Ellis Peters “Püha Peetri laat”

petersEllis Petersi krimkades on detektiiviks benediktiinide kloostri munk Cadfael. Neljanda Cadfaeli loo tegevuspaik on Shrewsbury linna Püha Peetri laat 1139. aastal.

Juba enne laata on pinged õhus. Linnaisad paluvad laada korraldajalt kloostrilt, et see annaks neile osa laada tulust, aga nad saadetakse pikalt. Laada avaõhtul lahvatab lausa kaklus kohalike sõjakate noorsandide ja ühe kaupmehe vahel, kellelt need on palunud laadamaksu otse linnale. Järgmisel päeval leitakse jõukas kaupmees tapetuna ja vend Cadfael kutsutakse kloostri rohtaiast appi mõrva lahendama. Kahtluse all on linna noormehed, aga muidugi on lugu palju keerulisem. On armastust, paha saab palga, noori ootab õnn.

Pean tunnistama, et Cadfaeli lood on keskpärased. Kõik elemendid, mis keskaega paigutatud krimka lahedaks peaks tegema, on nagu olemas, aga lugu on lahjavõitu ja tekst tuimavõitu. Võimalusel eelistage Hargla Melchiori raamatuid. Kui võimalust ei ole, siis, noh, käib kah.

Charles Stross “Vürstkaupmehed” I-III

stross30 ja peale vallaline USA ajakirjanik Mirjam avastab endas kogemata oskuse teatud sümboli abil kahe paralleelmaailma vahel rännata. Teine maailm on feodaalne ja meie omast üldiselt mitusada aastat arengust maas ning seal on ülikõval positsioonil Mirjami tegelik perekond, mille kõigil liikmetel on maailmadevahelise rändamise talent. Mirjami ema oli sealt kunagi meie maailma põgenenud. Nii perekond kui kogu aadelkond on üks ilge intriigide pesa ja Mirjam näeb kurja vaeva, et jääda ellu.

Teises osas avastab Mirjam kolmanda paralleelmaailma, kus sõidavad ringi auruautod ja lendavad tsepeliinid. Ta otsustab oma positsiooni tugevdada seal äri ajama hakates. Kolmandas võtab pere isepäise noore naise kõvemini pihtide vahele ja Mirjam peab hirmsasti pingutama, et pääseda korraldatyud abielust. Tegevusse lülitub ka tema endine poiss-sõber, Bostoni narkopolitseinik, kes Mirjami perekonna ülejooksiku abil saab paralleelmaailmast teada.

Olen kergelt pettunud. Charles Stross on hea ulmekirjanik ja “Accelerando” avaldas mulle vägagi muljet. Teiste asjade puhul ei ole mulle ehk teema või maailm niiväga meeldinud, aga Strossis see mind kahtlema ei ole pannud. See sari millegipärast ei tööta. Ma ei saa isegi aru, miks. Põhimõtteliselt teeb ta ju siin Želažnit ja kloonib selle Amberi maailma. Aga kui Amberi printside lugusid olen ma lugenud hinge kinni pidades ja vahepeal lihtsalt imetledes, siis vürtskaupmeeste puhul oli mul enamasti igav. Ei ole halb, aga selline, mida lugedes tabad end lehekülgi sirvimast, et palju veel peatüki lõpuni on jäänud. Arvasin ka, et tegemist on triloogiaga, aga nüüd leidsin, et osasid on terve posu veel. Mina neid lugeda ei viitsi.