Eeva Park “Minu kuninglikud kaelkirjakud”

Et siis sari “Kirjanikud omavahel” – ilusad raamatud. Isegi väga ilusad kätte võtta ja silmale vaadata. Aga natuke nagu kerglased ka. Natuke kaubastatud. Et siis selline formaat.

Aga see selleks.

Kui mõelda, siis neid on ikka vaja. Seda põhjust sulg haarata. Sest muidu jääks need lood ehk üles kirjutamata. Või vähemalt mõned jääks. Sellest oleks kahju.

“Minu kuninglikud kaelkirjakud” on natuke nagu Chevalier “Kirkas kumas” – William Blake, Debora Vaarandi või Friedebrt Tuglas, mis vahet seal on. Mia Bernerist rääkimata.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsamad ju pisiasjad. Suurtest me teame nii või teisiti nagunii, neid saab üles tähendada igaüks. Pisiasju aga teavad vaid need, kellel on olnud õnne sattuda lähedusse, kes toda kirgast kumagi on ehk tajunud alles tagantjärele.

Eks see ole enamasti kurb, kui see on aus, sest kuninglikud kaelkirjakud ongi kurvad, see on neil loomuses.

“Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi,” alustab Park, et lõpetada “Minu kuninglikud kaelkirjakud” lausega: „Nüüd olin ta otsimisega juba lootusetult hiljaks jäänud, sest kuigi me olime Lillehammeris veel mitu päeva, ei kohanudki ma enam Mia Berneri leegitsevat kuju.”

Eks kirjutajale jää tühjad pihud, sest ta on tuult püüdnud, aga ainult peaaegu tühjad. Midagi on ta ikka kinni püüdnud ka. Täpselt nii vähe või palju, kui see on üldse võimalik.

 

Veiko Märka “Elu on sõna”

“Elu on sõna” on sarjast “Kirjanikud omavahel” – kümme Eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu autorite omavaheliste suhete kaudu.

Märka teeb seda enam-vähem nii, nagu tegi tema kirjandusõpetaja – äärmiselt omapärane persoon, kelle puhul (nagu Märka ütleb) esines harva mõtestatud pedagoogitegevust. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega – neid paistis jätkuvat – ja Märkale kirjanikud meeldisid. Või vähemalt äratasid suuremat huvi kui kirjandus ise. Neist (juba oma) kokkupuuteist ta jutustab, see kõik on huvitav, aga otse loomulikult kõneleb raamat – nagu iga raamat, midagi üllatavat selles ei ole – rohkem autorist endast kui neist, kellest ta parasjagu kõneleb.

Nagu võiski oodata, saab kõvasti nalja, Märka kirjutab just nii, nagu ta räägibki: nägu äärmiselt tõsine, isegi veidi traagiline, ja hääl selline, et midagi naljakat selles kõiges nüüd küll ei ole, kuigi on ikka küll. Isegi väga.

Mis aga on üllatav – “Elu on sõna” näitab autorit peale tavapärase veidi ka hoopis teise – tõsise ja isegi lüürilise kandi pealt.

Selle tõestuseks tsitaat:

“Tavalisest inimesest ei jää järele muud kui fotod, kuid need annavad edasi vaid näojooned. Tõsi, elupuuhekk, mille mu vanavanaisa veidi enne surma (1936) Sauele istutas, oli päris heas seisukorras veel kaheksakümnendatel ning praegugi on paar puud järel. Miks see hekk mulle lapsena nii tähtis oli, ei mäleta. Peale perekonnapärimuse kindlasti ka sellepärast, et elupuud lõhnavad väga hästi ja kuidagi kummaliselt. Nagu ei olekski nad siit maailmast.

Raamatud on kirjaniku elupuuhekk.”

No mis sa hing oskad veel ütelda?! Mittte midagi. Või ehk seda, et elu on sõna.