Elizabeth Macneal “Nukuvabrik”

NukuvabrikAlustasin “Nukuvabrikut” nagu järjekordset põnevusromaani.

Mõne lehekülje järel isegi nagu järjekordset head põnevusromaani. Kogu see 19. sajandi keskpaiga Londoni olustik, tegelased, lugu ise ja jutustamise viis olid paeluvad.

Mida edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et “Nukuvabrik” võiks olla isegi midagi enamat kui üks järjekordne hea põnevusromaan. Hakkasin peaaegu uskuma raamatu tagakaanel kirjutatut. Et “Nukuvabriku” tõlkeõigused müüdi juba enne selle ilmumist 30 keelde (mis ilmselt on tõsi) ja toda Macneali debüütromaani peetakse juba praegu üheks 2019. aasta silmapaistvamaks teoseks. Ma ei tea küll, kus täpselt. Seda ei ole kirjas.

Aga.

Mida edasi, seda rohkem meenutas “Nukuvabrik” mulle “Liblikapüüdjat” – paraku. Kusjuures ma isegi ei mäletanud, et Clegg oli kollektionäär ja Miranda Grey kunstitudeng, aga sarnasused olid selle tõigatagi ilmselged.

See hakkas segama ja sundis otsima teosest rohkemat, kui seal on. Sest Silas Reed ei ole kaugeltki Frederick Clegg. Iris Whittle ei ole Miranda Grey. Ja Macneal ei ole Fowles.

Veel üks naljakas paralleel – “Liblikapüüdja” oli Fowles´i debüütromaan, millega ta teenis nii palju raha, et sai jätkata kirjutamist end palgatööga koormamata.

PS Vt “Nukuvabriku” tõlkeõiguste müügi kohta eespool.

Ja kaane peal on liblikad 🙂 Kupli all. Kinni püütud. See kõik kokku on mingi nali või? Pastišš? Aga sel juhul – milleks? Mingi lisaväärtus võiks ju olla, kui selline asi juba ette võtta. Mina seda ei näe. Kuigi – kui ma “Liblikapüüdjat” poleks lugenud, oleks see üsna… hea põnevik.

Advertisements

M.C. Beaton “Malbe daami surm”

MC BeatonKonstaabel Hamish Macbethi 24. lugu. Kindla peale minek, nagu juba öeldud.

Üllatavalt ühtane tase nii pika sarja kohta, 24gi on juba muljetavaldav hulk, aga viimane see igatahes ei ole, ja miks peakski olema.

Joodikust inspektor Blairi abielu vananeva tänavatüdrukuga, korraldatud abielu muidugi, ja see, et konstaabel Macbeth kutsutakse Moskvasse, on ehk natuke üle võlli nagu ka see, kuidas Blair omakorda korraldas konstaabel Macbethi pantvangi võtmise, aga mis seal ikka.

Mõtlesin, kui mitu surma peaks jutti läbi lugema, et tüütuks muutuks, tõenäoliselt ikka lõpuks muutuks, aga kaks mitte. Kahe- või kolmekaupa olen neid ennegi lugenud ja varem või hiljem ikka ja jälle uue kallale asunud.

Et miks siis? Ma kahtlustan, et olen varem põhjusi üles lugenud, aga olgu siis veel. Võluv miljöö, Šoti mägismaa, paeluvad karakterid, kõik nood külaelanikud ja konstaablid-uurijad, too mänglev juhuslikkus, millega punapäine konstaabel mõrvalood lahendab. Ja nii edasi. Ei mingit linlikele kriminaalromaanidele omast eksistentsiaalset ängi.

Nii et loetagu 🙂 Mina ise teen väikese vahe.

M. C. Beaton “Unistaja surm”

beatonKonstaabel Hamish Macbethi 23. mõrvalugu. Kindla peale minek, ma ütleksin.

Šoti mägismaa, uus külaelanik, mõrv(ad), vanatüdrukutest kaksikutepaar, kes lõpetab teineteise lauseid, kingimaias selgeltnägija, kassihull kirjanikust tohtriproua ja otse loomulikult punapäine konstaabel Macbeth, ikka ja ikka hädas naiste, Lugsi ja Sonsiega.

Kes pole lugenud, siis – Lugs on siniste silmadega koer ja Sonsie kodunenud metskass, kes ajab kõigile hirmu peale, aga kelleta Macbeth poleks Macbeth ja – nagu nendega peab harjuma küla, peab nendega harjuma ka lugeja, armastagu ta siis koeri ja kahtlustava silmavaatega metskasse või mitte.

PS Seda, et Lochdubh on kõikidele nendele mõrvadele vaatamata üks ütlemata võluv ja turvaline paik, olen ma juba ütelnud.

M. C. Beaton “Nõia surm”

Nõia surmSeekord siis Šoti kriminaalromaan, aga mitte esimene – “Nõia surm” on konstaabel Hamish Macbethi sarja 25. lugu ja – 25. surm. Olen neid lugenud paraja peotäie jagu – isegi pealkirjad on kuidagi turvalised, kõik on “surmad” – ja pole kunagi pidanud pettuma.

Vanapoisist konstaabel Macbethi juhtumid on kindla peale minek, sest pettuda (kuigi ma seda ei usu) saabki ainult ühe korra – kui esimene paelus, siis võib olla täiesti kindel, et paeluvad ka ülejäänud. Kui ei paelunud, siis rohkem lihtsalt ei loe. Konstaabel Macbethi lood pole muidugi mingi kõrgpilotaaž, aga nad on põnevad ja omamoodi võluvad.

Missugune värvikas galerii külaelanikke! Doktoriproua Angela oma kassikarjaga ja kaksikutest vanapiigad, kes lõpetavad teineteise lauseid, on alles algus.

Missugune värvikas galerii surnuid! Surnud, muide,on kriminaalromaanides tavaliselt üsna ebahuvitavad.

Ja muidugi konstaabel ise. Pole midagi rahustavamat kui üks külapolitseinik, kes vaatab üle kõik uustulnukad, teeb regulaarseid visiite üksikute vanadaamide ja -härrade juurde, tegemaks kindlaks, et nendega on kõik korras, ega unusta kunagi kaasa võtta kotitäit head-paremat või põigata läbi apteegist. Kellel on kodus lambad ja kanad, taltsas metskass Sonsie ja koer Lugs, kes käiks dünaamilise paarina oma konstaabliga alati igal pool kaasas ja enam-vähem käivad ka. Kes lahendab nagu muuseas alati kõik mõrvajuhtumid ja kardab paaniliselt edutamist, sest – Macbeth ei taha oma kolkast kuskile minna. Ja miks ta peakski tahtma?! Sellises kohas tahaks isegi elada.