Linda Nagata “The Bohr Maker”

bohr makerLinda Nagata on noorema põlvkonna ulmekirjanik (no mis noorema, 58aastane juba, 1990ndatel sai kuulsaks), kelle põhiteosed on kirjutatud nanopungi žanris. “The Bohr Maker” ilmus 1995. aastal ja võitis Locuse auhinna parima debüütromaani eest. See on ka tema “The Nanotech Succession” sarja avaromaan.

Nikko on uut tüüpi inimene, kes suudab näiteks elada avakosmoses, aga siiski ähvardab teda peatne surm. Tema isa, mõjukas teadlane, muutis nanotehnoloogia abil Nikko selleks, kes ta on, ja mees sai “teaduseksperimendina” eksisteerimiseks tähtajalise loa. Paraku ei ole vahepealse aja jooksul seadusandlus liberaalsemaks läinud ja inimeste geenmuundamine ei ole ikka lubatud ning Nikko lihtsalt sureb sel hetkel, kui ta aeg on täis tiksunud.

See Nikkole ei meeldi ja viimases hädas korraldab ta salajase ja ülivõimsa Bohr makeri nime kandva nanotehnoloogia varguse, mis lubaks tal oma elu pikendada. Vargus ei kuku aga päris nii välja nagu plaanitud. Kogemata kombel nakatab end Bohr makeriga noor, vaene ja harimatu slummielanik Phousita. Phousitast saab supertüdruk. Võimud jälitavad Nikkot ja nuhivad välja ka Phousita. Nikko ja Phousita ühendavad jõud. Edasi käib üks tüütu seiklus tagaajamine, aga raamatu esimene pool, mille ma siin üldjoontes ümber jutustasin, oli äge.

Mul on tunne, et ulmekirjanikud kasutavad nanotehnoloogia ideed tavaliselt kurjasti – imepisikesed nähtamatud masinad, mis suudavad korda saata ükskõik mida. Et mõtled mingi suvalise jaburduse välja, nimetad ulmeks ja seletad – nanotehnoloogia tegi. Nagatal on see siiski enam-vähem loogiline, kui mitte realistlik.

Advertisements

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

cthulhu Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)

John Varley “The Golden Globe”

The_Golden_GlobeVeel üks telliskivi mõõtu Varley ulmekas, mille tegevus toimub “Kaheksa Maailma” universumis. Kui “Steel Beach” oli Kuul tegutseva ajakirjaniku lugu, siis “The Golden Globe” on veel veidrama peategelasega – kirglik ja andekas näitleja, aga igavene suller Sparky Valentine. Tal ei lähe hästi, sest raha tal pole ja esineb kusagil päikesesüsteemi serva kolgastes. Üsna kiiresti saab selgeks, et ta ei löö risti ette, kui on võimalus lollidelt raha ära võtta. Paistab, et tal on ka kukil tegelane, kes kavatseb ta maha lüüa. Samal ajal hakkab lugeja jaoks lahti kooruma saja-aastase peategelase minevikulugu.

Kui “Steel Beachi” kiitsin selle eest, et see julgeb olla üks väheseid korralikke ajakirjandusulmekaid, siis “The Golden Globe” lööb selle üle. Teatriulme. Kusjuures teater pole dekoratsioon, vaid seda lugedes tuleb tunne, nagu loeks head elulooraamatut mõnest suurest näitlejast. Soovitan.

Veiko Belials „Kogu maailma valgus“

kogu-maailma-valgus

Veiko Belials inimesena meeldib mulle väga, kirjanikuna niiväga mitte. Nende teoste puhul, mida ma omal ajal tema sulest lugenud olen, oli mul kogu aeg olnud tunne, et ta jäljendab. Mitte ei plagieeri, vaid teeb eesti või oma versiooni mõnest üsna läbinämmutatud teemast. Peaaegu niisamuti, nagu koidulad eesti kirjanduse algusaastail saksa tekste ümber jutustasid. Tulemus on korralik, aga ikkagi (vist paratamatult) kehvem kui samal teemal varem kirjutanud eeskujudel.

Seepärast „Võtsin kogu maailma valguse“, kogu, mille ta kirjutas pärast pikemat pausi mõni aasta tagasi, kätte ettevaatusega ja pigem huvist näha, kuhu ta on liikunud, mitte tohutu lugemisnaudingu ootuses. Sain meeldiva üllatuse osaliseks. Kohati järgib ta küll endiselt liiga püüdlikult kaanoneid. Seetõttu näiteks küberpungi-lood lämbusid küberpungiatribuutika all, kuigi iseenesest olid täitsa korralikud lood. Siiski on kunstlikku pingutamist vähem. Seda ütleb ta ka eessõnas: kui ei ole puänti, siis ei ole või kui ei ole pikkust, siis tulebki leheküljena laast. Teeb nii, nagu tahab, mitte nagu kombeks on. Belialsi ülilühijutte, lehekülje-paari pikkuseid laaste, mis nagu ei jõuagi kuhugi, on kritiseeritud, aga mulle need täitsa meeldisid.

Avalugu „Liiga X“ oli liiga tihkelt vihjeid täis ja ei meenutanud seepärast ilukirjandust. Strossi „Palimpsestist“ inspireeritud „Kardinad“ on ajarändude teemaline mõtisklus, mis polnud kah kirjanduslikus mõttes suurem asi, aga pani lugeja fantaasia ajarändude teemal täistuuridel tööle.

Pikem lugu „Kogu maailma valgus“ oli kogumiku esimene pikem lugu ja esimene, mis kohe päriselt meeldis. Meeleolukas, sünge, põnev ja ootamatu lõpplahendusega. See portugali või hispaania släng häiris.

Nagu küberpungist, on eraldi tsükkel nõukogudelikust tuumapungist, kus kosmonaudid joovad tuumareaktori jahutusvedelikku ja viskavad reaktoriruumis leili. Nõukamüütide absurdivenitamine, kõik need vene mehed, kes ainult joovad, laulavad ja ropendavad, võib üsna tüütu olla, aga need Metsavanaga kahasse kirjutatud jutud mulle isegi meeldisid. Neis oli ehedat lusti.

Näidendi „Aeg on liigestest lahti“ lugemine oli minu jaoks vaev, aga see ei tähenda midagi, sest nii on mul millegipärast kõigi näidenditega. Dialoogi ma armastan, aga näidenditekst kõlab alati valesti.

„Janitšaride sõda“ on Belialsi tõlgendus „Iseseisvuspäevast“. See meeldis mulle rohkem kui film – isegi huvitav teemapüstitus oli sisse toodud -, aga paras pulp, mida üle ei loeks.

„Kohvi, söör?“ ja „Nokturn kahele kahvlile“ olid kindlasti kaks õnnestumist.

„Mees, kes päästis Maa“ – ei istu mulle need sõjaväelasi kiitvad lood, kus kirutakse pehmosid tsiviliste.

Kokkuvõtteks. Originaalsust siit ei tule ja mõni asi on jamps, aga õnneks on enamikus selle kogumiku juttudes piisavalt hea lugu sees ning on tekstides on tunda teatud kirjutamislusti, mis paneb need elama. Lisaväärtus on autori kommentaar iga jutu ees.

Arvi Nikkarev “Kaaren: Vene ulme antoloogia”

kaaren

Arvi Nikkarev on kingitus Eesti ulmefännile, tema ühemehekirjastus Skarabeus on tempoga umbes üks raamat aastas juba 1990ndatest välja andnud väärisulmekirjandust. Kogumik „Kaaren“ on 2013. aastal ilmunud valimik Vene ulmest. Ütlen kohe ära, et kõik lood on väga head, kuigi paar tükki meeldis natuke vähem kui ülejäänud.

Sissejuhatuseks on kaks Boriss Rudenko lugu – „Semiliranda kingid“ ja „Ei mingit probleemi“. Esimene neist on mehest, kes võtab vastu kingi Semilirandalt. Aga Semiliranda kinkidega on igavene jama, nimelt ei too need rõõmu kingi saajale, vaid ainult teistele. Saaja ise on rohkem nagu ohver. Väga hea jutt.

„Ei mingit probleemi“ on hoopis teisest puust. Maailm on tegeliku Venemaa hullem variant, kus võimurid ja maffia ülbitsevad veel hullemini, kohtunikud on veelgi korrumpeerunumad, lihtsatel inimestel on aga veelgi raskem. Et kuritegevust kuidagi ohjeldada, on president andnud militsionääridele õiguse pätte teatud mahus tappa. Miilitsas on pätitapmistalongid hinnatud vahetuskaup. Loo alguses peab peategelane oma elu päästmiseks maha kõmmutama kaks noort maffia palgamõrtsukat, kes teda varitsevad ja nõnda mängu panema oma kaks viimast talongi. Selgub aga, et neil olid päris relvade asemel ohutud koopiad ja peategelane saab aru, et teda mässitakse santažeerimiskavatsusega kavalasse lõksu, millest ausana väljarabelemiseks ei paista ühtegi võimalust. Hea düstoopia / hard boiled krimka venepärane versioon.

Svjatoslav Loginovi esimene lugu „Rotipüüdja Hans“ on ikka see vana tuttav, aga täiesti teise nurga alt. Unustage lapsed kaotanud Hamelni väikekodanlaste ja kirikuisade versioon, kes väidavad, et lapsed lahkusid linnast vilepillimängija nõiduse tõttu. Sellele loole vean nähtamatu miinusekriipsu maksimumhindele taha, sest eks neid vanu muinasjutte uue nurga all ole omajagu loetud ja selles kontekstis oli lugu natuke tavaline.

Svjatoslav Loginovi fantasy „Quest“ käsitleb sama teemat mis kogumiku avalugu ­– soovimine, soovide täitumine, kinkimine. Maag kogub kokku seitsmeliikmelise seltskonna, kellega minna teisele poole jõge ohtlikule maale. On teada, et kes rännaku lõppu jõuavad, saavad midagi soovida ja soov täitub. Aga teekond on kole ohtlik. Seltskond pannakse alati kokku väga hoolikalt, igal seltskonnal on seal oma esindaja. Quest on loo peategelane, seltskonna lihtsameelne liige, kes isegi täpselt ei tea, mis ta soovima peaks. Tundus ehk grammike liiga konstrueeritud.

Nikkarev kirjutab eeskujulikus autoreid tutvustavas järelsõnas, et tavalised ulmeajakirjad järgmist autorit Andrei Stoljarovi väga avaldada ei armasta, küll aga tõsised kirjandusajakirjad „Kaarnat“ lugedes sain aru küll, miks. Jutustaja satub kokku oma parima lapse- ja koolipõlvesõbraga ja avastab, et lootustandvast teadlasest on saanud hull teadlane, kes sonib täiuslikust tekstist, mis muutub reaalsuseks. Sõber elab vanas ja uhkes, kuigi räämas kesklinnamajas, kuhu temasugusel ei tohiks kuidagi olla võimalik korterit saada. Tal on ilus ja ebamaine, kuigi veider naine. Või mis, tema juures elab Buratino, kes nurub suitsu ja ehe 19. sajandi Peterburi kojamees, kes ei ütle kunagi klõmakast kangemast ära. Stoljarov suudab seda segapudru enam-vähem ohjata, et lugu päris metsa ei lähe. Aga palju puudu ka ei jää.

Aleksei Kalugini „Serjožik“ on lihtsa ja moraliseeriva Vene ulme näide. Kirjanik suvitab linnalähedal Vene külakolkas ja avastab seal veidra noormehe. Noormees on natuke lihtsameelne, 12aastase arengutasemel. Külarahvas usub, et tal on üleloomulikud võimed ja hoiab teda väga. Kirjanik hindab poissi väga ja temaga saadakse hästi läbi, siis saabub külla aga ülbe rikkur oma perega. Natuke nagu liiga etteaimatav.

Maria Galina „Teejuht“ oli selle kogumiku kõige suurem pettumus (kuigi ikka väga hea). Peategelane tuleb koos oma sümbioosolendi, koerataolise argosega Maale pensionipõlve veetma. Ta on argosega veetnud kosmoses aastaid „ussiauke“ otsides. Argosed on võõras rass, meenutavad koeri, aga on silmadeta. Kui selline inimesega sideme loob, on see kirjeldamatult tugev. Maal tahab peategelane ainult võtta naise ja elada lihtsat elu, aga avastab, et argose pärast vaadatakse talle viltu. Asi läheb päris hulluks. Paar asja häirisid. Argos on huvitav, aga jääb pinnapealseks. Võõraviha selline versioon ei tundu usutav. Lõpp päästab selle loo.

Seevastu Galina teine lugu „Lodusaared“ on vägev asi. Visti Nõukogude Venemaa alguspoolel on soojärvede serval üks paadimees, kes tasu eest linnast põgenejaid paadiga üle viib. Kuhu täpselt, ei tea keegi. Paadimehe tütar leiab ükskord paadist noore haavatud tulihingelise kommunisti, kes hakkab tüdruku ebamaist maailma murendama. Mis näkineiud, mis soosaarte rohelised inimesed! Loo teeb väga heas ebamaine maailm, mille serval tegevus käib.

Oleg Divovi „Meie töötame raha eest“ oli samuti väga meeldejääv tükk, mille sisu ja vorm moodustasid ebatavalise terviku. Vaatad veidraid peategelasi ja nende ettevõtmisi ning see on nagu segu „Pulp Fictionist“ ja James Bondi mr Wintist ja mr Kiddist. Lugu, mis välja koorub, on aga teise tooniga, kurb ja julm.

Igal juhul oli see väärt kogumik. Kahju, et neid, kes seda lugeda saavad on vähe. Tahtsin „Kaarnat“ võtta Haapsalust Läänemaa keskraamatukogust, aga selgus, et meie maakonna raamatukogudes pole seda ühtegi eksemplari. Vaatasin netist teisi maakondi. Üksikutes oli. Mulle telliti keskraamatukogust eksemplar. Aru ma ei saa.

Jack McDevitt „Deepsix“

deepsix

Olen oma pika elu jooksul mõne Jack McDevitti ulmeromaani läbi lugenud ja paistab, et kõik nad järgivad sarnast skeemi. Kaugel planeedil leitakse muistse tsivilisatsiooni jälgi ja arheoloogid saadetakse teadmisi koguma. Seejuures on neil hirmus tamp peal, sest planeet on a) vaja kohe koloniseerida; b) hukule määratud. Arheoloogid leiavad midagi ägedat, mis lõpuks viib mõne veel ägedama teadmiseni, aga päris lugeja uudishimu rahuldavat lõpplahendust ei tule.

„The Academy“ sarja esimese raamatut „The Engines of God“ lugesin eelmisel aastatuhandel ja vaba e-raamatu eelsel ajastul. Abiks oli krediitkaardiga Saksa sõber ja Saksa kirjastuse paberkataloog. Antagu mulle andeks, aga raamatu täpsemat sisu enam ei tõesti ei mäleta. Küll aga tunnet, et tänu arheoloogia sissetoomisele põnevam kui tavaline laseriulme.

Teise osa „Deepsixi“ tegevus käib 2204. aastal. Inimkond on õppinud tähtede vahel lendama ja otsib koloniseerimiseks planeete. Deepsixil on ka käidud, aga selgus, et kohalik fauna on tappev. Nüüd minnakse vaatama, kuidas Deepsix ühe hulkuva taevakehaga kokku põrkama hakkab ja seeläbi hukkub. Mõni nädal enne kokkupõrget märkab teadlastekamp aga, et planeedi pinnal on selgelt näha varemed. Otsustatakse kibekiiresti saata planeedile uurimismeeskond. See jääb aga planeedi pinnale koos veel paari tegelasega lõksu. Algab võidujooks ajaga, et saaks tegelased ikka enne planeedi hävingut kätte. Samal ajal lahendavad need planeedil olnud tsivilisatsiooni mõistatust ja võitlevad loomariigi esindajatega oma elu pärast.

McDevitti lood on seikluslikud ja kerged ning tänu muistsete rasside jälgede ajamisele ka põnevad. Tegelaskujud on suhteliselt totakad. Kirjanik loob neid usinasti ja hulgakaupa ning pöörab nende käitumismotiividele palju tähelepanu, aga nad kukuvad välja kuidagi valed.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett “Pikkmaa”

pikkmaa

Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.

Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.

Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.

Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.