Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”

poiss varjust“Poiss varjust” on viies osa Adler-Olseni Q-osakonna sarjast ja esimene, mille kohta ma ei saa ütelda, et see mulle meeldis. Üks kahest – kas on Adler-Olsen äkitselt viletsamini kirjutama hakanud või on tõlge tõepoolest nii kehv, kui mulle tundus.

Iseenesest pole ju viga, lugu oleks nagu põnev, kuigi hulk aega lahendatakse mingit juhtumit, mis tõenäoliselt jäi eelmises raamatus pooleli, aga millest ma mitte midagi ei mäletanud. Aga no seda tuleb kriminaalromaanide puhul ikka ette, elame üle.

Teiseks – ükskõik kui leebeks ma ennast sundisin, brokaadkardinad, eks ole, keegi pääses puhta nahaga ja liiklus on aktiivne nagu sipelgapesa – lõpuks ikka saab leebus otsa.

Justkui Assad oleks tõlkinud, aga erinevalt Assadi repliikidest ei ole sellised eksimused põrmugi naljakad. Ja Assadi eelmistes osades nii vaimukad repliigid ei ole “Poisist varjust” üldse naljakad. Vähemalt mitte nii naljakad.

Nii et ma tõesti ei tea, kelle kraesse see kõik nüüd keerata. Iseenda, autori, tõlkija või toimetaja omasse.

Advertisements

Ane Riel “Vaik”

vaik“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.

Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.

“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.

Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.

Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.

Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.