Sirpa Kähkönen “Nõmmeliivatee”

Siiri, Ida, Helvi ja Anna – neli lugu, neli kuuekümneaastast naist. 1972. aasta Soome. Ja Hilla, kaheksa-aastane tirts, Anna ja Ida lapselaps.

See on lugu vananevatest naistest, kes on põgenenud Karjalast või kuidagi teisiti sõja jalust, jäänud ilma kõigest ja ometi edasi elanud.

“Nõmmeliivatee” on lugu sõjast, mis ei kao kuskile, kuigi on läbi. See elab mälus, luudes ja kontides, vupsab välja teleuudistes Vietnami sõjast ja kandub Hillanigi, kuigi tema on juba kolmas põlv.

Loed kaheksa-aastasest Hillast, kes praeguseks on juba ise vanaema eas, ja mõtled Jehorile, üheksa-aastasele poisile Mariupoli külje alt, kes läheb 1. septembril 2022 Haapsalus kooli.

Jehor igatseb hullupööra ema, õekese ja babuška Raja järele ja kardab unustada oma keelt. Keel on ainus, mis talle on jäänud.

Mõtled ja saad aru, et seegi sõda ei lõpe, kui ta ka läbi saab. Ta elab edasi ja kandub Jehori lapselaste ja nende lasteni, kuni ükskord saab temastki kirjutada raamatuid. Aga see võtab aega.

Hull on see, et nii kuuvalguse kui ka sõja kohta saab ütelda ühtemoodi: “Ei mina kao kuhugi. Ma olen ainult vahepeal natuke pimedas.”

Soomekeelne pealkiri “Muistoruoho” on “Nõmmeliiivateest” täpsem, aga meelespeaks teda tõlkida olnuks ehk liig mis liig. Rahvapärane kaetisrohi ehk?

“Nõmmeliivatee” keel on rikas: lapse- ja murdekeel, ilusad kujundid, rikkalik sõnavara.

Ja muidugi see naiste ja lapse lugude vahele pikitud kõnelev kuu. Ja joodikust maaler. Ja A21 – korter. Kõigil on oma lugu. Isegi kuul.

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Kinnunen on pühendanud “Ei öelnud, et kahetseb” neile, kellele vaikus on kergem kui tee. Ehk teinud seda, mis on kirjaniku üks privileege ja võimalusi – andnud hääletutele hääle.

Teine maailmasõda on lõppemas. Viis soome naist asuvad Põhja-Norrast teele. Nad on ära olnud lühikest aega, ei aastatki, aga see aeg on pikem kui mitu elu.

Nad on sakslastega kaasa läinud, eri põhjustel. Aga viimane laev Narvikist väljus nendeta. Kas sai Saksa ohvitseri armastus lihtsalt otsa või ei vastatud mõõtudele – puusad olid liiga kitsad või silmavärv vale. Või siis lihtsalt ei mahtunud peale. Saksalsed on läinud, naised on kinni võetud, nende pead paljaks aetud. Nad on veoauto kasti kamandatud, aga juht laseb neil minna.

Ja nad lähevadki, läbi maha põletatud, rüüstatud ja tühja Lapimaa. Tagasi koju. Mida ei ole enam olemas.

(Sõja)kevadel 2022 on seda lugeda teistmoodi, kui olnuks varem. Ses mõttes, et sõda on siinsamas, mitte kuskil seal kaugel. Aga ka ses mõttes, et aeg on juba mõnda aastat olnud nii mustvalge, et hakkab hirm.

See mustvalgus on ajanud haarmeid sõprade, kaasteeliste ja -maalaste vahele nii, et sõda koroonaviirusega ja sõda Ukrainas on muutumas meie oma väikeseks tigedaks (kodu)sõjaks.

See on seesama mustvalgus, mis mõistis kohut nende viie naise üle, kes lähevad 1945. aasta kevadel läbi rüüstatud Lapimaa. See mustvalgus pole kuhugi kadunud.

“Nemad, soomlased, olid lasknud kurjuse vallale, ning kui see oli aastaid laamendanud, asus see nende sisse elama. /…/ Ja juhul, kui nad püüavad saada seda endast välja, rüütades halvad mälestused jutustusteks, võtab sõda oma haardesse neid kuulavad lapsed. Ta võis vaid loota, et sõjajärgne põlvkond, veel sündimata, on sellest koormast vaba. Või järgmine.”

Ja muidugi see ei käi ainult “nende, soomlaste” kohta.

PS Kindlasti lugeda ja just praegu. Ja Kinnuse “Nelja tee risti” ka kindlasti lugeda.

Sofi Oksanen “Koertepark”

Eesti keeles kuu aega tagasi ilmunud “Koerteparki” pole just avasüli vastu võetud. Raamatupoodide edetabelites püsib “Koertepark” küll nädala ostetumate raamatute loendis, arvustused pole teda aga kiitnud. Kuni selleni välja, et „Koertepark“ on suurepäraselt kirjutatud ja konstrueeritud romaan, võimalik, et Oksase seni parim, aga…

Lugeja, ja mis see kriitikki muud on kui lugeja, tahaks nagu midagi muud, ja seda juba mõnda aega – “Puhastuse” ilmumisest peale. Kuigi “Puhastuse” eestki sai autor sarjata, ja tegelikult, kuigi vähema hulga käest, ka “Stalini lehmade” eest. Ikka tollesama salaliku see-polnud-ju tegelikult-üldse-nii paradigma järgi. Mida teab see võõras soome tyttö meie asjadest?!

“Koerteparki” selle paradigma liistule tõmmata ei saa, sest “Koertepargis” pole Eestimaa helevalgete tüvedega kaskesid ega mustavaid aknaauke, vaid Ukraina moonipõllud, borš ja salo. Aga ikka tahaks nagu rohkem, tahaks midagi, torti või soolast, nagu oleks igaühel on oma Oksanen, kelle ta on loonud ja arvab endal olevat õiguse nõuda. Tehku seda või toogu toda.

Aga Oksanen – paraku – pole eestlase pisuhänd ega kratt.

“Koertepargi” Olenka jutustab oma loo tõesti kiretult. Ta ei kahetse midagi ega süüdista kedagi. Ka mitte iseennast. Peaksin seda siiski pigem “Koertepargi” tugevuseks, mitte nõrkuseks. Lugeja ei saa ehk nutta ega naerda, aga ta saab teada. Jah, see on ebamugav. Teadmine on alati ebamugavam kui teadmatus. Mis on ju enamasti õnnis. Õnnis teadmatus.

Viimast Oksanen tõesti ei paku. Pole kunagi pakkunud.

Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan” LR 2020 nr 10-11

Romaan novellides Soome nüüdiskirjanduse kõige paremate traditsioonide järgi, ei midagi üllatavat, aga hea ikka.

Vorm on huvitav, selline fragmentaarne. Autor jutustab kaheksa eri lugu, andes vaid nappe vihjeid, detaile, nimesid, mis loovad seosed. Mis on lugejale paras kunstükk, aga huvitav.

Sel moel kirja pandud ühe suguvõsa lugu on ühtlasi 20. sajandi Soome lugu – alguspunkt 1926. aasta, see on fikseeritud. Lõpp-punkt pannakse enam vähem seal, kuhu kolme põlvega jõuab.

Lugemise pealt tagasi lapates ja otsides, kuhu järjekordne jutustaja tolles perekonnas paigutub, jõudsin juba hakata sugupuu järele igatsema, aga siis andis autor tarviliku lõigu, mida edaspidi üle lugeda, kui aru ei saa, kes on kes.

“Tädi Estril olid Ekku ja Erika. Ekku isa oli surnud ja Erika isa kohta ei  tohtinud küsida. /…/ Onu Aarrel ja tädi Sylvial olid Ilari, Inari ja Marketta. Lahja oli ema. Temal oli Paula. /…/ Rauhal ei olnud lapsi.”

Üks ilus seos ka, asjade väärtuse ja väärtusetuse kohta 🙂

“Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. /…/

Kodus kukkus müts kotis sorimise ajal põrandale. Erkka tõstis selle üles.

Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa?

Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.

Millega?

Ei tea. Võib-olla kõigega.”

Leena Lehtolainen “Kiusatute kaitsja”

Mäletan, et Lehtolaise “Minu esimene mõrv” punapäise Maria Kallio esimese juhtumina äratas kuidagi tähelepanu.

Ma isegi ei mäleta, kas võtsin selle raamatukogust või ostsin. Kui ostsin kui uue (hea) sarja esimese, siis igatahes olen ma ta edasi andnud palvega mitte tagastada, ühesõnaga suunanud taaskasutusse. Mida ma olen ikka teinud, kui olen alt läinud – seda juhtub, ikka veel, kuigi harva, sest ma olen kole ettevaatlik.

Mis ei tähenda, et taaskasutusse suunatu lugeda ei kõlbaks. Kõlbab-kõlbab, vägagi, nii alt ma nüüd ka ei lähe, aga kodus ei pea see just olema.

Seda enam, et riiulite mahutavus on piiratud.

PS Ega “Kiusatute kaitsjagi” kohta ole midagi halba öelda. Täitsa tore krimka.

Katja Kettu “Rose on kadunud”

“Mu ema moondus hundiks ja see on tõsi.” Ehk siis esimene lause.

Hea lause, et alustada romaani.

Viimane nii hea ei ole, sest teeb raamatust… lihtsalt ühe armastuse loo. Mitte eriti mõjuva. Triviaalse vast isegi.

Millest on kahju. Et on valitud natuke nagu selline tee. Et ikka meeldiks ja läheks hinge.

Müüki see vast kasvatab, aga. Võib-olla ei kasvata ka.

Olen lugenud Kettut selle ilmumise järjekorras, korralikult. Mis on enam-vähem kirjutamise (või vähemalt soome keeles ilmumise) järjekord ka.

“Keevitaja” oli vapustav. “Ämmaemand” samuti, kuigi midagi natuke nagu hakkas nihkuma. Kuidagi vaevu. Veel ei saanud õieti arugi. “Ööliblikas”… nojah. Oli kuidagi nagu… imelik. Veel rohkem sinnapoole. Ja nüüd siis “Rose on kadunud” – on see nüüd siis lihtsalt üks armastuse lugu – niisugune, nagu neid ikka kirjutatakse ja kuulsaks saavad – või on ta midagi muud?

Vist eriti enam ei ole, neile võrguga kinni püütid indiaanilapsukestele vaatamata. Sest “Keevitaja” puhul ei hakanud niisugust asja üldse mõtlemagi, et kas ja mis. Ja “Ämmamanda” puhul siiski ka mitte. Need on päris. Ei ole kohe üldse toode.

Keel muidugi on endiselt kaunis. Nende “noorte hirmsate soome naiste” keel, milles ei oska kirjutada keegi teine. Ja see viis maailma näha. Sest kes teine kirjutaks nii?!

“Pesin su puhtaks, metsa mullase seene, pigisilmse hämara kuusiku olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad.”

Või siis nii.

“/…/ kes ometi nägi nii ilusaid unenägusid, kõneles kalade keelt, temale oli määratud teine rada, aga kes oskab enam neid õigeid pidi käia, kui pooled on asfaldi all ja teiste kohal on kiirtee laiendus ja viinapood.”

Ega jah. Peale nende “noorte hirmsate soome naiste” ei kirjuta niimoodi keegi. Oleks et nad ei mõtleks nii väga sellele kõigile meeldimise (ja ma mõtlen siin müügi jne) peale. Poleks ju põhjust.

Selja Ahava “Taevast pudeneb asju”

“Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada.

Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud.”

Mõnikord pudeneb taevast jääkamakaid ja keegi saab pihta. Mõnikord tabab loto peavõit (või välk) kedagi kaks korda järjest. Või neli. Või viis. Lotot võib muidugi lihtsalt enam mitte mängida. Aga välgu eest ei pääse kuskile.

“Asjad juhtuvad. Ühekorraga, valel ajal, eri aegadel, valedes kohtades. Inglid ei otsusta. Sest alati on ikkagi keegi, kes unustab uudiseid kuulata, vaatab tagasi, kuigi ei tohiks, või seisab vales kohas.”

Sellepärast paradiis ei saabugi.

Samas – alati on kusagil üks õunaseeme, mille keegi on seinaprakku pistnud ja seejärel unustanud. Muidugi mitte kohe, aga lõpuks ikka. Lõpuks unustatakse nii mõndagi. Tahes või tahtmata.

Õunapuu muidugi läheb kasvama.

PS Tädi Annu on üks kõige võluvamaid romaanitegelasi, keda mul on au olnud kohata. Ta on peaaegu nagu Jorgi tädi Florentine. Või noh, mis peaaegu. Täiesti. Selle vahega, et Jorgi tädi ei vildi, ta kirjutab raamatuid ja teeb muid asju, aga ma ei kahtle hetkekski, et kui ta tahaks, saaks ta ka viltimisega suurepäraselt hakkama. Ja kahekordne lotovõit viiks ta totaalselt endast välja.

PPS Et see nüüd isegi lähiringile täiesti arusaamatuks ei jääks, siis soovitan meenutada “Vanaisa maja” ja “Sünnipäeva” ja eelkõige mõlemat.

PPPS “Taevast pudeneb asju” oli aastal 2015 Finlandia kirjandusauhinna nominent.

Aki Ollikainen “Nälja-aasta”

1860ndatel aastatel oli Soomes mitu ikalduseaastat järjest. Häda kulmineerus 1867-68, kui kahe talvega suri nälga umbes 150 000 inimest. Aki Ollikaineni ajalooline lühiromaan toob selle hirmsa sündmuse meile mälusse tagasi.

Lugu on sirgjooneline ja vigurdamist vähe. 140st leheküljest üle saja räägib ühe kehval järjel maapere võidujooksust näljaga. Juhani ja Marja ning nende lapsed Mataleena ja Juho. Ühel hetkel keset talve tuleb oma tare maha jätta, sest sealt pole enam midagi võtta. Nõrgana minnakse teele, kuigi samasuguseid hingevaakuvaid näljased on liikvel tuhandete kaupa. Mõni pere halastab ja annab õhtul vesist körti, mõni saadab koerad kallale.

Julm ja konkreetne raamat, mis oma intensiivsuselt meenutab võidujooksu – kas peategelased jõuavad finišisse või vajuvad enne surnult maha?

Mul ikka kammib ära, kui lähedal see kõik meile oli.

Rosa Liksom “Koloneliproua”

“Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, kui Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

Ma ei oska öelda, kuidas võis mõjuda see raamat Soomes, aga too tsitaat võiks ehk olla “Koloneliproua” kvintessents, see, mida autor on tahtnud ütelda.

“Läbi maailma ajaloo on old neid, kes räägivad, ja neid, kes ei räägi, sest äbi ei lase rääkida,” ütleb “Koloneliprouas” Liksom. Tema on rääkinud.

Millegipärast meenusid mulle “Koloneliprouat” lugedes “Seitsmes rahukevad” ja (võib-olla et rohkemgi) “Varjuteater” – kui mitte millegi muu, siis sellepärast, et seal öeldakse autorile järgmist: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie  midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Eks ole ju “Koloneliproua” autor (ja peategelanegi) barbarite maalt – pooleldi laplane, pooleldi soomerootsi aadlik nagu kõik soomlased, ja kirjutab ta just sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb, sest teisiti ta ei saa –  see oleks patt ja kuritegu. Vaikimine tapab seestpidi. Vaikimine tähendab seda, et söök ei lähe enam kurgust alla, ka siis, kui vaesus on nii suur, et süüa pole muud kui biskiviite ja (ehtsat) šampanjat. Ja toosama nii armas Saksa ohvitser, kellele sa väga meeldid ja kes on imetlenud su silmi ja juukseid, ei võta sind naiseks, ei, see ei tule kõne allagi, sest … need on mustad kui ahmil, mitte sinised ja valged, kuigi sa oled unistanud Suur-Soomest ja olnud väike lota juba kümme aastat enne seda, kui väikeste lotade organisatsioon päriselt loodi. Ja sa oled nii väga lootnud. Ja su rahvas on lootnud koos sinuga.

PS Küll ma tahaks lugeda mõnda sellist romaani Eestimaa (selle perioodi) ajaloost.

PPS Rosa Liksomi “Kupee nr 6” on võitnud Finlandia, see on küll üsna teistsugune, aga samuti suurepärane romaan.

 

 

Pirkko Saisio “Kaini tütar” LR 2018 nr 36-37

“Kaini tütre” kohta ei leidnud ma mitte ühtegi arvustust, küll aga leidsin ma Postimehest pealkirja. Ei vähem ega rohkem kui “Eesti keeles ilmus soome lesbiromaan”. Romaanist endast suurt juttu ei olnud. Kui et see “äratas omal ajal suurt tähelepanu uudse ja avameelse” jne. Punkt. Ehk siis 34 aastat tagasi.

Võis äratada küll. Kui arvestada, et veel 1960ndatel pandi Soomes sellise armastuse eest vaimuhaiglasse.

Ometi on “Kaini tütre” niisugune liigitamine sama meelevaldne kui nimetada “Piiririiki” Eesti esimeseks geiromaaniks. Me ei räägi siin ju Tommi Kinnusest, eks ole, ja üleüldse – misasi on geiromaan?

Armastus on armastus, kui ta ka on keelatud, nagunii tuleb pärast õppida uuesti elama.  “Kaini tütres” ta nii väga keelatud polegi ja pole ka erilist vahet, kelle lugu see on. Juhtumisi siis Risku ja Anna lugu, aga võiks olla ka kellegi teise oma. Rohkem on see romaan andest ja vastutusest, sõnadest ja vaikusest. Me oleme harjunud, et alguses oli sõna. Sõna on püha. Mida me teeksime ilma sõnata, aga…

“Milline meeletu arusaamatuste ahel on alguse saanud lausest: “Alguses oli sõna.” Alguses oli vaikus.”

“Ja vaikus on kuulamine.”

Missugune kummaline vastuolu. Ja ega see lahene ka. Oleks üsna imelik, kui laheneks.

Ilusaid (ja täpseid) mõtteid on “Kaini tütres” veelgi.

“Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva.”

Ja milline kujund – taevast sajab kellasid, käekellasid, digitaalkellasid, taskukellasid, nagu võiks kõik need lihtsalt kokku korjata ja niimoodi kogu aja omale saada.

“Ja teadlased tajuvad, et möödunu ei ole taga, vaid ees.”