N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaeg“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

Advertisements

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaegSellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.

Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.

Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.

Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.

Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.

Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.

James Blish “Cities in Flight”

Cities_in_FlightUSA ulmekirjaniku James Blishi “Cities in Flight” räägib inimkonna tulevikuajaloo kosmoses ringi uitava New Yorgi linna kaudu. Õieti on tegemist kogumikuga, mis koosneb samas maailmas toimuvast neljast lühiromaanist/jutustusest.

Esimeses, mis kannab pealkirja “They Shall Have Stars” (“vahel ka 2018!”) toimub lähitulevikus (meie jaoks tänapäevas :)), milles Nõukogude Liidu ja USA vastasseis on viinud muuhulgas stagnatsiooni ka USA teaduse arengu, sest kõik uurimistulemused salastatakse, see aga on teaduse arengu surm. Üldse usub Blish, et võideldes vastasega vastase reeglite järgi muutud lõpuks tema nägu. Nii läheb laias laastus ka läänemaailmaga, kes muudkui kehtestab enda kaitseks Nõukogude Liidu vastu piiranguid, nii et lõpuks pole vahet, kummas blokis sa elad. Neid raskusi trotsides suudetakse paari kõrgel kohal tegelase eestvedamisel ja oma tegelikke eesmärke varjates ehitada nullgravitatsiooni seade ja vananemisvastased rohud, mis võimaldavad nende saajatel surma jumal teab kui kaua edasi lükata. See oli väga paljulubav sissejuhatus mitte niivõrd loo enda, kui autori väikeste arutluste ja seletuste pärast. Loo poolest tavaline seiklusulmejutuke, aga mõttekäigud ühiskonna suletuse tagajärgedest, antigravitatsiooniseadme katsetuse kirjeldus ning ravimitööstuse ja ravimite areng tegid selle huvitavaks.

Teise loo “A Life for the Stars” alguseks on esimesest mööda läinud mitusada aastat. Suurema sõjata on kogu Maa läinud ühe valitsuse alla, mille juures on Nõukogude blokis. Maa majandus on stagneerunud. Spindizziede ehk antigravitatsiooniseadete abil (mis võimaldasid kuidagi ka kilpe, mis linnasid kosmose hädade eest kaitsesid) on terve hulk tehaseid ja linnu esmalt Maalt ja siis ka päikesesüsteemist minema põrutanud ja Maa valitsejad pole selle vastu ka väga aktiivselt võidelnud, sest kosnoses hulkuvate linnadega saab kasulikku äri ajada. Selle loo peategelane on maapoiss Chris deFord, kes satub olema valel ajal vales (või siis just õiges) kohas, kui tema naabruse linn valmistub kosmosesse lendama. Linnavalvurid korjavad poisi ohutsoonist üles ja kuna ei jõua teda enam eemale ajada, peavad linna kaasa tooma. Formaalse hariduseta Chris peab kiiresti kosmoselinna eluga kohanema ja ennast kuidagi linnale kasulikuks tegema. Väike pettumus pärast paljulubavat esimest lugu. Ei saa siin sotti, kuidas linn õieti toimib ja häirib see 19. sajandi lõpu jänkide self-made-man filosoofia, et kui on piisavalt pealehakkamist, siis suudab üks inimene mida iganes korda saata. Üldse jääb siit mulje, et nii esimeses linnas kui ka New Yorgis, kuhu Chris edasi kaubeldakse, on umbes 20-30 elanikku.

Kolmanda lühiromaani “Earthman, Come Home” peategelane on New Yorgi väga pikaaegne linnapea Amalfi. Kui eelmised kaks olid sissejuhatus ja eellugu ja järgmine toimub juba lendavate linnade ajastu järgses maailmas, siis see on see õige lendavate linnade raamat, New York vuhiseb tähtede vahel ringi, ajab äri, satub kasumit taga ajades ühest tsivilisatsiooni muutvast seiklusest teise ja nihverdab end kõigist võitjana või vähemalt elusalt välja tänu Amalfi kogemustele ja geniaalsusele.

Kokkuvõttes on kosmoses lendavate linnade maailm koos oma leiutiste ja arenguga väga huvitav, palju huvitavam kui sinna maailma paigutatud lood ise. Aga ei saa salata, et ka neis peitub oma sarm – mõnus ulme kuldajastu tunne ja kohati on need lausa oma ajast ees, meenutades rohkem 1980ndate hard science fictionit.

Viimases loos tulevad Blishi nõrkus ja tugevus kõige selgemalt välja. Njuujorklased on leidnud omale koduplaneedi ja seal väga mugavalt sisse seadnud. Avastajahing neis on kadunud ja Amalfi tunneb ennast seal võõra ja üleliigsena. Siis lendavad kohale vanad tuttavad planeediga He ja toovad uudiseid vältimatuna näivast maailmalõpust. Lugu on paras möga – saba ja sarvedeta, aga ideed annavad hea ulmeka tunde kätte ja panevad kergelt õhku ahmima.

Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

silverberg Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.

“Full Spectrum 4”, toimetajad Lou Aronica, Amy Stout, Betsy Mitchell

fullspectrum“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.

Eks seal oli jura ka. Mul on tunne, et koostajad on püüdnud teha keskmisest provokatiivsemat ja ajast ees olevat kogumikku. Aga kuna ilmumisest on 25 aastat möödas, on osa jutte ilmselt muutunud peavoolu-ulmeks ja osa natuke naeruväärseks. Mõned lood ei püüdnud algusest peale midagi sellist ja on lihtsalt head. Näiteks üks mu lemmikuid, Stephen Donaldsoni “The Woman Who Loved Pigs” täiesti klassikaline keskaja-fantasy, milles olid aga tõesti hästi kirjutatud tegelased ja ebatavaline vaatenurk. Võiks õelda, et “Lilled Algernonile” fantasy-versioon.

Tohutult hea oli Ray Aldridge’i “The Beauty Addict”, mis haakus ka kogumikku ühendava naiste-teemaga. Mehed, kellel on vähegi võimalust, sõidavad ühele planeedile, millel ootavad neid ebamaiselt kaunid naised. Tegelikult on need võõras eluvorm, kelle esindajad võtavad naise kuju, saavad endale inimese abikaasaks ja parasiteerivad siis. Küsimus on, kes ohvrid on kohalike ilust sõltuvuses mehed või neist sõltuvad naiselaadsed olendid. Kandideeris Nebulale.

Üks enam tähelepanu saanud lugusid, Martha Soukupi “The Story So Far”, mis oli parima lühijutu Hugo nominent, jättis mind aga nii külmaks, et pidin selle meelede tuletamiseks nüüd uuesti läbi sirvima. Nojah, polnud paha – valikutest ja nende mõjust. Aga mitte midagi erakordset.

Mingi erilise põhjuseta on meelde jäänud ka “The Best Lives of Our Years” põlvkondi kestvast julmast naiste sõjast maailmas, kus mehed on peaaegu välja surnud, Bonita Kale’i “The Saints” Lõuna-Ameerikas inimesi aidanud luteri nunnast ja tema võitlusest pühakutekummardamisega,

Ülejäänut praegu, pool aastat pärast lugemist pealkirja järgi enam ei mäleta.

PS. Riina juhtis tähelepanu, et täna saab meie Kirjakoi aastaseks. Olin veidi üllatunud, sest mäletan, et plaan oli see teha uuest aastast. 25. detsembril ma tegin lihtsalt uue blogi ja tõstsin oma Sadama 5 (kr)ahvi blogist sinna ühe vana raamatupostituse, et Iidal oleks ettekujutus, milline see Kirjakoi välja hakkab nägema. Aga olgu pealegi siis sünnipäev, kui esimene postitus kannab seda kuupäeva. “Full Spectrum” oli mul ainus aasta jooksul läbi loetud raamat, mis oli siiani kajastamata. Ma ei ole küll suutnud pidada kinni algsest plaanist mitte alustada järgmist raamatut enne, kui eelmise kohta on postitus tehtud, aga miski ei ole siin kajastamata ka jäänud. “Full Spectrumi” “häda” oli selles, et lugesin seda jutthaaval pool aastat teiste asjade vahele, märkmeid ei teinud ja lõpuks polnud enam algus meeles. Olen sellest proovinud õppust võtta ja jutukogusid lugedes tõesti vahepeal üht teist üles märkida.

Sisukord ka:

* 1 • Fragments from the Women’s Writing • (1992) • poem by Ursula K. Le Guin
* 7 • Motherhood, Etc. • (1993) • novelette by L. Timmel Duchamp
* 47 • The Saints • (1993) • shortstory by Bonita Kale
* 63 • The Best Lives of Our Years • (1993) • shortstory by A. R. Morlan
* 84 • Embodied In Its Opposite • (1993) • shortstory by John M. Landsberg
* 99 • Foreigners • (1993) • shortstory by Mark Rich
* 123 • The Googleplex Comes and Goes • (1993) • shortstory by Del Stone, Jr.
* 140 • The Beauty Addict • (1993) • novella by Ray Aldridge
* 205 • In Medicis Garden • (1993) • shortstory by Jean-Claude Dunyach
* 221 • The Woman Who Loved Pigs • (1993) • novella by Stephen R. Donaldson
* 282 • The Story So Far • (1993) • shortstory by Martha Soukup
* 300 • Suicidal Tendencies • (1993) • novelette by Dave Smeds
* 328 • The Mind’s Place • (1993) • novelette by Gregory Feeley
* 361 • Ah! Bright Wings • (1993) • novelette by Howard V. Hendrix
* 400 • Vox Domini • (1993) • novelette by Bruce Holland Rogers
* 439 • The Erl-King • (1993) • novelette by Elizabeth Hand
* 484 • The Death of John Patrick Yoder • (1993) • shortstory by Nancy Kress
* 508 • Human, Martian – One, Two, Three • (1993) • novelette by Kevin J. Anderson
* 547 • What Continues, What Fails… • (1991) • novelette by David Brin
* 583 • Roar at the Heart of the World • (1993) • shortstory by Danith McPherson

The Best of Henry Kuttner

kuttnerHenry Kuttner oli kuldajastu ulmekirjanik, kes suri noorelt, 42aastaselt 1958. aastal. Ometi oli ta selleks ajaks kirjutanud nii mõnegi surematu ulmejutu. Miks teda siis ei teata sama hästi kui Asimovit või Clarke’i? Ray Bradbury nuhtleb jutukogu huvitavas eessõnas selle eest Ameerika laia lugejaskonda, kes 1970ndatel leidis, et Kuttner ei ole poliitilistelt vaadetelt piisavalt liberaalne ja ignoreeris tema loomingut. Ma pean ennast ka üsna vasakpoolseks liberaaliks, aga mulle küll Kuttneri jutud närvidele ei käi (erinevalt Heinleini loomingust). Pigem mõjub populaarsusele halvasti, kui kirjutad paljude varjunimede all. Aga kindlasti on Bradburil õigus selles, et Kuttnerit teatakse ja tunnustatakse tänapäeval teenimatult vähe (või siis Kuttnerit ja tema abikaasat C. L. Moore’i, kellega kahasse on väidetavalt suure osa oma loomingust kirjutanud).

Sellesama jutukogumiku esimene jutt on juba väga hea ja Kuttnerile iseloomulik. Miljonite aastate kauguselt tulevikust saadetakse meie aega kast õppimiseks mõeldud mänguasjadega. Seitsmeaastane Scott leiab selle, tassib koju ja võtab selle koos kaheaastase õe Emmaga ette. Varsti märkavad vanemad lastes veidraid muutusi – nad räägivad tähendusteta sõnu ja teevad muid lapsevanematele arusaamatuid asju. Sellist ulmet loeks ma lõpmatuseni.

Väga läks korda ka teine lugu “Two-Handed Engine”, milles iga kurjategija saab kaela tapja-roboti, kes ei tule küll kohe (keegi ei tea, millal see tuleb), aga kelle eest pole kindlasti pääsu.

Mitu kuud pärast lugemist on meeles ka “The Twonky” (nahaalne kodumasin, kes teab ise, mis ta omanikule kõige parem on) ja “What You Need” poest, milles müüakse uskumatult kõrge hinnaga näiliselt mõttetut träni.

Eks 17 loo seas oli ka selliseid, mis mulle vastukarva – näiteks Ameerika supervõimetega maakate perekond Hogbeni lood. Erinevate rassidega kosmosejutud olid ka paras jura. Aga see on vist rohkem maitse- kui kvaliteedi asi. Kogumikku soovitan kindlasti.

Sisukord

Henry Kuttner: A Neglected Master by Ray Bradbury
Mimsy Were the Borogoves (1943) novelette by Kuttner & Moore
Two-Handed Engine (1955) novelette by Moore & Kuttner
The Proud Robot [Gallegher] (1943) novelette by Kuttner & Moore
The Misguided Halo (1939) story by Kuttner
The Voice of the Lobster (1950) novelette by Kuttner
Exit the Professor [Hogben 2] (1947) story by Kuttner & Moore
The Twonky (1942) novelette by Kuttner & Moore
A Gnome There Was (1941) novelette by Kuttner & Moore
The Big Night (1947) novelette by Kuttner
Nothing But Gingerbread Left (1943) story by Kuttner & Moore
The Iron Standard (1943) story by Kuttner & Moore
Cold War [Hogben 5] (1949) novelette by Moore & Kuttner
Or Else (1953) story by Kuttner & Moore
Endowment Policy (1943) story by Kuttner & Moore
Housing Problem (1944) story by Kuttner & Moore
What You Need (1945) story by Kuttner & Moore
Absalom (1946) story by Kuttner & Moore

John Varley “Picnic on Nearside” (The Barbie Murders)

picnic nearsideLugesin ajakirja Asimov’s vanadest sisseskännitud numbritest paari päris lahedat John Varley lühijuttu, guugeldasin natuke ja leidsin, et need ja veel mitu lugu on koos kogumikus “The Barbie Murders”. Kogumikku otsisin aga edutult taga tükk aega, enne kui avastasin, et see on enamasti tuntud hoopis teise nime – “Picnic on Nearside” – all. Ju Matteli putukad läksid algsest pealkirjast tigedaks.

Lood ise toimuvad kõik Varley väljamõeldud “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis, millest ma siin olen juba õige mitmel puhul kirjutanud. Sellest tuleb ka kogumiku põhiline nõrkus. Päris mitme jutu point on selle maailma ühe või teise põneva eripära tutvustamine, aga romaanides on need tihtipeale veel põhjalikumalt lahti kirjutatud, nii et osa ohhoo-efektist kaob ära. Teisalt mäletan, et Asimov’s-is jäid Varley lugude mõned küljed mulle suhteliselt arusaamatuteks, nii et võib-olla ei ole need ka sissejuhatuseks “Kaheksasse maailma” paremad kui romaanid. Aga mõni jutt selles kogumikus on ikka pagana hea ka.

Bagatelle

Kuul tegutsev politseiuurija Anna Louise Bach saab eriti ilge tööülesande. Linnatänaval on kaameratega varustatud metalltünn, kes kuulutab igale möödakäijale, et on aatompomm ja loeb sekundeid plahvatuseni. Appi saadetud meesterahvas Maalt, kelle jaoks pommid on psetsialiteet, teeb kindlaks, et ongi aatompomm, õigemini inimene, kes on sügavalt masinausku ja lasknud end aatompommiks ümber ehitada. Algavad läbirääkimised, milles kaalul on miljon elu. Ei meeldinud mulle see jutt, eriti selle kerglane toon. Võib-olla on ajad muutunud ja me elame enesetaputerroristide ajastus, mida 1970ndate USAs ei olnud.

The Funhouse Effect

Peategelane on turist viimast lendu tegeva kruiisikosmoselaeva pardal. Laev on grandioosne – meteoriit, millele on külge kinnitatud mootorid ja juhtimisagregaadid ning millesse on uuristatud kõik, millest kruiisiturist võiks unistada. Marsruut vibutab meteoriidi Päikese lähedalt mööda ja koju tagasi.

Laeva pardal hakkab peategelane märkama aga pisiasju, mis panevad teda kartma, et seekord põrutab meteoriit Päikesesse. Pardal toimuv muutub üha ebareaalsemaks. Just see absurditunne mulle selle loo puhul ei istunud, kuigi see oli põhjendatud ja vajalik. Parem kui esimene lugu, aga mitte lemmik.

The Barbie Murders

Jälle üks Anna-Louise Bachi lugu, aga hoopis kõvem kui Bagatelle. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad undividuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. Sattusin selle loo otsa üht vana Asimovsi numbrit lugedes ja just see pani mind “Picnic on the Nearside’i” lugema. Barbiede kommuun on tõeliselt cool, ühtaegu jabur ja realistlik.

Equinoctial

Suur osa Varley loomingust toimub tema kaheksa maailma universumis, kus üliarenenudtulnukad on inimesed Maalt minema kupatanud, et seal saaks rahus elada vaalad ja delfiinid. Inimesed on end sisse seadnud ülejäänud Päikesesüsteemis, kus vähegi võimalik. Ja veel on nad kinni püüdnud Opiuchi hotline’iks hüütud infovoo kusagilt väljaspoolt päikesesüsteemi. Sealt ammutatud teadmised on võimaldanud muuhulgas tekkida mingi poolmõistusliku asjaga sümbioosis elavatel inimestel, kes saavad hakkama avakosmoses. Need on tavainimestest üsna teistmoodi tegelased ja selles loos valgustabki Varleyt nende elu-olu. See kõik on tore, aga kahjuks alustab Varley lugu valest otsast. Mitteinimesi kirjeldada püüdev ulme kipub koperdama selle otsa, et jääb liiga võõraks ja õõnsaks. Kui lugu algab sellega, et Parameeter hõljub kosmoses ringi ja valmistub sünnitama viit last, ja teda saadab Equinox, kes on talle ühtlasi elukeskkond ja skafander, siis on see üsna minu sogataluvuse piiri lähedal. Vähehaaval omandab kõik siiski mõtte ja lõpuks tunnistasin selle isegi päris põnevaks looks.

Manikins

Meditsiinitudeng saadetakse intervjueerima hullu naist, kes istub kinnises kongis ühe meesterahva tapmise eest. Hull on veendunud, et mehi ei ole olemas, on vaid võõrast eluvormist nakatunud naised, kellel nakatumise tõttu arenevad välja meessoole omased tunnused. Selle loo puhul pole puänt või idee vast kõige suurem väärtus. Hull Barbara oli väga hästi õnnestunud tegelane, kirglik ja tõsine. Jube lihtne oleks seda lugu olnud ära rikkuda humoristliku alatooniga.

Beatnik Bayou

Täiskasvanuks saamise lugu, millesse Varley on mahutanud nii palju “Kaheksa maailma” kuuelu eri tahke, et see meenutab juba tema romaane. Siit saame näiteks teada, mis asjad on kuu lunapargid – väiksed Maad kujutavad teemapargid. 13aastane peategelane möllab ühes sellises, mis kujutab endast 20. sajandi keskpaiga Missourit vist. Veel rohkem saame teada Kuu haridus- ja õigussüsteemi kohta, mis mõlemad on teistsugused, aga omamoodi loogilised. Sissejuhatuseks “Kaheksa maailma” universumi on see küll hea jutt, parem kui pikad romaanid. Huvitav oli isegi mul, kes ma olen neid suhteliselt hiljuti ja suurtes kogustes tarbinud.

Goodbye Robinson Crusoe

Istub poiss Vaikse ookeani paradiisisaare rannal. Loo jooksul tuleb aga välja, et miski ei ole nii nagu alguses paistab. Esimest korda lugesin seda kusagilt ajakirjast enne, kui olin Varley maailmaga kursis ja ausalt öelda jäi loo mõte mulle hämaraks. Nüüd sobitus aga ilusasti teiste selle kogumiku lugudega. Milline on elu, kui füüsiline vanus ei tähenda enam midagi.

Lollipop and the Tar Baby

Üks võimalik elukutse ja eluviis “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis on püüda musti auke. Selleks on vaja tohutut investeeringut, et osta laev ja varustus ning tõenäosus, et sul veab ja saad oma saagi kusagilt Pluto tagant kätte, on väike. Pealegi peab sul olema sobiv iseloom, et aastaid üksinduses elada. Selles loos on laevaomanik lahendanud probleemi nii, et on endast ja endale salaja klooni lasknud teha ja kasvatab seda laevas oma tütrena. Ühel päeval kuuleb tütar, kuidas üks must auk temaga rääkima hakkab.

Picnic on Nearside

Kogumiku kõige ilusam jutt. Kaks kuu last kimavad protestimeelest kantuna kuu välispinnale ja veel sellele poolele, kus paistab Maa. Seal oli kunagi inimkoloonia, mis on aga ammu maha jäetud ja seal ei käi keegi. Tegelikult on peategelased isegi üllatunud, et kuud juhtiv arvuti neil sinna sõita laseb. Asulas ootab neid aga veel suurem üllatus. Just see lugu aitab kõige paremini tajuda Varley inimkonna muutumist pärast nende Maalt minemaajamist, Opiuchi hotline’i ja mujal eluga kohanemist. Ja ka seda, mis on jäänud samaks.