“Õudne roheline” juhib lugeja labürinti, kus ta eksleb koos maailmakuulsate matemaatikute ja füüsikutega. Tegelikkus seguneb väljamõeldise, progress hävingu, geniaalsus hullumeelsusega.
Kas eksisteerib piir, mil me lakkame maailma mõistmast?
“Kui Bohr puhkuselt tagasi jõudis, ütles Heisenberg talle, et sellel, mida me võime maailmast teada saada, on absoluutne piir.”
“Kui kõik toimuv on eelmise oleku otsene tagajärg, pole vaja muud, kui uurida olevikku ja panna jooksma võrrandid, et saavutada vanajumala enda teadmistega sarnane arusaamine. Kõik see oli Heisenbergi avastuse valguses vaid pettekujutlus: meie haardeulatusest ei jää väljapoole mitte tulevik ega ka minevik, vaid olevik ise.”
Teisisõnu ei valitse maailma mõistuspärane jumal, kes seda niitidest tõmbab. Maailm on pimeda juhusega mängiva mitmekäelise jumalanna valitsetav imede ja veidruste kuningriik – kaos.
“Kui enne oli igal tagajärjel olnud põhjus, eksisteeris nüüd terve tõenäosuste gamma.”
Me võime ju Einsteini kombel loota, et jumal ei mängi universumiga täringuid, aga pole meie asi talle öelda, kuidas maailma juhtida.
Kui eksisteerib piir, millest üle ei saa, kas siis eksisteerib ka piir, millest saab, aga ei peaks üle astuma?
Kasvõi too kogemata leitud Preisi sinine – justkui peitnuks värvi struktuur endas midagi, mis kutsub esile vägivalda, varju, olemuslikku viga, mis on alguse saanud sõgeda alkeemiku eksperimentidest.
Kas mustad augud, kus aeg seisab paigal ja ruum voolab, võivad vallutada ka inimmõistused – moodustub Schwazschildi ennustatud must auk, mis suudab ruumi paberitükina kokku kägardada ja kustutada aja, nagu oleks see küünlaleek, ilma et ükski füüsikaline jõud või loodusseadus seda takistaks?
“Kui mateeria on võimeline sünnitama sääraseid monstrumeid, öelnud Schwarzschild väriseval häälel, kas neil võib olla vaste inimmõistuses? Kas piisav tahete kontsentratsioon, miljonid ühele eesmärgile allutatud inimesed, kelle mõistus on pressitud ühte ja samasse vaimsesse ruumi, vallandaksid midagi singulaarsuse taolist?”
Ja kui, siis singulaarsus ei hoiata.
“Punkt, kust tagasipöördumist ei ole, piir, mida ei saa ületada ilma selle taha lõksu jäämata, ei ole mingilgi viisil tähistatud. Kes selle taha satub, sel puudub lootus. /…/
Ja kui see piir kord juba niisugune on, arutles Schwarzschild, silmad punetamas, kuidas me üldse teame, kas me oleme selle juba ületanud?”
Mis on ka üks võimalikke Fermi paradoksi seletusi. Kus nad siis on? Mustas augus.
PS Meenutab Borgest.
PPS Kindlasti lugeda.
Kirjakoi 