“Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada.
Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud.”
Mõnikord pudeneb taevast jääkamakaid ja keegi saab pihta. Mõnikord tabab loto peavõit (või välk) kedagi kaks korda järjest. Või neli. Või viis. Lotot võib muidugi lihtsalt enam mitte mängida. Aga välgu eest ei pääse kuskile.
“Asjad juhtuvad. Ühekorraga, valel ajal, eri aegadel, valedes kohtades. Inglid ei otsusta. Sest alati on ikkagi keegi, kes unustab uudiseid kuulata, vaatab tagasi, kuigi ei tohiks, või seisab vales kohas.”
Sellepärast paradiis ei saabugi.
Samas – alati on kusagil üks õunaseeme, mille keegi on seinaprakku pistnud ja seejärel unustanud. Muidugi mitte kohe, aga lõpuks ikka. Lõpuks unustatakse nii mõndagi. Tahes või tahtmata.
Õunapuu muidugi läheb kasvama.
PS Tädi Annu on üks kõige võluvamaid romaanitegelasi, keda mul on au olnud kohata. Ta on peaaegu nagu Jorgi tädi Florentine. Või noh, mis peaaegu. Täiesti. Selle vahega, et Jorgi tädi ei vildi, ta kirjutab raamatuid ja teeb muid asju, aga ma ei kahtle hetkekski, et kui ta tahaks, saaks ta ka viltimisega suurepäraselt hakkama. Ja kahekordne lotovõit viiks ta totaalselt endast välja.
PPS Et see nüüd isegi lähiringile täiesti arusaamatuks ei jääks, siis soovitan meenutada “Vanaisa maja” ja “Sünnipäeva” ja eelkõige mõlemat.
PPPS “Taevast pudeneb asju” oli aastal 2015 Finlandia kirjandusauhinna nominent.
Kirjakoi 