Sally Rooney “Kaunis maailm, kus sa oled”

Tegelikult, kui ta juba Schillerilt laenatud on, kõlaks “Schöne Welt, wo bist du?” pealkirjana paremini kui “Kaunis maailm, kus sa oled” või kuidas?

Aga jah, ma saan aru küll, et siukse pealkirjaga raamatut oleks raske müüa. Kui mitte võimatu. Kes seda ostaks?! Aga võib-olla selles asi ongi? Et kõik muudkui müüvad. Või ostavad. Või mõlemat vaheldumisi. Kuidas keegi.

Muidugi pole asi ainult selles, aga siiski on see osa kogu sellest lõputust ängist, mis Rooney tegelasi valdab, nii et peatükkide lõpud haihtuvad pimedusse. Nutikas võte, muide. Süvendab võõrandumist.

Nagu seegi, et kirja teel näikse Rooney tegelased üksteiseni jõudvat paremini kui suusõnal. Ja ma ei mõtle siin Facebooki. Ma mõtlen vanu häid kirju. Noh, olgu. Elektroonilisi. Aga ikkagi kirju. Korralikke pikki meile. Kogu ülejäänud suhtlus on nii üle kivide ja kändude, et mine hulluks. Ja eks nad lähevad ka.

Elu ja maailm on kusagil mujal. Kui on. Justkui käeulatuses, aga kätte ei saa. On üksindus, asjad ja äng.

“Mõtlen kahekümnendast sajandist kui ühestainsast pikast küsimusest, ja lõpuks panime vastusega puusse. /…/ Või ehk oli see lihtsalt ühe tsivilisatsiooni lõpp, meie oma, ja millalgi tulevikus asendub see teisega. Sel juhul seisame viimases valgustatud toas enne pimedust ja oleme millegi tunnistajaks.”

Mitte et ma seda väga hästi ette kujutaks, aga aastal 2022 kolmekümnene olla tundub ikka mõnevõrra keerulisem kui selle üheainsa pika küsimuse lõpus, paar silpi enne küsimärki või nii.

Eks jama oli ikka, aga vähemalt ei olnud seda viimase valgustatud toa küsimust. Zeitgeist oli teistsugune.

Lugu ise oleks ehk mõjusam ilma kahe viimase peatükita. Kui ajastu ahistavad asjad sedasi ära solkida, et üks suur happy end ja schöne Welt jääbki, siis milleks üldse vaeva näha ja neid üles tähendada?!

PS Aga raamat on hea.

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

vestlused-sõpradega“Vestlused sõpradega” on kahtlemata üks viimase aja paremaid lugemisi. Või isegi mitte viimase aja.  Üldse.

Ei raatsi käest panna ja pärast mõtled veel tükk aega.

Erinevalt neist häist, mille paned iga natukese aja tagant käest, lõpuks saad ikka läbi… ja pärast mõtled veel tükk aega.

Kui hakata ümber jutustama, siis kõlaks “Vestlsed sõpradega” nagu mage naistekas. Mis on Kaire peal kontrollitud. Tõepoolest kõlas.

Aga ta ei ole, mitte ühegi kandi pealt.

Kui püüda kuidagi teisiti, siis on need sõna otseses mõttes vestlused. Sõpradega.

Aga veel rohkem seda, millest ei  vestelda. Kuigi peaks.

Või mine sa tea, vahest ei peaks ka.

Vahet pole. Selline väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest.

Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga. Mingis mõttes “Klaaskupli” moodi.

PS Küll on hea, et Tiina seda mulle soovitas. Ise ei oleks osanud.

PPS Tegelt oli mul kogu aeg selline tunne, nagu see oleks Silvia kirjutatud.

Meie Silvia. Mitte Plath.