 lehekülge. Ma ei püüagi seda jutulasu ükshaaval tutvustada ja isegi ühist nimetajat on neile mõnel puhul rohkem kui saja-aastase vahega ilmunud tekstidele raske leida. Võin öelda, mis ta ei ole.

Põneviku sarja esimese raamatu lõpus olid tutvustused kõigist sarja kavandatud raamatutest. Seal oli selle raamatu pealkirjaks veel “Märter või mõrvar?” Olin sellest üsna elevil, sest kujutasin seda ette Jiri Mareki “Panoptikumi” (Mirabilia) laadsena, mis koosnes Praha kriminaalpolitseinike hullult põnevatest juhtumistest ja mis oli mul ribadeks loetud. Seda see ei olnud.

Suurem osa lugusid ei ole praegu suurem asi meelelahutus ega isegi mitte krimkad tänapäeva mõistes. Mõned seepärast, et on nii vanad, et kirjutamise ajal ei olnud see žanr veel välja kujunenud. Pigem püütakse lugudega lugejais judinaid tekitada kui panna mõrvarit välja nuputama. Osa lugusid, eriti värskem kraam on psühholoogilisem ja ühiskonnakriitilisem. Neis püütakse mõista, mis teeb inimesest tapja. Lihtsalt seikluslikku kraami ja meelelahutust oli samuti. Kõige selle seas oli pool tosinat head juttu, mis nii suure valimi puhul on ilmselt möödapääsmatu.

Ma ei kahetse, et “Mõrvari” üle lugesin, aga põhiliselt oli sellel silmaringi avardav ja hariv mõju, mitte meelt lahutav või lugemisrõõmu pakkuv. Paljukest meil praegu 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Saksa jutte ikka tõlgitakse ja autorite valik on raamatus lai.

David Wagner “Elu”

“Elu” võitis 2013. aastal Leipzigi raamatumessi auhinna.

Seda tagakaanelt lugedes mõtlesin, mida sellest õigupoolest arvata. Messiauhind?! Aga sulatõsi – “Elu” on täpselt niisugune raamat, mis võidab raamatumessi auhinna ja… Ma ei teagi… Unustatakse järgmiseks hooajaks, kuigi raamatutel ei peaks ju olema hooaegu. Ei tohiks olla. Raamat ei ole midagi hooajalist.

Aga “Elu” on just selline messihooaja raamat.

Ei ole kehv, mõnel leheküljel isegi üllatud ja peatud. See kiirabiauto juhi võrdlemine Styxi paadimehega on ju üsna nutikas ja kuidagi ootamatult poeetiline. Autor võtab naksti lugejal turjast kinni ja tõstab ta argielust välja.

Ajaa, ja siis see need surmakuulutused, lehekülgede kaupa, mis mõjuvad lõpuks pööraselt naljakalt. Niisugune kummaline võte. See oli huvitav. Kuigi ma ei oska öelda, kas mul oli lihtsalt niisugune tuju või töötab see tõepoolest. Tegelikult – vahet pole. Minu puhul ju töötas ja mul pole mingit põhjust end kuidagi ainulaadseks või erandlikuks pidada. See kummastav tunne, kui napakalt naljakalt (ja juhuslikult) mõjub surm, kui see on vaid teade ajalehes. Ja kui teistmoodi see mõjub, kui see puudutab sind ennast.

Muidugi hakkas mind huvitama, ja keda ei hakkaks, kas see teos on ehk autobiograafiline. Kogu see meditsiiniterminoloogia ja nii edasi. Selle kohta ma paraku midagi teada ei saanud. Küll aga sain ma teada, et autorilt on ilmunud romaan “Minu öösinised püksid” ja esseekogumik “Mis värvi on Berliin” – missugused suurepäraseed pealkirjad, eriti esimene!

Sebastian Fitzek “Teraapia”

Ühtegi Saksa põnevikku vist ei olegi varem lugenud. Vähemalt ei tule ette kogu selles Põhjamaade (ja muidugi Ameerika) kriminaalromaanide (ja põnevike) tulvas. No ja need viimase aja Šoti “surmad” muidugi ka. Nendega võrreldes on “Teraapia” lausa väärtkirjandus.

Aga tasus lugeda küll. Põnev (isegi üsna) oli lõpuni välja ja siis tuli veel mõtelda, mida autor selle viimase lausega õigupoolest ütelda tahtis ja kuidas see kõik siis ikkagi oli.

Üsna veider (aga huvitav) võte igatahes, kui kõik, mis juhtub, juhtub tegelikult ainult peategelase peas. Mis seletab lõpuks kõik need ebaloogilisused. Unenäod (ja psühhoosid) ei olegi ju loogilised.

Kogu see ümberkeeramise värk, et alguses on nagu nii, aga lõpuks tuleb välja, et on hoopis naa (või tagurpidi) – seda on ikka varem ka ette tulnud, aga millegipärast ei ole ära tüüdanud. Ei tüütagi vist, kui seda oskuslikult teha, ja Fitzek on teinud.

Nii et loetagu.

 

Otfried Preussler “Krabat”

Mõned raamatud lihtsalt on sellised, et sa oled kindel, et oled neid lugenud, ja pead elementaarseks, et ka kõik teised on neid lugenud. Sa ei kahtle ju, et elad majas, millel puudub vundament, eks ole?! See oleks jabur.

Pole ju võimalik, et keegi poleks lugenud “Kääbikut” või “Muumitrolli” või Puhhi või “Viplala lugusid” või Alice´it.

“Krabat” oleks ka nagu üks selliseid, aga… Ma vist ikka ei olnud teda lugenud. Kuigi pidasin iseenesestmõistetavaks, et olen. Ja Koselbruchi veskis igatahes olin ma aega veetnud. Kõik oli nagu tuttav, aga jah – polnud lugenud.

Tegelikult ei ole selles midagi imelikku. Minu raamaturiiuli “Krabat” on ilmunud 2000. aastal. Eesti keeles ilmus ta esimest korda aastal 1982  ja sel ajal vanemad ilmselt lasteraamatuid enam ei ostnud, nagu nad olid mõnevõrra varem ostnud “Kääbiku”, “Muumitrolli”, “Viplala lood” ja Alice´i, Marek Pieguse ja Hans Fallada “Lood lastele” – üks toredamaid raamatuid üldse. Ma kahtlustan, et seda ei ole hiljem üldse välja antud, nii et nüüdisaja lapsed ei tunnegi Hans Ihnust ega tea midagi hiireke Vabikõrvast, õnnetusekanast, ustavast siilist, jubedast külaskäigust, kuldsest taalrist ega sellest, kuidas kahvliga sutsti tagumikku torgatakse või kuidas maitseb… üks pekikamar ja leivakoorik. Oi, sellest on küll tuline kahju.

Tolle aastal 2000 ilmunud “Krabati” olin ma ilmselt torganud riiulisse kui millegi, mis lihtsalt peab kodus olema. Ja unustanud, sest ma ju kuidagi teadsin, et ma ikkagi olen seda lugenud. Mis on isegi hea. Sest mulle sai meenuda, et ma ei ole. Ja seda teha.

PS Või kas see ikka üldse ongi lasteraamat? Aga see küsimus käib kõige teiste eelpool nimetatute kohta ka. Kas üks õige lasteraamat ongi see, mis tegelikult ei ole lasteraamat, ja see, mis on, tegelikult nii väga hea lasteraamat ei olegi?? Mine tea. Mine tea…

PPS Aga “Krabati” on nagunii kõik läbi lugenud. See on elementaarne.

Timur Vermes „Ta on tagasi”

Ühel hetkel on Adolf Hitler Eva Brauniga Berliinis punkris ja järgmisel leiab end kusagilt tühermaalt (vist) 2014. aasta Berliinis. Romaan sellest, mida Hitler tänapäeva Saksamaast arvaks, kuidas ta kohaneda võiks ja mida Saksamaa temast arvaks. Naljakas, aga teisiti seda vist kirjutada ei saakski. Sellest hoolimata balansseerib hea maitse ja praeguste reeglite piiri peal.

Vermesi Hitler on üsna vintske sell, kes oma oskusega ennast tänapäeva arusaamadest mitte kõigutada lasta natuke meenutab mulle Ivan Oravat. Ta teeb pea kõigest harukordselt veidraid järeldusi. Näiteks vaatab, kui palju on Türgi nimesid äridel ja kui õitsev linn paistab ning arvab, et Türgi tuli Saksamaale viimasel hetkel sõjas appi ja aitas nad võidule. Hiljem saab ta muidugi teada, kuidas ajalugu kulges, aga ega ta ennast sellepärast ei muuda.

Hitler käib ülbelt linnas ringi ja kuulutab kõigile, et on füürer. Berliinlased ei oska sellele muudmoodi reageerida, kui et hakkavad meest pidama koomikuks. Varsti on Hitleril oma telesaade, mida tema teeb kui tõsist probleemsaadet ja mida vastu võetakse kui hullumeelset koomuskisarja. Ainult et kuhu see edasi viib? Hitler nimelt ei ole oma füüreriambitsioone minetanud.

Mind absoluutselt ei huvita Teise maailmasõja saladused ega natside juhtkond. Miks ma peaksin huvi tundma, kas mõni Saksamaa sõjaaja juht pääses Brasiiliasse või mida Hitleri lemmikkoer sõi? Oli üks kohutavalt verine ja jäle periood maailmas, millest ma meelelahutuse mõttes ei taha mitte midagi teada. Seepärast lugesin ka seda raamatut kerge ebamugavustundega. Vahepeal tundus, et raamat on liiga pikk. Et sain naljale pihta, aitab, mis pikka lugu siin ikka lahti rullida. Aga laiali ta ei vajunud ja oli vist ikkagi hea asi.