Katrine Engberg “Isola”

Kørneri ja Werneri neljas lugu. Päris lõbus. Kørner ja Werner 🙂

Esimesed kolm pole ette sattunud, neljanda napsasin keskkogust uudis(krimi)kirjanduse laua pealt. 

Kopenhaageni mõrvalugude uus juhtum – kesklinnas kohvrist leitud laip, õigemini pool laipa, sest mõrtsukas on ohvri elusast peast jõhkralt pooleks saaginud – viib Anette Werneri Bornholmi saarele, kus tema paarimees Jeppe Kørner parasjagu puhkab ja hingehaavu praavitab.

Iseenesest pole viga, neli pluss, Põhjamaade krimi reeglite järgi viksil moel üles tähendatud ja karidest mööda loovitud.

Kas selle järel nüüd eelmisi ka lugeda, seda ei tea…

Jussi Adler-Olsen “Ohver number 2117”

“Ohver number 2117” on Q-osakonna ehk komissar Carl Mørcki kaheksas lugu.

Kellest selles raamatus on saanud millegipärast Carl. Lihtsalt Carl.

Mørcki nimi ei käi kordagi läbi. Vist. Päris kindel ei ole, aga silma ei hakanud küll.

See eesnimekultuse needus…

Käigu pealt ei oska öelda, mis on komissar Maigret` või miss Marple`i eesnimi. Poirot on Poirot, mitte Hercule. Kas komissar Mørck on nii kõva tegelane, et kinnistub lugeja teadvuses Carli, mitte komissar Mørckina?

Lugesin vanu sissekandeid. Ega pärast “Patsiendikaarti nr 64” (ja see ilmus 2016) suurt midagi paremaks läinud ole. See tõlkija(te) vahetamine on ikka paras nuhtlus. Olin üsna valvas ja siis hakkaski Assad “Ohvris number 2117” hüperventileerima.

Lõpu poole pidin juba guugeldama, et teada saada, mida tõlkija on mõelnud bandana ja projektiilide merega.

Lugu ise on selline… On ja ei ole ka. Lugeja saab teada, kes on Assad, aga see liin ei ole eriti huvitav ega usutav, hädavaresest ajakirjaniku oma samuti mitte.

Huvitav on Alexandri liin, aga seda avab autor vähe ja see jääb poolikuks ka.

Üldse jäi lahtisi otsi, nii et karta on, et neid lugusid tuleb veel. Oleks siis, et ilma projektiilideta.

Jussi Adler-Olsen “Selfid”

Iga järgmise Adler-Olseniga on kohe hirm. Et kuidas siis seekord.

Noh, seekord väga hull ei olnud. Selles mõttes, et tõlge oli enam-vähem. Just enam-vähem. Puhta nahaga ei pääsetud 🙂

Muidu aga oli “Patsiendikaart nr 64” viimane hea, “Pudelipostist”, “Faasanijahist” ja “Naisest puuris” rääkimata.

“Poiss varjust” oli murranguline – tõlkija vahetus – ja sealt edasi ongi iga järgmise Adler-Olseniga hirm.

“Selfid” oli, jah, enam-vähem, aga tundub, et ka lugu ise ei ole enam päris see. Nagu läks Huldari ja Freyja ja Sigurðardóttiriga. Läks lahjaks. Kui liiga palju kirjutada, siis lähebki.

Algus oli paljutõotav, aga käis maha. Potentsiaal jäi kasutamata.

Assad ka ei ole enam üldse naljakas, mis oli Adler-Olsenite (vähemalt) pool võlu.

Nii et mina ei tea, kas mina üldse tahan järgmist lugeda. Kui see kord ilmuma peaks.

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

Martinsoni nimekirja seitsmes.

Natuke nagu Kepler, selline joonalinnalik. On paras annus geniaalseid psühhopaate, on õudust, verd ja jõhkrat vägivalda, on politikuid.

Psühhiaatrit ei ole. Sellest on kahju.

Aga väga põnev. Ja tundub, et võiks jätkuda. On otsi, mis jäävad lahti.

Kui võrrelda “Sügisroima” ja “Täiesti tavalise perekonnaga”, siis – on vist parem jah. St veel parem.

Ühesõnaga selline klassikaline Põhjamaade (krimi)põnevik.

PS Jean-Christophe Grangé´iga läksin alt. Laenasin tema “Surnute maa”, aga edetabeli esimene oli ta hoopis tunamullu ja mitte sellega.

No mis seal ikka, tuleb “Reisija” järele minna.

Jussi Adler-Olsen “Niiditõmbaja”

“Niiditõmbaja” on kuues Adler-Olseni Q-osakonna lugu.

Et miks see oluline on?

Neli esimest meeldisid mulle väga – “Naine puuris”, “Faasanijaht”, “Pudelipost” ja “Patsiendikaart nr 64” – ei oska isegi öelda, mis kõige rohkem. Ilus ühtlane sari.

“Naist puuris” nägin kõigepealt filmina, teisi juba lugesin, need meeldisid mulle isegi niivõrd, et “Patsiendikaardi nr 64” ostsin ja see on mul riiulis.

Kui ilmus “Poiss varjust”, siis otse loomulikult ostsin ma selle ka. Korralikke kriminaalromaane võiks kodus ju olla, eks ole. Ostsin ja… suunasin ringkasutusse, st andsin lugeda tingimusega mitte tagastada, vaid edastada, sest ma ei taha oma riiulisse kehvi tõlkeid. Kui ma neid näen, siis läheb tuju sandks. Ja riiulite ruum on ikkagi piiratud ju.

“Niiditõmbajaga” olin juba ettevaatlikum, kõhklesin mõnda aega, aga siis ikka ostsin. Tõlkija oli teine. Ostsin naljaga pooleks lubadusega, et kui peaks ilmnema üks järjekordne “puhta nahaga” pääsemine, siis suunan taas ringkasutusse. Aga ei tulnudki eriti kaua oodata, et keegi puhta nahaga pääseks. Jne. Kuigi piisanuks ka sellest ühest.

Täitsa imelik. Raamatus, kus Assad ei saa aru taani keele idioomidest, mis vähemalt esimeses neljas osas oli väga naljakas, sellise raamatu tõlkija justnagu peaks seda kõike ju valdama, sest ta on sundkorras ninapidi selle sees, aga ei. Assadi keelevääratused “Niiditõmbajas” ei aja üldse naerma, ülejäänu jälle oleks kohati nagu Assadi tõlgitud.

Aga noh. Ringkasutuses iseenesest ei ole midagi halba. Isegi juhul, kui eesti keelde on tekkinud terve hulk uusi idioome, mida ma pean halvaks tõlkeks puhtalt sellepärast, et ma pole nendega kursis. Või mis veel hullem – olen minetanud keeletaju ja -oskuse.

Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”

“Poiss varjust” on viies osa Adler-Olseni Q-osakonna sarjast ja esimene, mille kohta ma ei saa ütelda, et see mulle meeldis. Üks kahest – kas on Adler-Olsen äkitselt viletsamini kirjutama hakanud või on tõlge tõepoolest nii kehv, kui mulle tundus.

Iseenesest pole ju viga, lugu oleks nagu põnev, kuigi hulk aega lahendatakse mingit juhtumit, mis tõenäoliselt jäi eelmises raamatus pooleli, aga millest ma mitte midagi ei mäletanud. Aga no seda tuleb kriminaalromaanide puhul ikka ette, elame üle.

Teiseks – ükskõik kui leebeks ma ennast sundisin, brokaadkardinad, eks ole, keegi pääses puhta nahaga ja liiklus on aktiivne nagu sipelgapesa – lõpuks ikka saab leebus otsa.

Justkui Assad oleks tõlkinud, aga erinevalt Assadi repliikidest ei ole sellised eksimused põrmugi naljakad. Ja Assadi eelmistes osades nii vaimukad repliigid ei ole “Poisist varjust” üldse naljakad. Vähemalt mitte nii naljakad.

Nii et ma tõesti ei tea, kelle kraesse see kõik nüüd keerata. Iseenda, autori, tõlkija või toimetaja omasse.

Ane Riel “Vaik”

“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.

Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.

“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.

Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.

Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.

Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.