Steven Brust “Jhereg”

9789949578641_jhereg-vlad-taltose-lood_151

Kui nägin raamatukogu uute raamatute riiulil Steven Brusti “Jheregi”, siis mul tõesõna süda hüppas rõõmust. Ma olen üht või kaht Brusti Vlad Taltose sarja raamatut lugenud ja nüüd on sarja avaraamat eesti keeles. Ei kahelnud hetkegi, kas võtta. Lugesin läbi ja olen väga rahul.

Kardan, et Brusti Vlad Taltose sarja teadsid Eestis seni ainult suhteliselt paadunud ulmefännid. Aga julgen seda soovitada kõigile, kellele võiks meeldida tihedat tegevust ja värvikaid tegelasi täis põneva ajalooga eksootiline maailm. Sarja peategelane on üpris auväärne palgamõrtsukas Vlad Taltos, kes satub igas raamatus mõne uue portsu otsa ja peab kogu oma leidlikkuse mängu panema, et olukorrast lõpuks eluga välja keerutada (vahepeal võib ta ka surma saada, aga selles maailmas on nii maagiat kui ka nõidust ja kui sul on sõpru ja õnne, on ehk lootust, et sind äratatakse ellu.)

Mulle meeldib, et Brustil ei ole mingit uimerdamist, nagu tänapäeva fantasy seda täis on (sari ei ole küll rangelt võttes fantasy). “Jhereg” on ka ainult 200 lehekülge ja mõjub, nagu 250 km/h kihutav kiirrong. Ma ei hakka praegu isegi maailma ja tegelaste tausta lahti seletama, sest need vilksasid nii kiiresti mööda, et enamus meelde ei jäänud. Lugege ise.

Advertisements

“Tuumahiid 3. Triitium” Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Artur Räpp

tuumahiid-3-triitium“Tuumahiid” on Eesti ulme kogumik, mis on kokku pandud ajakirjas Reaktor 2015. aasta kevadest 2016. aasta suveni ilmunud lugudest. Seisin raamatukogus tükk aega selle ees, enne kui väikse ebamugavustundega kaasa võtsin, sest ühest küljest tahtsin küll teada, millega meie ulmekirjutajad üllatavad, aga teisest küljest mäletasin, et esimeses kogumikus oli korralike lugude kõrval ka paras ports kräppi. Ühtegi sellist raamatut, mille peale ma oleks saanud kindel olla, et unustan ennast seda lugema, ma seekord raamatukogust ka ei leidnud ja kaasa tuli “Tuumahiid 3”.

Helju Rebase kaks juttu oleks nagu teisest ajastust ja süsteemist. Mõlema peategelased on enesekesksed kapitalistid, justnagu mõnes vanas Pioneeris. Jutud olid muidu ka nagu ehtsad viiekümnendate produktid. Selged, lihtsad, puändi peale mängivad. Samas olid päris mõnusa hooletu enesekindlusega kirja pandud, nii et ma isegi ei tea, kas see, mis ma siin teen, on kriitika või lihtsalt kirjeldus.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” oli selle kogumiku kõige suurem pettumus. Mitte et see läbi ja lõhki halb oleks olnud, vastupidi. Lugu postapokalüptilisest Eestist oli hea fantaasialennuga visandatud. Kahjuks oli see nii kesiselt kirja pandud, et ajas vihale. Umbes nii, et “Ööohakas läks sohu, kuhu ta ei tohtinud minna. Seal ründas teda karu.” Toorik.

Kuidas mulle saaks mitte meeldida “Valge härrasmees”, mille tegevust toimub Haapsalu piiskopilinnuse all hiiglaslikus vanglas; mille peategelase tütarlapse nimi Sirts ja mis on kirjutatud Lääne Elule järjejutuks? Aga see Maniakkide Tänava ja Metsavana koostöö oli hea ka teistel põhjustel. Korralikult läbi mõeldud küberpunk-düstoopia-õudus-seiklus, mis oli ühtaegu põnev ja naljakas.

Meelis Ivanovi “Hea laps”, (:)kivisildniku “(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik” ja Siim Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” on sellised leheküljepikkused laastud, pigem anekdoodid. Sellised meeldivad mulle oma respekti poolest lugeja aja vastu – kui ei meeldi, siis ei ole röövinud üle minuti. Need jäid isegi meelde.

Tea Lalli “Vahetus” ja Aira Rakavi “Muumitroll” olid õudukad, teostuse poolest jälle üle esimese “Tuumahiiu” juttude keskmisest, aga “Vahetusel” polnud nii tugevat oma nägu, et oleks väga meelde jäänud, teine oli idee poolest natuke nõder, et ülistust laulda tahaks.

Siis tuli Heinrich Weinbergi “Kes varju püüab”. Minu jaoks täitsa võõras autor. Olin murega vaadanud, kui pagana pikk see jutt on, ja pannud vaimu valmis, et end sellest järgmiste läbi juttudeni närida. Selgus aga, et see oli terve kogumiku tipp. Peategelane, endine Afganistani-mees ja praegune eritellimusel mööbli valmistaja tahab koos kolleegiga Inglismaalt koju Eestisse lennata, Gatwicki lennujaamas saab aga kokku iseendaga, kes terve lennujaama pommiga õhku laseb. Järgmisel hetkel on peategelane koos värskete mälestustega tagasi lennujaama jõudmahakkamise hetkes. Ajaringe tuleb veel mitu ja igaühega lisandub põnevust ja ulmet, nii et lugu ei muutu igavaks. Väga hea ajateemaline seiklusulme.

Miikael Jekimovi teine lugu “Pärast kättemaksu” oli kosmoseooper, mis oleks hästi sobinud Star Warsi maailma. Peategelane Altan, keda hüüti vist Karupojaks, on just tapnud oma endise pealiku, kardetud palgasõdurite jõugu juhi. Nüüd läheb ta kosmoselaeva kena piloodi Noraga Udulinna, et sealt mõni tööots üles korjata. See, mille ta valib, ei ole aga üldse selline, mida mees ootas. Heas kosmoseseikluses on midagi veel peale madina. Jekimovi loos kindlasti oli ja kuigi ma ei ole selliste kosmoseseikluste suur fänn, meeldis mulle “Pärast kättemaksu” päriselt väga.

J. J. Metsavana “Veretu eluga” maailm oli laenatud pigem “Alienist” või “Doomist” ja situatsioon “Tont nr 5st”. Oma robot hakkab sõjaväelasi tapma. Õnneks ei ole see lugu tühipaljas mujal nähtu-loetu koopia, sellel lool on iseloomu. Metsavanale iseloomuliku huumori ja krutskiga jutt.

Metsavana kolmas lugu kogumikus, “Vanamehe unistus”, on pilt tuleviku-Eestist, kus meie põlvkond on vanaks jäänud, tüütab noori JMKE ja meiliaadressidega ja proovib muutunud maailmas kuidagi hakkama saada. Ühtpidi mitte just üleliia originaalne, aga samas oli seal lahedaid detaile ja mõttekesi selle kohta, kuhu meie ilm lähematel aastakümnetel liigub.

Weinbergi ulmekas “Ringkaitse” ja Artur Räpi kirjaniku-õudus “Ja viis kõidet ülespoomist” jätsid mind suhteliselt külmaks.

Kokkuvõttes oli üllatavalt hea kogumik. On ju üsna loogiline senise kogemuse pealt, aga ka muusikaga võrreldes oletada, et fännide looming on halvemal juhul saast, paremal juhul aga kopeerib üsna tõetruult ja näpuosavalt oma iidolit. Ainult et kellele on vaja häid kohalikke koopiaid? “Tuumahiid 3” näitab, et meie kirjutav ulmefändom on jõudnud uuele tasemele. Kogumikus oli lugusid, mis ei loo küll uusi ulmevoolusid, aga on juba midagi enamat kui vanade teemade ümberkirjutused. Ja isegi suurem osa värske sisuta lugudest oli kirja pandud hästi.

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

lihtsad-valikudPolitseinik Gertrud Omara on kinni püüdnud planeedi esiterrorist Lauri Tropcheri, aga oodatud rahu ta ei leia. Vastupidi, jamad alles algavad. Esiteks palub Lauri talt midagi, millele Gertrud ei suuda ei öelda. Siis kutsuvad ta audientsile planeedi valitsejad, aadlisoost Boudicad. Gertrud hüppab seiklusest seiklusesse ja peatub vahepeal ainult selleks, et vanduda, “Kurat! Kuidas ma küll sihukese sita sisse olen sattunud!”

Gertrud liigub ühest stseenist teise nagu ehtne hardboiled krimka detektiiv, avastades, et kõik, eriti kõrgkiht, on jätised, aga kõik on ka inimesed. Seejuures saab ta korduvalt kere peale ja palju teisi saab hukka ning ulmeideed on ka täitsa korralikud.

Suuremalt jaolt ma lausa nautisin seda raamatut, sest Meres on välja mõelnud huvitava loo. Ma olen vanamoodne inimene ja tunnen ennast alati petetuna, kui loen moodsat proosat, mis paistab mulle lihtsalt kirjaniku päriselu ümberjutustusena. Selliste autorid küsivad kultuurisaadetes, et miks küll lugeja tahab kogu aeg teada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Midagi ei ole teha, mina vana ajakirjanik hindan väljamõeldist ja hästi konstrueeritud lugu, mitte suleosavust päris maailma ja inimeste kirjeldamisel – seda ma oskan ise ka.

Loo konstrueerimisega jäävad pahatihti hätta ka ulmekirjanikud, kuigi teistel põhjustel. Olgu ulmeka keskkond või idee ükskõik kui fantastiline, selle lugu on tavaliselt klišee. Seepärast kui olin “Lihtsaid valikuid” paar lehekülge lugenud, arvasin teadvat, kuidas see raamat edasi läheb. Kui Gertrud püüab alguses Lauri kinni, siis on ju loogiline – arvestades, et nad on kunagised kolleegid ja sõbrad ja planeeti valitseb vastik aadel – oodata, et edasi kohusetundliku peategelase silmad avanevad ja lõpuks on ta ise mässajate juht, kes aadlijätised troonilt kihutab. Neid lugusid lihtsalt jutustatakse nii. Ma ei räägi seda lugu nüüd ära, ütlen vaid, et oodatud skeemi tulid üsna kiiresti tõrked ja see meeldis mulle väga.

Autoril on õnnestunud tavalise seiklusjutu süžee ootamatute keerdudega muuta üllatavaks, mis omakorda paneb kaasa mõtlema. Nõks on lihtne ja pealkirjaski kirjas – valikud, mida kangelane teeb, ei jälgi tingimata seiklusjuttude konventsioone. Need ei ole ka ekstravagantsuse pärast sellised nagu nad on, vaid – isegi kui mitte õiged, – piisavalt põhjendatud.

Päris täiuslik see raamat siiski ei olnud. Kui lahutada “Lihtsad valikud” kolmeks tasandiks, siis kõige kõrgem, loo tasand, oli väga tore. Rohujuure tasandil oli asi nii ja naa. Autor valdab sõna, võib-olla isegi liiga palju. Hakkasin raamatut lugema valusa pohmakaga ja panin selle esimese kahe lehekülje jooksul mitu korda käest ära. Näiteks selle lõigu peale: “Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.”

Õnneks ei koosne kogu raamat sellistest monstrumlausetest ja hiljem ma mitmes kohas lausa nautisin selle keelt ja stiili.

Aga sõnavaldamise ja tervikloo vahele jääb veel üks kiht, mis oli minu meelest neist kolmest nõrgim. Nimetan neid stseenideks. Mõned võtmehetked ja kõrgpunktid ei pääse mõjule, nad jäävad vähemtähtsa ees- ja tagapool voogava suvateksti varju. Abiks pole ka see, et raamat ei ole jaotatud peatükkideks, vaid läheb ühes jorus esimesest leheküljest viimaseni. Vahepeal ei pane tähelegi, kui mõni tegevuspaik on muutunud. Et Meres oleks nagu väga hea helilooja ja pillimees, aga dirigeerimisega jääb natuke hätta. See on siiski väga väike mure, mis võib-olla riputab viiele miinuse taha.

Kui ma seda raamatut raamatukogus käes kaalusin, oli mul väike tõrge. Asjata. See on üks paremaid Eesti ulmeromaane. “Lihtsad valikud” sai kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise-kolmanda koha ja ma väga tahan teada, mis žürii arvates parem oli.

Gardner Dozois “Modern Classics of Fantasy”

Modern_Classics_of_FantasyGardner Dozois on ilmselt kõige kuulsam siiani tegutsev ulmetoimetaja, kes paarkümmend aastat oli ajakirja Asimov’s toimetaja ja kes on vähemalt sama tuntud oma ulmeantoloogiate poolest. See ongi üks neist.

1997. aastal avaldatud antoloogia maht on hirmuäratav – 30 lugu, neist mõni lühiromaani mõõtu. Kui ma igale neist pühendaks ka ainult ühe lause, oleks see ülevaade ise juba päris pikk. Aga mõni neist juttudest on hoopis põhjalikumat tutvustust väärt. Leidsin siit enda jaoks 4-5 nüüd mu lemmikute hulka kuuluvat lugu ja mõne autori nime taha panin mõttes linnukese, et seda tuleb kindlasti veel lugeda.

Kõigepealt teemast. Fantasy osutub kindlasti paljude jaoks eksitavaks. Siin on vähe lugusid, mis toimuvad pseudokeskaegses kuue rassi ja maagia maailmas ja päris mitu sellist, mille mina oma võhiklikkuses lükkaks science fictioni või õuduse alla. Suur osa on üldse selliseid, millele on raske üht žanrisilti külge riputada. Ja ongi hea, teeb kogumiku mitmekesisemaks. Dozois ise vabandab ennast välja eessõnas, kus räägib, kuidas paljud autorid maskeerisid oma fantasy enne selle laiemat aktsepteerimist science fictioniks. Isegi sel juhul ma ei saa aru, miks ei võiks pigem SF kui fantasy olla näiteks Lyon Sprague de Campi “The Gnarly Man”, mis jutustab välgutabamuse saanud neandertaallasest, kes muutus surematuks ja on suutnud eri ajastutega kohanedes tänapäevani elus püsida või Damon Knighti imelik ajarännulugu “Extempore” või ka Terry Bissoni “Bears Discover Fire”.

Minu absoluutne lemmik siit kogumikust on Thomas Burnett Swanni lugu “The Manor of Roses”, mis jutustab ühtaegu kurva ja ilusa loo ristisõdade aegselt Inglismaalt. Selle üks peategelane on aadlidaam, kes on ristiretkedele kaotanud oma abikaasa ja lapse ning teised lapseohtu noored, keda on tabanud ristisõja-hullus. Pikalt paistis see on lihtsalt ajaloolise jutustusena, mille fantastilise osa piirdub keskaja inimeste religioossete uskumustega. Isegi nii oleks see väga äge lugu olnud, sest autor oskab tegelaste luudele liha kasvatada ja lugu on heas mõttes poeetiline. Mida rohkem aga lugeja maailmaga kurssi saab, seda veidramaks see muutub.

Superlood on ka Lucius Shephardi “The Man Who Painted the Dragon Griaule”, Tanith Lee “Into Gold”, Bruce Sterlingi “Flowers of Edo”.

Omaette rühm on kaks Fritz Leiberi Lankhmari lugu, Jack Vance’i “Dying Earthi” osa “The Overworld” ja Roger Zelazny “Death and the Executioner”, mis on nende autorite suurte teoste osad või peatükid. Kui Lankhmari lood või Cugel meeldib, siis meeldivad need ka ja tõenäoliselt olete te neid juba lugenud. Zelazny jutt on peatükk eesti keeleski ilmunud “Valguse isandast”, milles rühm ülivõimetega inimesi valitseb India jumalatena üht planeeti. “Valguse isandaga” ei ole mul suurt armastust loitma löönud, sest raamat on ilges kribukirjas, pisikeste lehekülgedega ja laguneva köitega. Alati on mul olnud tunne, nagu oleks Zelazny sinna liiga palju kokku surunud, aga probleem võib olla just eestikeelses väljaandes. Lugerist novellipikkuse jupi lugemine pakkus igal juhul palju rohkem rõõmu. Leiberi ja Vance’iga on mul segased suhted. Ühest küljest mulle meeldib see, kuidas nad kirjutavad, aga see, et kõik tegelased on suured sulid, kes muudkui üksteisel nahka üle kõrvade püüavad tõmmata, mulle niiväga ei istu.

Enamik ülejäänutest olid head lood, sellised viis miinused või neli plussid. “Trouble with Water” (H. L. Gold) oli naljaulme mehest, kes solvab veegnoomi ja saab kaela needuse, et vesi teda ei puudu. “The Gnarly Mani” (L. Sprague de Camp) murtud kontidega neandertaallane, kes on kõik ajastud osanud üle elada ja elab vaikselt ka nüüd, oli tore. Kuidagi unenäolise kirkusega jäi meelde “Walk Like a Mountain”, milles sõidab mees bussiga Inglise külakesse, kus talle kurdetakse, et naabruses mäe otsas elav hiiglane on ühe tütarlapse ära röövinud. Mees hakkab olukorda lahendama ja pilt pöördub peapeale. Manly Wade Wellmanilt loeks küll veel midagi.

R. A. Lafferty on alati põnev ja teistsugune kirjanik. Temalik, kuigi minu arust mitte Lafferty kõige parem, on see jutt, “Configuration of the North Shore”, milles unenägude terapeut aidata meest, kes on kogu elu näinud veidrat jätkuvat und maailma serva poole ujumisest.

T. H. White’i “Troll” on ehe ja lühike õudukas.

“The Tale of Hauk” on Poul Andersoni Skandinaavia fantasy peremehest, kes enne surma kibestus ja pärast surma oli veel vastikum. Kogu lugu on pandud kirja väga asjalikus toonis.

Gene Wolfe’i “A Cabin on the Coast’i” oleksin pannud superlugude kategooriasse, aga minu arust ei sobinud loole see veidi ülepingutatud puänt.

Ursula K. LeGuini “Buffalo Gals, Won’t You Come Out Tonight” on versioon Mowglist, kus laps pääseb eluga lennuõnnetusest Ameerikas ning tema päästjaks ja kasuvanemaks saab Koiott. Kogu loomamaailm on just selline nagu indiaani muinasjuttudes. Väga äge jutt.

Ma ei ole veel ära otsustanud, kas Terry Bissoni “Bears Discover Fire” on geniaalne või lihtsalt tore lugu. Kui ma pealkirja lugesin, mõtlesin kõigepealt “Mida pekki?” ja siis “aga lahe mõte ju.” Lugu ongi selline, nagu pealkiri ütleb ja tekitab korraga nõutust ja tunnet, et äkki oled sattunud millegi väga hea otsa. Tegevus toimub umbes 1980ndate USAs, kus rahvas avastab, et karud on õppinud tuld tegema ja pääsenud sellega vajadusest talv läbi magada. Nad on hakanud kogunema kogukondadesse. Ega loo toimumise hetkel palju rohkemat ei teata ka.

Sümpaatsed olid ka Robert Sampsoni “A Gift of the People” ja John Crowley “Missolonghi 1824”, millest ma eraldi kirjutasin.

Judith Tarri sünges maailmas toimuv “Death and the Lady” meenutab “The Manor of Rosest”, aga jääb sellele alla. Siiski meeldis. Peter S. Beagle’i “Professor Gottesman and the Indian Rhinoceroses” läheb auväärne professor väikse õelapsega loomaaeda, kus temaga hakkab rääkima ninasarvik, kes väidab, et on tegelikult ükssarvik. Suzy McKee Charnasi “Beauty and the Opéra or The Phanton Beast” algab hetkel, kus ooperifantoom ja tema armastatu kohtuvad Pariisi ooperiteatri keldris ja tütarlaps lubab oma peigmehe elu päästmiseks, et on viis aastat Ooperifantoomi oma. Järgmised 50 lehekülge on sissevaade veidra paari abiellu. Lugu oli isegi parem, kui sisukokkuvõte lubaks.

Oli ka kehvasid, arusaamatuid ja kiirestiununevaid lugusid. Avram Davidson näiteks oli kogus esindatud kahe looga. Neist “Golem” oli jube triviaalne – läheb golem USA juudi vanapaari juurde ja need ei hakkagi teda kartma. Teise loo, “Manatee Gal, Won’t You Come Out Tonight”, sisu ei suuda ma lihtsalt meenutada.

Ma ei saanud pihta Damon Knighti “Extemporele” ja James P. Blaylocki “Paper Dragonsile”. Viimasest lootsin enne lugemist eriti palju. Mitte midagi ei ole meeles Keith Robertsi “The Signallerist”, George Alec Effingeri “Two Sadness-ist” ja Howard Waldropi “God’s Hooks-ist”. Naljalugu hiiglasega kohtungule sattunud New Yorki neiust “Blunderbore” (Esther M. Friesner) ja Michael Swanwicki lugu “The Changeling’s Tale” lihtsalt ei läinud korda.

Lühidalt, väga hea kogumik.

Robert Sampson. A Gift of People

Lugu algab kirjeldusega peategelaste lapsepõlvehetkest, kui noorem vend vajub vee alla ja vanem sukeldub teda päästma. Päästja tuhlab vee all, kellegi käed justkui haaraks tema järele, aga venda ta ei leia. Viimasel hetkel, kui endal on hapnik juba peaaegu otsas, märkab ta aga teist poissi vee all justkui istumas ja midagi vaatamas. Vanem vend sikutab noorema – kellele ta päästmine justkui ei lähegi korda – pinnale. Kui ta siis kaldal uurib, mida poiss enda arust tegi, ütleb too ainult, et vaatas teist rahvast. See sündmus kujundab vendade ülejäänud elu.

Selle jutu tugevus pole erakordselt nutikas idee, vaid sõnum ja atmosfäär. Lugu on mõistmisest, mittemõistmisest ja valestimõistmisest. Õhkkond on ühtaegu realistlik ja salapärane ning parajalt õudne. Lugesin Gardner Dozoisi kogumikust “Modern Classics of Fantasy”.

H.L. Gold. Trouble with Water

“Probleem veega” on naljaulmejutt mehest, kes saab kaela veegnoomi needuse, et vesi temast eemale hoiaks. Peategelase väike turismiäri ja elu ei lähe kohe üldse, sest kogu aeg sajab vihma ja naine on paras tulehark. Jutu alguseks on mees läbi raskuste pääsenud elumurede eest järvele kala püüdma, aga isegi kala ei võta. Kuni saab konksu otsa olendi, kes nimetab end veegnoomiks ja väidab, et tema ja teised temasugused korraldavad kogu maailma ilma. Kui veider mehike teatab peategelasele, et sellel ei saagi kalaõnne olla, sest kalapopulatsiooni säilimise huvides sel päeval ükski kala õnge otsa lihtsalt ei tule, keeb peategelasel üle ja ta solvab olendit rängalt. See toob kaasa needuse, et vesi peategelast enam ei puutu. Esialgu ei pea mees seda miskiks, siis muutub murelikuks (ei saa vett juua ega habet ajada). Hiljem selgub aga, et veeprobleemil on ka omad toredad küljed.

Lugu on ilmunud 1939. aastal ja mingi osa sellest on tänapäeval lugeda juba päris veider, näiteks tütrele kosjasobitamine. Üldjoontes siiski tore jutt, kus on välja arendatud nii idee kui ka huumoripool. Mina lugesin seda Gardner Dozoisi kogumikust “Modern Classics of Fantasy”, kus see oli avalugu.

John Crowley. Missolonghi 1824

Leidsin selle jutu hinnatud toimetaja Gardner Dozoisi kokku pandud kogumikust “Modern Classics of Fantasy”. Ma ei ole Crowley-nimelisest kirjanikust üldse midagi kuulnud, mis on imelik, sest üldiselt on angloameerika ulmekirjanikud mulle ikkagi tuttavad. Dozois jälle juhatas jutu sisse umbes nii, et kes meist ei teaks suurt kirjanikku Crowleyt.

Jutt ise algab kõlvatu ettepanekuga, mille inglise lord just ühele mustlaspoisile teeb. Korvi saanuna jutustab tal poisile tolle rahustamiseks hoopis ühe loo, mille tunnistaja ja osaline ta noorena Kreekas oli.

Ühes külas olid kohalikud mehed kinni püüdnud ja puuri pistnud “metsmehe”, kelle kavatsesid maha lüüa. Noort jutustajat pani selline resoluutne julmus imestama, ta läks salaja puuri juurde kinnipüütut uurima, sai teada, kes ta on ja laskis oma abilistel “metsmees” vabadusse päästa. Vastutasuks andis vabastatu talle vist ka ühe kingi, arutleb juba juba vanemapoolne jutustaja.

See lühijutt kuulub nende hulka, mis annavad viimaste ridadega eelnevale uue vaatenurga. Et “Nüüd ma saan aru! Päris hea!” ja vangutad pead. Minu arust oleks konkreetne lugu ka ilma lõpunükketa sama hea olnud. Sain oma elamuse “metsmehe” isikust kätte, aga see ei olnud kindlasti kogumiku tipplugu.