Mihhail Jelizarov “Raamatuhoidja”

jelizarov Selle raamatu idee on tohutult lahe. 1990ndate Venemaal tegutsevad salajased raamatutoad, mille liikmed loevad andunult kellegi Dmitri Gromovi teoseid. Gromov oli suvaline nõukogude kirjanik, kes treis sotsrealistlikku kirjandust, mida peaaegu keegi ei ostnud ega lugenud. Aga ka kõige suuremal jampsil on mõni lugeja ikka, nii ka Gromovil. Ja paar neist avastavad tema raamatute maagilise jõu.

Igal Gromovi raamatul on see isesugune. Näiteks sõjaromaan Narva jõe lahingutest on Rõõmuraamat. Loed selle originaali sõna-sõnalt ja katkestusteta läbi ja sulle saab osaks lausa maruline eufooriaseisund. On ka Raevuraamat, Jõuraamat jne. Saladusele jälile saanud inimesed moodustavad raamatueksemplaride ümber sektilaadseid grupeeringud, kes oma raamatut või paari koos loevad ja peavad kompromissitut võitlust, et oma eksemplare kaitsta või mõnda uut Gromovit juurde hankida. Paraku on need muutunud haruldusteks, sest kui nõukaaeg läbi sai, kadus Gromovi looming kiiresti makulatuuri.

Raamatukogudevahelistes arveteõiendustes lendab päid ja soolikaid. Tavaliselt ma sellist kraami ei armasta, aga Jelizarovi teoses toimib see kuidagi vabastavalt ja ajab südamest naerma. Küllap on oma osa kaadril, kes raamatute nimel võitleb. On kriminaalide raamatukogusid, aga ka selliseid, kuhu on koondunud kõige tavalisemad inimesed – mõni pensionil pedagoog, viinaveaga arst, vanatüdrukud. Üks mõjuvõimsamaid raamatukogusid näiteks tekkis vanadekodus, mille seniilsed naispatsiendid turgutati hirmuäratavaks nõiakarjaks Raamatu abil.

Kuigi koletu rappimine ei ajanud mind närvi nagu tavaliselt, hakkas see kohati tüütama. Ei viitsi ju lõputult lugeda veidrate kahevõitluste kirjeldusi. Lugu ennast ka nii paksu raamatu jaoks päris piisavalt ei ole. Õnneks jutustab Jelizarov suure osa raamatust peategelasega kokku puutuvate tegelaste elulugusid ja see tuleb tal erakordselt hästi välja. Kui neile ühist nimetust otsida, siis vast oskamatus postsotsialistlikul Venemaal hakkama saada.

Üks või teine on kirjanikule ette heitnud nõukanostalgiat. Minu arust on vastupidi – tema tegelastes on seda kõvasti, aga kirjanikus mitte. See ongi “Raamatuhoidja” varjatud mõte, neid kõverpeeglis näidata. Loevad oma Raamatut, mis muudab nende nõukogudeaegse lapsepõlve mälestused imekauniks, silmad lähevad põlema ja sööstavad lahingusse.

Pärast maipühi näidatakse uudistes tavaliselt lõike miitingutest tänapäeva Venemaal, kus rusikatega ei vehi niivõrd töölisklass kui kriiskavad kuldhammastega kurjad pensionärid. “Raamatuhoidjat” lugedes tulid need mul kogu aeg silme ette.

Jelizarov on noorema põlvkonna Vene kirjanik, kes elab Saksamaal. “Raamatuhoidja” võitis ka Vene Bookeri auhinna.

Gene Wolfe, John Varley “Doktor Surma saar / Barbiemõrvad”

varley_wolfeMa tahaks väga ainult kiita seda Arvi Nikkarevi koostatud ja välja antud ulmekogumikku, aga ei saa, sest see meenutab allahinnatud kauba nurka, kust võib leida imeasju, aga igal neist on mingi puudus või viga.

Nii Wolfe kui ka Varley olid möödunud ja üle-möödunud aastal ühed mu lemmikautorid. Lugesin läbi kogu Varley superlaheda Kaheksa Maailma tsükli, milles inimesed on Maalt minema aetud ja hoiavad püsti väga mitmekesist kultuuri Kuul ja mujal mujal Päikesesüsteemis. Kolm romaani ja hulk eraldiseisvaid sama maailma lühijutte.

Siia kogumikku on neist valitud “Barbiemõrvad”. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad individuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Politseiuurija Anna-Louise Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. See on küll stiilne, aga minu meelest natuke kõrvaline jutt.

Varley teine tükk, lühiromaan “Vajuta ENTER” on vaieldamatult supertükk, aga paraku “Parim enne” kuupäeva ammu ületanud. 1980ndate alguse USA äärelinn. Peategelase arvutihull naaber sooritaks justkui enesetapu, aga on mingid küsimused, mis panevad politseid juhtumit edasi uurima. Lugu on hoogne ja põnev, tegelased värvikad, ainult et aeg on vahepeal edasi läinud ja meie ei saa seda lugu enam kuidagi samamoodi lugeda nagu 1980ndatel loeti. Ei arvutit ega võrku ümbritse enam saladuseloor nagu toona. Aga võtsin seda nostalgiaga, nagu mängiks mõnda vana lemmikut DOS-i mängu ja nii oli see väga mõnus.

Gene Wolfe´i kohta kirjutab Nikkarev ise järelsõnas umbes nii, et laiad lugejahulgad teda kõrgelt ei hinda, sest ta kirjutab liiga hästi. Mina juhtusin mõnda aega tagasi lausa armuma tema kuulsaimasse sarja “The Book of the New Sun”. See on ainus ilukirjanduslik tekst, mida ma tahaksin tingimata kõvade kaante vahel luksusköites oma riiulile. Teadjad väidavad, et seda ei anta kunagi eesti keeles välja, sest lugejaskond oleks liiga väike. Kui ma saaks lotovõidu, laseks ma selle oma kulu ja kirjadega hästi ära tõlkida ja välja anda. Nii polnud Nikkarevil oma kogumiku õigustuseks minu jaoks muud vajagi, kui torgata sellesse jutuke “Kaart”, mis mis viis mind jälle “New Suni” maailma. Aga ma ei kujuta küll ette, et see väike lugu eraldiseisvana kellelegi väga korda läheks.

“Doktor Surma saar ja teisi jutte” on samuti sarja osa, selle avalugu. Hästi kirjutatud tükk ühest veidi omas maailmas elava poisikesest, kellele tulevad appi tema kujuteldavad sõbrad raamatust, et aidata hakkama saada päriselu probleemidega. Ma saan aru, et järjed näitavad selle kuulumist ulmevaldkonda, aga esimeses osas iseenesest ulmet ei ole. Selline tunne, nagu oleks ostnud endale arvutimängu demo ja avastada, et mäng on pealegi hoopis teisest žanrist kui lubatud. Miks panna see ulmekogumiku nimilooks?

“Pulpkaas” demonstreerib minu arust eelkõige seda, et hea kirjanik võib teha loetava jutu ükskõik kui tühisest ideest.

“Tsikuraat” mulle meeldis. Selline (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. See on mehe selgelt rivist välja löönud ja teda vaevab vähemalt depressioon kui mitte midagi hullemat. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet. Kogu tegevus antakse edasi läbi pereisa silmade ja vahepeal on tunne, nagu oleks see kiiksuga versioon “Shiningust”, mida jutustab selle peategelane. Äge asi. Olin seda mitu korda inglise keeles paar korda lugenud, sest mul polnud õrna aimugi, et see võiks ennast “Doktor Surma saare” järel peita. Raamatu pealkirja(de) põhjal ei osanud ma arvata, et selles veel midagi on.

Ja selle raamatu kaaned on tõesti koledad oma eri suuruses tähtedega.

Harry Harrison “Bill, the Galactic Hero”

bill galacticBill on lihtne maapoiss põllumajandusplaneedilt ja tal ei ole vähimatki soovi sõdida. Aga sõjaväkke ta satub. Kohe esimeses lahingus saab tast (täiesti kogemata) suur kangelane, varsti aga tagaotsitav, keda ähvardab surmanuhtlus. Pööre järgneb pöördele ja enamuse ajast on Bill ise uuest olukorrast ilmselt sama üllatunud kui lugeja.

Õigupoolest oli see raamat meeldiv üllatus. Senise kogemuse pealt oli mul tunne, et Harrison on rohkem selline autor, kelle raamatuid parodeerida, mitte ise paroodiameister. Mis need eesti keeles ilmunud asjad ongi – “Surmailma” triloogia, üks viikingite ja ajamasina raamat, roostevaba terasrott -, kerge ja hästi hoogne seiklusulme, mis ei jätnud muljet, et kirjanik oleks neid kirjutades märkimisväärselt pingutanud või sügavust otsinud.

Aga sõdurpoiss Billi lugu on lisaks tempokale seiklusele ka naljakas, täpne ja terav. Ma ütleks, et see suudab oma sõja- ja süsteemikriitikat palju paremini edasi anda kui Helleri “Catch 22”, on isegi heas mõttes selle kuulsa, aga jube tüütu sõjaraamatu vastand.

Joe Haldeman “The Forever War”

foreverÜks neid ulmekaid, mis on lugemisnimekirjas oodanud iidamast-aadamast. Raamat on legendaarne, võitis 1975-76 nii Hugo kui ka Nebula ja tegi Vietnami sõja veterani Joe Haldemani kuulsaks ulmekirjanikuks. Aga mul on väike tõrge sõjaromaanide vastu, sest teatud stambid käivad närvidele – lollid tsivilistid, kes on verevalamises süüdi, sõdurpoiste vendlus; see, kuidas nad veres, poris ja kaevikutes mitte omal süül muutuvad/ei muutu koletisteks ja sada veel.

Mingis mõttes järgib kosmosesõtta sattunud William Mandella lugu samu radu, aga teeb seda siiski värskel moel.

Umbes tänapäeval, kui mitu Maa kosmoselaeva läheb ühe tulnukrassi territooriumil kaduma, puhkeb inimeste ja taurlaste vahel sõda. Mandella saadetakse sõtta esimeste seas. Kõigepealt väljaõppelaager ülimalt inimvaenulikul kaugel planeedil, kus juba saab terve hulk noori surma. Siis rünnak vaenlase baasi pihta, kusjuures seni ei ole õnnestunud isegi ühtegi tervet vaenlast kätte saada. See lahing on veel verisem kui väljaõppelaager. Mandella on üks väheseid, kes missioonilt eluga tagasi jõuab, aga see, mis neid Maal ootab, on juba väga võõras. Mandella esimese missiooni lennuaeg on tema jaoks olnud mõni kuu, aga Maal on mööda läinud sajand.

Suutmata muutunud inimühiskonnaga kohaneda teeb mees seda, mida ta ei oleks sõjaväljal hetkekski uskunud – läheb sõtta tagasi. See on alles raamatu esimene pool.

Haldeman oskab kirjutada sõjapidamise ühtaegu tõepäraseks kui ka fantastiliseks, aga tema peategelase raskused muutunud ühiskonnaga kohanemisel on võib-olla isegi tähtsam osa. Eriline pluss on see, et Haldeman ei joruta. Lugesin samal ajal 1200leheküljelist moodsat kosmoseooperit ja seda selgemini paistis silma vanema raamatu suur voorus. Kõik on loo ja sõnumi teenistuses ja tulemus on nagu jaapani aed, kus ei ole midagi üleliigset ja osa on ainult vaataja ettekujutuses. Mis teebki selle ilusaks.

Mulle meeldis ka raamatu õhustik. Kuigi need raamatud ei ole sisult sarnased, oli selles midagi heas mõttes sarnast Frederick Pohli “Gatewayga”.

Peter F. Hamilton “The Naked God”

nakedgodTegemist on The Night´s Dawni nime kandva triloogia kolmanda osaga, žanrilt pesueht kosmoseooper, üle 1300 lehekülje. Olen 2006. aastal arvustanud BAASis teist osa ja lõpetanud sõnadega: “Üldiselt ei ole ma siukeste kosmosesarjade fänn, aga pärast hädavajalikku hingetõmbepausi kavatsen kolmanda osa ka läbi lugeda.” 14 aastat läks mööda ja loetud ta sai. Ainult et mälu ei ole enam endine ja raske oli meenutada, kes on kes ja kuidas ta loosse puutub. Üldine lugu oli mul meeles, sest see oli lihtsalt nii äge. Kolkaplaneedil Lalonde juhtub midagi, mis võimaldab surnud hingedel elavate kehasid üle võtta. Selgub, et pärast surma on nad vaevelnud piinades, mille kõrval põrgu tundub paradiis. Seepärast on neil vastupandamatu tung elavasse kehasse tagasi pääseda. Kui surnu su keha üle võtab, jääb su enda vaim allasurutuna kehasse alles. Surnu ülevõetud inimene on hirmtugev ja käsutab valge tule nimelist võimet. Neid ei õnnestu Lalondele aheldada ja teise osa lõpuks on tavaline osa inimkonnast tohutute pingutustega suutnud end täielikust kaotusest pääseda. Kuidas olukord aga võiduks pöörata, pole neil õrna aimugi.

Kulus 250 lehekülge, enne kui suutsin esimesse tegevusliini ennast nii sisse lugeda, et läks väga huvitavaks. Selles pääseb eriti jälk elav surnu Quinn Dexter Maale ja asub seda üle võtma. Maale jõuavad ka teda jälitavad tavainimesed Louise ja Genevieve Kavanagh – esmapilgul kõige ebasobivamad kangelased. Lapseohtu õekesed on juba surnute poolt vallutatud idülliliselt Norfolki planeedilt ja aadlipreilid, kelle senine elu on kulgenud vanemate range järelevalve all ja muidu nagu vati sees. Louise on peale selle veel lapseootel, isaks kosmoselaeva kapten ja kahe esimese osa kangelane Joshua Calvert. Sere on päris hea liin. Dexter on neetult kaval ja kuri, Louise osutub ootamatult visaks ja tema Maa-avastamist samuti põnev lugeda. Maa tegelikud valitsejad, hallid kardinalid, kelle olemasolu tavainimesed ei aimagi, on ühest küljest stiililiselt juba väga pulp, kohati aga siiski väärilised vastased Dexterile.

Tagasipöördunud surnute peamine juht on aga Al Capone, kes on oma käpa alla saanud juba mõne planeedi ja korraliku kosmoselaevastiku. Tema meetodid uue impeeriumi loomiseks ei erine nendest, millega ta omal ajal Chicagot valitses. Tema peatükke on päris huvitav lugeda.

Kolmas liin, millele on rohkem tähelepanu pühendatud, kirjeldab surnute ja Kulu kuningriigi (üks iseseisvaid ja võimsamaid inimkonna osasid) võitlust planeedil Ombey, mida kuningriik tahab surnutest puhastada. Sellest liinist hakkasin ma rohkem aru saama vist alles raamatu teises pooles, kui meeleheitel surnute tahe oli viimase neile jäänud maatüki sellest universumist kusagile tundmatusse kohta minema viinud. Surnud võisid piisava hulga ja soovi korral terveid planeete meie universumist mujale viia. Nad ise olid veendunud, et kusagile normaalsesse kohta, kus nad saavad föderatsiooni vägedest rahu. Mõni planeet oligi juba läinud.

Liine on veel. Tähtsaim neist Joshua Calverti oma, kes oma kosmoselaevaga läheb kontrollima vihjet, nagu suudaks ühe tulnukrassi ammukadunud jumal inimesi surnute probleemi osas aidata.

Kokkuvõttes paras tohuvabohu, mis leiab küll lõpplahenduse (muidu vist ei oleks viitsinud seda lõpuni lugedagi, kui ei oleks olnud närivat uudishimu, kas ja kuidas elavad surnutest vabanevad), aga ma ei ole kindel, et see on õnnestunud lõpp. Stiililiselt oli see igal juhul jabur, selline tunne, nagu lõppeks kosmoseõudukana alanud ja militaarulmena jätkunud oopus mingi muusikalinumbriga. Mõned tegelased ja nende agenda mulle ei meenunudki ja ma lugesin nende tegemisi kirjeldavad leheküljed läbi lihtsalt kohusetundest. Aga suuremalt jaolt oli raamat põnev ja meelelahutuslik ning seal oli kõike, mis ulmesse mahub – isegi häid ideid, põnevaid võõraid tsivilisatsioone ja filosoofiat.

Charles L. Harness “The Paradox Men”

paradox_menTuleviku Ameerikas on lõhe rikaste ja vaeste vahel üüratu. Rikkad on väga pahad, vaesed on nende orjad. Vaeste ainus lootus on põrandaalune varaste ühendus, mis röövib rikastelt ja jagab vaestele ning püüab võimulolijaid kukutada. Kõige ägedam varas on salapärane Alar, mälu kaotanud mees, kellel paistavad olevat kõik supervõimed.

Tegemist on ulmekirjanduse klassikaga, aga tunnistan ausalt, et ei istunud mulle see raamat. Mulle käivad närvidele need vanad “pealtnäha juhuslik tüüp, kellest saab superkangelane, kes üksi kukutab maailmavalitseja” ulmekad. Van Vogti “The World of Null-A”, Besteri “Tiiger, tiiger”, Pohli “A Plague of Pythons”. Need on lihtsalt nii ebausutavad ja maailma lihtsustavad. Olgu, Bester oli tegelikult üsna tore. Harnessi päästis natuke raamatu lõpuosa, mida ma siin ära ei räägi.

Lugesin seda 200leheküljelist raamatukest veidi üle aasta, sest alati tuli pärast paari lehekülge uni peale.

Juhan Paju “Hõõguv rist”

hooguvrist“Hõõguv rist” on vampiiriromaan, mille algus lubabki parajat gooti õudust. Üks joodik märkab öösel Haapsalu vanal kalmistul hõõguvat vana raudristi. Teda ei usu keegi, aga mõnda aega hiljem näeb sama üks Haapsalus ööbinud bussijuht (kaugliinibusside parkimisplats oli tõesti vana kalmistu kõrval) ja legend läheb liikuma. Varsti jõuab see kohaliku muuseumi töötajate kõrvu, kes otsustavad kuulujuttu kontrollida. Ja keskööl tõusebki hauast kirst, millest astub välja kaunis naine.

Nüüd muundub õudukas olmekomöödiaks/ulmekaks, milles neljakümneaastane kiilaspäisusele kalduv muuseumidirektor Aivar avastab end veidrast armunelinurgast.

Lähenesin sellele raamatule kerge murega. 1990ndatel oli Paju minu jaoks Eesti meelelahutuskirjanduse tipp, aga äkki ei kannata ta enam välja võrdlust praegusega, mil sellest valdkonnast Eestis on saanud peaaegu et tööstusharu? Kenasti kannatab, tekst on ladus, tegevust jagub ja nalja saab ka. Ja see ehe 90ndate tunne, kui politsei meenutab miilitsat ja muuseumidirektori palk on nii väike, et ei jaksa külalist kostitada.

Läänemaa ja Haapsalu ei ole hullupööra rikas kirjanike poolest, aga seda kirjanikku võime küll enda omaks pidada. Haapsalu ei ole lihtsalt “Hõõguva risti” või Paju esimese romaani “Hiromandi kokteil” tegevuspaik, vaid võiks õelda, et lausa tegelane. Iga tänav, rannajupp ja metsatukk on päriselt olemas ja täpselt kujutatud. Isegi Paju tegelastel on päris haapsallastest prototüübid ja väheke edev, nagu Paju oli, ei varjanud ta seda nende eest. “Hõõguva risti” peategelane on Aivar, tema naine Vilma. Kui uurisin tuttavalt Vilmalt, kelle mees on Aivar, kas Paju on tema raamatusse kirjutanud, naeris Vilma, et jah, aga mitte selle tegelasena, vaid ühe paljalt Paralepas ujunud naisena. Nii olla Paju talle öelnud. Lühidalt, haapsallased armastavad oma 2003. aastal siit ilmast lahkunud kirjanikuhärrat.