Tove Jansson “Väikesed trollid ja suur veeuputus”

muumitrollAlgust näha on tore. Eriti siis, kui sa juba tead, kuhu see kõik lõpuks välja viib.

“Väikeste trollide ja suure veeuputuse” kirjutamist alustas Jansson 1945. aastal õieti teadmata, mida sellega ette võtta.  Kõik oli veel ees. 25 aastat hiljem ilmus “Hilja novembris” – viimane muumilugu. “Väikeste trollide ja suure veeuputuse” aegu aga kahtles veel kirjastajagi, kas sõna “muumitroll” mitte lugejaid liialt segadusse ei aja.

Küll me juba teame, jajah 🙂

Eks kirjastajate ülesanne olegi lugejaid autorite eest kaitsta. Hoidku jumal selle eest, et mõni tegelane suitsetaks ja komme veeta pikki õdusaid hommikupoolikuid lihtsalt verandal kohvi juues ning lehte lugedes ei ole sünnis. Eriti kui arvestada, et ega hiljem ka midagi eriti mõistlikku tehta.

“Väikestes trollides ja veeuputuses” on juba kõik need hilisemad 25 aastat sees, kogu see tol ajal veel üleskirjutamata maailm – kõik need detailid, milleta muumid ja muumiorg poleks need, mis nad on. Esialgu veel nimetu Sniff juba oksendab, uitama läinud muumipapa paneb saba taskusse ja uputuse kätte jäänud kassiema sõidab tugitooliga.

Sa tuline silk, kui tore raamat!