Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”

“Üht inimest või üht elu saab nii paljudel eri viisidel kummitada.”

Aga üht raamatut?

Lugeda järjest kahte ühe ja sama autori romaani, millest üks paigutub teise sisse, on juba iseenesest üsna ebaharilik, aga arvestades nüansse veel eriti.

2020. aastal ilmunud “Klaasist hotelli” lahutab 2014. aastal ilmunud “Jaam üheteistkümnest” kuus aastat.

Lugeda hilisemat enne varasemat ja avastada, et hilisem paigutub kuskile varasema keskele – see tekitab peas paraja lühise.

Ei, need lood ei ole kuidagi omavahel seotud. Need on täiesti eri lood, välja arvatud kaks kõrvaltegelast.

Lihtsalt üks lugu kummitab teises. Või teine esimeses, vahet pole.

Muus osas on kõik üks ja sama.

Mõlemas on narratiiv pelgalt tööriist – lihtne papist toru, mis hoiab värvilisi klaasikilde ja peegleid koos.

Mõlemad on kaleidoskoobid.

“Klaasist hotelli” toru on pettusel põhinev finantsskeem, “Jaam üheteistkümne” toru on gripiepideemia.

Seega on asjakohane tuua siinkohal ära ka “Jaam üheteistkümne” kaanetekst.

Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp, kes esitab Shakespeare`i “Suveöö unenägu”. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. /…/ Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud, ent uue, tärkava tsivilisatsiooni vähestel epideemiast pääseda õnnestunud asukatel tuleb alles aru saada, mida on vaja, et elus püsida, ja mida on vaja, et seejuures inimeseks jääda.

Kuigi see pole üldse tähtis. Tähtsad on klaasikillud.

Tuleviku omad nihkuvad tasapisi üksteisele lähemale, mineviku omad kaugenevad.

Nagu ühes loob autor ka teises romaanis peegeldusi täis maailma, kus kõik tundub juhuslik, aga on ometi kuidagiviisi seotud. Iga elu on klaasist – klaasist hotell, klaasist lennujaam, kõik paistab läbi.

Eks autorid kipugi kirjutama ühte ja sama lugu, kui see on päriselt tähtis.

Head surnud tulevad tagasi, olevik hargneb võsastunud paralleeleludeks, möödanik laguneb kildudeks, millest moodustuvad üha uued mustrid, hüljatud majades pühib keegi roositud nukuserviisidelt tolmu.

“Kui juba on olemas tänavavalgustusega linnad, kui on olemas sümfooniad ja ajalehed, mis siis veel võib ärkavas maailmas peituda?”

PS Klaasist kirjapress annab tokarczukiliku mõõtme. Temal oli vändaga kohviveski.

Asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu. Võib-olla on just kirjapressid ja kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb.

Sandra Newman “Mehed”

“Meeste kadumist ei olnud mitte kuidagi tunda. /…/ Kell 19.14 leidis aset intensiivne eimiski, ülevustunne, mis ei tulnud närvidest ega ajust. /…/ Kui see oli möödas, tundsin, et Leo ja Benjamin on kadunud, kuid heitsin selle mõtte kiiresti peast kui tobeduse. /…/ Kella kaheksa paiku jäin magama.”

26. augustil kell 19.14 või siis mõni teine kell, oleneb, kus parasjagu olla, kaovad maailmast mehed.

Mehine sundimatu lärm. Vilistamine, kui sa möödud. Läinud.

Kuidas ta ajab sulle hirmu peale. Virutab rusikaga vastu seina. Sammud su taga pimeduses. Läinud.

Lämmatav tunne, kui sinust üle räägitakse. Veel üks juhatus, kus pole ühtegi naist. Läinud.

Meeste õigused. Naisteajakirjad. Feminism. Läinud.

Su isa. Su vend. Su sõber. Su abikaasa. Su poeg. Läinud.

Atwoodi laadi düstoopia, mis uurib, kas meesteta maailm võiks olla parem ja õiglasem.

Mis on sellise maailma hind? Kas me, naised, oleme nõus seda maksma? Kui ei ole, siis miks? On see liiga kallis? Või me lihtsalt ei taha? Ei julge?

Lööme viimasel hetkel põnnama, alalhoidlikud, nagu me oleme, leiame õigustuse.

Blanca peaks oma isa tagasi tahtma, sest polnud ju isa süü, et…

Alma peaks oma venda tagasi tahtma, sest pole ju venna süü, et…

Ruth tahab kõigest hingest, et tema pojal läheks hästi, aga ta ei taha teda tagasi.

Mantrana kordub üks ja sama mõte: “Oli olnud aegu, mil olin maailmas hirmu tundnud, halbu aegu, aga praegu polnud halvad ajad. Olin õnnelik.”

Selle nimel võiks ju nii mõndagi alla neelata, eks ole?

PS Leidsin Postimehest nii hävitava arvustuse, et oi-oi-oi. Lugenuks ma seda enne, käinuks kaarega “Meestest” mööda. Ja ma kahtlustan, et keegi ei oleks vilistanud. Eks vanus ole ka juba sealmaal.

Kazuo Ishiguro “Ära lase mul minna”

Lõbus lugu, st mitte raamat ise, aga see, et Tiina ei leidnud seda üles. Lõpuks muidugi leidis, aga selleks ajaks olin ma juba koju jõudnud ja pidin keskkogusse tagasi minema.

Keskkogus selgus, et nooruke töötaja oli “Ära lase mul minna” pannud kergete lemberomaanide riiulisse. Mis iseenesest ei olegi üllatav, kui lugeda tagakaaneteksti. No ja pealkiri muidugi ka.

“Ära lase mul minna” tuletab meelde Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” ja “Testamente” – diloogiat teokraatlikust Gileadist. Ishiguro elitaarse internaatkooli õhustik on samasugune – suletud, steriilne, kobav, teadmatusest paks.

Mõlemad on düstoopiad, Atwood muidugi rohkem. Mõlemad on hoiatusromaanid.

Mõlemad tunnevad sügavat muret, mis sellest maailmast saab.

Samasse ritta paigutuvad Ishiguro “Klara ja päike” ning Samanta Schweblini “Kentukid” – need kaks võib-olla isegi rohkem kui Atwood, sest Atwoodi huvitab rohkem (inim)ühiskond kui niisugune, Ishigurot ja Schweblinit aga inimese suhe looduga – “kõrgendatud” laste seltsilisteks loodud robotid, kes lõpetavad prügimäel, sest laps kasvab suureks, kloonid, kelle ainus eesmärk on elundidoonorlus ja doonorite põetamine, ning kentukid – nunnud lemmikloomad, kes lõpetavad veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab.

Nad on loodud, et neid tarvitada. Ja kui enam ei ole vaja, siis ära visata.

Ishiguro puhul muidugi ei saa üle ega ümber teenimisest, alandlikkusest, oma kohuse täitmisest, mille kvintessents on “Päeva riismed”, kuigi teistmoodi. Kui ülemteener Stevensil “Päeva riismetes” on siiski valikuvõimalus, mida ta ei kasuta, siis robotist Klaral ja kloonidest Kathyl, Ruthil ja Tommyl seda ei ole. Nad teevad seda, milleks inimene neid on loonud, kurtmata ja süüdistamata. Nende alandlikkus on lõputu.

“Klara ja päikese” järelsõnas kirjutab tõlkija Aet Varik, et pärast seda, kui Ishiguro oli pälvinud Nobeli kirjandusauhinna, arutati Rootsi kirjandussaates “Babel” saatejuht Jessica Gedini eestvedamisel läbi vist kõik Ishiguro romaanid. Varik kirjutab: “Mulle on meelde jäänud noore autori Agnes Lidbecki hüüatus: “Mis neil ometi viga on, et nad kogu aeg armastusega sekeldavad ja revolutsiooni ei tee! Miks neil selleks julgust ei jätku?” Mäletan ka oma toonast mõtet, et armastus nõuab vist igal ajal ja igaühelt hoopis rohkem julgust kui revolutsioon, ja Ishiguro on nimelt säärane autor, kes võiks samuti arvata.”

Küllap tuleb see julgus kokku võtta, muidu lõpetame kõik veeaämbri all, aku tühi.

PS Nii et võib-olla nooruke töötaja ei eksinudki, kui asetas “Ära lase mul minna” lemberomaanide ritta.

Toshikazu Kawaguchi “Enne, kui kohv jahtub”

“Kohvikus polnud konditsioneeri. See oli avatud 1874. aastal, rohkem kui sada nelikümmend aastat tagasi. /…/ Üldise teadmise kohaselt ilmus esimene moodne kohvik Jaapanisse 1888. aastal – tervelt neliteist aastat hiljem.”

Kohvikud on toredad. Nad on peaagu nagu hotellid oma salauste, nurgatubade ja tundega, et kõik on võimalik. Ühesõnaga linn kõige paremas mõttes, selline linn, kus on piisavalt kivisillutist, hotelle ja kohvikuid. Ma pean silmas selliseid iseloomuga kohvikuid, mis peidavad end kuskil kitsas ja käänulises, inimestest peaaegu hüljatud kõrvaltänavas, tillukesed, alati jahedad ja kuidagimoodi tõrksad.

Sellistes võib juhtuda mida iganes ja koos kohviga pakutakse sulle… näiteks võimalust rännata minevikku.

Kui sa saaksid minna minevikku, siis kellega sa seal kohtuksid?

Juba see küsimus motona äratab mõtete müriaadi ja lugeja viivitab. Sest enne loosse süüvimist võiks see asi ju iseenda jaoks selge olla. Et kui tõepoolest oleks selline kohvik ja sa selle üles leiaksid, kas…

Näidendi põhjal kirjutatud romaan ise pakub terve hulga krüptilisi dialooge, mis ei jää põrmugi alla “Kaladele ja draakonitele” (Undinė Radzevičiūtė) ning sunnivad ikka ja jälle tekstis tagasi pöörduma.

Muidugi pakub see ka vastuse küsimusele, miks peaks keegi tahtma ette võtta retke minevikku tingimusel, et olevikku see ei muuda. Niisiis ei ole mõtet minna lootuses midagi klaarida. Tagasi tuleb jõuda enne, kui kohv jahtub, seega aega napib. Ja kaks korda minna ei saa.

Igatahes väga intrigeeriv idee.

PS Olgu selle ajarännuga, kuidas on, aga kohvikusse tahaks sisse astuda küll, kui selline aegade ülene oleks – kohvik nimega Funiculi Funicula.

Kohvik justnagu funikulöör.

Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”

“Klaral ja päikesel” on teatud sarnasusi “Päeva riismetega” – Ishiguro ehk kõige tuntuma romaaniga. Klara ja Stevens, robot ja ülemteener on mõlemad teenijad. Nad on perfektsed, korrektsed, lojaalsed, püüdlikud, täiesti isetud ja muidugi alandlikud oma kohust täites ja saatust kandes.

Kui teenimise ja saatusega jäägitu leppimise aspekt kõrvale jätta, siis on see muidugi hoopis üks teine lugu.

Kui Stevensil on siiski olemas valik, olgu või teoreetiline ja olgu või tulutu, ning võimalus asjaolusid ümber hinnata, sest ta on inimene, siis Klaral seda ei ole. Klara isetus ja lojaalsus on lõplikud, sest ta on (intelligentne) masin, kes on loodud teenima, ja seda teravam on kontrast.

Kuigi mõtlev ja tundev, ei erine ta suurt tolmuimejast oma loojate jaoks, kes on ta tundma loonud.

Selle külje pealt pole “Klaral ja päikesel” “Päeva riismetega” mingit pistmist. Kahtlused ei vaeva “Klaras ja päikeses” peategelast, vaid lugejat, kes näeb kõike Klara silmadega. Ta näeb Josiet, kes Klarast küll näikse hoolivat, aga lõpuks läheb kõik ikka, nagu ta läheb. Ta näeb ema, kes otsib võimalus Josiet asendada, samal ajal, kui Klara otsib võimalust Josiet päästa. Ta näeb lapsi, kes näevad Klaras vaid masinat, kes pole isegi mitte viimane mudel.

Ja kuigi Klara on üdini hea, pole tema silmadega nähtu meeldiv. Vastpidi, see on ebamugav ja kõhe.

Kas me olemegi niisugused?

Kas me tohime luua kedagi või midagi paljalt sellepärast, et me suudame, kui me ei suuda teda armastada?

“Härra Capaldi uskus, et Josie sees pole midagi erilist, mida ei saaks jätkata. Ta ütles Emale, et ta oli suure hoolega otsinud ega leidnud midagi säärast. Aga mina usun nüüd, et ta otsis valest kohast. See täiesti eriline oli olemas, aga see ei olnud Josie sees. Vaid nende sees, kes teda armastasid.”

Hervé Le Tellier “Anomaalia”

Le Tellier on juba puhttehniliselt väga huvitav.

On Houellebecqi võtteid, mida too omakorda on laenanud Lovecraftilt, peale selle Oulipo kirjandusrühmitus, kuhu autor kuulub, nii palju, kui ma selle kohta leidsin.

Mis on huvitav, et kogu see trikitamine, kui seda üldse nii võib nimetada, on täienisti loo teenistuses, mitte asi iseeneses. Mitte et selles viimases midagi halba oleks, üldse mitte, aga “Anomaalia” näitab, et selliseid (kirja)tehnilisi võtteid (ja matemaatikuid) ei maksa alahinnata. Tulemus võib olla hämmastav.

Lõppu tasub katsuda lugeda, see tähtede kaupa lagunev graafiline liivakell seal pole ju niisama trikk, ja see on raudselt Oulipo, aga peale nagunii tugeva visuaalse kujundi on sel ka muu tähendus, see on võti, aga see võti on paraku puudulik. Autor muide on keeldunud liivakella tegelikku alusteksti selgitamast, jättes selle lugejate (ja tõlkijate) pärusmaaks.

Aga – olgu tekstiga, kuidas on, igas liivakellas saab aeg varem või hiljem otsa.

Mis loosse endasse puutub, siis on see kahtlemata tähelepanuväärne ja pöörane, juba alates sellest, et “Anomaalia” ilmus 2020 ja jutustab loo 2021. aasta märtsist juunini ehk siis tulevikust, mis eesti keeli lugemise ajaks on juba minevik.

Juba see keerab peas midagi sassi, aga muidugi pole see aastake siia-sinna eriti tähtis.

Aastal 2021 Pariisist New Yorki suunduva Boeing 787ga (lend 006) juhtub USA idarannikul midagi kummalist – ilma mingi meteoroloogilise hoiatuseta seisab lennuki teel hiigelsuur rünksajupilv.

„Läbipaistmatu hall müür, mille tipp päikese käes silmipimestavalt helendab, tormab nende poole uskumatu kiirusega, neelates aplalt pilvekihti, mis teda toidab ja toetab.“

Lennuk siseneb pilve.

„Kümme sekundit on lennuk vabalangemises, /…/ on pime, kottpime ja algab kohutav mürin: sajad hiigelsuured raheterad peksavad vastu aknaid, jättes tuuleklaasile siia-sinna täkkeid.“

Hiljem selgub, et see oli kümnendi kõige tugevam torm.

„Äkki on kokpit täis silmipimestavat päikesevalgust, Boeing kogub metsikult kiirust, saabub vaikus, kogu segadus jääb seljataha.“

Mida võiks võrrelda Prozaci toimega. (Autori märkus.)

Pärast seda läheb keeruliseks.

Ühtäkki on kaks lennukit ja kaks lennukitäit reisijaid, kes on küll identsed, aga mitte (tähtsusetute) pisiasjadeni. Teadlased ja usujuhid, rabid, mullad, piiskopid, arutavad, aga ühtegi teooriat ei panda kahtluse alla ega kinnitata.

“Üks imetlusväärne asi, mis ületab alati teadmise, intelligentsi ja isegi geniaalsuse, on arusaamatus.”

See on moto, milega Le Tellier oma “Anomaaliat” alustab, pärit “Anomaaliast” – romaanist, mille Le Tellier “Anomaalias” kirjutab üks vähetuntud kirjanik pärast seda, kui rünksajupilve sõitnud Boeing on maandunud.

Ühesõnaga ajab kogu see lugu juhtme korralikult kokku.

Kahtlemata on see hoiatusromaan, väga ebamugav lugu, mis ei anna vastuseid.

Mis lõpus juhtub? Kas maailm lendabki tükkideks? Või siiski mitte? Või veel mitte?

Liivakella eestikeelse tõlke viimased sõnad “on vaid meelehärm ja lõputu viiv” ei ütle tegelikullt mitte midagi. Kelle meelehärm? Jumala?

“Rakett on vaid sekundi kaugusel Air France`i liini 006 lennukist ja aeg venib, venib enne plahvatust.”

Aga kui kaua ta venib? Kui kaua meil aega veel on?

“Ja siis see juhtub.”

Aga mis õigupoolest? Mis juhtub?

“Alguses on kerge tuulepuhang, väike langenud lehtede pööris maapinnal. Kuulda on nõrka heli, umbes nagu kontrabassi fa. Õhk väreeb ja taevas mutub selgemaks, aga õige vähe.”

PS Kindlasti lugeda. Ja võib-olla ise üle lugeda.

Don DeLillo “Null K”

Võtsin “Null K” keskkogust ulmeka pähe, kui olin kaanele kirjutatu läbi lugenud. Eks ta ju mingis mõttes ole ka, nii poole (või tausta) jagu, just nii palju, kui sellise loo jaoks parasjagu on vaja.

Houellebecqilik “Null K” võiks olla “Saare võimalikkuse” eellugu, lugu sellest, kuidas (ja miks) “Saare võimalikkuse” maailm sündis.

Just see oli esimene paralleel nende kahe, DeLillo ja Houellebecqi vahel.

Aga siis tekkis teisigi.

DeLillo on nagu Houellebecq ja vastupidi – neid ühendab seesama ümbritseva ruumiga konfliktis olev peategelane, üksik, pidetu, religioonitu, New Yorgis nagu Pariisiski.

Kumbki ei armasta seda maailma, kumbki ei paku lahendusi, DeLillo veel vähem kui Houellebecq. Mõlema lood on moodsa maailma kõverpeeglid.

Maailm on talumatu, aga kes või mis ollakse ilma selleta? Igasugune võimalus vabaneda on illusioon, lõks.

“”Mis aga on mina? Kõik see, mis te olete ilma teisteta, sõprade või võõrasteta või armastatute või lasteta või tänavateta, kus kõndida, või toiduta, mida süüa, või peegliteta, kust ennast vaadata. Aga kas olete ilma teisteta üldse keegi?””

Aga kuidas olla keegi koos teistega?

Kui Houellebecq jätab mingi õhkõrnagi lootuse, siis DeLillo seda ei tee. Tema peategelane eksleb unenäolises, hoomamatus maailmas, kus püüd mõista, maailma ja iseennast mingilgi moel defineerida, ei vii mitte kuhugi.

“Mida peaks see tähendama?” küsib ta üha ja üha. Sõnad ei tähista ega väljenda enam tegelikkust.

“Püüan sõnu näha. Kogu aeg samu sõnu. Sõnad hõljuvad mööda. Ma tean, et on midagi enamat.”

Defineeri reaalsus. Defineeri tõde. Defineeri lõuend. Defineeri riidepuu. Defineeri isik. Defineeri inimene. Defineeri loom. Defineeri mantel. Defineeri aeg. Defineeri ruum.

Kui alguses oli sõna, kas see tähendab, et ka lõpus on sõna?

Sedasi väljendatuna võiks see tähendada sõna võimu, olulisust, milles aga DeLillo sügavalt kahtleb.

Ometi pole tal selle kahtluse väljendamiseks ühtegi muud vahendit kui sõnad.

PS Kummaline külm romaan. Kuigi sellise pealkirja puhul võiks seda ju oodata – ikkagi absoluutne null.

Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab. Kui, siis ehk see, et “Kentukite” tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama (tegelikult mitte eriti olulise) teistsugususe pärast. Ses mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… “Kentukid” võib-olla ei vasta “Nähtamatut niiti” lugenu ootustele.

Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab.

Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, vaid ka maksma selle eest? Miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?

Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s? Sest see on lõbus. Ja ahvatlev. Ja täiest süütu. FB-st loobuvad üksikud.

Tehnoloogiliselt oleks “Kentukite” robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Ja miks ei peaks saama?! Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv. Ta on sama “süütu” kui Facebook.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis meil mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Margaret Atwood “Testamendid”

“Nagu öeldakse: ajalugu ei kordu, kuid riimub.”

“Testamendid” on “Teenijanna loo” järg. Aga eks see ole nagunii teada.  Offredi lugu jätkub. Tema asemel jutustab (oma loo) tädi Lydia.

“Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu  tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.”

Tädi Lydia lugu on Offredi omast komplitseeritum. Offred valida ei saa. Tädi Lydia saab. Ja ta valib. Võimalus valida ei ole alati privileeg. Või on?

“Lisaks sellele, otsekui selle tunnistuseks, oli mulle valmis pandud värske rõivas. See polnud päris mungamanel ja polnud lausa pruunist kotiriidest, aga üsna sarnane. Ma olin seda varem näinud, staadionil naistulistajate seljas. Mul käisid külmavärinad üle selja.

Ma panin selle selga. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

Jah, seda valikut saab hukka mõista. Jutustaja arvestab sellega. Kuigivõrd.

“Sa ise poleks iialgi midagi sellist teinud! Kuid sa ise pole kunagi midagi sellist tegema pidanud.”

Ellujäämine kui sümbol iseloomustab Atwoodi sõnul Kanada kirjandust, Kanada identiteeti. Vaielda võib, aga nagu öeldud –  sa ei tea, kuni sa ise pole midagi sellist tegema pidanud ja – kuniks on elu, on võimalus. Kuni hetkeni, mil sa oled teinud kõik, mis võimalik, ja valida enam ei saa.

“Sammud lähenevad, üks saabas teise järel. Kahe hingetõmbe vahel kõlab koputus.”

Mis on huvitav – ikkagi sõna. Vastutus. Vaikimine. Sest mida teeb tegelikult see, kes otsustab vaikida? Ta hävitab lugeja. Mis on juba üsna tõsine asi.

“Sel juhul hävitan leheküljed, mida olen nii suure vaevaga kirjutanud, ja hävitan koos nendega sinu, mu tulevane lugeja. Üks tikutõmme, ja sa oled läinud – ära pühitud, nagu poleks sind kunagi olnudki, nagu sind ei tulekski kunagi. Ma eitaksin su olemasolu. Milline jumalasarnane tunne! Kuigi see on hävituse jumal.”

Arusaadav, miks Atwood lisas “Teenijanna loole” ja “Testamendile” järelloo – konverentsi, mis vaatab Gileadile tagasi. Tahaks ju nii kangesti teada. Mis sai edasi? Kas Offredil õnnestus põgeneda? Kas tädi Lydia valik oli oma hinda väärt? Jah, järellood annavad sellele vastuse. Uudishimulik lugeja on rahul. Romaanid ise oleksid ilma järellugudeta kahtlemata tugevamad. Väide “ajalugu ei kordu, vaid riimub” oleks veenvam ja – sõnum mõjuvam.

See järelugude julgustav tagasivaade, kas see pigem ei uinuta valvsust?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati  tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”

Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.

Nii et see pidi olema varem.

Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.

Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.

35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.

Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.

“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”