Terry Pratchett “The Wee Free Men”

pratchettPratchett! Oo nostalgiat ja mälestusi! Sattusin teda esimest korda lugema veel enne, kui tema paroodia-fantasytest ülemaailmne megatrend sai. Saksa sõber Thomas andis mulle ühe saksakeelse naljaka kaanepildiga raamatu, mille tagakaanel oli soovitus, et “Terry Pratchett on koomilise fantasy tõusev täht” ja “Terry Pratchett – fantasykirjanduse Douglas Adams”. Juba esimese nelja-viie leheküljega sai selgeks, et tegemist on tõelise aardega. Kuna see oli saksa keeles, pidin sõpradele nalju ümber jutustama, aga need käibisid meil seltskonnas jupp aega.

Ei läinud kaua, kui seltskonnas hakkasid liikuma ingliskeelsed Pratchettid. Keegi ei seadnud nende väärtust kahtluse alla, kõik mu tuttavad ja ma ise ka ajasime neid taga.

Aga nagu tuliste armulugudega enamasti, saavad need otsa. Harjud vähehaaval oma kire objektiga ära, ta muutub tavaliseks ja ebahuvitavaks, kuigi mitte vastumeelseks. Minu ja Pratchettiga juhtus see umbes siis, kui kümmekond esimest osa olid jõudnud eesti keeles ilmuda. Regulaarselt ma neid enam lugeda ei viitsinud, osta ammugi mitte, aga raamatukogust sai vahel tõsisemale lugemisele lisaks üks võetud. Mõned liinid, näiteks linnavahid, meeldisid mulle rohkem, teised, nagu nõiad, üldsegi mitte. Kettamaailma 30. raamat “The Wee Free Men” on mul kodus vedelenud tosin aastat kindlasti. Paar korda olen selle ka kätte võtnud, aga esimesest peatükist ei ole kaugemale jõudnud. Nüüd mingis nostalgiahoos otsustasin selle lõpuks läbi lugeda.

Lihtne talutüdruk Tiffany Aching laseb ära röövida oma väikevenna ja läheb teda päästma. Kuna Tiffanyl on kõvasti nõiapotentsiaali, saab ta endale liitlaseks pealkirjas mainitud  härjapõlvlaste moodi erilised tüütused. Poisi on ära röövinud haldjate kuninganna.

Peab ütlema, et eriti naljakas ei olnud, ilmselt ei ole kettamaailma naljade mürgistus 12 aastaga veel üle läinud. Lugu ja tegelaskond ka ei haakinud. Väiksed vabamehed ajasid aga lausa vihale oma murdekeelega. Kõige positiivsem avastus oli see, et Pratchett suhtub oma peategelastesse lausa harukordse soojusega, mis paneb lugeja ka kaasa elama. Eesti keeles “Tillude vabameeste” nime all ilmunud raamat sobib vist kõige paremini keskmisele koolieale.

Huvitav, kui palju praegu Eestis Pratchettit loetakse? Tegelikult on ju kirjanikuhärra surmast juba mõni hea aasta möödas ja pool uut põlvkonda peale kasvanud. Nemad, kes pole kunagi kettamaailma üledoosi saanud, võiksid seda küll proovida.

Advertisements

M. C. Beaton “Snoobi surm”

snoobi surmVahelugemised jätkuvad.

Selles “surmas” tutvustab autor lugejat Hamish Macbethi perekonnaga. Tuleb välja, et punapäisel konstaablil on trobikond nooremaid õdesid-vendi ja see on sama võluv detail kui Hamishi siniste silmadega koer ja metskass. Keda tal selles loos veel ei ole.

Üldse oli üllatav. Ma poleks kunagi arvanud, et “surmades” kogu nende headusele vaatamata on midagi, mis vääriks tsiteerimist. Aga on.

Konstaabel Hamish Macbeth on “Snoobi surma” alguses meeleheitel mees – haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Ja mis ta teeb? Midagi. Juhtumisi helistab talle aga ema ja mida too ütleb?!

Ei midagi rohkem ega vähem kui… Ja no palun väga, missugune võluv tsitaat!

“”Oh,” ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, “sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama.””

Kasutamiseks kõigile täiskasvanud poegade emadele. Ja ilmselgelt ka kasutatud.

Ja teiseks. Poleks osanud aimatagi, kui värskendavalt võivad mõjuda Šotimaa jõulud, kui väljas valitseb juunikuu kuumalaine.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett “Pikkmaa”

pikkmaa

Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.

Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.

Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.

Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.