Jack McDevitt „Deepsix“

deepsix

Olen oma pika elu jooksul mõne Jack McDevitti ulmeromaani läbi lugenud ja paistab, et kõik nad järgivad sarnast skeemi. Kaugel planeedil leitakse muistse tsivilisatsiooni jälgi ja arheoloogid saadetakse teadmisi koguma. Seejuures on neil hirmus tamp peal, sest planeet on a) vaja kohe koloniseerida; b) hukule määratud. Arheoloogid leiavad midagi ägedat, mis lõpuks viib mõne veel ägedama teadmiseni, aga päris lugeja uudishimu rahuldavat lõpplahendust ei tule.

„The Academy“ sarja esimese raamatut „The Engines of God“ lugesin eelmisel aastatuhandel ja vaba e-raamatu eelsel ajastul. Abiks oli krediitkaardiga Saksa sõber ja Saksa kirjastuse paberkataloog. Antagu mulle andeks, aga raamatu täpsemat sisu enam ei tõesti ei mäleta. Küll aga tunnet, et tänu arheoloogia sissetoomisele põnevam kui tavaline laseriulme.

Teise osa „Deepsixi“ tegevus käib 2204. aastal. Inimkond on õppinud tähtede vahel lendama ja otsib koloniseerimiseks planeete. Deepsixil on ka käidud, aga selgus, et kohalik fauna on tappev. Nüüd minnakse vaatama, kuidas Deepsix ühe hulkuva taevakehaga kokku põrkama hakkab ja seeläbi hukkub. Mõni nädal enne kokkupõrget märkab teadlastekamp aga, et planeedi pinnal on selgelt näha varemed. Otsustatakse kibekiiresti saata planeedile uurimismeeskond. See jääb aga planeedi pinnale koos veel paari tegelasega lõksu. Algab võidujooks ajaga, et saaks tegelased ikka enne planeedi hävingut kätte. Samal ajal lahendavad need planeedil olnud tsivilisatsiooni mõistatust ja võitlevad loomariigi esindajatega oma elu pärast.

McDevitti lood on seikluslikud ja kerged ning tänu muistsete rasside jälgede ajamisele ka põnevad. Tegelaskujud on suhteliselt totakad. Kirjanik loob neid usinasti ja hulgakaupa ning pöörab nende käitumismotiividele palju tähelepanu, aga nad kukuvad välja kuidagi valed.

Advertisements

Stephen Baxter ja Terry Pratchett “Pikkmaa”

pikkmaa

Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.

Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.

Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.

Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.

Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”

püha-ja-õudne-lõhnAusalt öeldes ei teadnud ma Robert Kurvitza kohta enne muud, kui et ta on mõni aastat tagasi Sirbi ülevõtmiskatsega suurt kõmu tekitanud rühmituse ZA/UM liikmega. Ähmaselt meenub, nagu oleks Kender teda vanadele kirjanikepeerudele eeskujuks toonud. Kokkuvõttes kartsin, et mind ootab vihane ja mässav soga, millest tuleb end jõuga läbi vedada. Eelarvamused. Tegelikkus oli ülimalt meeldiv.

Esiteks oli olemas väga põnev lugu. Paarkümmend aastat enne raamatu algust on Rootsi-laadsel maal kaduma läinud neli ühe ministri tütart. Kolm peategelast, omaaegsed tüdrukute koolivennad, üritavad omal käel juhtumit endiselt lahendada. Mul on kõrini Eesti kirjanike autobiograafiatest, mida nad ilukirjanduse sildi all pakuvad. Tahan, et kirjanik suudaks välja mõelda loo ja Kurvitz oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Suur pluss.

Teiseks on välja mõeldud vähemalt sama põnev ja hoolikalt konstrueeritud ulmemaailm. Alguses paistab, et tegevus toimub tänapäeva Rootsis, kuid vähehaaval selgub, et meie maailm see ei ole. Riikidel on teised nimed, kuigi geograafia paistab meiega sarnane ja rahvad on äratuntavad. Seda maailma, mis nagunii vangub maailmasõja serval, vallutab servadest hall. Mis on halli sees või taga, ei tea täpselt keegi, aga elu, nagu meie seda teame, küll mitte.

Kolmandaks elasid selles meeldejäävad tegelased. Alguses ma ei teinud neil kõigil küll vahet, sest nimed olid imelikud. Alles raamatu lõpuks olid nad muutunud pärisolenditeks. Nüüd, nädal hiljem on nad mul peas endiselt alles ja on isegi klaarimaks muutunud. Vahel ma mõtlen nende peale.

Tekst on dünaamiline ja lugu, tegelase ning maailm täiendavad üksteist. Vähehaaval liigub rõhk tüdrukute kadumise loolt ja keskseks saab veider maailm ise. Nii et pigem ulmekas kui krimka, mis on hea.

Peale selle on Kurvitza tekstil stiil. Laused on poeetilised ja igaüks näib ütlevat rohkem kui esmapilgul paistab. Lugu ei ole lineaarne, vaid koosneb ajas segi paisatud tükkidest. See tõmbab küll lugemistempot maha, aga annab “Twin Peaksi” efekti – kõigepealt mõtled, et tühipaljas jaburdus, siis hakkad kahtlustama, et selle taga on sügav mõte, tuleb see vaid hoolikamalt üle vaadata (lugeda). Ja jääb siiski võimalus, et autor ei taha ridade vahel tegelikult midagi öelda ja itsitab pihku, vaadates, kuidas andunud fännid teosest olematut elu mõtet otsivad.

Charles Stross “Vürstkaupmehed” I-III

stross30 ja peale vallaline USA ajakirjanik Mirjam avastab endas kogemata oskuse teatud sümboli abil kahe paralleelmaailma vahel rännata. Teine maailm on feodaalne ja meie omast üldiselt mitusada aastat arengust maas ning seal on ülikõval positsioonil Mirjami tegelik perekond, mille kõigil liikmetel on maailmadevahelise rändamise talent. Mirjami ema oli sealt kunagi meie maailma põgenenud. Nii perekond kui kogu aadelkond on üks ilge intriigide pesa ja Mirjam näeb kurja vaeva, et jääda ellu.

Teises osas avastab Mirjam kolmanda paralleelmaailma, kus sõidavad ringi auruautod ja lendavad tsepeliinid. Ta otsustab oma positsiooni tugevdada seal äri ajama hakates. Kolmandas võtab pere isepäise noore naise kõvemini pihtide vahele ja Mirjam peab hirmsasti pingutama, et pääseda korraldatyud abielust. Tegevusse lülitub ka tema endine poiss-sõber, Bostoni narkopolitseinik, kes Mirjami perekonna ülejooksiku abil saab paralleelmaailmast teada.

Olen kergelt pettunud. Charles Stross on hea ulmekirjanik ja “Accelerando” avaldas mulle vägagi muljet. Teiste asjade puhul ei ole mulle ehk teema või maailm niiväga meeldinud, aga Strossis see mind kahtlema ei ole pannud. See sari millegipärast ei tööta. Ma ei saa isegi aru, miks. Põhimõtteliselt teeb ta ju siin Želažnit ja kloonib selle Amberi maailma. Aga kui Amberi printside lugusid olen ma lugenud hinge kinni pidades ja vahepeal lihtsalt imetledes, siis vürtskaupmeeste puhul oli mul enamasti igav. Ei ole halb, aga selline, mida lugedes tabad end lehekülgi sirvimast, et palju veel peatüki lõpuni on jäänud. Arvasin ka, et tegemist on triloogiaga, aga nüüd leidsin, et osasid on terve posu veel. Mina neid lugeda ei viitsi.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

kolmevaimukivi

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.

Larry Niven, Jerry Pournelle, Steven Barnes “The Legacy of Heorot”

legacy-of-heorotNational Geographic on välja valinud kakssada kolonisti ja saatnud nad looma inimkonna esimest kolooniat väljaspool Päikesesüsteemi. Raamatu avalehekülgedel on seltskond kohal, koloonia püsti ja tegelased aastakese Avaloni nime kandva planeedi paradiisilaadsel ja rahulikul saarel oma esimest asulat arendanud, loovad paare ja mõtlevad lastele. Kõik läheb nii hästi, et enam-vähem ainus õnnetu inimene kolonistide seas on sõjamees Cadmann. Cadmannil on igav, sest tal pole tööd ja ta käib teistele närvidele, rääkides, et ta aimab halba.

Selgub, et Cadmannil oli õigus. Maalasi ründab üks ülikiire, üpris tark ja tohutult vastupidav kohalik kiskja, kes viib endaga hauda kaasa tosin kolonisti. Kui elukas lõpuks tapetakse, rehkendavad kolonistid, et saare ökosüsteem rohkem kui üht taolist tegelast välja ei kannataks ja seega on nüüd oht möödas. Lugeja aga teab, et raamat on alles veerandi peal…

Loen siin enda kirjapandut ja tundub, et oli hea raamat. Tegelikult mitte päris, pigem neli miinusega. Oli väikseid toredaid ideid, mida ma varem pole koloniseerimisulmes kohanud. Näiteks ei läinud inimeste pärast saja-aastast kosmoses loksutamist sügavkülmast ülesäratamine päris kadudeta. Mõni suri, aga päris mitmel sai aju natuke kannatada. Nii jookseb saarel ringi poisiaruga Ernst, kes Maal oli olnud nobelist-füüsik. Selliseid on veel ja nad teavad, et ei ole enam endised.

Kirjanikud näitavad vahepeal maailma kohaliku kiskja silmade läbi ja see oli kuidagi sümpaatne ja südantsoojendav. On tunda, et kõvasti on vaeva nähtud kiskja elutsükli ja kohalikku ökoloogilisse süsteemi sobitamisega. Väga hea, sest muidu oleks tegemist võõrale planeedile viidud B-õudukaga, kus koll tapab kaitsetuid teismelisi. Minu kõige suurem etteheide raamatule ongi tegelased. Nad on erilise hoolega valitud inimesed, aga koloonias meenutavad teismelisi oma ebastabiilse emotsionaalsusega ja vähese ratsionaalsusega. Paar korda mõtlesin, et autorid on seda meelega teinud, – äkki said nad kõik kosmosereisil ajukahjustusi?

Suutsin lõpuks, kui raamat juba läbi on, ka tuvastada, kuidas see mu lugemist ootavate asjade nimekirja on sattunud. Lugesin mõni aasta tagasi läbi Niveni “Destiny’s Roadi”, mis eriti ei meeldinud, aga mis pidi olema järg sellele raamatule. Mõtlesin, et äkki alustasin valest otsast. “Legacy of Heorot” on parem ja võib-olla tõesti oleksin “Destiny’s Roadi” veidi teistmoodi lugenud, aga kui ei teaks, et need toimuvad samas universumis, siis ei oskaks kokku viia küll.

Nivenit olen ma omal ajal päris usinasti lugenud ja “Ringworld” meeldis esmakordsel kokkupuudel tohutult. Järjed hakkasid oma tegelaste poolest juba närvidele käima. Barnesist ja Pournelle’ist olen seni ainult kuulnud. Raamatul polnud viga, aga no kuulge, kolm meest võiks ikka millegi vägevamaga hakkama saada!

Harry Turtledove “The Agent of Byzantium”

AgByzantHTMõne raamatu lugemiseks olen liiga kaua aega võtnud. Seel võis olla aastatuhandevahetuse paiku, kui andunud BAASi-lugejana sain teada sellisest žanrist nagu alternatiivajalugu ja selle kuningast John Turtledove’ist. Idee ulmežanrist, misotsib vastust küsimusele, “aga kui see väike asi läinuks teisiti”, tundus põnev.

Aastad läksid. Olen juba ammu aru saanud, et ükskõik kui meeldivas žanris on võimalik kirjutada sulajama ja vastupidi. Olen ka kuulnud, et Turtledove on üks tüütu grafomaan, nii et suur soov temalt midagi lugeda oli selleks ajaks, kui välismaa e-raamatud meil kättesaadavaks muutusid, kadunud. Nüüd mõtlesin ühe siiski ette võtta.

Tagakaane tutvustusest lugesin, et tegevus käib maailmas, kus islamiusku ei tekkinud ja Bütsantsi impeerium jäi püsima. Ja järsku tabas mind hirm – ja mis siis, et jäi püsima? Miks ma arvan, et sellisest maailmast kirjutatud raamat on põnev? Kuidas see üldse on jutustatud? Mingi romaaniks kirjutatud strateegiamäng, kus lugejale peaks erutust pakkuma tegelikust ajaloost erinevad lahendused? Aga ma ju ei tunnegi nii palju ajalugu, et selliseid kohti üles leida, rääkimata nende üle rõõmu tundmisest. Lugema hakkasin üsna pelglikult.

Õnneks ei osutunud asi nii hulluks. Esimene meeldiv üllatus oli see, et tegemist on sisuliselt iseseisvatest juttudest kokku pandud kogumikuga, mida ühendab sama peategelane, Bütsantsi salaluure agent Basil Argyros, kes asjaolude sunnil igas osas midagi leiutab või avastab, mis meie maailmas on teistmoodi tekkinud. Peab Turtledove’i kiitma. Lood on niiviiisi kirja pandud, et tajud ka ise, milline imeriist on näiteks pikksilm või milline õnnistus oli rõugetest jagusaamine. Mõni lugu oli päris karm, näiteks rõugete osa, ja pärastpoole, kui Pärsia kaunis naisagent mängu tuli, läksid päris jamesbondilikuks. Tasus lugeda küll. Vaimustuses ei ole ja järgmisi ta raamatuid kohe otsima ei hakka, aga tore oli.