Isaac Asimov “Kosmosehoovused”

hoovusedMeil oli koolis üks poiss, kes oli terve pika kasseti Alice Cooperi “Poisoni” laulu jutti lindistanud ja kuulas seda vist magades ka. Laste värk, pead midagi kummardama. Mina kummardasin näiteks Isaac Asimovi Asumi ulmekaid. Need tundusid nii palju nutikamad ülejäänutest, kõik see, kuida on teaduse abil võimalik ühiskondade tulevikku ette ennustada. Küllap nad mõjutasid ka mu eluteed, sest sotsioloogiat olen ma õppinud. Jälle lapsepõlvelemmiku saatus – viib su õigele teerajale, aga sina unustad ta. Varsti tead, et päris nii need asjad ei käi, nagu Asimov väiksele sulle seletas.

Lühidalt, mul on endiselt olemas aupaklikkus Asimovi vastu, aga tema raamatuid pole ammu lugenud.

Eesti keeles ilmunud “Kosmosehoovused” tõstis sarja aga uuesti täitsa päevakorda ja isegi nurga alt, mida ma ei oodanud. Igavesti äge komoseseiklus, lahedad ühskonnakorraldused ja võimalus näha veel üht viisi riigi mõjuvõimu laiendamiseks.

Ühelt kolkaplaneedilt, mille pärismaalastel pole suurt rohkem õigusi kui ainult haruldast saaki koguda, leitakse vagude vahelt jõhkrlt psühhosondeeritud mees. Pooltotu pannakse seealsamas tööle ja kellelgi pole aimu, kas ta mälu kunagi taastub. Ühel päeval teab mees, et oli jube tähtsa teadusavastuse lävel. Teda ja ta abilisi hakkavad jälitama mitmesugused jõud. Imeline pääsemine imelise pääsemise otsa. Ütleks, et energilisem kososeseiklus kui enamik teisi selle aja omi, juures veel teaduspoolt ja krimkat.

Häiris siiki ettekujutus, et ka tulevikus keerulisi teadusuuringuid ja avastusi teevd üksikud hundid, mitte teadlasterühmad.

Spider ja Jeanne Robinson “Stardance”

stardanceScience fictionit on teemade poolest igasugust, kuigi stereotüübina arvatakse tihti siiani, et see on rohkem selline edasitungimise, piiride avardamise ja võitluse värk, millest saaks nagu järeldada, et asi on rohkem meeste maailma poole kaldu. Tänapäeval see muidugi nii ei ole, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks. Abielupaar Robinsonid on 1970ndate lõpus igatahes valmis kirjutanud huvitava tantsuulmeka, mida pole vaja kuhugi kategoriseerida.

Jutustaja on videooperaator, endine tantsija, kes leiab super-tantsutalendi. Paraku on naisel tantsumaailma jaoks liiga lopsakad kehavormid. Tandem otsustab siiski kõik mängu panna, et läbi lüüa – üks filmib, teine tantsib, koos otsitakse väljundit tärkaval koduvideoturul. Nad põruvad, mees hakkab jooma, kuid naine saab küüntega kinni suurusehullustust põdevast noorest superrikkast kutist, kes rajab lähikosmosse orbitaaljaama, millest tantsijannagi võiks anda imelisi etendusi.

Lugu on selge, hästi kirjutatud ja mitmekihiline. Tantsupool on isegi täitsa kaasakiskuv, mis on ilmselt Jeanne Robinsoni kui tantsijanna teene. Kui norida, siis karakterid oleks muidu heas loos nagu B-filmist – nagu midagi on, hakkavad pudelit kummutama või virutavad lõuahaagi.

Kui anakronistik see aastal 2020 on? Muidugi on naljakas lugeda eesootavast koduvideoplahvatusest ja ma ei ole kindel, et kaalutus organismile nii mõjub, nagu selles lühiromaanis, aga ekstravagantseid miljardär-kosmosevallutajaid paistab meil jaguvat.

Anne McCaffrey “The Ship Who Sang”

shipsangLood kosmoselaevast, kes armastas laulda, on Perni lohelugude kõrval McCaffrey kõige kuulsam sari. Tulevikus saab osa lootusetu füüsilise puudega lapsi võimaluse elada kosmoselaeva ajuna. Lapsest arendatakse täisväärtuslik inimene, lihtsalt tema keha asemel on metall-laev.

Laevad on alguses föderatsiooni teenistuses, aga hea tööga saavad ennast sellest lõpuks lahti osta. Laeval on missiooni täitma minnes alati inimkaaslane, partner, vaat et armastus. Niipalju kui mina aru sain, olid laevad tütarlapsed ja nende inimpartnerid pika ja raske treeningu läbinud mehed.

Selle raamatu peategelane on väga sümpatne laev-neiu Helva, kelle hobi on laulmine. Kohe esimeses seikluses valib ta endale abimehe, kes paistab sobivat eluaegseks partneriks ja tunded tärkavad ka, aga nii lihtsalt muidugi ei lähe.

Olin seda klassikaliseks peetud ulmekat jumal teab kui kaua vältinud, sest kartsin, et see keerab ära kas kosmosenaistekaks või hakkab süvauurima plekk-kasti aheldatud aju pühholoogiat süvakosmoses. Polnud kumbagi liiga palju.

Viis lugu teistmoodi kosmoseseiklust, mida tuleb lihtsalt vabalt võtta, mitte klammerduda võimatuste otsimisele.

Joel Jans “Tondilatern”

tondilaternMetsavana ulmekas “Tondilatern” sai viimati Eesti romaanivõistlusel teise koha. Suur kirjandus see pole, suur ulmekirjandus ka mitte, aga mulle jääb see küll meelde surmani.

Juhtusin nimet haigeks jääma just ajal, kui “Tondilaternat” lugesin – oksendasin, ei jaksanud raamatut peos hoida, oli voodirežiimil ja pooldeliirne. Ja “Tondilatern” ei lasknud kogu selle nädala mind enda küljest lahti. Nagu silmad kinni vajusid, nägin, et loen seda edasi või elan selle maailmas. Paar korda ehitasin endale unenäojooniste järgi masina, mis mu terves tegid. Neli-viis korda lugesin lõpuni ja alles hiljem ärkvel olles sain aru, et see ei saanud olla võimalik.

Takkajärgi on see päris naljakas, aga kirjutan ma sellest ikka mitte lihtsalt isiklike kogemuste jagamiseks, vaid kahtlustan, et raamat võib ka tervele lugejale pöörastavalt mõjuda. Sest seda Jans oskab. Lugu algab nagu üks paha poisi poistekas normaalselt seda teeb – peategelane longib Elva keskkooli, päästab teistmoodi uue tüdruku kiusajate käest, jääb tundi hiljaks, mässib end järjest jamadesse. Samal ajal näeb ta imelikke unenägusid, mis juhendavad teda ehitama arusaamatut masinat. Uue Jaapani-fännist tüdrukuga on hea klapp, salapärase masina saaks ühe töökoja parmu abil valmis ehitada, kui talle viina varastada. See kõik on normaalne sisu kontsentratsioon, aga Joel juba pidurit ei tõmba, nii et varsti on käidud jumal teab mis maailmades, Elva raudteejaama asemel on kraater, poisi pere kaaperdatud, ringi lendavad NATO tangid ja ei paista olevat vähimatki võimalust seda olukorda kuidagi kontrolli alla saada.

Jans ütleb ise järelsõnas, et ta sellest raamatust suurt muud ei püüdnudki teha kui ulmekat, mida oleks tahtnud ise poisina lugeda. See tuli tal kindlasti välja. Mulle meeldib väga ka sügisese väikelinna elu, mis “Tondilaterna” taustaks on.

Jim Butcher “Cold Days” (The Dresden Files 14)

butcher cold daysHarry Dresden on võlur-detektiiv tänapäeva Chicagos. Rahaliselt mitte eriti edukas sümpaatne kutt, kes saab kuidagi hakkama. Teda teavad ka eestlased päris hästi, olgu siis telesarja järgi või eesti keeles ilmunud Dresdeni toimikute esimeste romaanide põhjal, mis paistavad olevat populaarsed (asja eest).

Olen ise mõnda sarja osa näinud ja esimese raamatu läbi lugenud. Meeldiv ajaviide, milles peategelane mässib ennast alati nii hullu jamasse üleloomuliku maailmaga, et lihtsalt ei usu, et sellest on võimalik puhtalt välja tulla. Krimkaosa on alati ka olemas.

Olude sunnil sattusin nüüd lugema aga sarja 14. raamatut ja küll oli ebameeldiv tunne. Nagu oleks pärast paari esimest “üks koll loos” X-Filesi hooaega pandud teleka ette ja sunnitud läbi vaatama sarja viimased hooajad, kus normaaltegevust enam ei toimu ja kõik on mingi aastate jooksul välja kujunenud sisepiirimäng, millest pühendamatu midagi aru ei saa.

Dresden on vist surnud ja kurja talvekuninganna rüütel. Ega ta isegi aru saa, mis asi ta on. Teda jälitab kari väikest rahvast (kes ei ole mulle ei urban-fantasys ega üldse kunagi põnev tundunud) ja tema võitlused nendega on samuti igavad. Poole pealt hakkavad küll võimatud uued intriigid uuesti üles kerima ja on hirmus põnev, kuidas ta need lahendada kavatseb ja kes nende taga on. Selles mõttes vedas välja küll. Aga tuleks ikka rahulikult enam-vähem õiges järjekorras lugeda, mitte mõelda, et krimka on krimka, vahet pole.

Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”

zelaznyKui loo pealkiri on “Üksildane otoobriöö” ja selle sisututvustus lubab galeriid legendaarsetest varjupoole tegelastest – näiteks huntmees, vampiir, nõid ja druiid, kes kogunevad 19. sajandi lõpu Inglismaale salapärast mängu mängima (millest, paistab, võib sõltuda kogu ülejäänud maailma saatus), siis paratamatult hakkab mul silme ees jooksma oma visuaal. Küllap mõjutab seda 1930ndate Hollywoody õudusfilmitoodang, igal juhul on kõik sünge, pime, sähvivad välgud ja lugeja närvid on kole pingul.

Ainult et kultusliku ulmeautori Zelazni loo atmosfäär ei ole üldse selline. Peategelane on (selgelt Jack the Ripperi) koer Sniff, kes meile lugu jutustab. Igavesti sümpaatne peni. Igal mängus osalejal või seda teesklejal (on väga tähtis endast enne päris mänguööd mitte liiga palju paljastada) on oma loomabiline ja Snifi-sugused kogenud mängurid teavad, et kõige tähtsam pole alati see, kelle poolel sa oled või oled sa hoopistükkis näiteks kass. Nii see oktoobrikuu päev haaval ja päevikuvormis läbi Snifi silmade kulminatsiooni poole kerib.

Mul on Zelazniga mingi probleem. Üldiselt mulle teitmoodi ulme väga istub, aga tema puhul, keda ma olen küll ainult eesti keeles lugenud, on veregrupi erinevus. “Täna valime nägusid” ja “Needuste allee” olid kohe igavesed jamad. “Valguse isandale” ja “Üksildasele oktoobriööle” ei oska nagu midagi ette heita, aga ma lihtsalt ei armasta neid.

Aga vot, jah, Amberi fantasy-saagat ma armastan liigagi palju. Praegugi seda nimetades tuli mõte, et peaks üle lugema. “Oktoobriööd” soovitan proovida žanrivälistel lugejatel ka, äkki istub väga hästi.

China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

perdidoTasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

who-goes-there-filmed-as-the-thing Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

loperNoore Eesti naiskirjaniku fantasy aastast 2016. Kui suur keiser Yukobara sureb, leiavad loodusjõud/deemonid, et see tühistab nende ja tema vahel sõlmitud lepingu. On aeg inimestega arveid õiendada. Seda saame teada sissejuhatusest, nagu ka vihjeid, et keegi inimene, keda võidakse pidada inimkonna suureks lootuseks eesseisvas võitluses, on tegelikult nõrk ja osutub tõenäoliselt reeturiks.

Siis teeb autor meid tuttavaks nelja peategelasega – hingeloomaks hundi saanud külapoisi Yuruki, maagilised võimed omandanud erakliku külapoisi Rakio, poisiliku aadlipreili Shisame ja unengudes tulevikku nägeva aadlinooruki Sisukiga. Neli saavad kokku ja peavad asuma võitlema näiliselt lootusetut võitlust võõrvägede vastu, kes haistavad keisrita jäänud keisririigi nõrkust.

On quest, lohed, armastus, palju võitlust ja ohvreid. Samuti on läbimõeldud maailm ja taustalood, nagu heas seiklusfantasys olema peab. Selle eest kiitus.

Aga mul on ka etteheiteid. Tempo käib vahepeal üsna suvaliselt üles-alla – mõnest tähtsast sündmusest, libiseb üle, siis vajub venima.

Mõned kohad on stiililiselt totakad. “Puud piidlesid Rändurit pahuralt…” Mismoodi piidlesid, mismoodi pahuralt? Mul jookseb sellistes kohtades, kus kujundid on keeleilu, mitte sisu pärast, juhe kokku.

Natuke norin ka nimede kallal. Kui peategelasi on palju, siis on neil päris raske vahet teha, kui ühe nimi on Shisame ja teise Sisagi. Mõnda aega arvasin, et Rakio ja Yuruki on üks ja sama külapoiss. Ja ühe vanamehe nimi oli Moto. Ma ei saanud midagi parata, et pidin teda ette kujutama õliste käte ja Automi nokamütsiga.

Lugu ise oli kobe, aga sellise teksti puhul on tavaliselt halb märk, kui jääd mingite lõikude mõtte üle juurdlema. Oli peatükke, mis viisid mu raamatu maailma jäägitult sisse, aga ka selliseid, kus mul oli aega mõttes autori kallal norida. Seal oli jätnud kirjutamis-(jutustamis)osavus autori hätta. Aga eks väljendusoskus läheb paremaks kirjutades, nii et ootan järgmisi raamatuid.

Andre Norton “Witch World”

witchworld Andre Norton (1912-2005) oli üks äge naisterahvas, kes kirjutas pika kirjanikukarjääri (u 70 aastat) joooksul hirmuäravatal hulgal tempokat seiklusulmet. Arusaamatul kombel pole eesti keeles vist ühtegi tema teost ilmunud. “Witch World” on Nortoni ühe kuulsama sarja avaraamat, mis nägi trükivalgust 1963 ja mille järgesid ning sama maailma lugusid kirjutas ta ise ja kirjutavad teised kirjanikud vist siiani. Olen varem paari Nortoni noorteulmekat lugenud ja need on jätnud hea mulje. “Witch Worldini” jõudsin tänu sellele nimekirjale: https://www.barnesandnoble.com/blog/sci-fi-fantasy/55-essential-space-operas-last-70-years/

Sisust: Teise Maailmasõja veteranil Simon Tregarthil on pärast sõda kõik viltu läinud ja raamatu algushetkel paistab olevat ainult aja küsimus, millal kohalik maffia ta ära koristab. Just siis ilmub välja tüüp, kes lubab talle pääsu teise maailma, kuhu keegi talle järele ei pääse. Mis Tregarthil üle jääb. Paralleelmaailmas satub ta kohe kokku naisterahvaga, keda kamp mehi taga ajab. Peategelane päästab naise, kes – nagu peagi selgub – on nõid. Nõiad elavad (ja valitsevad) selles pseudokeskaegses maailmas Estcarpi riigis ja suur osa ülejäänud maailmast kardab ja vihkab neid nende üleloomulike võimete pärast. Tregarth asub nõidade teenistusse ja sellest hetkest pole tal enam aega hinge tõmmata.

Vaatamata vanusele on raamat siiani hea lugemine. Üks seiklusulme headuse põhikriteeriume on kaasahaaravus. Siin oli minu jaoks tuimemaid ja paremaid osasid. Näiteks see osa, kus Simon tutvus Estcarpi eluga, oli igav, ja peategelase visiit salapärase vaenlase linna rambolikult tobe. Aga preili Loysele elasin ma millegipärast kaasa ja hilisem põgenemisoperatsioon oli igati lõbus ja hoogne. Õnneks ei ole raamat moodsa fantasy kombel tuhat lehekülge pikk ja ei suuda ka tuimemates kohtades ära väsitada. Kindlasti on see hea näide science fantasyst, žanrist, mis segab kokku science fictioni ja fantasy. Tore oli seegi, et nõiad ei olnud kõikvõimsad – maagia kasutamiseks pidi kõvasti nuputama ja tulemus ei olnud kunagi garanteeritud.