“Suured sündmused pöörlevad väikestel hingedel.”
Seda lauset kordab King “Instituudis” mitu korda. Juhuslikult ta seda ei tee.
Nii et kuidas selle instituudiga siis õigupoolest on? Kas ta on see, mida tema loojad ja käigushoidjad ütlevad, või ei ole ta seda mitte? Kas maailm, kui teda ei juhita, kihutab uperpallitades mäest alla nagu mänguauto? Kas suured sündmused pöörlevad siis väikestel hingedel või mitte? Küllap ikka, aga mitte sel moel.
Idee iseenesest on huvitav, igav ei hakanud ka kordagi, aga lõpuks… jäi ikkagi domineerima kerge pettumus. King, aga mitte kõige parem King.
Sest tegelikult pole “Instituut” ju midagi muud kui miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele, ainsaks erandiks see, et “Instituut” ei ole muinasjutt.
Ja nagu üks, läks ka teine lõpuks… natuke käest ära.
Õudusjutte on mõttetu objektiivselt hinnata. Hirm on ju subjektiivne asi. Näiteks jätsid mind sellest Stephen Kingi vanas jutukogus täiesti külmaks nimilugu rottidest kubisevast tehasehoonest ja “Hall ollus”, milles mees jõi halvaks läinud õlut ja muutus mingiks voolavaks möginaks. Aga ilma ühegi üleloomuliku koletiseta “Karniis” ja “Redeli ülemine pulk” tekitasid ehtsalt hirmu nii lugemise ajal kui ka praegu, kui ma neid meenutan. Midagi ei ole teha, rotte ma ei karda, aga kõrgust koledal kombel. “Karniis” oli ju iseenesest tohutult lihtne lugu sellest, kuidas mees pidi pilvelõhkuja ülakorruse kitsast karniisi mööda majale ringi peale tegema. “Redeli ülemine pulk” oli selle kogumiku kindlalt kõige parem lugu, Kingil tulevad lapsepõlve tagasi vaatavad lood väga hästi välja.
Kirjakoi 