Stephen Donaldson “Reave the Just and Other Tales”

Stephen Donaldson oli 1980ndate aastate fantasy-kunn, keda teatakse Thomas Covenanti triloogia järgi. Olen seda lugenud ja ei vaimustunud just ülemäära. Seal oli head, nagu tegelaste siseheitlused ja süngus, aga lugu ise oli igav fantasy-quest.

On puhas juhus, et koperdasin ühes ulmeantoloogias Donaldsoni pikema loo otsa. See avaldas nii head muljet, et tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee – tuhnisin netist välja, kas Donaldson on veel jutte kirjutanud ja ostsin endale jutukogu, kus ka mulle meeldinud lugu sees oli. Selgus, et jutt, mille pärast ma kogumiku ostsin – “The Woman Who Loved Pigs” -, ei olnud isegi raamatu kõige parem lugu.

Selle tiitli annaks ma nimiloole “Reave the Just”. Lihtsameelne Jillet armub rikkasse lesknaisesse ja arvab, et naise südame võitmiseks piisab, kuiosta armujook kohalikult alkeemikult.  See müüb Jilletile mingit soga ja räägib, et jook mõjub, kui avalikes kohtades öelda võlulauset “Mu sugulane on Reave Õiglane”. Jillet avastab, et jook tõepoolest paistab töötavat ega oska arvatagi, et oma osa maagias võib olla legendaarse maagi nimel. Paraku on rikas lesknaine Huchette nii magus suutäis, et mees peab konkureerima ka kõige võimsamate kohalike härradega. Lugu, mis algab nagu “Memme musi”, muudkui kogub tuure ja lõpuks tundus, et olin läbi lugenud põneva ja huvitavate tegelastega romaani.

“The Woman Who Loved Pigs” on samasugune värskendav fantasy, mis algab nagu nunnu tuhkatriinu-lugu, lõpuks koorub välja aga võlurisõda, milles panuseks on kuningriigid.

Rohkem jäi meelde ka ”Penance”, teistmoodi vampiirilugu. Peategelane on väga kõrgete moraalsete standarditega vampiirihärra, kes on aastaid pingutanud, et aidata oma valitsejal sõda võita. Või sellest aga mingit kasu on pööbli silmis, kes tahab ainult “koletise” verd.

Kõik kogumiku lood peale ühe on vähemalt huvitavad, kui mitte superhead. Ainus, mis võinuks välja jääda, oli kosmoseulmekas “What Makes Us Human”.

Stephen Donaldson “The Chronicles of Thomas Covenant, the Unbeliever”

1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.

Ja siis satub ta õnnetusse, millest toibudes avastab end imekauni loodusega tundmatult maalt täiesti tervena. Seal elavad toredad ja sõbralikud inimesed, kes peavad teda tema abielusõrmuse tõttu (valge kuld!) päästjaks kurja lord Fouli vastu, kes ähvardab muinasjutumaad hävitada. Pidalitõbise alalhoiuinstinkt keelab Thomas Covenantil uue maailma reaalsust tunnistada ja ta käitub seal tõelise seana. Isegi vägistab ühe tütarlapse. Ta ei ole eriti aldis sealseid elanikke aitama, sest ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Muinasjutumaa aga muudkui kannatab ja selle elanikud toovad ennast ohvriks. Umbes niiviisi veereb see lugu kõigis kolmes raamatus. Täpselt ei hakka jutustama.

Muusika- ja raamatuhullud räägivad, et tänapäeval on liiga palju head kraami lihtsalt kättesaadav. Eks ta ole. Ma mäletan, kuidas ajasin ulmefännina enne aastatuhandevahetust USA eBayst taga odavaid ulmekaid. Pidin nende mõne dollari suuruste arvete maksmiseks mingite rahvusvaheliste rahakaartidega jamama. Krediitkaarti siis lihtsal tööinimesel polnud. Kui ma paki Thomas Covenanti triloogiaga Haapsalu postkontorist kätte sain – milline tunne! Nüüd mõtled, et loeks Covenanti ja viis minutit hiljem on lausa ametlik e-raamat olemas.

Peab küll tunnistama, et loetu oli toona pettumus. Mulle väga meeldis algus, kuidas tüüp meie ilmast fantasy-maailma satub ja kuidas ta sellesse suhtub. Aga Covenant hakkas  kiiresti äga närvidele käima, muutudes tõeliseks kibestunud sitakotiks, kes muudkui põdes oma süümekaid ja seepärast käitus teistega halvasti. Sellest tulid uued süümekad ja veel turtsakam käitumine. Quest ise oli kõigis kolmes selline keskpärane. Lugemishoogu kiskus kõvasti maha see, et mul läksid kõik kõrvaltegelased ja rasside nimed sassi.

Aga 18 aastat hiljem on see triloogia mul ikkagi kõrvade vahel. Järelikult midagi pidi seal olema. Lugesin üle ja tunnistan, et tõlgendasin seda alguses ehk veidi valesti. Esiteks on maa, mida Covenant on kutsutud kaitsma, täiesti imeline – saad aru, et see on väärt kaitsmist. Teiseks on sealsed head rassid nii sümpaatsed. Ja üldse ei ole selle fantasy puhul asi tegevuses, vaid tegelastes. Nagu antiikdraama, kus Covenant ahastades oma sisemonolooge maha karjub. See on omamoodi mõjuv, kuigi osa tema hädaldamisest on selgelt pseudoprobleemid. Ma ei välista isegi teise Covenanti triloogia lugemist.