Aki Ollikainen “Nälja-aasta”

IMG_25801860ndatel aastatel oli Soomes mitu ikalduseaastat järjest. Häda kulmineerus 1867-68, kui kahe talvega suri nälga umbes 150 000 inimest. Aki Ollikaineni ajalooline lühiromaan toob selle hirmsa sündmuse meile mälusse tagasi.

Lugu on sirgjooneline ja vigurdamist vähe. 140st leheküljest üle saja räägib ühe kehval järjel maapere võidujooksust näljaga. Juhani ja Marja ning nende lapsed Mataleena ja Juho. Ühel hetkel keset talve tuleb oma tare maha jätta, sest sealt pole enam midagi võtta. Nõrgana minnakse teele, kuigi samasuguseid hingevaakuvaid näljased on liikvel tuhandete kaupa. Mõni pere halastab ja annab õhtul vesist körti, mõni saadab koerad kallale.

Julm ja konkreetne raamat, mis oma intensiivsuselt meenutab võidujooksu – kas peategelased jõuavad finišisse või vajuvad enne surnult maha?

Mul ikka kammib ära, kui lähedal see kõik meile oli.

Advertisements

Rosa Liksom “Koloneliproua”

liksom“Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, kui Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

Ma ei oska öelda, kuidas võis mõjuda see raamat Soomes, aga too tsitaat võiks ehk olla “Koloneliproua” kvintessents, see, mida autor on tahtnud ütelda.

“Läbi maailma ajaloo on old neid, kes räägivad, ja neid, kes ei räägi, sest äbi ei lase rääkida,” ütleb “Koloneliprouas” Liksom. Tema on rääkinud.

Millegipärast meenusid mulle “Koloneliprouat” lugedes “Seitsmes rahukevad” ja (võib-olla et rohkemgi) “Varjuteater” – kui mitte millegi muu, siis sellepärast, et seal öeldakse autorile järgmist: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie  midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Eks ole ju “Koloneliproua” autor (ja peategelanegi) barbarite maalt – pooleldi laplane, pooleldi soomerootsi aadlik nagu kõik soomlased, ja kirjutab ta just sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb, sest teisiti ta ei saa –  see oleks patt ja kuritegu. Vaikimine tapab seestpidi. Vaikimine tähendab seda, et söök ei lähe enam kurgust alla, ka siis, kui vaesus on nii suur, et süüa pole muud kui biskiviite ja (ehtsat) šampanjat. Ja toosama nii armas Saksa ohvitser, kellele sa väga meeldid ja kes on imetlenud su silmi ja juukseid, ei võta sind naiseks, ei, see ei tule kõne allagi, sest … need on mustad kui ahmil, mitte sinised ja valged, kuigi sa oled unistanud Suur-Soomest ja olnud väike lota juba kümme aastat enne seda, kui väikeste lotade organisatsioon päriselt loodi. Ja sa oled nii väga lootnud. Ja su rahvas on lootnud koos sinuga.

PS Küll ma tahaks lugeda mõnda sellist romaani Eestimaa (selle perioodi) ajaloost.

PPS Rosa Liksomi “Kupee nr 6” on võitnud Finlandia, see on küll üsna teistsugune, aga samuti suurepärane romaan.

 

 

Pirkko Saisio “Kaini tütar” LR 2018 nr 36-37

kaini tütar“Kaini tütre” kohta ei leidnud ma mitte ühtegi arvustust, küll aga leidsin ma Postimehest pealkirja. Ei vähem ega rohkem kui “Eesti keeles ilmus soome lesbiromaan”. Romaanist endast suurt juttu ei olnud. Kui et see “äratas omal ajal suurt tähelepanu uudse ja avameelse” jne. Punkt. Ehk siis 34 aastat tagasi.

Võis äratada küll. Kui arvestada, et veel 1960ndatel pandi Soomes sellise armastuse eest vaimuhaiglasse.

Ometi on “Kaini tütre” niisugune liigitamine sama meelevaldne kui nimetada “Piiririiki” Eesti esimeseks geiromaaniks. Me ei räägi siin ju Tommi Kinnusest, eks ole, ja üleüldse – misasi on geiromaan?

Armastus on armastus, kui ta ka on keelatud, nagunii tuleb pärast õppida uuesti elama.  “Kaini tütres” ta nii väga keelatud polegi ja pole ka erilist vahet, kelle lugu see on. Juhtumisi siis Risku ja Anna lugu, aga võiks olla ka kellegi teise oma. Rohkem on see romaan andest ja vastutusest, sõnadest ja vaikusest. Me oleme harjunud, et alguses oli sõna. Sõna on püha. Mida me teeksime ilma sõnata, aga…

“Milline meeletu arusaamatuste ahel on alguse saanud lausest: “Alguses oli sõna.” Alguses oli vaikus.”

“Ja vaikus on kuulamine.”

Missugune kummaline vastuolu. Ja ega see lahene ka. Oleks üsna imelik, kui laheneks.

Ilusaid (ja täpseid) mõtteid on “Kaini tütres” veelgi.

“Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva.”

Ja milline kujund – taevast sajab kellasid, käekellasid, digitaalkellasid, taskukellasid, nagu võiks kõik need lihtsalt kokku korjata ja niimoodi kogu aja omale saada.

“Ja teadlased tajuvad, et möödunu ei ole taga, vaid ees.”

Aki Ollikainen “Must muinasjutt” LR 2017 nr 11-12

ollikainen“Kusagil lähedal, kasepuu alumisel oksal istub mõrtsuka vaim. Mees ja naine seda ei näe, suvise varahommiku esimesed päikesekiired paistavad sellest läbi, see muutub linnuks, sööstab kiljatades läbi lehtede ja kaob enne lõplikku päikesetõusu.”

Kui üks romaan juba esimesel leheküljel niimoodi üllatab, niisuguse kujundiga, siis peab see olema üks hea romaan. Tegelikult on see üks paras eklektika, isegi niivõrd, et pärast läbilugemist lappasin teda ja püüdsin tegelasi kuidagimoodi mingisse süsteemi paigutada. Kes on kelle vana(vanaisa) ja nii edasi. Õnnestus. Lõpuks õnnestus. Vist.

“Ja mina heitsin paadisillale pikali, vaatasin tähti, need tundusid laskuvat aina allapoole, justkui oleks öö oma võrke sisse lasknud ja meid alati hommikuti alamõõdulistena tagasi kasvama visanud.”

Niisuguseid üllatavaid kujundeid “Must muinasjutt” igatahes pakub. Öö. Vesi. Udu. Kalad. Võrk. Allikas. Tattarisuo allikas, kust leitakse pöial. Käelaba. Pea.

“Paistis täitsa sedamoodi, nagu oleks jääaugust võetud särg ja taevasse visatud. Seal oli ta siis hõbedaste külgede helkides värisenud nagu viimane jumal, ja suured kuused olid kummardunud tema silma, mis oli kuu.”

Pole siis ime, et sellisesse maailma, soosse, kipub inimene ära eksima ja avastama lõpuks, et soo, kus ta on ekselnud, ei ole üldse õige soo, on täitsa vale, kellegi teise, mitte tema enda oma. Ja kui see ka oleks oma. Ega see midagi muudaks. Välja nagunii ei pääseks. Lihtsalt teaks siis, et eksled omas.

“Must muinasjutt” on üks süngemiad romaane, mis ma olen lugenud. See ei jäta vähematki lootust, ei paku ühtegi lahendust, see isegi ei selgita midagi, ei nimeta mitte ühtegi põhjust. Isegi mitte paratamatust põhjusena. Paratamatus, muide, võib olla väga lohutav.

“Mustas muinasjutus pole ka seda, aga miks peakski. Muinasjutt ei seleta ju kunagi midagi. See on lihtsalt üks lugu. Ja ei mingit, kui nad veel surnud ei ole, siis… Sest nad on surnud. Kõik. Ja kui ka ei oleks, ei muudaks see midagi.

“Must muinasjutt” on romaan lagunemisest, ühiskonna, suguvõsa, perekonna ja üksikisiku (mehe) lagunemisest: “… ja ma olen tuli, mis kõrvetab mu kõige armsamaid.”

“See oli selline öö, mis ei lõppenud kunagi. See muudkui kordus, kuni päevad olid kõigest tänavalaternad pikali pimedal tühermaasirgel, mis lõputult jätkus.”

Elina Hirvonen “Kui aeg saab otsa”

kui aeg saab otsa“Ta on alati olnud kohmakas poiss. See, kes ei saanud pesapallis palli õhust kätte ja kes jooksis aeglasemalt kui teised.

Nüüd tõuseb ta püsti nõtkelt nagu kass, astub ühe kindla, pehme sammuga katuseservale.

Ta hüppab, enne kui jõuab midagi  mõelda, pea ees alla, nagu sukelduks sooja, läikivate külgedega kaladest kihisevasse vette.”

See ta on – üks täiesti tavaline noor soome mees Aslak, kes on just tulistanud Helsingi kõrghoone katuselt inimesi. “Kui aeg saab otsa” on Aslaki lugu, lugu, kuidas piltilusast lapsest, kes vastas naeratusele alati naeratusega ja muutis nagu võluväel kõik enda ümber kuidagi paremaks, saab terrorist. Aga see on ka Aslaki õe Aava lugu, lugu tüdrukust, kes armastas üle kõige maailmas oma venda Aslakit, kasvas suureks, õppis arstiks ja aitab Al Shabaabi hirmu all elavas Ida-Aafrikas vaeseid. See on ka teda abistava somaallase Bahdooni lugu, kelle lapsepõlvesõber liitus Al Shabaabiga ja pääses (lõpuks ometi) enesetaputerroristide rühma. See on Aslaki ja Aava ema lugu, kõikide nende vaikivate emade ja õdede lugu, kes mingi määratlemata tunde ajel on alati lugenud uudiseid mitte hirmus, et nende laps (või vend) on maha lastud või alla aetud, vaid hirmus, et ta on ise tulistaja või allaajaja. Lõpuks see juhtub, see on ootamatu, aga ometi… ei ole see ootamatu.

“Kui aeg saab otsa” koosneb paralleelsetest häältest ja kõikidel lugudel on augud sees. Hirvonen esitab küsimusi, aga ei anna (vähemalt mitte lõplikke) vastuseid, miks nii läks. Ta ei anna midagi peale õhkõrna lootuse, et alati (isegi kõige viimasel hetkel) on võimalik valida, panna (enne päästikule vajutamist) relv käest ja heita end rongi alla või… minna ja osta putkast moosipirukas. Õppida arstiks. Või kelleks iganes. Minna igal hommikul alandlikult tööle nagu need Ida-Aafrika naised, nagu Aava ja Aslaki vanaema, ka siis, kui see tundub täiesti mõttetu, ka siis, kui mõnel teisel ajal võinuks saada hoopis kirjanikuks või arhitektiks või ooperilauljaks või baleriiniks või fotograafiks või… Aga just sel ajal ja selles kohas ei saa, kuigi nii väga tahaks. Tahaks ära. Moskvasse. Või Pariisi. Lihtsalt ära. Minema. Enamasti ei saa, ei pääse, mõnikord jälle pääseb ka, aga valida tuleb ikka ja see on (võib olla) ohtlik. Tahaks ju nii väga oma kõrkuses kohe kogu maailma korda teha, mitte igal hommikul alandlikult tööle minna.

Hirvonen ei näe mingit võimalust selliseid valikuid vältida, ta ei osuta ka süüle, ei ühiskondlikule ega isiklikule, ei üritagi seda. Nii lihtsalt on. Igal ajal on aeg liigestest lahti ja nõuab paikapanemist, isegi 21. sajandi hedonistlikus Euroopas, kus hingepiinad on eelisõigusega inimese ängistus. “Väikese vähemuse oma, kes on harjunud sellega, et unistused võivad täide minna ja neid võib täide viia, ja kui see ei õnnestu, siis võib nõuda paremat. Selle vähemuse oma, kes võib öelda “kõik sõltub iseendast” või “heade inimestega juhtub häid asju” ilma vähimagi irooniata ja kes kaotab tegutsemisvõime, kui satub olukorda, kus juhtub pidevalt halbu asju ja sinust endast ei sõltu õieti miski.”

Kõlab kaunis ohtlikult, kas pole?

Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”

riikka peloRiikka Pelo “Meie igapäevast elu” oli kõvasti kiidetud. Kõigepealt kiitis Lehte ja siis – imeliku kokkusattumusena – täpselt samal õhtul kiitis “Plekktrummis” Leelo Tungal. Mõlemad on usaldusväärsed daamid.

Mõlemad imestasid, kuidas üks noor Soome naine ikka niimoodi… Noh, eks seda ole ennegi imestatud. Pelo pole küll enam NII noor kui Sofi Oksanen ja Katja Kettu, sündinud 1972, raamatu kirjutamise ajal 41aastane, aga ikkagi. Finlandia auhind peale selle. Niisiis teadsin ma juba ette, et see on väga hea raamat, ja tõepoolest – see ON väga hea raamat.

Nagu Lehte, istusin ka mina pärast esimest paarikümmet lehekülge arvuti taha, lugesin sealt Marina Tsvetajeva kohta nii palju, kui leidsin, ja hakkasin siis raamatuga otsast pihta. Mitte et nüüd muidu aru ei saaks, aga eks see arusaamine ole vähe teistmoodi.

Raamatu sündmustikku ümber jutustada ei ole mõtet, sest raamat on kirjutatud ikka väga seestpoolt. Nii, nagu seestpoolt paistab. Seda, mis paistab väljastpoolt, võib lugeda kirjandusloost. Või entsüklopeediast. Peale selle on “Meie igapäevase elu” puhul tähtis vorm, see, kuidas ta on üles ehitatud ja kõik need muud võtted, mida Pelo meisterlikult on tarvitanud. Aga mis mõtet oleks ümber jutustada paljast vormi. Parem juba loetagu.

Kui siiski üritada “Meie igapäevast elu” kuidagi kokku võtta, siis on see raamat armastusest ja sõnadest, kirjutatud sõnadest, kirjutamisest, sellest, kuidas armastus ei saa kunagi otsa, isegi siis mitte, kui oleks parem, kui saaks või kui teda ehk üldse ei olekski, sest ikka jääb väheks, alati jääb kellegi jaoks väheks, ja sellest, kuidas sõnad ikkagi saavad. Otsa. Ja mis siis edasi saab.

See on raamat sellest, et inimhing harjub muutustega halvasti või ei harju üldse, ja valikutest (või nende puudumisest). Aga muutustest ju ei pääse ja valida tuleb ka siis, kui midagi valida pole. Või oli aeg selline?

“Ainult armastus on tõeline, kõik muu on vale,” tunnistab Marina Tsvetajeva raamatu viimastel lehekülgedel. Need olid tema viimased sõnad, sama reetlikud kui elu.

Tollel reetlikkusel aastaarvu küljes ei ole, ja see on eriti salakaval.