Sarah Winman “Plekkmees”

PlekkmeesNonii.

Et “Plekkmees” oli siis eelviimane raamat raamatukogust.

Üks on veel jäänud – “Reisija” Jean-Christophe Grangé – määramata ajaks.

Küll on hea, et Ulvi selle mulle toidupoe kassasse tõi. Raamatukogu oli selleks ajaks juba kinni, esialgu 1. maini, kui miski ei muutu. Kas muutub, ei tea.

700 lehekülge suurepärast krimkat – see ikkagi on midagi. Lohutav igatahes.

Aga “Plekkmees” – ega selle kohta olegi muud öelda kui Tokarczukile toetudes nentida – kurbus on viies ürgelement. Maa, tuli, vesi, õhk ja – kurbus.

Mis kogu oma koleduses on ikkagi imeilus.

Winmani kõige kurvem raamat, kuigi kurvad on nad kõik.

“Imeliste sündmuste aasta” on kõige ilusam. “Kui jumal oli jänes” on kuskil vahepeal.

Mingis mõttes eriolukorras elame kõik. Kogu aeg. Ainult me ei. Pane seda tähele. Või siis paneme. Vahet pole.

Aga nüüd “Reisija” kallale, kuni seda jätkub.

PS Eks üht-teist ole ju oma riiulites lugemata ka.

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

winmanLugu, mis algab unenäo sabasulgedega, mis lipsavad peost, ei saa olla muud kui kaunis.

Pagar, kes küpsetab oma leibade sisse laulud ja mälestused.

Vana naine, kes ootab.

Aeg, mil keegi ei mäleta enam, kui sa olid laps.

Hirm oma elu ära unustada.

Kuulujutupüüdja. (Sõna otseses mõttes, see on selline lõks.)

Taevast alla visatud meritähed, kelles ei kustu igatsus kodu järele.

Merineitsist ema, kes lasti hülge pähe maha.

Sõjast tagasi tulnud mees.

Ajakirjadest välja lõigatud tükkidest kokku kleebitud pilt.

Jah, “Imeliste sündmuste aasta” on muinasjutt, nagu on muinasjutt terve maailm ja elu. Või siis mitte. Oleneb kuidas võtta.

Lõppude lõpuks oleneb kõik vaatenurgast ja valgusest.

Paar tsitaati ka.

“Voodi oli üles tehtud ja Marvellous oli sellele laotanud oma elu kõige tähtsamad asjad. Seal lebasid astelherneõis, meritäht, ühepennine münt ja huulepulk. Veel oli seal Ameerikast saadetud postkaart ja väike merikarpidest laegas, mida ta ema oli kunagi rinnal kandnud. Majapidamine oli korda tehtud.”

“Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused.

/…/

Aga mida mälestused teevad?

Annavad magusa maitse, kostis Wilfred naeratades. Aga mälestustega ole ettevaatlik, hoiatas ta. Koos mälestustega võib muudki tainasse pugeda.

Näiteks mis? uuris Peace.

Näiteks kahetsus.

Aga mida kahetsuse vastu teha?

Lisa rosinaid! teatas Wilfred uhkelt.”

PS Tea, mis maitsega see laukaploomidžinn küll võiks olla?!

Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”

Winman“Kui jumal oli jänes” on natuke nagu Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” – lapsest jutustaja, ühe korraliku kunstisaali täis kummalisi sugulasi ja tuttavaid, üks veidram kui teine.

No ja muidugi 11. septembri kaksiktornide katastroof.

Kui ühe parafraasiga kokku võtta, siis on see lugu ajast, mil unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad, maiustused maksid penni ja jumal oli jänes.

Mulle lihtsalt tuli ühel heal päeval raamatukogus meelde, et Lehte oli hakanud “Kui jumal oli jänesest” rääkima pärast seda, kui mina olin talle rääkinud Nicole Kraussi “Suurest kojast”.

Mis omakorda tekitab tagantjärele veel ühe seose, sest Kraussist Foerini pole pikk tee.

Seda, kuidasmoodi jumal oli jänes, Lehte mulle ei ütelnud. Ütles, et ei saa seda teha.

No ja ega ta saanud ka. Kuidas sa ütled, kui jumal on jänes ja sul on võti, aga ei ole lukku ja kirjutuslaud on kadunud 🙂

Selleks oleks vaja kolme romaani täit sõnu. Nii et loetagu. Kõiki kolme.