Timur Vermes „Ta on tagasi”

vermes_kaas.indd

Ühel hetkel on Adolf Hitler Eva Brauniga Berliinis punkris ja järgmisel leiab end kusagilt tühermaalt (vist) 2014. aasta Berliinis. Romaan sellest, mida Hitler tänapäeva Saksamaast arvaks, kuidas ta kohaneda võiks ja mida Saksamaa temast arvaks. Naljakas, aga teisiti seda vist kirjutada ei saakski. Sellest hoolimata balansseerib hea maitse ja praeguste reeglite piiri peal.

Vermesi Hitler on üsna vintske sell, kes oma oskusega ennast tänapäeva arusaamadest mitte kõigutada lasta natuke meenutab mulle Ivan Oravat. Ta teeb pea kõigest harukordselt veidraid järeldusi. Näiteks vaatab, kui palju on Türgi nimesid äridel ja kui õitsev linn paistab ning arvab, et Türgi tuli Saksamaale viimasel hetkel sõjas appi ja aitas nad võidule. Hiljem saab ta muidugi teada, kuidas ajalugu kulges, aga ega ta ennast sellepärast ei muuda.

Hitler käib ülbelt linnas ringi ja kuulutab kõigile, et on füürer. Berliinlased ei oska sellele muudmoodi reageerida, kui et hakkavad meest pidama koomikuks. Varsti on Hitleril oma telesaade, mida tema teeb kui tõsist probleemsaadet ja mida vastu võetakse kui hullumeelset koomuskisarja. Ainult et kuhu see edasi viib? Hitler nimelt ei ole oma füüreriambitsioone minetanud.

Mind absoluutselt ei huvita Teise maailmasõja saladused ega natside juhtkond. Miks ma peaksin huvi tundma, kas mõni Saksamaa sõjaaja juht pääses Brasiiliasse või mida Hitleri lemmikkoer sõi? Oli üks kohutavalt verine ja jäle periood maailmas, millest ma meelelahutuse mõttes ei taha mitte midagi teada. Seepärast lugesin ka seda raamatut kerge ebamugavustundega. Vahepeal tundus, et raamat on liiga pikk. Et sain naljale pihta, aitab, mis pikka lugu siin ikka lahti rullida. Aga laiali ta ei vajunud ja oli vist ikkagi hea asi.

Advertisements