Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

silverberg Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.

Advertisements

“Full Spectrum 4”, toimetajad Lou Aronica, Amy Stout, Betsy Mitchell

fullspectrum“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.

Eks seal oli jura ka. Mul on tunne, et koostajad on püüdnud teha keskmisest provokatiivsemat ja ajast ees olevat kogumikku. Aga kuna ilmumisest on 25 aastat möödas, on osa jutte ilmselt muutunud peavoolu-ulmeks ja osa natuke naeruväärseks. Mõned lood ei püüdnud algusest peale midagi sellist ja on lihtsalt head. Näiteks üks mu lemmikuid, Stephen Donaldsoni “The Woman Who Loved Pigs” täiesti klassikaline keskaja-fantasy, milles olid aga tõesti hästi kirjutatud tegelased ja ebatavaline vaatenurk. Võiks õelda, et “Lilled Algernonile” fantasy-versioon.

Tohutult hea oli Ray Aldridge’i “The Beauty Addict”, mis haakus ka kogumikku ühendava naiste-teemaga. Mehed, kellel on vähegi võimalust, sõidavad ühele planeedile, millel ootavad neid ebamaiselt kaunid naised. Tegelikult on need võõras eluvorm, kelle esindajad võtavad naise kuju, saavad endale inimese abikaasaks ja parasiteerivad siis. Küsimus on, kes ohvrid on kohalike ilust sõltuvuses mehed või neist sõltuvad naiselaadsed olendid. Kandideeris Nebulale.

Üks enam tähelepanu saanud lugusid, Martha Soukupi “The Story So Far”, mis oli parima lühijutu Hugo nominent, jättis mind aga nii külmaks, et pidin selle meelede tuletamiseks nüüd uuesti läbi sirvima. Nojah, polnud paha – valikutest ja nende mõjust. Aga mitte midagi erakordset.

Mingi erilise põhjuseta on meelde jäänud ka “The Best Lives of Our Years” põlvkondi kestvast julmast naiste sõjast maailmas, kus mehed on peaaegu välja surnud, Bonita Kale’i “The Saints” Lõuna-Ameerikas inimesi aidanud luteri nunnast ja tema võitlusest pühakutekummardamisega,

Ülejäänut praegu, pool aastat pärast lugemist pealkirja järgi enam ei mäleta.

PS. Riina juhtis tähelepanu, et täna saab meie Kirjakoi aastaseks. Olin veidi üllatunud, sest mäletan, et plaan oli see teha uuest aastast. 25. detsembril ma tegin lihtsalt uue blogi ja tõstsin oma Sadama 5 (kr)ahvi blogist sinna ühe vana raamatupostituse, et Iidal oleks ettekujutus, milline see Kirjakoi välja hakkab nägema. Aga olgu pealegi siis sünnipäev, kui esimene postitus kannab seda kuupäeva. “Full Spectrum” oli mul ainus aasta jooksul läbi loetud raamat, mis oli siiani kajastamata. Ma ei ole küll suutnud pidada kinni algsest plaanist mitte alustada järgmist raamatut enne, kui eelmise kohta on postitus tehtud, aga miski ei ole siin kajastamata ka jäänud. “Full Spectrumi” “häda” oli selles, et lugesin seda jutthaaval pool aastat teiste asjade vahele, märkmeid ei teinud ja lõpuks polnud enam algus meeles. Olen sellest proovinud õppust võtta ja jutukogusid lugedes tõesti vahepeal üht teist üles märkida.

Sisukord ka:

* 1 • Fragments from the Women’s Writing • (1992) • poem by Ursula K. Le Guin
* 7 • Motherhood, Etc. • (1993) • novelette by L. Timmel Duchamp
* 47 • The Saints • (1993) • shortstory by Bonita Kale
* 63 • The Best Lives of Our Years • (1993) • shortstory by A. R. Morlan
* 84 • Embodied In Its Opposite • (1993) • shortstory by John M. Landsberg
* 99 • Foreigners • (1993) • shortstory by Mark Rich
* 123 • The Googleplex Comes and Goes • (1993) • shortstory by Del Stone, Jr.
* 140 • The Beauty Addict • (1993) • novella by Ray Aldridge
* 205 • In Medicis Garden • (1993) • shortstory by Jean-Claude Dunyach
* 221 • The Woman Who Loved Pigs • (1993) • novella by Stephen R. Donaldson
* 282 • The Story So Far • (1993) • shortstory by Martha Soukup
* 300 • Suicidal Tendencies • (1993) • novelette by Dave Smeds
* 328 • The Mind’s Place • (1993) • novelette by Gregory Feeley
* 361 • Ah! Bright Wings • (1993) • novelette by Howard V. Hendrix
* 400 • Vox Domini • (1993) • novelette by Bruce Holland Rogers
* 439 • The Erl-King • (1993) • novelette by Elizabeth Hand
* 484 • The Death of John Patrick Yoder • (1993) • shortstory by Nancy Kress
* 508 • Human, Martian – One, Two, Three • (1993) • novelette by Kevin J. Anderson
* 547 • What Continues, What Fails… • (1991) • novelette by David Brin
* 583 • Roar at the Heart of the World • (1993) • shortstory by Danith McPherson

The Best of Henry Kuttner

kuttnerHenry Kuttner oli kuldajastu ulmekirjanik, kes suri noorelt, 42aastaselt 1958. aastal. Ometi oli ta selleks ajaks kirjutanud nii mõnegi surematu ulmejutu. Miks teda siis ei teata sama hästi kui Asimovit või Clarke’i? Ray Bradbury nuhtleb jutukogu huvitavas eessõnas selle eest Ameerika laia lugejaskonda, kes 1970ndatel leidis, et Kuttner ei ole poliitilistelt vaadetelt piisavalt liberaalne ja ignoreeris tema loomingut. Ma pean ennast ka üsna vasakpoolseks liberaaliks, aga mulle küll Kuttneri jutud närvidele ei käi (erinevalt Heinleini loomingust). Pigem mõjub populaarsusele halvasti, kui kirjutad paljude varjunimede all. Aga kindlasti on Bradburil õigus selles, et Kuttnerit teatakse ja tunnustatakse tänapäeval teenimatult vähe (või siis Kuttnerit ja tema abikaasat C. L. Moore’i, kellega kahasse on väidetavalt suure osa oma loomingust kirjutanud).

Sellesama jutukogumiku esimene jutt on juba väga hea ja Kuttnerile iseloomulik. Miljonite aastate kauguselt tulevikust saadetakse meie aega kast õppimiseks mõeldud mänguasjadega. Seitsmeaastane Scott leiab selle, tassib koju ja võtab selle koos kaheaastase õe Emmaga ette. Varsti märkavad vanemad lastes veidraid muutusi – nad räägivad tähendusteta sõnu ja teevad muid lapsevanematele arusaamatuid asju. Sellist ulmet loeks ma lõpmatuseni.

Väga läks korda ka teine lugu “Two-Handed Engine”, milles iga kurjategija saab kaela tapja-roboti, kes ei tule küll kohe (keegi ei tea, millal see tuleb), aga kelle eest pole kindlasti pääsu.

Mitu kuud pärast lugemist on meeles ka “The Twonky” (nahaalne kodumasin, kes teab ise, mis ta omanikule kõige parem on) ja “What You Need” poest, milles müüakse uskumatult kõrge hinnaga näiliselt mõttetut träni.

Eks 17 loo seas oli ka selliseid, mis mulle vastukarva – näiteks Ameerika supervõimetega maakate perekond Hogbeni lood. Erinevate rassidega kosmosejutud olid ka paras jura. Aga see on vist rohkem maitse- kui kvaliteedi asi. Kogumikku soovitan kindlasti.

Sisukord

Henry Kuttner: A Neglected Master by Ray Bradbury
Mimsy Were the Borogoves (1943) novelette by Kuttner & Moore
Two-Handed Engine (1955) novelette by Moore & Kuttner
The Proud Robot [Gallegher] (1943) novelette by Kuttner & Moore
The Misguided Halo (1939) story by Kuttner
The Voice of the Lobster (1950) novelette by Kuttner
Exit the Professor [Hogben 2] (1947) story by Kuttner & Moore
The Twonky (1942) novelette by Kuttner & Moore
A Gnome There Was (1941) novelette by Kuttner & Moore
The Big Night (1947) novelette by Kuttner
Nothing But Gingerbread Left (1943) story by Kuttner & Moore
The Iron Standard (1943) story by Kuttner & Moore
Cold War [Hogben 5] (1949) novelette by Moore & Kuttner
Or Else (1953) story by Kuttner & Moore
Endowment Policy (1943) story by Kuttner & Moore
Housing Problem (1944) story by Kuttner & Moore
What You Need (1945) story by Kuttner & Moore
Absalom (1946) story by Kuttner & Moore

John Varley “Picnic on Nearside” (The Barbie Murders)

picnic nearsideLugesin ajakirja Asimov’s vanadest sisseskännitud numbritest paari päris lahedat John Varley lühijuttu, guugeldasin natuke ja leidsin, et need ja veel mitu lugu on koos kogumikus “The Barbie Murders”. Kogumikku otsisin aga edutult taga tükk aega, enne kui avastasin, et see on enamasti tuntud hoopis teise nime – “Picnic on Nearside” – all. Ju Matteli putukad läksid algsest pealkirjast tigedaks.

Lood ise toimuvad kõik Varley väljamõeldud “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis, millest ma siin olen juba õige mitmel puhul kirjutanud. Sellest tuleb ka kogumiku põhiline nõrkus. Päris mitme jutu point on selle maailma ühe või teise põneva eripära tutvustamine, aga romaanides on need tihtipeale veel põhjalikumalt lahti kirjutatud, nii et osa ohhoo-efektist kaob ära. Teisalt mäletan, et Asimov’s-is jäid Varley lugude mõned küljed mulle suhteliselt arusaamatuteks, nii et võib-olla ei ole need ka sissejuhatuseks “Kaheksasse maailma” paremad kui romaanid. Aga mõni jutt selles kogumikus on ikka pagana hea ka.

Bagatelle

Kuul tegutsev politseiuurija Anna Louise Bach saab eriti ilge tööülesande. Linnatänaval on kaameratega varustatud metalltünn, kes kuulutab igale möödakäijale, et on aatompomm ja loeb sekundeid plahvatuseni. Appi saadetud meesterahvas Maalt, kelle jaoks pommid on psetsialiteet, teeb kindlaks, et ongi aatompomm, õigemini inimene, kes on sügavalt masinausku ja lasknud end aatompommiks ümber ehitada. Algavad läbirääkimised, milles kaalul on miljon elu. Ei meeldinud mulle see jutt, eriti selle kerglane toon. Võib-olla on ajad muutunud ja me elame enesetaputerroristide ajastus, mida 1970ndate USAs ei olnud.

The Funhouse Effect

Peategelane on turist viimast lendu tegeva kruiisikosmoselaeva pardal. Laev on grandioosne – meteoriit, millele on külge kinnitatud mootorid ja juhtimisagregaadid ning millesse on uuristatud kõik, millest kruiisiturist võiks unistada. Marsruut vibutab meteoriidi Päikese lähedalt mööda ja koju tagasi.

Laeva pardal hakkab peategelane märkama aga pisiasju, mis panevad teda kartma, et seekord põrutab meteoriit Päikesesse. Pardal toimuv muutub üha ebareaalsemaks. Just see absurditunne mulle selle loo puhul ei istunud, kuigi see oli põhjendatud ja vajalik. Parem kui esimene lugu, aga mitte lemmik.

The Barbie Murders

Jälle üks Anna-Louise Bachi lugu, aga hoopis kõvem kui Bagatelle. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad undividuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. Sattusin selle loo otsa üht vana Asimovsi numbrit lugedes ja just see pani mind “Picnic on the Nearside’i” lugema. Barbiede kommuun on tõeliselt cool, ühtaegu jabur ja realistlik.

Equinoctial

Suur osa Varley loomingust toimub tema kaheksa maailma universumis, kus üliarenenudtulnukad on inimesed Maalt minema kupatanud, et seal saaks rahus elada vaalad ja delfiinid. Inimesed on end sisse seadnud ülejäänud Päikesesüsteemis, kus vähegi võimalik. Ja veel on nad kinni püüdnud Opiuchi hotline’iks hüütud infovoo kusagilt väljaspoolt päikesesüsteemi. Sealt ammutatud teadmised on võimaldanud muuhulgas tekkida mingi poolmõistusliku asjaga sümbioosis elavatel inimestel, kes saavad hakkama avakosmoses. Need on tavainimestest üsna teistmoodi tegelased ja selles loos valgustabki Varleyt nende elu-olu. See kõik on tore, aga kahjuks alustab Varley lugu valest otsast. Mitteinimesi kirjeldada püüdev ulme kipub koperdama selle otsa, et jääb liiga võõraks ja õõnsaks. Kui lugu algab sellega, et Parameeter hõljub kosmoses ringi ja valmistub sünnitama viit last, ja teda saadab Equinox, kes on talle ühtlasi elukeskkond ja skafander, siis on see üsna minu sogataluvuse piiri lähedal. Vähehaaval omandab kõik siiski mõtte ja lõpuks tunnistasin selle isegi päris põnevaks looks.

Manikins

Meditsiinitudeng saadetakse intervjueerima hullu naist, kes istub kinnises kongis ühe meesterahva tapmise eest. Hull on veendunud, et mehi ei ole olemas, on vaid võõrast eluvormist nakatunud naised, kellel nakatumise tõttu arenevad välja meessoole omased tunnused. Selle loo puhul pole puänt või idee vast kõige suurem väärtus. Hull Barbara oli väga hästi õnnestunud tegelane, kirglik ja tõsine. Jube lihtne oleks seda lugu olnud ära rikkuda humoristliku alatooniga.

Beatnik Bayou

Täiskasvanuks saamise lugu, millesse Varley on mahutanud nii palju “Kaheksa maailma” kuuelu eri tahke, et see meenutab juba tema romaane. Siit saame näiteks teada, mis asjad on kuu lunapargid – väiksed Maad kujutavad teemapargid. 13aastane peategelane möllab ühes sellises, mis kujutab endast 20. sajandi keskpaiga Missourit vist. Veel rohkem saame teada Kuu haridus- ja õigussüsteemi kohta, mis mõlemad on teistsugused, aga omamoodi loogilised. Sissejuhatuseks “Kaheksa maailma” universumi on see küll hea jutt, parem kui pikad romaanid. Huvitav oli isegi mul, kes ma olen neid suhteliselt hiljuti ja suurtes kogustes tarbinud.

Goodbye Robinson Crusoe

Istub poiss Vaikse ookeani paradiisisaare rannal. Loo jooksul tuleb aga välja, et miski ei ole nii nagu alguses paistab. Esimest korda lugesin seda kusagilt ajakirjast enne, kui olin Varley maailmaga kursis ja ausalt öelda jäi loo mõte mulle hämaraks. Nüüd sobitus aga ilusasti teiste selle kogumiku lugudega. Milline on elu, kui füüsiline vanus ei tähenda enam midagi.

Lollipop and the Tar Baby

Üks võimalik elukutse ja eluviis “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis on püüda musti auke. Selleks on vaja tohutut investeeringut, et osta laev ja varustus ning tõenäosus, et sul veab ja saad oma saagi kusagilt Pluto tagant kätte, on väike. Pealegi peab sul olema sobiv iseloom, et aastaid üksinduses elada. Selles loos on laevaomanik lahendanud probleemi nii, et on endast ja endale salaja klooni lasknud teha ja kasvatab seda laevas oma tütrena. Ühel päeval kuuleb tütar, kuidas üks must auk temaga rääkima hakkab.

Picnic on Nearside

Kogumiku kõige ilusam jutt. Kaks kuu last kimavad protestimeelest kantuna kuu välispinnale ja veel sellele poolele, kus paistab Maa. Seal oli kunagi inimkoloonia, mis on aga ammu maha jäetud ja seal ei käi keegi. Tegelikult on peategelased isegi üllatunud, et kuud juhtiv arvuti neil sinna sõita laseb. Asulas ootab neid aga veel suurem üllatus. Just see lugu aitab kõige paremini tajuda Varley inimkonna muutumist pärast nende Maalt minemaajamist, Opiuchi hotline’i ja mujal eluga kohanemist. Ja ka seda, mis on jäänud samaks.

Rein Raud “Kell ja haamer”

kelljahaamerKunstiajaloo tudeng Jasper, paras ludri, kelle ta tüdruk on just maha jätnud, saab kahtlase, aga paljulubava tööpakkumise. Talle organiseeritakse praktikakoht Undivere mõisa muuseumis, kus ta ametlikult uuriks seal 200 aastat tagasi elanud Otto von Dodeckeri pärandit, tegelikult aga otsiks komprat mõisa kompleksi kordategemist rahastanud kohaliku ärimehe Jürgeni kohta. Vastutasuks aidataks tal tulevikus oma antiigiäri püsti panna. Jasper surub südametunnistuse maha ja lähebki. Mõis aga pole selline, mis laseks kellelgi enda üle võimutseda. Pole kunagi lasknud, nagu selgub minevikus toimuvatest peatükkidest.

Peab kohe ütlema, et “Kell ja haamer” näeb välja ahvatlev. Kõvas köites, väärika ja huviekitava kujundusega. 425 lehekülge. Kaante sisekülgedel vana mõisapargi kaart kahest ajastust. Sisututvustus lubab müstilist mängu vanas mõisas ja kui tead, et autor on erudiit, ootad midagi Eco-väärilist.

Kahjuks ei kuku see päris nii välja ja minu arust on sellel kaks põhjust. Esiteks Raua tegelased. Kogu aeg on tunne, et iseenesest huvitava loo tegelasteks on kamp “Õnne 13” inimesi, selliseid pseudoehedaid ja klišeelikke. Ma ei salli “Õnnet”.

Teiseks on raamatus tasakaal paigast ära. 425 lehekülge küll, aga Raud arendab paljude tegelaste lugudest enam-vähem välja ainult ühe – Jürgeni naise Sigridi oma. Ja ma ei ole kindel, et see lugu mulle meeldis. Mänguteadlane Mätskop, Airi, lastekodutüdruk ja selle direktor, muuseumiöötajad, kolhoosiesimees on kõik saanud lehekülgi, aga mitte nii palju, et oma liinidega rahuldavalt kuhugi jõuaksid. Vana von Dodecker peaks olema üks peategelasi, aga ei kujune selleks, sest ka tema peatükkidest suur osa kulub kõrvalisele. Suvalised tudengiaastad Peterburis oleks nagu tähtsamad kui hilisemad reisid eksootilistes maades või suhe mõisa endaga.

Lõppude lõpuks polnud halb lugu, aga liiga palju tegelasi sai oma väikeste asjade ajamiseks liiga palju ruumi. “Hotell Amalfi” oli kindlakäelisemalt ohjatud ja meeldis rohkem.

Linda Nagata “The Bohr Maker”

bohr makerLinda Nagata on noorema põlvkonna ulmekirjanik (no mis noorema, 58aastane juba, 1990ndatel sai kuulsaks), kelle põhiteosed on kirjutatud nanopungi žanris. “The Bohr Maker” ilmus 1995. aastal ja võitis Locuse auhinna parima debüütromaani eest. See on ka tema “The Nanotech Succession” sarja avaromaan.

Nikko on uut tüüpi inimene, kes suudab näiteks elada avakosmoses, aga siiski ähvardab teda peatne surm. Tema isa, mõjukas teadlane, muutis nanotehnoloogia abil Nikko selleks, kes ta on, ja mees sai “teaduseksperimendina” eksisteerimiseks tähtajalise loa. Paraku ei ole vahepealse aja jooksul seadusandlus liberaalsemaks läinud ja inimeste geenmuundamine ei ole ikka lubatud ning Nikko lihtsalt sureb sel hetkel, kui ta aeg on täis tiksunud.

See Nikkole ei meeldi ja viimases hädas korraldab ta salajase ja ülivõimsa Bohr makeri nime kandva nanotehnoloogia varguse, mis lubaks tal oma elu pikendada. Vargus ei kuku aga päris nii välja nagu plaanitud. Kogemata kombel nakatab end Bohr makeriga noor, vaene ja harimatu slummielanik Phousita. Phousitast saab supertüdruk. Võimud jälitavad Nikkot ja nuhivad välja ka Phousita. Nikko ja Phousita ühendavad jõud. Edasi käib üks tüütu seiklus tagaajamine, aga raamatu esimene pool, mille ma siin üldjoontes ümber jutustasin, oli äge.

Mul on tunne, et ulmekirjanikud kasutavad nanotehnoloogia ideed tavaliselt kurjasti – imepisikesed nähtamatud masinad, mis suudavad korda saata ükskõik mida. Et mõtled mingi suvalise jaburduse välja, nimetad ulmeks ja seletad – nanotehnoloogia tegi. Nagatal on see siiski enam-vähem loogiline, kui mitte realistlik.

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

cthulhu Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)