Siiri, Ida, Helvi ja Anna – neli lugu, neli kuuekümneaastast naist. 1972. aasta Soome. Ja Hilla, kaheksa-aastane tirts, Anna ja Ida lapselaps.
See on lugu vananevatest naistest, kes on põgenenud Karjalast või kuidagi teisiti sõja jalust, jäänud ilma kõigest ja ometi edasi elanud.
“Nõmmeliivatee” on lugu sõjast, mis ei kao kuskile, kuigi on läbi. See elab mälus, luudes ja kontides, vupsab välja teleuudistes Vietnami sõjast ja kandub Hillanigi, kuigi tema on juba kolmas põlv.
Loed kaheksa-aastasest Hillast, kes praeguseks on juba ise vanaema eas, ja mõtled Jehorile, üheksa-aastasele poisile Mariupoli külje alt, kes läheb 1. septembril 2022 Haapsalus kooli.
Jehor igatseb hullupööra ema, õekese ja babuška Raja järele ja kardab unustada oma keelt. Keel on ainus, mis talle on jäänud.
Mõtled ja saad aru, et seegi sõda ei lõpe, kui ta ka läbi saab. Ta elab edasi ja kandub Jehori lapselaste ja nende lasteni, kuni ükskord saab temastki kirjutada raamatuid. Aga see võtab aega.
Hull on see, et nii kuuvalguse kui ka sõja kohta saab ütelda ühtemoodi: “Ei mina kao kuhugi. Ma olen ainult vahepeal natuke pimedas.”
Soomekeelne pealkiri “Muistoruoho” on “Nõmmeliiivateest” täpsem, aga meelespeaks teda tõlkida olnuks ehk liig mis liig. Rahvapärane kaetisrohi ehk?
“Nõmmeliivatee” keel on rikas: lapse- ja murdekeel, ilusad kujundid, rikkalik sõnavara.
Ja muidugi see naiste ja lapse lugude vahele pikitud kõnelev kuu. Ja joodikust maaler. Ja A21 – korter. Kõigil on oma lugu. Isegi kuul.
Kirjakoi 