Jim Butcher “Tormirinne”

dresden“Tormirinne” on Jim Butcheri “Dresdeni toimikute” sarja avaraamat. Sarjal pole midagi tegemist Dresdeni, Saksamaa või näiteks ajarännuga, nagu ma kunagi nime põhjal otsustasin, vaid hoopis võlur Harry Dresdeniga, kes teenib leiba Chicagos eradetektiivi ja politseikonsultandina. Muidu selline tüüpiline humoorikas hard-boiled krimka, aga peale maffiabosside on ka maagide nõukogu kaela peal, saatuslik uksest sisse astuv naine, on tõenäoliselt vampiir, doktor Watsoni asemel on keldris kõnelev pealuu, õigemini sellesse aheldatud iidne ja võimas võlur, kes jagab Harryga oma teadmisi ja hoolitseb poolte teravmeelsuste eest.

“Tormirindes” palkab naisterahvas Dresdeni otsima oma avikaasat, amatöörmaag Victor Sellsi. Samal ajal nõuab ta abi Chicago politseileitnand Karrin Murphy, kes peab lahendama väga võika topeltmõrva – kallist sviidist on leitud seksiv paarike, mõlemal südamed arusaamatul viisil välja rebitud. Dresden saab taluda palju ähvardusi, äraostmiskatseid, kolakaid, aga ei anna alla ja veab end visalt lahenduse poole.

Kaasaja linnafantasyd on juba nii pikka aega ülipopulaarsed, et neid ei saa enam moeröögatuseks nimetada. Küllap on Dresdeni sarnaseid asju ka lademetes. Ma ei ole selle valdkonna ekspert, pigem teen järeldusi arvustustest. Lugenud olen Kevin Hearne’i “Iron Druidi” sarja, mis mulle väga meeldis. Kui siis seda keegi nimetas täitsa kobedaks Dresdeni toimikute laadis kirjanduseks, siis tuli mul Butcherit muidugi proovida. Seda enam, et sarja on hakatud ka eesti keeles päris hea tempoga välja andma. Samal ajal juhtus Sonyst või Foxist veel Dresdeni sari ka tulema.

Oli tore lugemine, aga mitte erakordne. Krimkaosa kandis minu arust kenasti välja. Rõhk peakski žanrimääratluses olema sõnal ‘krimka’. Sobib meelelahutuseks pikal bussisõidul või haiglas. Sarja kokkukogumine raamaturiiulisse oleks ruumiraisk.

Advertisements

John Varley “Titan”

“Titan” on USA ulmekirjanik John Varley 1979. aastal ilmunud romaan, mis avab Gaia-triloogia. Aastal 2025 kulgeb kosmoselaev Ringmaster, pardal seitse meeskonnaliiget, teaduslikule ekspeditsioonile Saturni ümbrusesse ja avastab seal hiiglasliku tehissatelliidi. Kui minnakse leidu lähemalt uurima, juhtub laevaga õnnetus. Meeskonnaliikmed ärkavad igaüks eraldi tehiskaaslase sees veidras maailmas. Naiskapten Cirocco Jones asub oma kaaslasi otsima ja kui on enamuse neist üles leidnud, väljapääsu taga ajama. Ta saab asjanduse sees elavatelt intelligentsetelt olenditelt teada, et asjandus on elav jumal Gaia. Cirocco järeldab, et välja pääsemiseks tuleb Gaia üles otsida.

Täielik pettumus. Olen siin blogis seni Varley kohta ainult kiidusõnu lausunud, aga see oli küll puhas ajaraisk. Tunnistan, et kosmoses lendava salapärase artefakti lood a la Clarke’i “Kohtumine Ramaga” ei ole mu lemmikud, nagu ka põlvkondade kosmoselaeva lood (metslased elavad oma suletud maailmas, kuni mõni nupukam neist avastab, et on tegelikult täheretkele saadetud kosmoselaeva elanikud, kes on oma eellased unustanud ja mandunud). Aga isegi kui need ulme alamžanrid mulle meeldiksid, ei muutuks see raamat heaks. Lugu on jutustatud igavalt. Tegelased käituvad nagu idioodid. See elu, mis Gaia sees on, meenutab 19. sajandi kirjanike jaburaid fantaasialende – intelligentsed kentaurid ja inglid, kelle vahel käib leppimatu sõda. Lõpplahendus sobiks hädapärast lühijutule. Ma lihtsalt ei saa aru, miks see jama võitis 1980. aastal Locuse auhinna ja oli nii Hugo kui ka Nebula nominent.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaeg“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaegSellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.

Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.

Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.

Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.

Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.

Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.

James Blish “Cities in Flight”

Cities_in_FlightUSA ulmekirjaniku James Blishi “Cities in Flight” räägib inimkonna tulevikuajaloo kosmoses ringi uitava New Yorgi linna kaudu. Õieti on tegemist kogumikuga, mis koosneb samas maailmas toimuvast neljast lühiromaanist/jutustusest.

Esimeses, mis kannab pealkirja “They Shall Have Stars” (“vahel ka 2018!”) toimub lähitulevikus (meie jaoks tänapäevas :)), milles Nõukogude Liidu ja USA vastasseis on viinud muuhulgas stagnatsiooni ka USA teaduse arengu, sest kõik uurimistulemused salastatakse, see aga on teaduse arengu surm. Üldse usub Blish, et võideldes vastasega vastase reeglite järgi muutud lõpuks tema nägu. Nii läheb laias laastus ka läänemaailmaga, kes muudkui kehtestab enda kaitseks Nõukogude Liidu vastu piiranguid, nii et lõpuks pole vahet, kummas blokis sa elad. Neid raskusi trotsides suudetakse paari kõrgel kohal tegelase eestvedamisel ja oma tegelikke eesmärke varjates ehitada nullgravitatsiooni seade ja vananemisvastased rohud, mis võimaldavad nende saajatel surma jumal teab kui kaua edasi lükata. See oli väga paljulubav sissejuhatus mitte niivõrd loo enda, kui autori väikeste arutluste ja seletuste pärast. Loo poolest tavaline seiklusulmejutuke, aga mõttekäigud ühiskonna suletuse tagajärgedest, antigravitatsiooniseadme katsetuse kirjeldus ning ravimitööstuse ja ravimite areng tegid selle huvitavaks.

Teise loo “A Life for the Stars” alguseks on esimesest mööda läinud mitusada aastat. Suurema sõjata on kogu Maa läinud ühe valitsuse alla, mille juures on Nõukogude blokis. Maa majandus on stagneerunud. Spindizziede ehk antigravitatsiooniseadete abil (mis võimaldasid kuidagi ka kilpe, mis linnasid kosmose hädade eest kaitsesid) on terve hulk tehaseid ja linnu esmalt Maalt ja siis ka päikesesüsteemist minema põrutanud ja Maa valitsejad pole selle vastu ka väga aktiivselt võidelnud, sest kosnoses hulkuvate linnadega saab kasulikku äri ajada. Selle loo peategelane on maapoiss Chris deFord, kes satub olema valel ajal vales (või siis just õiges) kohas, kui tema naabruse linn valmistub kosmosesse lendama. Linnavalvurid korjavad poisi ohutsoonist üles ja kuna ei jõua teda enam eemale ajada, peavad linna kaasa tooma. Formaalse hariduseta Chris peab kiiresti kosmoselinna eluga kohanema ja ennast kuidagi linnale kasulikuks tegema. Väike pettumus pärast paljulubavat esimest lugu. Ei saa siin sotti, kuidas linn õieti toimib ja häirib see 19. sajandi lõpu jänkide self-made-man filosoofia, et kui on piisavalt pealehakkamist, siis suudab üks inimene mida iganes korda saata. Üldse jääb siit mulje, et nii esimeses linnas kui ka New Yorgis, kuhu Chris edasi kaubeldakse, on umbes 20-30 elanikku.

Kolmanda lühiromaani “Earthman, Come Home” peategelane on New Yorgi väga pikaaegne linnapea Amalfi. Kui eelmised kaks olid sissejuhatus ja eellugu ja järgmine toimub juba lendavate linnade ajastu järgses maailmas, siis see on see õige lendavate linnade raamat, New York vuhiseb tähtede vahel ringi, ajab äri, satub kasumit taga ajades ühest tsivilisatsiooni muutvast seiklusest teise ja nihverdab end kõigist võitjana või vähemalt elusalt välja tänu Amalfi kogemustele ja geniaalsusele.

Kokkuvõttes on kosmoses lendavate linnade maailm koos oma leiutiste ja arenguga väga huvitav, palju huvitavam kui sinna maailma paigutatud lood ise. Aga ei saa salata, et ka neis peitub oma sarm – mõnus ulme kuldajastu tunne ja kohati on need lausa oma ajast ees, meenutades rohkem 1980ndate hard science fictionit.

Viimases loos tulevad Blishi nõrkus ja tugevus kõige selgemalt välja. Njuujorklased on leidnud omale koduplaneedi ja seal väga mugavalt sisse seadnud. Avastajahing neis on kadunud ja Amalfi tunneb ennast seal võõra ja üleliigsena. Siis lendavad kohale vanad tuttavad planeediga He ja toovad uudiseid vältimatuna näivast maailmalõpust. Lugu on paras möga – saba ja sarvedeta, aga ideed annavad hea ulmeka tunde kätte ja panevad kergelt õhku ahmima.

Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

silverberg Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.

“Full Spectrum 4”, toimetajad Lou Aronica, Amy Stout, Betsy Mitchell

fullspectrum“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.

Eks seal oli jura ka. Mul on tunne, et koostajad on püüdnud teha keskmisest provokatiivsemat ja ajast ees olevat kogumikku. Aga kuna ilmumisest on 25 aastat möödas, on osa jutte ilmselt muutunud peavoolu-ulmeks ja osa natuke naeruväärseks. Mõned lood ei püüdnud algusest peale midagi sellist ja on lihtsalt head. Näiteks üks mu lemmikuid, Stephen Donaldsoni “The Woman Who Loved Pigs” täiesti klassikaline keskaja-fantasy, milles olid aga tõesti hästi kirjutatud tegelased ja ebatavaline vaatenurk. Võiks õelda, et “Lilled Algernonile” fantasy-versioon.

Tohutult hea oli Ray Aldridge’i “The Beauty Addict”, mis haakus ka kogumikku ühendava naiste-teemaga. Mehed, kellel on vähegi võimalust, sõidavad ühele planeedile, millel ootavad neid ebamaiselt kaunid naised. Tegelikult on need võõras eluvorm, kelle esindajad võtavad naise kuju, saavad endale inimese abikaasaks ja parasiteerivad siis. Küsimus on, kes ohvrid on kohalike ilust sõltuvuses mehed või neist sõltuvad naiselaadsed olendid. Kandideeris Nebulale.

Üks enam tähelepanu saanud lugusid, Martha Soukupi “The Story So Far”, mis oli parima lühijutu Hugo nominent, jättis mind aga nii külmaks, et pidin selle meelede tuletamiseks nüüd uuesti läbi sirvima. Nojah, polnud paha – valikutest ja nende mõjust. Aga mitte midagi erakordset.

Mingi erilise põhjuseta on meelde jäänud ka “The Best Lives of Our Years” põlvkondi kestvast julmast naiste sõjast maailmas, kus mehed on peaaegu välja surnud, Bonita Kale’i “The Saints” Lõuna-Ameerikas inimesi aidanud luteri nunnast ja tema võitlusest pühakutekummardamisega,

Ülejäänut praegu, pool aastat pärast lugemist pealkirja järgi enam ei mäleta.

PS. Riina juhtis tähelepanu, et täna saab meie Kirjakoi aastaseks. Olin veidi üllatunud, sest mäletan, et plaan oli see teha uuest aastast. 25. detsembril ma tegin lihtsalt uue blogi ja tõstsin oma Sadama 5 (kr)ahvi blogist sinna ühe vana raamatupostituse, et Iidal oleks ettekujutus, milline see Kirjakoi välja hakkab nägema. Aga olgu pealegi siis sünnipäev, kui esimene postitus kannab seda kuupäeva. “Full Spectrum” oli mul ainus aasta jooksul läbi loetud raamat, mis oli siiani kajastamata. Ma ei ole küll suutnud pidada kinni algsest plaanist mitte alustada järgmist raamatut enne, kui eelmise kohta on postitus tehtud, aga miski ei ole siin kajastamata ka jäänud. “Full Spectrumi” “häda” oli selles, et lugesin seda jutthaaval pool aastat teiste asjade vahele, märkmeid ei teinud ja lõpuks polnud enam algus meeles. Olen sellest proovinud õppust võtta ja jutukogusid lugedes tõesti vahepeal üht teist üles märkida.

Sisukord ka:

* 1 • Fragments from the Women’s Writing • (1992) • poem by Ursula K. Le Guin
* 7 • Motherhood, Etc. • (1993) • novelette by L. Timmel Duchamp
* 47 • The Saints • (1993) • shortstory by Bonita Kale
* 63 • The Best Lives of Our Years • (1993) • shortstory by A. R. Morlan
* 84 • Embodied In Its Opposite • (1993) • shortstory by John M. Landsberg
* 99 • Foreigners • (1993) • shortstory by Mark Rich
* 123 • The Googleplex Comes and Goes • (1993) • shortstory by Del Stone, Jr.
* 140 • The Beauty Addict • (1993) • novella by Ray Aldridge
* 205 • In Medicis Garden • (1993) • shortstory by Jean-Claude Dunyach
* 221 • The Woman Who Loved Pigs • (1993) • novella by Stephen R. Donaldson
* 282 • The Story So Far • (1993) • shortstory by Martha Soukup
* 300 • Suicidal Tendencies • (1993) • novelette by Dave Smeds
* 328 • The Mind’s Place • (1993) • novelette by Gregory Feeley
* 361 • Ah! Bright Wings • (1993) • novelette by Howard V. Hendrix
* 400 • Vox Domini • (1993) • novelette by Bruce Holland Rogers
* 439 • The Erl-King • (1993) • novelette by Elizabeth Hand
* 484 • The Death of John Patrick Yoder • (1993) • shortstory by Nancy Kress
* 508 • Human, Martian – One, Two, Three • (1993) • novelette by Kevin J. Anderson
* 547 • What Continues, What Fails… • (1991) • novelette by David Brin
* 583 • Roar at the Heart of the World • (1993) • shortstory by Danith McPherson