Mulle on Toomas Vint kirjanikuna palju kauem meeldinud, kui ma seda teadnud olen. Kunagi tatikana, kui mu lugemislaual oli veel lihtsalt laste- ja seikluskirjandus, sattus mulle ühes Nooruses ette novell. Selle tegevus toimus Tallinnas, liikus tegelaselt tegelasele, üks mees vist jõi, üht naist taheti vägistada, üks mees oli surnud. Kõik kokku oli väga meeldejääv. Paar aastat tagasi võtsin raamaturiiulilt ühe täitsa juhusliku asja, mis osutus Toomas Vindi novellikoguks “Tantsud Mozarti saatel” ja leidsin ka selle jutu sealt. Praegu mälu järgi pakun, et see oli “See nii ootamatu ja ebamugav surm”. Avastasin, et endiselt mõjub Toomas Vint mulle hästi ja värskendavalt. Ma ei tea miks.
Ei oska ma sedagi arvata, miks ma 2014. aastal Vindi romaani “Avalikult abielust” oma lugemisnimekirja olen visanud, aga lugema hakkasin seda rõõmuga.
Vindi lugu on selgelt väga autobiograafiline. Ta kirjutab ka oma koduleheküljel, et lugu juhtus tema ja ta naise Aili Vindiga. Peategelased on umbes 60aastased Voldemar ja Vivian, mees kirjanik, naine kunstnik. Neil on selja taga 43 aastat abielu, mis omal ajal on näinud kõiksugu kriise. Nõukaaja boheemlane pidi ju viina viskama, nii ka Voldemar, ja eks pidude käigus juhtub kõike. Aga 1993 on täitsa põhja käinud Voldemar joomise maha jätnud ja tänapäeval loovad nad rahulikult, kaovad igal võimalusel mere äärde maakodusse ja elavad õige eeskujulikku ja rutiinset elu. Ühel päeval kutsutakse nad saatesse “Avalikult abielust” ja mees jääb nõusse, sest loodab seda oma ja naise loomingu reklaamimisel ära kasutada.
See aga paneb nende vaikseks ja turvaliseks muutunud suhtes jälle igasugused vanad mürgid mulksuma.
Vint kirjutab loo jutustades samu stseene kordamööda mehe ja naise vaatepunktist, ilmselt selleks, et näidata meile, kui mööda saavad isegi aastakümneid koos elanud inimesed teineteisest rääkida ja samas kui vähe neil tegelikult teise poole ees saladusi on. Üldiselt toimis see hästi, aga pärast saate linastust hakkasid nad ennast kordama. Ühes kohas tuli mul tunne, et olen järje ära kaotanud ja sattunud sadakond lehekülge alguse poole tagasi, sest seda ma olin raudselt lugenud. Tuli välja, et see oli siiski loetud olukord teise poole mälestuste kaudu. Aga olid nii sarnased, et tõesti paistis, et kirjanik on copy-paste teinud. Üldse teine pool raamatust jättis kehvema mulje, nagu ei oleks Vint mallanud raamatut korralikult ära lõpetada.
Lugemisrõõmu see oluliselt ei vähendanud. Võtsin raamatu kätte pühapäeva hommikul ja õhtul lõpetasin. Kokkuvõttes haakusin ma mitme selle raamatu teemaga. Näiteks aeg, muutumine ja samaksjäämine – alati põnev. Aga ka lihtsalt ajakirjanikuna on põnev lugeda allikapoolset vaadet loo tegemisele. Ise käisin suvel ühe prominentse nüüd juba pensionile jäänud abielupaari suvekodus, kus mees tegi murutraktori seljas 12tunniseid tööpäevi ja naine villis koduaia saadustest napsu. Mitte et meie lehe portreelood kunagi hirmsaid haavu lahti kisuks, aga ikkagi – harva jõuan mõelda, mida allikad mõtlevad enne meie tulekut. Nõukaaja kunstiinimese ja alkoholi teema läheb mulle ka korda. Tänapäeva kunsti, meedia ja ajakirjanduse teema. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Kokkuvõttes on ikkagi see, mis alguses ütlesin – mulle lihtsalt meeldib Toomas Vinti lugeda, ükskõik, millest ta ka ei kirjuta. Eks peab seda rohkem tegema.
Kirjakoi 