1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.
Ja siis satub ta õnnetusse, millest toibudes avastab end imekauni loodusega tundmatult maalt täiesti tervena. Seal elavad toredad ja sõbralikud inimesed, kes peavad teda tema abielusõrmuse tõttu (valge kuld!) päästjaks kurja lord Fouli vastu, kes ähvardab muinasjutumaad hävitada. Pidalitõbise alalhoiuinstinkt keelab Thomas Covenantil uue maailma reaalsust tunnistada ja ta käitub seal tõelise seana. Isegi vägistab ühe tütarlapse. Ta ei ole eriti aldis sealseid elanikke aitama, sest ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Muinasjutumaa aga muudkui kannatab ja selle elanikud toovad ennast ohvriks. Umbes niiviisi veereb see lugu kõigis kolmes raamatus. Täpselt ei hakka jutustama.
Muusika- ja raamatuhullud räägivad, et tänapäeval on liiga palju head kraami lihtsalt kättesaadav. Eks ta ole. Ma mäletan, kuidas ajasin ulmefännina enne aastatuhandevahetust USA eBayst taga odavaid ulmekaid. Pidin nende mõne dollari suuruste arvete maksmiseks mingite rahvusvaheliste rahakaartidega jamama. Krediitkaarti siis lihtsal tööinimesel polnud. Kui ma paki Thomas Covenanti triloogiaga Haapsalu postkontorist kätte sain – milline tunne! Nüüd mõtled, et loeks Covenanti ja viis minutit hiljem on lausa ametlik e-raamat olemas.
Peab küll tunnistama, et loetu oli toona pettumus. Mulle väga meeldis algus, kuidas tüüp meie ilmast fantasy-maailma satub ja kuidas ta sellesse suhtub. Aga Covenant hakkas kiiresti äga närvidele käima, muutudes tõeliseks kibestunud sitakotiks, kes muudkui põdes oma süümekaid ja seepärast käitus teistega halvasti. Sellest tulid uued süümekad ja veel turtsakam käitumine. Quest ise oli kõigis kolmes selline keskpärane. Lugemishoogu kiskus kõvasti maha see, et mul läksid kõik kõrvaltegelased ja rasside nimed sassi.
Aga 18 aastat hiljem on see triloogia mul ikkagi kõrvade vahel. Järelikult midagi pidi seal olema. Lugesin üle ja tunnistan, et tõlgendasin seda alguses ehk veidi valesti. Esiteks on maa, mida Covenant on kutsutud kaitsma, täiesti imeline – saad aru, et see on väärt kaitsmist. Teiseks on sealsed head rassid nii sümpaatsed. Ja üldse ei ole selle fantasy puhul asi tegevuses, vaid tegelastes. Nagu antiikdraama, kus Covenant ahastades oma sisemonolooge maha karjub. See on omamoodi mõjuv, kuigi osa tema hädaldamisest on selgelt pseudoprobleemid. Ma ei välista isegi teise Covenanti triloogia lugemist.
Kirjakoi 