USA ulmekirjaniku Tad Williamsi telliskivipaksuste romaanide sarjad ei ole mulle võõrad. Proovisin kunagi mitu korda lugeda tema science fictionit “The Otherland”, kuid ei jõudnud kunagi lõpuni. Paljud hindavad seda aga kõrgelt. Samas meeldis mulle isegi väga “Shadowmarchi” nimeline fantasy. Nii võtsin ma Williamsi tuntuima fantasysarja “Memory, Sorrow and Thorn” avaosa kätte suuremate ootusteta, aga mitte just vastumeelselt.
Nooruke orb Simon elab legendaarse kuningas Johni lossis ja on üks teenijaskonnast. Poiss naugu poiss ikka, laisk, ajab ainult tüdrukuid taga ja näppab köögist toidukraami. Paistab, et poiss läheb raisku, aga siis võtab ta endale õpilaseks lossi ravitseja ja võlur Morgenes.
Suures maailmas hakkavad ka asjad muutuma. Vana John, kelle pikk valitsemisaeg on olnud üdini õiglane, rahulik ja tore, sureb ning võimule saab tema poeg Elias. Elias ei paista kõige hullem tüüp, aga asjad hakkavad siiski allamäge minema. Õukond pidutseb, maksud tõusevad, alamaid pitsitatakse üha valusamalt. Eliase vend, ühekäeline Josua kaob jäljetult.
Simon avastab lossikeldris luusides kongi aheldatud Josua, keda ta vend kuningas ja selle võlur Pryrates seal on hoidnud. Morgenese abiga aitab ta printsil põgeneda. Aga Morgenes saab otsa ja Simon peab samuti lossist jalga laskma.
Järgneb questi osa, mille jooksul Simon ja tema sõbrad jõuavad Josua lossi ning suur vastasseis Eliase ja Josua vahel.
See ütleb vist küll rohkem minu kui raamatu kohta, aga vahel on mul intensiivsusest, põnevusest ja möllust kõrini. See raamat peab küll õnne tänama, et just sellisel hetkel mulle ette sattus, sest esimene kolmandik ehk umbes 200 lehekülge on Simoni rahulikust elust lossis. See oli tegelikult päris meeldiv kogemus, sai maailma sisse elada ja kogu värk muutus usutavamaks kui nende raamatute maailm, kus on ainult kaelamurdev seiklus teise otsa. Simoni rännak seevastu oli seeastu tüütu nagu “Kääbiku” film. Mitte eriti originaalne. Williamsi tuleb küll tunnustada selle eest, et ta on väga põhjalikult oma maailma, selle ajaloo ja elanike väljamõtlemisega vaeva näinud.
Lõppu ma ära ei räägi, aga kuna tegemist on triloogia avaköitega, siis on selge, et mingit päris lõppu pole ka. Raamat oli nagu kartulikrõpsud – elamust ei saanud, kõrgelt hinnata ei oska, aga lugeda oli täitsa tore.
Kirjakoi 