Peter May “Lewise mees”

Aeg on edasi läinud.

Politseiuurija Fin Macleod on abielu lahutanud, ameti maha pannud ja tagasi oma lapsepõlvekodus Lewise saarel, kus läinud aeg oleviku kätte saab. Muidugi kistakse ta mineviku varjude keskele nagu “Mustmajas” – Lewise triloogia esimeses osas.

Seekord leiavad turbalõikajad rabast surnukeha, mis polegi tuhandeid aastaid vana, nagu esiti arvatakse.

“Lewise mees” nagu “Mustmajagi” pole õieti krimka. Või kuidas ma “Mustmaja” kohta kirjutasingi: mõrv kui käivitav element, mõrv kui lõks. Leitakse rabast laip, hakkad uurima ja satudki tont teab kuhu, kust enam välja ei saa. Midagi pole teha, tuleb labürindis ekselda ja lõpuni tagasi minna.

Kerge see pole, sest ainus, kes teab, pole enam päris tema ise ja teised on kadunud.

Rännakud dementse mehe teadvuses on isegi nii mõjuvad, et Anthony Hopkins ja “Isa” tulid meelde. Mis ühe krimka puhul on ebaharilik.

Kui suulapüük maha arvata, on “Lewis mees” “Mustmajast” parem lugu. Ja suulade kompensatsiooniks on “Lewise mehes” kah midagi – koemustrid, mille järgi saab eksimatult öelda, mis pere naised kudusid kanga. Mõrvaloo puhul ei maksa koemustreid alahinnata.

PS Morag McEwan oma pisikese koera ja roosa Mercedesega, mille toon läheb täpselt kokku tema küünelakiga, on hästi tore tegelane, selline hulljulge vanadaam, džinniklaas ühes ja sigaret teises käes.

M. C. Beaton “Ausa mehe surm”

Kui “Ausa mehe surm” olnuks mu esimene Hamish Macbethi lugu, siis jäänuks see viimaseks. Rohkem ma selle punapäise külakonstaabiga tegemist ei oleks teinud.

Esiteks on lugu ise täiesti üle võlli.

Peainspektor Blairiga olid asjad kehvasti juba kolmekümne esimeses osas, aga kolmekümne teises ületas see igasuguse mõõdutunde. Ja siis see metskass, keda külarahvas peab kurivaimuks, ja kes selle kinnituseks murrab maha konstaabli kanad ja närib mõrtsukal kõri läbi.

Teiseks oli midagi lahti tõlkega.

Identsetes kaamelikarvastes mantlites, identsete prillide ja identsete perma-soengutega Currie õeksed?! Identsetes?! Kaamelikarvastes?! Või kaamelikarva? Või kaamelivillast?

Mis asi on perma-soeng? Või mõrvari minioonid? Või niiskusepärlid? Kašmiirsinine?!

Kes on tiinipoisid? Kas likku pannakse igemed või kärsad?

Loetelu pole lõplik. Esialgu kirjutasin välja, pärast enam ei viitsinud.

Ah jaa. Sonsie naasis. Aga kuidagi muuseas ja pärast mõrvari minioonide kadalippu kuidagi marginaalsena. Mingit rõõmu sellest ei olnud.

M. C. Beaton “Kummituse surm”

Olgu kohe öeldud, et Sonsie ei tulnudki tagasi.

Paralleelselt mõrvari jahtimisega igatseb Hamish Sonsie järele ja põikab isegi metskasside kaitsealale, lootuses teda vilksamisigi näha. Ardnamurchan – milline tore nimi! Muide, see on päriselt olemas.

Küllap see ikka Sonsie oli, kelle pilk lõpuks minema tuiskavat konstaablit saatis.

Nii et pinge püsib (ka muis detailides) lõpuni välja. Üks pisike värisev puudel võiks ju tähendada, et Sonsie on tagasi. Aga vat ei tähenda. Tähendab hoopis võerast naisterahvast konstaabel Hamishi köögis.

Täitsa veider, et mõrvaloost põnevam on üks kass. Eriti krimka puhul.

Aga võib-olla on Hamishi lugejad mõrvadest tülpinud ja Sonsie on lõks, kuhu neid meelitada.

Mina igatahes näppasin “Kummituse surma” keskkogust proua Viigipuu tagant puhtalt Sonsie pärast.

Ega see ilus tegu olnud, sest proua Viigipuu armastab lihtsalt hullupööra krimkasid. Ja kasse.

M. C. Beaton “Halastajaõe surm”

Punapäise külakonstaabli Hamish Macbethi kolmekümne teine (eesti keeles ilmunud) lugu on nii ja naa.

Viimati loetud “Jäälinnu surm” kinnitas, kuidas tõlkija võib ühe muheda loo nii ära vussida, et ei taha tükk aega nähagi. Või ei taha üldse.

Selles asjas ei ole “Halastajaõe surmale” küll suuremat ette heita. Esimene kolmveerand lugu oli nii suur kergendus, et hakkas peris kahju tolle kaheaastase pausi pärast, mida ma pidasin, sest “Jäälinnu surm” muutis mu väga umbusklikuks.

Hiljem leidus alati mõni krapsakas vanadaam, kes uuema “surma” letilt endale napsas. Järjekorda ka ei viitsinud panna. Aga see selleks.

“Halastajaõe surm” oli taas nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda. Kuni selle kohani, kui Hamish Sonsie mägedesse viis. Või noh, kuni selleni, et Sonsie ei tulnudki tagasi.

Üksi, pojukesega hambus, kaaslasega, terve pesakonnaga, kuidas iganes – ta oleks pidanud tagasi tulema.

Ma ei tea, on see mingi poliitkorrektne (survestatud) viibe loomakaitsjatele, mis oleks iseäranis halb, või tuleb Sonsie tagasi mõnes järgmises loos, aga vahet pole.

Macbethi lugude võlu on olustik, punapäine ambitsioonitu külakonstaabel oma siniste silmadega koera ja metskassi ning kõigi nende teineteise lauseid kordavate kaksikutest vanapiigade, selgeltnägijate ja kirjanikest tohtriprouadega, kelle punased kassid lakuvad kannust koort.

Mõrvad nii tähtsad ei ole.

Nii et üks kodustatud metskass, kelle peremees vastutahtsi mägedesse viib, sest metsloomi ei ole sünnis kodus pidada, isegi juhul, kui nad on ise tulnud ja keelduvad lahkumast, ei lähe kohe mitte.

Ja ma olen nõus, et üks pisike sakris puudel teda ei asenda.

Aga eks ma pean edasi lugema. Sest küll ta tagasi tuleb.

Peter May “Mustmaja”

Üsna “pole viga” laadis krimka. Võib lugeda küll.

Iseenesest ei rohkem ega vähem kui üks järjekordne raske lapsepõlve lugu, mis ajab juuri nüüdisaega, aga Lewise saar tegevuspaigana on huvitav, suulapüük ja nii edasi.

Nii et miljöö mõttes ma täitsa soovitaks, kui kultiveerida alandlikkust ja leppida lausetega a la pesu kuivas pesunööril, või laperdas, päris täpselt ei mäleta, kuidasmoodi see oli, otsima ka ei hakka, aga pesu ja pesunöör olid küll, üht-teist muud ka, selline kummaline neologism, mida ma siin nimetama ei hakka.

Ma ei tea ju, võib-olla oli taotluslik, tõlkija väike kapriis.

Üldse tüütab see virisemine ära, aga kannatlikult lauset kolm korda üle lugedes leida, et jah, grammatiliselt oleks nagu kõik korras, lihtsalt lausest arusaamiseks tuleb kolm korda üle lugeda… Kas siis selle lausega on ka tegelikult kõik korras?! Või nende lausetega?!

Lugu ise on muidugi ränk, lõpuks ehk isegi natuke üle vindi ränk. Happy end stiilis lõpuga kusjuures.

“Mustmaja” ongi tegelikult rohkem nagu lapsepõlvelugu, mitte krimka, mõrv kui lahendav element, miks ka mitte, mõrv kui lõks.

Kui järele mõelda, siis tahaks vist jah Panso kombel röögatada: “Ei usu!”

Aga nagu öeldud, miljöö pärast võiks lugeda küll.

M. C. Beaton “Jäälinnu surm”

Punapäise šoti külapolitseiniku Hamish Macbethi lood on nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda.

Nii ma vähmalt arvasin.

Kerge kahtlus muidugi tekkis, kui avastasin uue tõlkija.

Mitte et ma oleks kogu aeg jälginud, kes on kõik need kakskümmend seitse Macbethi ümber pannud, aga kahekümne kaheksas igatahes oli täiesti uus.

No ja hakkaski pihta.

Loen ja ei saa ega saa edasi. Justnagu soos. Aru ka ei saa, mis viga on.

Kui jõudsin metskass Sonsieni, kellest oli mingil arusaamatul põhjusel saanud metsistunud kass Sonsie, siis oli selge. Edasi tulid riburada krants Lugs, telesaatejuht Elspeth Grant ja proua McColl (või oli see nüüd proua Dunglass, ei saanudki aru) kires naerda nagu vana kuri kana. Inspektor Blairist sai korraks lausa proua Blair.

Ja muidugi ei saanud ka seekord “puhta nahaga pääsemise” needuseta. See on juba nagu mingi epideemia.

Samas oli tõlkija sõnavara harukordselt rikkalik.

Kiudpilvede märasabadeks tõlkimine on juba kõrgem pilotaaž, iseasi, kas ka otstarbekohane, aga juba leinapaju maadjad oksad väärivad tähelepanu.

Metsistunud Sonsiest sai taas metskass. Ja lausedki läksid pärast esimest komandikku tükk maad paremaks. Tea, kas too esimene kolmandik läks meelest maha toimetada?

Pensionieelikust konstaabel Dick Fraser oli üks igavesti tore tegelane.

Nii et lõpuks pidas ikka see vatiteki võrdlus ka seekord paika.

PS Mõni on lubanud katkestada igasuguse suhtluse Beatoni lugejatega, mis tekitas minus umbes samasuguseid vastuolulisi tundeid nagu seekordne tõlge. Aga kui Tiina ütles, et “surmad” on peaaegu et ainsad krimkad, mida ta loeb, läks kohe kergemaks 🙂

Ken MacLeod “Newton’s Wake. A Space Opera”

Ei osanud šoti (?) ulmekirjanikust Ken MacLeodist enne midagi arvata, kui juhuslikult märkasin, et üks tema raamat on Barnes and Noble’i läbi aegade kõige tähtsamate kosmoseooperite nimekirjas. Seesama raamat, millest nüüd kirjutan. Ja juhuslikult vedeles see mul ka endal kõige ülemisel raamaturiiulil.

“Palju lõbusam kui üks sügav kosmosedraama olla tohiks… Lugege ja siis lugege uuesti, sest üle lugedes on see veel parem,” oli tagakaane reklaamlause SFX-ist ja seekord on see üsna tõelähedane.

“Newton’s Wake” toimub 24. sajandil maailmas, mis on tekkinud pärast USA-Ameerika sõda, milles ameeriklaste superarvuti muutus intelligentseks ja suurem osa inimkonda sai hukka. Osa inimestest jõudis koos AI-dega mingisse kõrgemaltarenenud staadiumisse ning nad lahkusid teadmata suunas, jättes maha imepäraseid artefakte. Allesjäänud inimesed on jagunenud kolmeks suuremaks fraktsiooniks – kommunistid, valgustatud rüütlid ja America Offline. Selle loo peategelane on neist kõigist sõltumatu, šoti maffiast välja kasvanud võimsa Carlysle’ide klanni liige Lucinda Carlysle.

Carlysle’ide rikkuse alus on kontroll planeedilt planeedile hüppamise väravate üle ja nad otsivad pidevalt võimalusi enda mõju ja rikkust kasvatada. Lucinda läheb oma esimesele avastusretkele kaugele Eurydice planeedile ja leiab sealt kohe tundmatud masinad. Ta paneb tahtmatult masinad käima, mis – selgub – ei ole sugugi hea. Ja ta avastab, et planeet on asustatud inimestega, keda seniste teadmiste kohaselt ei tohiks üldse olemas olla. Varsti on kõik fraktsioonid kohal ja läheb tõsiseks mölluks.

Seda oli suurem osa ajast lust lugeda. MacLeodi tegelastes on samasugust särtsu nagu Bujoldi Vorkosigani sarja omades (see on pluss), see ei ole mingi Banksi kibestunud sitakottide kamp. Ja MacLeodi maailm on seejuures hoopis põnevam ja ulmelisem. Näiteks on seal küllalt levinud oskus enda isikust koopia teha ja sellena ärgata, kui vana isik otsa saab. Sõjas tuleb seda ette, ka peategelastega. 

Kahjuks ei ole lugu eriline tervik. Vahepeal on action-stseenid ülipõnevad, siis manduvad segasteks vahepaladeks ja kohati neid lihtsalt mainitakse toimuvat, isegi kui on tegemist ülitähtsa lahiguga. Üldiselt mulle meeldib, kui ulmekas on käib tegevus millegi muu kui sõdimise ja tagaajamise ümber. Siia aga Euridice teatrilavastus minu arust ei sobitunud, kuigi kirjanik oli selle nimel kõvasti vaeva näinud.

Ma ei saa öelda, et oleksin “Newton’s Wake’ist” vaimustuses, aga MacLeodi teise raamatu “The Cassini Division” tõstsin üleliigsete raamatute kastist riiulisse tagasi.

“Newton’s Wake” kuulub “The Engines of Light” nimelisse sarja.

M. C. Beaton “Ülbe mehe surm”

Nii. Viimane “surm” on läbi loetud ja nüüd on nendega vahe. Või lõpp. Ei teagi.

“Ülbe mehe surm” oleks tegelikult üsna hea lõpetus. Esiteks on see tükk maad muhedam kui mõni varasem. Vahepeal enam muhelema ei ajanud.

Teiseks saab “Ülbe mehe surmas” lõpuks selgeks, mind on see alati huvitanud, kuidasmoodi sai konstaabel Macbeth endale tolle hiiglasliku metskassi Sonsie, keda nagu õieti ei tohikski kodus pidada, et metsloom ju.

Vaatasin internetist järele, sellised isendid on tõepoolest Šoti mägismaal liikvel, väga haruldased, väljasurev liik. Ladinakeelne nimetus oli raamatus ära toodud.

Sel nädalal tagastasin eelviimase “surma” ja ütlesin Tiinale, et andku mulle vahelduseks midagi muud. Et “surmadest” on nüüd mõneks ajaks küll ja küll. Tiina kadus riiulite vahele, naasis raamatuga pealkirjaga “Elu” ja vandus, et ta ei anna seda mulle ainult pealkirja pärast. Ühtlasi panin end “Serafima ja Bogdani” järjekorda.

Oleks saanud ka kohe, sest lebas seal letitaguse laua peal, järeletulemise aeg oli üle lastud, aga ei julgenud võtta. Ütlesin, et las olla, ootan, kuni järg päriselt minuni jõuab.

M. C. Beaton “Riiukuke surm”

Eelviimased vahelugemised pärast segadust “Serafima ja Bogdaniga”.

Viimaste ja eelviimaste vahele, muide, võtsin “Aakri” – vahelugemiseks. Tuleb tunnistada, et on… üsna kosutav. Mitte et Hamishid oleks kuidagi kehvenenud, aga… Paistab, et ka vahelugemised vajavad teatavat… vahet.

Nii et viimasega läheb nüüd natuke aega.

Mõtlesin ka, mis nende “surmade” puhul õigupoolest töötab. Miljöö, selge see, ja kõik need võluvad (või ka mittevõluvad) külaelanikud, see on juba eespool üles tähendatud, aga sellega kes teab mitmekümnenda osani välja ei vea.

Tegelikult töötab vist hoopis rutiin. Sest kõik on üks ja sama peale ühe – võõra, kes ilmub, tekitab suure või vähemat sorti segaduse ja lõpeb kõik mõrvaga. Või õnnetusega. Või millega iganes. Ühesõnaga – üks ja sama. Tüütu?! Vastupidi!

Inimesed (üldjuhul) armastavad rutiini. Veel enam – nad vajavad seda. Ja mis veel hullem – kui rutiin on kord juba tekkinud, siis on raske selleta hakkama saada. Muidugi, aeg-ajalt on tore sellest välja murda, aga seda rahustavam on (varem või hiljem) tagasi pöörduda. Nii et järgmise osani 🙂

M. C. Beaton “Hamish Macbethi jõulud”

Mõnevõrra ebatavaline pealkiri, eks ole. Tekitas lausa umbusku kogu selles “surmade” reas.

Asjata.

Eestimaal jätkus juunikuu kuumalaine ja Šotimaa jõulud mõjusid jätkuvalt värskendavalt.

Need mõjusid täpselt samamoodi kui Urmase vihmavideo, kui Hiiumaal sadas selle suve esimest suurt vihma ja Urmas oli selle üles võtnud ja üles pannud ja ma istusin kabinetis ja higistasin ja kuulasin vihma häält.

Ja mille kõigega üks Šoti külakonstaabel ei tegele. Ikkagi tahaks seal Lochdubhis elada, ja-jaa, ma tean küll, et igal uustulnukal on seal potentsiaalne oht maha löödud saada, aga ikkagi… Ma ei usu, et meil siin võetaks tõsiselt kedagi, kes lihtsalt tuleb ja teatab pahuralt, et tal on kass ära varastatud ja tegeletagu sellega.

Mitte tõukass, ei-ei. Lihtsalt kass. Kes käib õues ja nii edasi. Tavaline triibik. Või ma ei tea, missugused nad seal Šotimaal on. Lochdubhi valgesokilised? Või Locdubhi lontkõrvad?

Noh, tegelikult ei võtnud seda tõsiselt ka Hamish Macbeth, aga proua Gallagheri kassi leidis ta igatahes üles. Elusa ja tervena. Ning sai jõulukingiks siniste silmadega koerakutsika.

PS Vahelugemiste lõpuni on jäänud kaks raamatut. Käisin vahepeal raamatukogus, tagastasin kolm “surma” ja laenutasin ühe Saksa põneviku. Kaalusin, kas panna end “Serafima ja Bogdani” järjekorda, aga ei pannud veel. Jõuab.

Ja tegelikult, silmas pidades kassi, ei tea, kas ma julgengi.