Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”

kaldmaaTegelikult ei peakski selle raamatu kohta midagi ütlema. Peaks ainult lugema.

Sest mida siis õieti öelda. Ütlemiseks on “Kaks armastuslugu” liiga isiklik. Ja liiga valus.

Selline alasti valus.

Tõsi, mitu korda tabasin end mõttelt, kas tõesti võis nii hull olla. Mitte et ma kahtleks, aga… Küllap ta võis. Sest “Kahes armastusloos” midagi universaalset. Vähemalt neile, kes teavad. Ja mäletavad.

Ning peale selle, need kakski on juba üle jõu rasked, eks ole, küll me teame, just see mäletamise osa, võiks ju ära unustada, aga ei unusta, ning peale selle julgevad sellest ka rääkida.

See on veel rohkem üle jõu, kuigi – ega väga palju ju rääkida olegi. Piisab sellest, kui rääkida tüdrukust, kes kasvas üles Eesti pärapõrgus ja tahtis saada kirjanikuks.

Ning lisada sellele: “Üks, mida ma alati kindlalt olen teadnud, on, et mina olen süüdi.”

Alati süüdi. Ükskõik kui tubli, ikka süüdi.

PS Ja maasikad ei ole söömiseks! Maasikad on sissetegemiseks! Elementaarne!

 

Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

olla-üheksavägine“Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,/mitte see mis oli, vaatan mina ise,/ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.”

Need Ene Mihkelsoni read on Hainsalu valinud oma “Üheksavägise” motoks.

Üks väheseid kordi, võimalik, et ainuke, mil moto on põhjendatud. Mu arust. Sest kes neid motosid ikka nii väga viitsiks lugeda, eriti šoti kriminaalromaanide puhul, eks ole, ja nende üle mõtelda. Motod on ikka rohkem nagu autori eraasi, mis puutuvad kirjutajasse, mitte lugejasse.

Aga mitte “Üheksavägise” puhul. Hainsalu lõpetab oma raamatu tõdemusega, et tema on. Mina olen. Alati on olevik, mis jääbki kestma.

Ma poleks “Üheksavägist” lugenud, kui memm  ei oleks seda kiitnud. Kui see ei oleks teda puudutanud ja liigutanud. No ja selge see. Nii nagu mind on puudutanud ja liigutanud Kati Murutari “Projektilaps Pärnust” ja Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”, puudutas “Üheksavägine” memme.

Puudutamiseks peab olema üks aeg ja üks ruum.

Ometi puudutas “Üheksavägine” ka mind, mingil moel on selle ruum ja aeg ka minu omad, kasvõi sedapidi, et nii mõnedki seigad minu-eelsest või minuga paralleelsest “Üheksavägise” aegruumist olid mulle juba teada ja tuttavad. Memme juttudest.

Eks needki ole olevik. Mis jääb kestma.

PS Et see nüüd jälle meelest maha ei läheks, siis olgu see siia kirja pandud.

See raamat, mille kohta ma Tarmole ükskord ütlesin, et tuleb kindlasti lugeda, ja mille kohta Tarmo tükk maad hiljem küsis, et mis raamat see oli, see eesti kirjaniku, elusoleva kirjaniku raamat, mida peab lugema, aga ei ole Õnnepalu ega Luik, ja mida ma toona kuidagi ei suutnud meelde tuletada, see on Lehte Hainsalu “Kellakuuljad” – suurepärane raamat.

 

Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”

veiko märkaLäksin raamatukokku, et Borges tagastada. Ei kavatsenud seekord sealt midagi võtta, sest olin just alustanud Riikka Pelo “Meie igapäevase elu” lugemist. Olin selle ostnud ja – see on üsna paks raamat.

Paraku selgus, et nii lihtne see siiski pole. Tuli välja, et kaks kuud tagasi olin avaldanud tungivat soovi lugeda Veiko Märka “Tiigriaastat hullumajas” ja nii see raamat mind seal leti all ilusti ootaski.

Pärast kahte kuud olnuks kuidagi piinlik öelda, et ma seda enam ei taha. Naasin koju, raamat kotis. Järgmisel päeval mõtlesin, et olgu, vaatan siis, mida see Veiko seal kirjutab. Ja lugesin raamatu enam-vähem ühe jutiga läbi.

Eks see tõik kõnele “Minu Tiigriaastast” juba nii mõndagi.

Süvenesin raamatusse kaantest peale. Kaane pöördel nimelt on osa tolleaegset, tõenäoliselt siis 1986. aasta ajalehte, kust muu hulgas võib lugeda, et ilmunud on Kaplinski “Käoraamat” (trükitud 12 000 eksemplari) ja Vallisoo “Kõnelevad ja lendavad” (trükitud 5000 eksemplari). Jeerum!

Ma ju olin need raamatud ostnud, selsamal 1986. aastal, “Käoraamatu” küll mingitel segastel ja selgitamata jäänud asjaoludel mõne aasta eest ära kinkinud, aga Vallisoo on mul tänini riiulis. No ja nii edasi. Esi- ja tagakaas ajalehega katta tundus väga nutika võttena. Edasi läks veel paremaks.

Ma küll ei tea, kuidas võiksid lugeda Märka raamatut näiteks praegused paarikümneaastased. Ühe, tõenäoliselt noore raamatulugeja arvamuse järgi – internetist leidsin – on muidu humoorikas Märka “Tiigriaastas hullumajast” harjumatult tõsine ja isegi vanainimeselik. No ma ei tea. Mind igatahes ajas naerma küll ja mitte korra või paar, vaid ikka rohkem. Aga eks ma ole ise ka juba vanainimene. Ja Veiko naljad on mind alati naerma ajanud.

Pealkiri on mõnes mõttes eksitav, hullumajale on Märka pühendanud ehk kolmandiku raamatut nagu ka 1986. aastale, mida ümbritseb, ütleme siis et eel- ja järellugu. Aga see on vaieldamatult see aeg. Nende aeg, kes mäletavad 1987. aasta erakordselt külma jaanuarikuud, nii külma, et jätsin Tallinnast Tartusse sõitmata, sest Kivimäel oleks minu ära olles vesi ära külmunud ja ma kahtlustasin, et ma ise teel Tartusse ka. See on nende aeg, kes mäletavad, et Sauele pääses vaid rongiga. Nende aeg, kes mäletavad Munka ja Ilmret ja Saue jaamahoonet ja Saue toidupoodi ja öist Tartu-Tallinna rongi ja nii edasi.

Kuidagi kahtlaselt palju ronge, eks ole, aga mis teha. 1986 juba oli kord selline rongide aasta.

“Minu 1986” on väga tore raamat. Ja naljakas raamat. Ja soe raamat, sest ikka on tore lugeda, kui keegi mäletab sama aega ja sama ruumi nii, nagu see oli, nii, nagu sa tead selle olnuvat. Tõsi, mina ei pidanud aastal 1986 istuma hullumajas, et sõjaväe eest pääseda, ega kaevama Saue metsa alla punkrit. Mina istusin Teaduste Akadeemia raamatukogus, kus õppejõududel ja üliõpilastel oli võimalik kohapeal lugeda n-ö poolkinnise (või ma ei tea kui kinnise) fondi raamatuid. Mäletan end toona lugevat Noor-Eesti ja Siuru albumeid ja Tugalse Kalevipoja-kriitikat. Küllap lugesin ka muud, mida tollastele filoloogihakatistele ülikoolis ei õpetatud. Aga kas pole see mitte sama kui sõjaväe eest hullumajas istuda? Õppida midagi, mida ülikoolis ei õpetata?! Kas pole seegi omamoodi hullumeelusus?! Praegused kahekümnesed ei kujutaks kumbagi olukorda ette ja arvaksid, et tõenäoliselt oli meil väga raske ja me olime väga õnnetud. Noh, me ei olnud. Tegelikult. Ega olnud meil ka nagu raske. Aga mine tea. Võib-olla me mäletame valesti. Ja palume vabandust. Seda nagunii.

Jah, teatud mõttes see ehk ei olnudki nii tore, see 1986, poliitiliselt korrektne oleks öelda, et ei olnud, aga see oli meie aeg. Ma ei usu, et praegused paarikümnesed oleksid subjektiivselt õnnelikumad. Objektiivselt ehk küll, aga… Kui tõele au anda – kellele see objektiivsus ikka nii väga korda läheb? Eks sellest kirjutagu kord praegused paarikümnesed. Märka on kirjutanud oma ajast ja ta on teinud seda meisterlikult. Ah jaa, ja siis see kartulivõtt. Kindlasti pole too vanaema ja kartulite raam juhuslik. Kartulid, see on midagi fundamentaalset. Kes on end kord kartulitest vabaks võidelnud, see teab.

Ja veel. Kõik see, mis noil aastal juhtus… Ma olen üsna veendunud, et kui Märka kirjutaks kord raamatu “Minu 2018 jne”, ja ma väga loodan, et ta kirjutab, või mis iganes (minu) aastast, siis oleks selles täpselt niisama palju absurdi kui aastas 1986, olenemata riigikorrast või millest iganes. Võib-olla sellepärast ta oma nina alailma sügabki. Märka nina on absurdi koha pealt nii tundlik, et hakkab tahes-tahtmata alalõpmata kihelema.