Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab, välja arvatud “Kentukite” puhul, kus tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas. Või isegi mitte peaaegu.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes – kuigi miks peaks üldse võrdlema – on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama tegelikult mitte eriti olulise teistsugususe pärast. Selles mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… noh, “Kentukid” võib-olla lihtsalt ei vasta ootustele. Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab. Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, maksma selle eest? Ja miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat? Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s?

FB-st loobuvad üksikud.

Tehnolooogiliselt oleks taolised robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Margaret Atwood “Testamendid”

“Nagu öeldakse: ajalugu ei kordu, kuid riimub.”

“Testamendid” niisiis on “Teenijanna loo” järg. Aga eks see ole nagunii teada.  Offredi lugu jätkub. Tema asemel jutustab (oma loo) tädi Lydia.

“Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu  tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.”

Tädi Lydia lugu on Offredi omast komplitseeritum. Offred valida ei saa. Tädi Lydia saab. Ja ta valib. Võimalus valida ei ole alati privileeg. Või on?

“Lisaks sellele, otsekui selle tunnistuseks, oli mulle valmis pandud värske rõivas. See polnud päris mungamanel ja polnud lausa pruunist kotiriidest, aga üsna sarnane. Ma olin seda varem näinud, staadionil naistulistajate seljas. Mul käisid külmavärinad üle selja.

Ma panin selle selga. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

Jah, seda valikut saab hukka mõista. Jutustaja arvestab sellega. Kuigivõrd.

“Sa ise poleks iialgi midagi sellist teinud! Kuid sa ise pole kunagi midagi sellist tegema pidanud.”

Ellujäämine kui sümbol iseloomustab Atwoodi sõnul Kanada kirjandust, Kanada identiteeti. Vaielda võib, aga nagu öeldud –  sa ei tea, kuni sa ise pole midagi sellist tegema pidanud ja – kuniks on elu, on võimalus. Kuni hetkeni, mil sa oled teinud kõik, mis võimalik, ja valida enam ei saa.

“Sammud lähenevad, üks saabas teise järel. Kahe hingetõmbe vahel kõlab koputus.”

Mis on huvitav – ikkagi sõna. Vastutus. Vaikimine. Sest mida teeb tegelikult see, kes otsustab vaikida? Ta hävitab lugeja. Mis on juba üsna tõsine asi.

“Sel juhul hävitan leheküljed, mida olen nii suure vaevaga kirjutanud, ja hävitan koos nendega sinu, mu tulevane lugeja. Üks tikutõmme, ja sa oled läinud – ära pühitud, nagu poleks sind kunagi olnudki, nagu sind ei tulekski kunagi. Ma eitaksin su olemasolu. Milline jumalasarnane tunne! Kuigi see on hävituse jumal.”

Arusaadav, miks Atwood lisas “Teenijanna loole” ja “Testamendile” järelloo – konverentsi, mis vaatab Gileadile tagasi. Tahaks ju nii kangesti teada. Mis sai edasi? Kas Offredil õnnestus põgeneda? Kas tädi Lydia valik oli oma hinda väärt? Jah, järellood annavad sellele vastuse. Uudishimulik lugeja on rahul. Romaanid ise oleksid ilma järellugudeta kahtlemata tugevamad. Väide “ajalugu ei kordu, vaid riimub” oleks veenvam ja – sõnum mõjuvam.

See järelugude julgustav tagasivaade, kas see pigem ei uinuta valvsust?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati  tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”

Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.

Nii et see pidi olema varem.

Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.

Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.

35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.

Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.

“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

Iseenesest  on intrigeeriv juba see, et Havai ja Korea päritolu noor (nais)kirjanik jutustab loo valge homoseksuaalse mehe vaatepunktist.

Võttestik muidugi ka. Lugu algab paari lehelooga, mis annavad teada, et üht Mikroneesia saare kogukonda uurinud ja selle eest Nobeli preemia pälvinud teadlane Norton Perina on kahtlustatav seksuaalkuriteos, süüdistajaks kasupoeg, kelle ta lapsendas sealtsamast Mikroneesia saarelt.

Järgnevad viissada lehekülge on Norton Perina päevik, mis on lugejale täiuslik lõks – temast saab detektiiv või kohtunik, kes kullipilgul otsib iga pisimatki detaili, mis räägiks Perina kasuks või kahjuks.

On ta siis süüdi või ei?

Otse loomulikult ei ole kõik nii lihtne, kui võiks olla, kunagi ei ole.

Intrigeeriv on ka see, et Norton Perinal on prototüüp, ja Yanagihara isa, muide, oli teadlane. Et veel rohkem segadust tekitada, pühendabki ta loo oma isale. Vom Vater… Lust zu fabulieren. Nuta või naera.

Mõtlemapanev raamat. Ilus ka. Või noh, mis ilus… Aga näiteks see lõik:

“Saarel pööritas aeg end pikkadesse spiraalkeerdudesse, trotsides bioloogiat ja evolutsiooni, ning isegi inimkeha ei austanud seda.”

Robert Silverberg “Meid ootab pimedus”

silverbergKogumikus on neli ulmekorüfee lühiromaani, mis käsitlevad kauget inimonna tulevikku. Ei olnud minu jaoks kerge lugemine, aga heas mõttes teistmoodi ja siiski mõtlemapanev.

“Teekond Bütsantsi” peategelane on talle täiesti arusaamatutel asjaoludel sattunud 1980ndate New Yorgist ülikaugesse tulevikku, kus inimkonda on alles praegusega võrreldes käputäis, aga need mõned miljonid elavad nagu kuninga kassid. Neile ehitatakse ajaviiteks linnade enam-vähem täiuslikke koopiaid koos ajastu elanikega, et nad saaks meelt lahutada. Nad ei küsi liiga palju küsimusi selle kohta, kes linnu ehitab ja mis on kõige taga. Nii ei oska nad seda ka peategelasele seletada. Selles keskkonnas vaevab Silverberg pead rohkem armastuse ja elu igavikulisuse üle (viimast muidugi enamasti).

Veel veidram on tulevik “Kodutees”. Ajamasina eksperimendiga satub teadlane mitte lähitulevikku, vaid kujutlematult kauge tuleviku olendi pähe. Märksõnadeks veealune maailm ja koorikloomad. Põhiküsimus – kui võõras keskkonnas suudab inimene kohaneda. Mulle meeldis, kuigi oli õõvastav. Veealune maailm mulle istub.

Heas mõttes harjumuspärasem on “Salajane reisija”, milles kosmoselaeva kapten laseb ühe tütarlapse vaimu endale salaja pähe. Praeguseks on see teema küll palju rohkem läbi kirjutatud ja Silvervbergi oma on teiste kõrval tugev keskmine.

Kogumiku nimilugu “Meid ootab pimedus” on sünge tükk kosmose koloniseerimisest, mida juhib kirik (Ordu). Neil on tehnoloogia, kuidas koloniste kosmose ääremaadele saata. Ega nad tegelikult tea, mis kohapeal edasi juhtub, aga nad on oma õigsuses kindlad. Neid juhib ju jõud, mis ei saa eksida. Kui kiriku tipus tekivad kahtlused, mis saadetutest on saanud, peab väga kõge kirikutegelane, kes saatmiskohtade valiku eest on vastutanud, minema ise asja uurima. Ordu ise meenutab klassikalist Eesti kirjanduse kujutust ristikoertest – mornid tüübid, kelle ees tuleb hirm peale. Peategelane on aga huvitav ja mitmplaaniline ning loos on küllalt müsteeriumi, mille lahenduse teadasaamiseks muudkui loed edasi.

Silverberg ütleb eessõnas, et lühiromaan on ulmekirjanduse ideaalne žanr, milles on maailmaloomeks rohkem ruumi kui lühijutus, aga ei pea energiat raiskama karakterite-vahelisele vahule. Põhimõtteliselt olen ma temaga nõaus, aga… Ütleme nii, et kogumik oli huvitav, aga hingelähedaseks need lood ei saanud.

Raamatu andis välja väikekirjastus Skarabeus 2003 ja see võitis ulmeauhinna Stalker.

Isaac Asimov “Kosmosehoovused”

hoovusedMeil oli koolis üks poiss, kes oli terve pika kasseti Alice Cooperi “Poisoni” laulu jutti lindistanud ja kuulas seda vist magades ka. Laste värk, pead midagi kummardama. Mina kummardasin näiteks Isaac Asimovi Asumi ulmekaid. Need tundusid nii palju nutikamad ülejäänutest, kõik see, kuida on teaduse abil võimalik ühiskondade tulevikku ette ennustada. Küllap nad mõjutasid ka mu eluteed, sest sotsioloogiat olen ma õppinud. Jälle lapsepõlvelemmiku saatus – viib su õigele teerajale, aga sina unustad ta. Varsti tead, et päris nii need asjad ei käi, nagu Asimov väiksele sulle seletas.

Lühidalt, mul on endiselt olemas aupaklikkus Asimovi vastu, aga tema raamatuid pole ammu lugenud.

Eesti keeles ilmunud “Kosmosehoovused” tõstis sarja aga uuesti täitsa päevakorda ja isegi nurga alt, mida ma ei oodanud. Igavesti äge komoseseiklus, lahedad ühskonnakorraldused ja võimalus näha veel üht viisi riigi mõjuvõimu laiendamiseks.

Ühelt kolkaplaneedilt, mille pärismaalastel pole suurt rohkem õigusi kui ainult haruldast saaki koguda, leitakse vagude vahelt jõhkrlt psühhosondeeritud mees. Pooltotu pannakse seealsamas tööle ja kellelgi pole aimu, kas ta mälu kunagi taastub. Ühel päeval teab mees, et oli jube tähtsa teadusavastuse lävel. Teda ja ta abilisi hakkavad jälitama mitmesugused jõud. Imeline pääsemine imelise pääsemise otsa. Ütleks, et energilisem kososeseiklus kui enamik teisi selle aja omi, juures veel teaduspoolt ja krimkat.

Häiris siiki ettekujutus, et ka tulevikus keerulisi teadusuuringuid ja avastusi teevd üksikud hundid, mitte teadlasterühmad.

Spider ja Jeanne Robinson “Stardance”

stardanceScience fictionit on teemade poolest igasugust, kuigi stereotüübina arvatakse tihti siiani, et see on rohkem selline edasitungimise, piiride avardamise ja võitluse värk, millest saaks nagu järeldada, et asi on rohkem meeste maailma poole kaldu. Tänapäeval see muidugi nii ei ole, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks. Abielupaar Robinsonid on 1970ndate lõpus igatahes valmis kirjutanud huvitava tantsuulmeka, mida pole vaja kuhugi kategoriseerida.

Jutustaja on videooperaator, endine tantsija, kes leiab super-tantsutalendi. Paraku on naisel tantsumaailma jaoks liiga lopsakad kehavormid. Tandem otsustab siiski kõik mängu panna, et läbi lüüa – üks filmib, teine tantsib, koos otsitakse väljundit tärkaval koduvideoturul. Nad põruvad, mees hakkab jooma, kuid naine saab küüntega kinni suurusehullustust põdevast noorest superrikkast kutist, kes rajab lähikosmosse orbitaaljaama, millest tantsijannagi võiks anda imelisi etendusi.

Lugu on selge, hästi kirjutatud ja mitmekihiline. Tantsupool on isegi täitsa kaasakiskuv, mis on ilmselt Jeanne Robinsoni kui tantsijanna teene. Kui norida, siis karakterid oleks muidu heas loos nagu B-filmist – nagu midagi on, hakkavad pudelit kummutama või virutavad lõuahaagi.

Kui anakronistik see aastal 2020 on? Muidugi on naljakas lugeda eesootavast koduvideoplahvatusest ja ma ei ole kindel, et kaalutus organismile nii mõjub, nagu selles lühiromaanis, aga ekstravagantseid miljardär-kosmosevallutajaid paistab meil jaguvat.

Anne McCaffrey “The Ship Who Sang”

shipsangLood kosmoselaevast, kes armastas laulda, on Perni lohelugude kõrval McCaffrey kõige kuulsam sari. Tulevikus saab osa lootusetu füüsilise puudega lapsi võimaluse elada kosmoselaeva ajuna. Lapsest arendatakse täisväärtuslik inimene, lihtsalt tema keha asemel on metall-laev.

Laevad on alguses föderatsiooni teenistuses, aga hea tööga saavad ennast sellest lõpuks lahti osta. Laeval on missiooni täitma minnes alati inimkaaslane, partner, vaat et armastus. Niipalju kui mina aru sain, olid laevad tütarlapsed ja nende inimpartnerid pika ja raske treeningu läbinud mehed.

Selle raamatu peategelane on väga sümpatne laev-neiu Helva, kelle hobi on laulmine. Kohe esimeses seikluses valib ta endale abimehe, kes paistab sobivat eluaegseks partneriks ja tunded tärkavad ka, aga nii lihtsalt muidugi ei lähe.

Olin seda klassikaliseks peetud ulmekat jumal teab kui kaua vältinud, sest kartsin, et see keerab ära kas kosmosenaistekaks või hakkab süvauurima plekk-kasti aheldatud aju pühholoogiat süvakosmoses. Polnud kumbagi liiga palju.

Viis lugu teistmoodi kosmoseseiklust, mida tuleb lihtsalt vabalt võtta, mitte klammerduda võimatuste otsimisele.

Joel Jans “Tondilatern”

tondilaternMetsavana ulmekas “Tondilatern” sai viimati Eesti romaanivõistlusel teise koha. Suur kirjandus see pole, suur ulmekirjandus ka mitte, aga mulle jääb see küll meelde surmani.

Juhtusin nimet haigeks jääma just ajal, kui “Tondilaternat” lugesin – oksendasin, ei jaksanud raamatut peos hoida, oli voodirežiimil ja pooldeliirne. Ja “Tondilatern” ei lasknud kogu selle nädala mind enda küljest lahti. Nagu silmad kinni vajusid, nägin, et loen seda edasi või elan selle maailmas. Paar korda ehitasin endale unenäojooniste järgi masina, mis mu terves tegid. Neli-viis korda lugesin lõpuni ja alles hiljem ärkvel olles sain aru, et see ei saanud olla võimalik.

Takkajärgi on see päris naljakas, aga kirjutan ma sellest ikka mitte lihtsalt isiklike kogemuste jagamiseks, vaid kahtlustan, et raamat võib ka tervele lugejale pöörastavalt mõjuda. Sest seda Jans oskab. Lugu algab nagu üks paha poisi poistekas normaalselt seda teeb – peategelane longib Elva keskkooli, päästab teistmoodi uue tüdruku kiusajate käest, jääb tundi hiljaks, mässib end järjest jamadesse. Samal ajal näeb ta imelikke unenägusid, mis juhendavad teda ehitama arusaamatut masinat. Uue Jaapani-fännist tüdrukuga on hea klapp, salapärase masina saaks ühe töökoja parmu abil valmis ehitada, kui talle viina varastada. See kõik on normaalne sisu kontsentratsioon, aga Joel juba pidurit ei tõmba, nii et varsti on käidud jumal teab mis maailmades, Elva raudteejaama asemel on kraater, poisi pere kaaperdatud, ringi lendavad NATO tangid ja ei paista olevat vähimatki võimalust seda olukorda kuidagi kontrolli alla saada.

Jans ütleb ise järelsõnas, et ta sellest raamatust suurt muud ei püüdnudki teha kui ulmekat, mida oleks tahtnud ise poisina lugeda. See tuli tal kindlasti välja. Mulle meeldib väga ka sügisese väikelinna elu, mis “Tondilaterna” taustaks on.

Jim Butcher “Cold Days” (The Dresden Files 14)

butcher cold daysHarry Dresden on võlur-detektiiv tänapäeva Chicagos. Rahaliselt mitte eriti edukas sümpaatne kutt, kes saab kuidagi hakkama. Teda teavad ka eestlased päris hästi, olgu siis telesarja järgi või eesti keeles ilmunud Dresdeni toimikute esimeste romaanide põhjal, mis paistavad olevat populaarsed (asja eest).

Olen ise mõnda sarja osa näinud ja esimese raamatu läbi lugenud. Meeldiv ajaviide, milles peategelane mässib ennast alati nii hullu jamasse üleloomuliku maailmaga, et lihtsalt ei usu, et sellest on võimalik puhtalt välja tulla. Krimkaosa on alati ka olemas.

Olude sunnil sattusin nüüd lugema aga sarja 14. raamatut ja küll oli ebameeldiv tunne. Nagu oleks pärast paari esimest “üks koll loos” X-Filesi hooaega pandud teleka ette ja sunnitud läbi vaatama sarja viimased hooajad, kus normaaltegevust enam ei toimu ja kõik on mingi aastate jooksul välja kujunenud sisepiirimäng, millest pühendamatu midagi aru ei saa.

Dresden on vist surnud ja kurja talvekuninganna rüütel. Ega ta isegi aru saa, mis asi ta on. Teda jälitab kari väikest rahvast (kes ei ole mulle ei urban-fantasys ega üldse kunagi põnev tundunud) ja tema võitlused nendega on samuti igavad. Poole pealt hakkavad küll võimatud uued intriigid uuesti üles kerima ja on hirmus põnev, kuidas ta need lahendada kavatseb ja kes nende taga on. Selles mõttes vedas välja küll. Aga tuleks ikka rahulikult enam-vähem õiges järjekorras lugeda, mitte mõelda, et krimka on krimka, vahet pole.