Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

kolmevaimukivi

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.

Advertisements

Larry Niven, Jerry Pournelle, Steven Barnes “The Legacy of Heorot”

legacy-of-heorotNational Geographic on välja valinud kakssada kolonisti ja saatnud nad looma inimkonna esimest kolooniat väljaspool Päikesesüsteemi. Raamatu avalehekülgedel on seltskond kohal, koloonia püsti ja tegelased aastakese Avaloni nime kandva planeedi paradiisilaadsel ja rahulikul saarel oma esimest asulat arendanud, loovad paare ja mõtlevad lastele. Kõik läheb nii hästi, et enam-vähem ainus õnnetu inimene kolonistide seas on sõjamees Cadmann. Cadmannil on igav, sest tal pole tööd ja ta käib teistele närvidele, rääkides, et ta aimab halba.

Selgub, et Cadmannil oli õigus. Maalasi ründab üks ülikiire, üpris tark ja tohutult vastupidav kohalik kiskja, kes viib endaga hauda kaasa tosin kolonisti. Kui elukas lõpuks tapetakse, rehkendavad kolonistid, et saare ökosüsteem rohkem kui üht taolist tegelast välja ei kannataks ja seega on nüüd oht möödas. Lugeja aga teab, et raamat on alles veerandi peal…

Loen siin enda kirjapandut ja tundub, et oli hea raamat. Tegelikult mitte päris, pigem neli miinusega. Oli väikseid toredaid ideid, mida ma varem pole koloniseerimisulmes kohanud. Näiteks ei läinud inimeste pärast saja-aastast kosmoses loksutamist sügavkülmast ülesäratamine päris kadudeta. Mõni suri, aga päris mitmel sai aju natuke kannatada. Nii jookseb saarel ringi poisiaruga Ernst, kes Maal oli olnud nobelist-füüsik. Selliseid on veel ja nad teavad, et ei ole enam endised.

Kirjanikud näitavad vahepeal maailma kohaliku kiskja silmade läbi ja see oli kuidagi sümpaatne ja südantsoojendav. On tunda, et kõvasti on vaeva nähtud kiskja elutsükli ja kohalikku ökoloogilisse süsteemi sobitamisega. Väga hea, sest muidu oleks tegemist võõrale planeedile viidud B-õudukaga, kus koll tapab kaitsetuid teismelisi. Minu kõige suurem etteheide raamatule ongi tegelased. Nad on erilise hoolega valitud inimesed, aga koloonias meenutavad teismelisi oma ebastabiilse emotsionaalsusega ja vähese ratsionaalsusega. Paar korda mõtlesin, et autorid on seda meelega teinud, – äkki said nad kõik kosmosereisil ajukahjustusi?

Suutsin lõpuks, kui raamat juba läbi on, ka tuvastada, kuidas see mu lugemist ootavate asjade nimekirja on sattunud. Lugesin mõni aasta tagasi läbi Niveni “Destiny’s Roadi”, mis eriti ei meeldinud, aga mis pidi olema järg sellele raamatule. Mõtlesin, et äkki alustasin valest otsast. “Legacy of Heorot” on parem ja võib-olla tõesti oleksin “Destiny’s Roadi” veidi teistmoodi lugenud, aga kui ei teaks, et need toimuvad samas universumis, siis ei oskaks kokku viia küll.

Nivenit olen ma omal ajal päris usinasti lugenud ja “Ringworld” meeldis esmakordsel kokkupuudel tohutult. Järjed hakkasid oma tegelaste poolest juba närvidele käima. Barnesist ja Pournelle’ist olen seni ainult kuulnud. Raamatul polnud viga, aga no kuulge, kolm meest võiks ikka millegi vägevamaga hakkama saada!

Harry Turtledove “The Agent of Byzantium”

AgByzantHTMõne raamatu lugemiseks olen liiga kaua aega võtnud. Seel võis olla aastatuhandevahetuse paiku, kui andunud BAASi-lugejana sain teada sellisest žanrist nagu alternatiivajalugu ja selle kuningast John Turtledove’ist. Idee ulmežanrist, misotsib vastust küsimusele, “aga kui see väike asi läinuks teisiti”, tundus põnev.

Aastad läksid. Olen juba ammu aru saanud, et ükskõik kui meeldivas žanris on võimalik kirjutada sulajama ja vastupidi. Olen ka kuulnud, et Turtledove on üks tüütu grafomaan, nii et suur soov temalt midagi lugeda oli selleks ajaks, kui välismaa e-raamatud meil kättesaadavaks muutusid, kadunud. Nüüd mõtlesin ühe siiski ette võtta.

Tagakaane tutvustusest lugesin, et tegevus käib maailmas, kus islamiusku ei tekkinud ja Bütsantsi impeerium jäi püsima. Ja järsku tabas mind hirm – ja mis siis, et jäi püsima? Miks ma arvan, et sellisest maailmast kirjutatud raamat on põnev? Kuidas see üldse on jutustatud? Mingi romaaniks kirjutatud strateegiamäng, kus lugejale peaks erutust pakkuma tegelikust ajaloost erinevad lahendused? Aga ma ju ei tunnegi nii palju ajalugu, et selliseid kohti üles leida, rääkimata nende üle rõõmu tundmisest. Lugema hakkasin üsna pelglikult.

Õnneks ei osutunud asi nii hulluks. Esimene meeldiv üllatus oli see, et tegemist on sisuliselt iseseisvatest juttudest kokku pandud kogumikuga, mida ühendab sama peategelane, Bütsantsi salaluure agent Basil Argyros, kes asjaolude sunnil igas osas midagi leiutab või avastab, mis meie maailmas on teistmoodi tekkinud. Peab Turtledove’i kiitma. Lood on niiviiisi kirja pandud, et tajud ka ise, milline imeriist on näiteks pikksilm või milline õnnistus oli rõugetest jagusaamine. Mõni lugu oli päris karm, näiteks rõugete osa, ja pärastpoole, kui Pärsia kaunis naisagent mängu tuli, läksid päris jamesbondilikuks. Tasus lugeda küll. Vaimustuses ei ole ja järgmisi ta raamatuid kohe otsima ei hakka, aga tore oli.

Philip K. Dick “Eye in the Sky”

Eye_in_the_Sky_cover1950ndate USA. Andekal sõjatööstusettevõtte inseneril Jack Hamiltonil on halb aeg. Tema ettevõtte omanik paneb ta valiku ette, kas töökoht või abikaasa. Tuleb välja, et Jacki naine on käinud kahtlastel koosolekutel ja andnud allkirju petitsioonidele, järelikult kommude sabarakk. Aga kohe läheb veel halvemaks. Hamiltonid lähevad ekskursioonil Belmonti osakeste kiirendit vaatama ja satuvad koos turismigrupi ülejäänud liikmete ja giidiga õnnetusse.

Kui Jack toibub, on ta isegi veidi üllatunud, et keegi nende seitsmesest grupist surma ei saanud. Varsti saavad nad juba haiglast välja ja võetakse suund kodu poole.

Üsna kiiresti saab selgeks, et maailm pole enam endine. Näiteks Jack valetab ja teda nõelab mesilane. Juhtub. Valetab veel ja nüüd on juba terve parv kurje putukaid tal kallal. See on vanajumala karistus valetamispatu eest. Selgub, et meie seltskond on sattunud maailma, mis toimib piibliseaduste järgi. Kus jumal on tõelisus, palvetades juhtuvad imed ja pattudele järgneb karistus. Edasi ma ei taha rääkida, sest minu jaoks oli selle mõistatuse lahtiharutamine üks raamatu paremaid osi.

Jõudsin selle raamatu suhtes mitu korda oma hinnangut muuta. Esimene peatükk paistis aegunud külma sõja ulme, siis tuli raamatu parim osa, jumalamaailm. Minu poolest oleks Dick võinud selles maailmas romaani lõpuni püsida, aga tal oli vaja edasi hüpata ja veel edasi ja veel edasi. Need osad ei olnud enam nii veenvad ja tulemus oli pigem nagu liiga pikaks kirjutatud satiir eri inimtüüpide kohta. Samas lõpp sõlmis raamatu enam-vähem kenasti kokku. Soovitan.

Mul on tunne, et Vonnegut on oma ulmekirjanik Kilgore Trouti maha kirjutanud Philip K. Dicki pealt. Enam-vähem kõik ta raamatud tunduvad sisukokkuvõtete põhjal eemaletõukavad ja ongi igaüks oma hädadega, aga lugedes on kõik jube lahedad. Olen nüüd mitu Dicki jutti läbi lugenud ja teen väikse pausi, aga tüdimust tegelikult ei ole, võiks edasigi panna.

Philip K. Dick “We can build you”

Rosenite pere ja nende äripartnerid toodavad elektrioreleid. See turg hakkab aga kokku kuivama ja äripartner tuleb lagedale Ameerika kodusõja-aegse tähtsa poliitiku Edwin M. Stantoni koopiaga, mis käitub nii täpselt nagu päris inimene, et teda peetaksegi ehtsaks inimeseks. Varsti valmib Abraham Lincolni koopia.

Äri laiendamiseks ja lisaraha kaasamiseks pöörduvad äripartnerid noore miljardäri poole, keda on täis kõik ajakirjad ja seltskonnakroonikad.

See, mis alguses paistab jabur ulmekas, osutub vaimuhaigusest puretud armastuse looks. Peategelane, nooremas keskeas Louis Rosen armub äripartneri tütresse, 18-aastasse veidrasse Prisi, kes on lapsepõlve veetnud ravil vaimuhaiglas. Mingil hetkel jäävad simulaakrumid kõrvaliseks, jääb ärilahing kõrvaliseks ja Louis Rosen peab tõdema, et ta pole Prisist sugugi normaalsem.

Ma annan endale aru, et selline tutvustus ei tohiks kutsuda ühtegi inimest seda raamatut haarama. Aga Dick oskab näiliselt täielikud jabursüžeed inimlikeks ja loetavateks asjadeks kirjutada.

Pärast esimest paari peatükki olin ma kindel, et see raamat ei saa mulle meeldida. Aga meeldis, kui paar vaimuhaiguse ravi käsitlevat lõpupeatükki kõrvale jätta.

Philip K. Dick, Ray Faraday Nelson “The Ganymede Takeover”

ganymedeRay Faraday Nelsoniga kahasse kirjutatud loo alguses on planeedi Ganymedes ussitaolised elanikud just Maa vallutanud. Alles on jäänud sisuliselt ainult üks vastupanukolle, Tennessee vihased moslemineegrid-partisanid, keda juhib Percy X. Maalastel on ka üks salarelv, psühholoog Rudolph Balkani teooriatel põhinev “põrgumasin”, mis mõjub kuidagi reaalsusele. Peategelased on veel teletäht ja alguses usside spioon Joan Hiashi, maailma psühhiaatriaassotsiatsiooni agent Paul Rivers ja Tennessee enda valitseda saanud tulnukas Mekkis.

Mingit tavalist “viimased vabad inimesed võitlevad jälkide anastajate vastu” lugu siit väga välja ei kuku. Enamik inimesi on usstulnukatega üsna hästi kohanenud. Ja ussid ei ole ka lootusetult negatiivsed. Mekkis mõtleb kohe, kui endale mässajatega maatüki saab, et pakukski valitsejakohta Percy X-ile. Hiljem satub ta aga Balkani teoste mõju alla ja teeb veel midagi veidramat.

Kui muidu kipub Dick üsna masendav olema, siis see oli puhas ulmekomöödia ja minu arust hästi välja kukkunud. Olen jumala kindel, et eriti lõbus oli seda kirjutada.

Philip K Dick “Our Friends from Frolix 8” (Die Mehrbegabten)

die mehrbegabtenMa ei tea, kui hästi eesti lugeja Philip K Dicki tunneb. Vähemalt kolm romaani on eesti keeles ilmunud – “Mees kõrges lossis”, “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja “Ubik”. Kel ikka lamp peas põlema ei löö, siis legendaarne ulmefilm “Blade Runner” on tehtud selle elektrilammaste romaani põhjal. Sellises düstoopilises maailmas toimub ka minu loetud romaani tegevus.

Tegevusaeg on Maa 22. sajandil. Inimkond on jagunenud kolmeks – lisaks tavalistele inimestele on arenenud välja üliinimesed, kellel on tavainimesest kõvasti kõrgem IQ ja ebatavaliste võimetega inimesed, kes suudavad näiteks mõtteid lugeda. Uut tüüpi inimesed on võimupositsioonidel. Inimesed pannakse paika testitulemuste põhjal ja ega tavainimese lastel pole lootustki.

On ka vastupanuliikumine, mille suurim lootus paistab olevat Provoni, kes põrutas aegu tagasi kosmosesse lubadusega tavainimestele mõni intelligentne rass appi tuua.

Peategelane Nick Appleton on muidu ontlik keskealine alamklassi inimene, kellel kammib ära, kui ta andekas poeg teste riigiameti koha vääriliselt ära ei tee. Selgub, et Provoni on koos lubatud abiga tagasi jõudmas, võimud hukkavad vastupaniliikumise maapealse liidri ja poja ebaõnne tõttu viimase piirini aetud Appleton lööb kampa vastupanuliikumisega.

Kõik see kosmosest abiotsimine ja üliinimesed kõlab nagu pläma, aga PK Dicki tugevus on see, et ta paneb väiksed lihtsad inimesed elama. Ja sellega muutub ükskõik kui ebausutav maailm tõeliseks.

Konkreetset raamatuga tuleb mul meelde veel nii palju kauneid noorusmälestusi, et puhke või heldimusest nutma. Leidsin selle saksakeelse väljaande “Die Mehrbegabten” suvel maalt pööningult. Sain selle umbes aastal 1996. Töötasin ajakirjas Mihkel ja olin suur ulmefänn. Enam-vähem kõik eestikeelne kraan oli ammuilma läbi loetud, inglise keelt ma siis veel ei lugenud ja vene keelt purssisin vaevu. Keel keeleks, internet oli olemas, aga eestlased sealtkaudu tellida ei saanud, sest kellelgi polnud krediitkaarti. Välismaal käidi veel harva. Aga meil oli illustraatoriks Thomas Scheileke, igavene lahe vend Hamburgist, ka suur koomiksi- ja ulmefänn. Temal oli Saksa kirjastuse Bastei Lübbe kataloog, millest ta vahepeal lugemist tellis. See lõi mul muidugi silme eest kirjuks, kataloogitäis ulmekirjandust. Lõpuks võtsin kaks Philip K. Dicki raamatut, selle ja kolme romaaniga kogumiku “Die Welten des Philip K. Dick”.

Mäletan, kuidas trollis nr 8 hakkasin Õismäel “Die Mehrbegabtenit” lugema ja kui Balti jaama jõudsin, sõitsin veel ühe peatuse, sest olin just jõudnud kohta, kus üks tegelane kutsus jumalat appi ja teine meenutas talle, et juba aastakümneid tagasi leiti avakosmosest jumala hiiglaslik surnukeha, nii et pole mõtetki.