Tõnu Õnnepalu “Lõpmatus”

Kas see raamat on kuidagi teistsugune kui mõni eelmine?

Mõnevõrra, jah, on. Millestki on saadud vabaks. Justnagu.

Kuigi – eks seda ole ju enne ka olnud. Igasuguseid asju on enne ka olnud. Et justnagu… Hiljem selgub, et ei olnudki.

Aga see teadmine, et minevik on muuseum, see on ehk üht-teist väärt. Siiski.

Eriti Lõpmatuses. Muidu ei saaks ju ühtegi pidi rahu.

Mõned ei saa. Ka.

“Minevik on muuseum. Eksponaate seal ei katsuta, sest see jätaks neile Oleviku sõrmejäljed ja mõni võiks üldse maha kukkuda ja katki minna. Ja oh seda leina ja valu siis! Leina ja valu kildude pärast. Tassi pärast, mis enam ei hoiagi enda sees oma Tühjust.”

Ja kes meist poleks oodanud, et lapsepõlv läbi saaks. Mina küll olen. Et lastaks vabaks.

“Ootasin, et lapsepõlv läbi saaks ja et mind lastaks sealt vabaks. Nüüd on saanud. On lastud. Nüüd alles. Need, kes teab, võib-olla vaid mõned aastad, mis on jäänud, on vabad. Igatahes sealt. Sellest.”

Paraku ei ole See päris ainuke asi. On muud ka. Minevikus ehk mitte, aga tulevikus ikka.

Tegelikult. Kahtlustan ma, et “Lõpmatus” on lihtsalt üks kiri. Külalisele. Muud midagi. See üks peatükk, kõik ongi selle ühe, või noh, kahe peatüki pärast. Ülejäänu on tühi-tähi, kribu-krabu. Võltstoredus. Butafooria.

Üheski romaanis, kui ta on õige romaan, ei ole midagi juhuslikku. Kindlasti ei ole juhuslik ka “Külaline” – peatükk, mis justnagu oleks teisest ilmast. Mitte Lõpmatuse omast. Või siis just sealt.

Aga juhuslik ei ole see kindlasti mitte. Miks muidu pikib autor tervelt kaks, jah, kaks, vaatasin just spetsiaalselt järele, peatükki külalise saabumise ja selle vahele, kes siis õigupoolest tuli. Kruvib põnevust.

Ja lõppude lõpuks – miks ka mitte? Miks ei võiks romaan olla kiri? Ajal, mil kirju enam ei saadeta. Või juhul, kui ei olegi  võimalik saata.

Kui aadressi ei tea, käib romaan kirja eest küll.

Kui juba olla Kirjanik, siis midagi võiks sellest ju ometi kasu ka olla.

Päriselt kasu, ma mõtlen.

Tõnu Õnnepalu “Aaker”

“Aaker” võiks (kuigi ma ei oska täpselt öelda miks, aga kuidagi ikkagi nagu võiks ju) meenutada “Pariisi” – et nagu järgmine “Mujal kodus” või midagi niisugust.

Aga ei meenuta.

Meenutab pigem “Sajandit” või “Klaasverandat” – ja eks need ole enam-vähem üks ja seesama. Et üks sajand on õieti väga lühike aeg, kuigi ei ei tohiks olla, sada aastat, saja-aastane, eks ole, aga ta on.

“1870 elasid veel väga paljud suitsunud seintega rehetaredes. 1920 kirjutasid nende lapsed ja lapselapsed linnas luuletusi ja romaane – ja käisid suvitamas.”

No ja kui ei ole seda vähekest sadatki, “Aakris” ju ei ole, on tühine viiskümmend, mis seal siis üldse arutada.

“Sajandis” nagu “Aakriski” on tähtis maa, mis on jälle imelik, sest miks peaks üks rändur tegelema maaga? Ja see ränduriks olemine on autori jaoks ikka väga oluline, mida edasi, seda enam, ja maast ilmajäämine ka.

“Mina arvan ja usun: kui oled kord saanud päästa oma elu maa mahajätmise hinnaga, siis ei kuulu see maa enam sulle.”

Sest minevikku ju nagunii tagasi ei pääse. “Ja kas tasub tahtagi?” küsib Õnnepalu. Aga ikka ju tahetakse. Inimesi liidab rahvaks maa, mitte keel.

Eks ta ole. Väliseestlasi ei vaata ma vist kunagi enam sama pilguga.

Ikkagi on “Aaker” nagu natuke teistmoodi raamat, kaleidoskoopiliselt teistmoodi, üks (või kaks) kildu on vahetanud kohta ja muster on teine, aga mitte selles mõttes, et see oleks kuidagi teistmoodi kirjutatud.

Õnnepalu on ikka Õnnepalu.

Teistsugune (ootamatu, harjumatu, isegi jahmatav) on ruum. Pariis, muidugi, Esna, miks ka mitte, mõis ikkagi, klaasverandaga ja puha, Hiiumaa, paradiis, selge see, London, arusaadav, aristrokaatlik, vana Euroopa, New York, jah, isegi New York, sest ta on… New York.  Metropol. Metropolide vastu ei saa keegi, kirjanikud kõige vähem. Aga Kanada?!

See ruumikirjaniku jaoks (ja seda autor kahtlemata on) harjumatu paik laseb tal luua ka harjumatu romaani… oma tavapärasel harjunud moel.

PS “Esmaseks kohalejõudmiseks sinna, kuhu tulnud oled, kulub vähemalt nädal. Soodsate asjaolude korral.”

See ongi siis see, miks ma kuhugi sõita ei taha. Ma pean ju enne hakkama tagasi tulema, kui olen kohale jõudnud.

Tõnu Õnnepalu “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”

Tegelikult ei peakski seda raamatut lugema.

Eks ütle ju pealkiri – “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” – kõik ära. Kõik on nagunii selge.

Sest mis üllatusi sealt ikka võiks tulla? Mis seal ikka olla saaks? Ei saa ega olegi. Linnad ei muutu. Või siis muutuvad nii palju, et ei tunne enam ära. Kui on seesama, siis pole ju mõtet. On nähtud. Kui ei tunne ära, siis jälle – ei taha. Pole enam see. Kuigi “see” pole ükski paik nagunii enam kunagi. Ikka jääb midagi puudu. Aga inimene on rumal. Läheb ikka, kui ei lähe, siis mõtleb minna, kavatseb, nagu ootaks seal mingi hingeõnnistus.

Vanad linnad muidugi on vastupidavamad. Jäävad rohkem sellekssamaks. Ise ka ei muutu nii väga. Jääd ka sellekssamaks. Või siis ei jää, aga enamasti ikka jääd. Säsi on üks, seesama, kuigi aru saab sellest alles tagantjärele.

Linnasid (aga võib-olla üldse kõike) võib armastada nagu pühapäevahommikud või poolikut heegeldustööd, mille meister on käest pillanud ja ammu unustanud. Võib-olla on isegi kass selle peale magama keeranud. Sest mis need linnad muud on. Mis see Pariiski muud on. “Nagu mälestus millestki, mida pole olnud.

Need on ju kõige kaunimad mälestused.”

Kui üldse lugeda, kui üldse tagasi minna, siis ehk just tolle tõdemuse pärast.