Ken MacLeod “Newton’s Wake. A Space Opera”

NewtonWakeEi osanud šoti (?) ulmekirjanikust Ken MacLeodist enne midagi arvata, kui juhuslikult märkasin, et üks tema raamat on Barnes and Noble’i läbi aegade kõige tähtsamate kosmoseooperite nimekirjas. Seesama raamat, millest nüüd kirjutan. Ja juhuslikult vedeles see mul ka endal kõige ülemisel raamaturiiulil.

“Palju lõbusam kui üks sügav kosmosedraama olla tohiks… Lugege ja siis lugege uuesti, sest üle lugedes on see veel parem,” oli tagakaane reklaamlause SFX-ist ja seekord on see üsna tõelähedane.

“Newton’s Wake” toimub 24. sajandil maailmas, mis on tekkinud pärast USA-Ameerika sõda, milles ameeriklaste superarvuti muutus intelligentseks ja suurem osa inimkonda sai hukka. Osa inimestest jõudis koos AI-dega mingisse kõrgemaltarenenud staadiumisse ning nad lahkusid teadmata suunas, jättes maha imepäraseid artefakte. Allesjäänud inimesed on jagunenud kolmeks suuremaks fraktsiooniks – kommunistid, valgustatud rüütlid ja America Offline. Selle loo peategelane on neist kõigist sõltumatu, šoti maffiast välja kasvanud võimsa Carlysle’ide klanni liige Lucinda Carlysle.

Carlysle’ide rikkuse alus on kontroll planeedilt planeedile hüppamise väravate üle ja nad otsivad pidevalt võimalusi enda mõju ja rikkust kasvatada. Lucinda läheb oma esimesele avastusretkele kaugele Eurydice planeedile ja leiab sealt kohe tundmatud masinad. Ta paneb tahtmatult masinad käima, mis – selgub – ei ole sugugi hea. Ja ta avastab, et planeet on asustatud inimestega, keda seniste teadmiste kohaselt ei tohiks üldse olemas olla. Varsti on kõik fraktsioonid kohal ja läheb tõsiseks mölluks.

Seda oli suurem osa ajast lust lugeda. MacLeodi tegelastes on samasugust särtsu nagu Bujoldi Vorkosigani sarja omades (see on pluss), see ei ole mingi Banksi kibestunud sitakottide kamp. Ja MacLeodi maailm on seejuures hoopis põnevam ja ulmelisem. Näiteks on seal küllalt levinud oskus enda isikust koopia teha ja sellena ärgata, kui vana isik otsa saab. Sõjas tuleb seda ette, ka peategelastega. 

Kahjuks ei ole lugu eriline tervik. Vahepeal on action-stseenid ülipõnevad, siis manduvad segasteks vahepaladeks ja kohati neid lihtsalt mainitakse toimuvat, isegi kui on tegemist ülitähtsa lahiguga. Üldiselt mulle meeldib, kui ulmekas on käib tegevus millegi muu kui sõdimise ja tagaajamise ümber. Siia aga Euridice teatrilavastus minu arust ei sobitunud, kuigi kirjanik oli selle nimel kõvasti vaeva näinud.

Ma ei saa öelda, et oleksin “Newton’s Wake’ist” vaimustuses, aga MacLeodi teise raamatu “The Cassini Division” tõstsin üleliigsete raamatute kastist riiulisse tagasi.

“Newton’s Wake” kuulub “The Engines of Light” nimelisse sarja.

Advertisements

M. C. Beaton “Ülbe mehe surm”

beatonNii. Viimane “surm” on läbi loetud ja nüüd on nendega vahe. Või lõpp. Ei teagi.

“Ülbe mehe surm” oleks tegelikult üsna hea lõpetus. Esiteks on see tükk maad muhedam kui mõni varasem. Vahepeal enam muhelema ei ajanud.

Teiseks saab “Ülbe mehe surmas” lõpuks selgeks, mind on see alati huvitanud, kuidasmoodi sai konstaabel Macbeth endale tolle hiiglasliku metskassi Sonsie, keda nagu õieti ei tohikski kodus pidada, et metsloom ju.

Vaatasin internetist järele, sellised isendid on tõepoolest Šoti mägismaal liikvel, väga haruldased, väljasurev liik. Ladinakeelne nimetus oli raamatus ära toodud.

Sel nädalal tagastasin eelviimase “surma” ja ütlesin Tiinale, et andku mulle vahelduseks midagi muud. Et “surmadest” on nüüd mõneks ajaks küll ja küll. Tiina kadus riiulite vahele, naasis raamatuga pealkirjaga “Elu” ja vandus, et ta ei anna seda mulle ainult pealkirja pärast. Ühtlasi panin end “Serafima ja Bogdani” järjekorda.

Oleks saanud ka kohe, sest lebas seal letitaguse laua peal, järeletulemise aeg oli üle lastud, aga ei julgenud võtta. Ütlesin, et las olla, ootan, kuni järg päriselt minuni jõuab.

M. C. Beaton “Riiukuke surm”

beatonEelviimased vahelugemised pärast segadust “Serafima ja Bogdaniga”.

Viimaste ja eelviimaste vahele, muide, võtsin “Aakri” – vahelugemiseks. Tuleb tunnistada, et on… üsna kosutav. Mitte et Hamishid oleks kuidagi kehvenenud, aga… Paistab, et ka vahelugemised vajavad teatavat… vahet.

Nii et viimasega läheb nüüd natuke aega.

Mõtlesin ka, mis nende “surmade” puhul õigupoolest töötab. Miljöö, selge see, ja kõik need võluvad (või ka mittevõluvad) külaelanikud, see on juba eespool üles tähendatud, aga sellega kes teab mitmekümnenda osani välja ei vea.

Tegelikult töötab vist hoopis rutiin. Sest kõik on üks ja sama peale ühe – võõra, kes ilmub, tekitab suure või vähemat sorti segaduse ja lõpeb kõik mõrvaga. Või õnnetusega. Või millega iganes. Ühesõnaga – üks ja sama. Tüütu?! Vastupidi!

Inimesed (üldjuhul) armastavad rutiini. Veel enam – nad vajavad seda. Ja mis veel hullem – kui rutiin on kord juba tekkinud, siis on raske selleta hakkama saada. Muidugi, aeg-ajalt on tore sellest välja murda, aga seda rahustavam on (varem või hiljem) tagasi pöörduda. Nii et järgmise osani 🙂

M. C. Beaton “Hamish Macbethi jõulud”

hamishMõnevõrra ebatavaline pealkiri, eks ole. Tekitas lausa umbusku kogu selles “surmade” reas.

Asjata.

Eestimaal jätkus juunikuu kuumalaine ja Šotimaa jõulud mõjusid jätkuvalt värskendavalt.

Need mõjusid täpselt samamoodi kui Urmase vihmavideo, kui Hiiumaal sadas selle suve esimest suurt vihma ja Urmas oli selle üles võtnud ja üles pannud ja ma istusin kabinetis ja higistasin ja kuulasin vihma häält.

Ja mille kõigega üks Šoti külakonstaabel ei tegele. Ikkagi tahaks seal Lochdubhis elada, ja-jaa, ma tean küll, et igal uustulnukal on seal potentsiaalne oht maha löödud saada, aga ikkagi… Ma ei usu, et meil siin võetaks tõsiselt kedagi, kes lihtsalt tuleb ja teatab pahuralt, et tal on kass ära varastatud ja tegeletagu sellega.

Mitte tõukass, ei-ei. Lihtsalt kass. Kes käib õues ja nii edasi. Tavaline triibik. Või ma ei tea, missugused nad seal Šotimaal on. Lochdubhi valgesokilised? Või Locdubhi lontkõrvad?

Noh, tegelikult ei võtnud seda tõsiselt ka Hamish Macbeth, aga proua Gallagheri kassi leidis ta igatahes üles. Elusa ja tervena. Ning sai jõulukingiks siniste silmadega koerakutsika.

PS Vahelugemiste lõpuni on jäänud kaks raamatut. Käisin vahepeal raamatukogus, tagastasin kolm “surma” ja laenutasin ühe Saksa põneviku. Kaalusin, kas panna end “Serafima ja Bogdani” järjekorda, aga ei pannud veel. Jõuab.

Ja tegelikult, silmas pidades kassi, ei tea, kas ma julgengi.

M. C. Beaton “Snoobi surm”

snoobi surmVahelugemised jätkuvad.

Selles “surmas” tutvustab autor lugejat Hamish Macbethi perekonnaga. Tuleb välja, et punapäisel konstaablil on trobikond nooremaid õdesid-vendi ja see on sama võluv detail kui Hamishi siniste silmadega koer ja metskass. Keda tal selles loos veel ei ole.

Üldse oli üllatav. Ma poleks kunagi arvanud, et “surmades” kogu nende headusele vaatamata on midagi, mis vääriks tsiteerimist. Aga on.

Konstaabel Hamish Macbeth on “Snoobi surma” alguses meeleheitel mees – haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Ja mis ta teeb? Midagi. Juhtumisi helistab talle aga ema ja mida too ütleb?!

Ei midagi rohkem ega vähem kui… Ja no palun väga, missugune võluv tsitaat!

“”Oh,” ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, “sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama.””

Kasutamiseks kõigile täiskasvanud poegade emadele. Ja ilmselgelt ka kasutatud.

Ja teiseks. Poleks osanud aimatagi, kui värskendavalt võivad mõjuda Šotimaa jõulud, kui väljas valitseb juunikuu kuumalaine.

M. C. Beaton “Täiusliku naise surm”

taiuslikunaisesurm“Serafima ja Bogdani” lugemist alustasin ma umbes kuu aega tagasi. Ei, ma ei ole midagi segi ajanud. Seesinane käib justnimelt selle pealkirja alla. Kohe seletan.

Et “Serafima ja Bogdan” mul kuidagi ei edenenud, läksin raamatukogusse kerge vahelugemise järele. No et seejärel Afanasjeviga jätkata. Pooleli ma teda jätta ei kavatsenud. Seda enam, et Ülle “Serafimat ja Bogdani” mulle ikkagi väga kiitis, vaatamata mu kaebdustele ja puha.

Õnnetuseks oli Tiina toonud Metskülast terve virna “surmasid”. Neid, muidu, ei ole kunagi eriti saada, ja nii ma kaotasin pea ning võtsin kõik, mis mul olid lugemata. Ehk siis viis tükki. Ja tegin “Täiusliku naise surmaga” algust.

Siis juhtus “Serafima ja Bogdaniga” õnnetus. Riina ja Tarmo teavad, mis täpselt, võib-olla oligi pelgalt õnnetus, aga võib-olla hakkas kassil must lihtsalt kahju. Või oli asi ikkagi kirjanduslikus maitses, mida ei saa välistada, sest kogu elamine on raamatuid umbselt täis ja niisugust õnnetust ei ole kunagi varem juhtunud. Ehk siis viimased 14 aastat.

Igatahes edasi lugeda ma teda ei saa, nii et Afanasjevi asemel tuleb jätkata vahelugemise ehk viie “surmaga”.

Mis on muidugi mõnevõrra problemaatiline. Mitte lugemise mõttes, ei, hää lugemine on, aga kirjutamise mõttes küll, sest mida nende “surmade” kohta ikka nii väga öelda.

On ju tollest punapäisest külakonstaablist juba üht-teist üles tähendatud – kõik need detailid, mis “surmad” toredaks teevad ja nii edasi, ühesõnaga – hämmastavalt ühtlane šoti sari jätkub hämmastava ühtlusega. Huvitav oleks teada, kui palju neid üldse on.

Seekordsed on vanemad – siniste silmadega koera ja metskassi konstaabel Macbethil veel ei ole, muus osas aga on kõik täpipealt nii nagu ikka.

William Dalrymple “Xanadus. Otsimisretk”

xanaduMa ei ole suur reisiraamatute fänn, aga William Dalrymple’i “Xanadus. Otsimisretk” meeldis mulle väga. Ma saan isegi aru oma sõbrast, keda pärast selle lugemist tabas kihk ise mõni sarnane ekspeditsioon korraldada ja sellest reisiraamat kirjutada.

Dalrymple’i edu retsept on lihtne – olgu raamat avastusretke kroonika.  Autor oli ajalootudeng 1980ndate lõpul, mil maailm hakkas kiiresti muutuma. Teda tabas inspiratsioon korrata Marco Polo legendaarset reisi Vahemere kallastelt võimsa ja rikka mongoli khaaniriigi pealinna Xanadusse. Selline reis oli just võimalikuks muutumas, sest kommunistlik Hiina avas pisut oma teid turistidele. Kosutav on lugeda reisist, mida kannustasidki ainult reisiõhin ja maailma avastamise soov. Suur kontrast tänapäeva “läksin välismaale elama ja jutustan nüüd oma argielu ümber” tüüpi reisiraamatutega.

Raamatu teine väärtuslik eripära on kõrge infosisaldus (heas mõttes väga erinev lõpututest reisisaadetest, millest saad põhiliselt teada, mis juppidest reisiseltskonna auto koosneb). Sain siit mõne Aasia piirkonna ajaloo või rahva kohta rohkem ettekujutust kui seni elu jooksul. Ja ajaloo-osa ei ole kuiv.

Kolmas komponent on huumor. Mis reisiseiklus see on, kus nalja ei saa? Dalrymple lõõbib nii enda kui ka kohalike üle kannatamata ülemäärase poliitkorrektsuse käes.

Jube on jälle märgata, kui kiiresti aeg kaob. Raamat ilmus Inglismaal 1990ndate alguses ja valiti vist aasta parimaks reisiraamatuks. Eestis ilmus see suhteliselt talutava viivitusega 1999 Varraku sarja “Rännuraamat” avateosena. Viskasin sellele Haapsalu raamatupoes silma peale ja panin mõttes ostujärjekorda. Aga ostmata see jäigi ja aastal 2018 sain selle juba raamatukogust mahakantuna. Vahepeal on möödunud 30 aastat ja taas ei ole Polo reisi kordamine võimalik, sest Aleppos logeleda ei julge praegu vist küll ükski reisimees.