Harry Turtledove “The Agent of Byzantium”

AgByzantHTMõne raamatu lugemiseks olen liiga kaua aega võtnud. Seel võis olla aastatuhandevahetuse paiku, kui andunud BAASi-lugejana sain teada sellisest žanrist nagu alternatiivajalugu ja selle kuningast John Turtledove’ist. Idee ulmežanrist, misotsib vastust küsimusele, “aga kui see väike asi läinuks teisiti”, tundus põnev.

Aastad läksid. Olen juba ammu aru saanud, et ükskõik kui meeldivas žanris on võimalik kirjutada sulajama ja vastupidi. Olen ka kuulnud, et Turtledove on üks tüütu grafomaan, nii et suur soov temalt midagi lugeda oli selleks ajaks, kui välismaa e-raamatud meil kättesaadavaks muutusid, kadunud. Nüüd mõtlesin ühe siiski ette võtta.

Tagakaane tutvustusest lugesin, et tegevus käib maailmas, kus islamiusku ei tekkinud ja Bütsantsi impeerium jäi püsima. Ja järsku tabas mind hirm – ja mis siis, et jäi püsima? Miks ma arvan, et sellisest maailmast kirjutatud raamat on põnev? Kuidas see üldse on jutustatud? Mingi romaaniks kirjutatud strateegiamäng, kus lugejale peaks erutust pakkuma tegelikust ajaloost erinevad lahendused? Aga ma ju ei tunnegi nii palju ajalugu, et selliseid kohti üles leida, rääkimata nende üle rõõmu tundmisest. Lugema hakkasin üsna pelglikult.

Õnneks ei osutunud asi nii hulluks. Esimene meeldiv üllatus oli see, et tegemist on sisuliselt iseseisvatest juttudest kokku pandud kogumikuga, mida ühendab sama peategelane, Bütsantsi salaluure agent Basil Argyros, kes asjaolude sunnil igas osas midagi leiutab või avastab, mis meie maailmas on teistmoodi tekkinud. Peab Turtledove’i kiitma. Lood on niiviiisi kirja pandud, et tajud ka ise, milline imeriist on näiteks pikksilm või milline õnnistus oli rõugetest jagusaamine. Mõni lugu oli päris karm, näiteks rõugete osa, ja pärastpoole, kui Pärsia kaunis naisagent mängu tuli, läksid päris jamesbondilikuks. Tasus lugeda küll. Vaimustuses ei ole ja järgmisi ta raamatuid kohe otsima ei hakka, aga tore oli.

Advertisements

Philip K. Dick “Eye in the Sky”

Eye_in_the_Sky_cover1950ndate USA. Andekal sõjatööstusettevõtte inseneril Jack Hamiltonil on halb aeg. Tema ettevõtte omanik paneb ta valiku ette, kas töökoht või abikaasa. Tuleb välja, et Jacki naine on käinud kahtlastel koosolekutel ja andnud allkirju petitsioonidele, järelikult kommude sabarakk. Aga kohe läheb veel halvemaks. Hamiltonid lähevad ekskursioonil Belmonti osakeste kiirendit vaatama ja satuvad koos turismigrupi ülejäänud liikmete ja giidiga õnnetusse.

Kui Jack toibub, on ta isegi veidi üllatunud, et keegi nende seitsmesest grupist surma ei saanud. Varsti saavad nad juba haiglast välja ja võetakse suund kodu poole.

Üsna kiiresti saab selgeks, et maailm pole enam endine. Näiteks Jack valetab ja teda nõelab mesilane. Juhtub. Valetab veel ja nüüd on juba terve parv kurje putukaid tal kallal. See on vanajumala karistus valetamispatu eest. Selgub, et meie seltskond on sattunud maailma, mis toimib piibliseaduste järgi. Kus jumal on tõelisus, palvetades juhtuvad imed ja pattudele järgneb karistus. Edasi ma ei taha rääkida, sest minu jaoks oli selle mõistatuse lahtiharutamine üks raamatu paremaid osi.

Jõudsin selle raamatu suhtes mitu korda oma hinnangut muuta. Esimene peatükk paistis aegunud külma sõja ulme, siis tuli raamatu parim osa, jumalamaailm. Minu poolest oleks Dick võinud selles maailmas romaani lõpuni püsida, aga tal oli vaja edasi hüpata ja veel edasi ja veel edasi. Need osad ei olnud enam nii veenvad ja tulemus oli pigem nagu liiga pikaks kirjutatud satiir eri inimtüüpide kohta. Samas lõpp sõlmis raamatu enam-vähem kenasti kokku. Soovitan.

Mul on tunne, et Vonnegut on oma ulmekirjanik Kilgore Trouti maha kirjutanud Philip K. Dicki pealt. Enam-vähem kõik ta raamatud tunduvad sisukokkuvõtete põhjal eemaletõukavad ja ongi igaüks oma hädadega, aga lugedes on kõik jube lahedad. Olen nüüd mitu Dicki jutti läbi lugenud ja teen väikse pausi, aga tüdimust tegelikult ei ole, võiks edasigi panna.

Philip K. Dick “We can build you”

Rosenite pere ja nende äripartnerid toodavad elektrioreleid. See turg hakkab aga kokku kuivama ja äripartner tuleb lagedale Ameerika kodusõja-aegse tähtsa poliitiku Edwin M. Stantoni koopiaga, mis käitub nii täpselt nagu päris inimene, et teda peetaksegi ehtsaks inimeseks. Varsti valmib Abraham Lincolni koopia.

Äri laiendamiseks ja lisaraha kaasamiseks pöörduvad äripartnerid noore miljardäri poole, keda on täis kõik ajakirjad ja seltskonnakroonikad.

See, mis alguses paistab jabur ulmekas, osutub vaimuhaigusest puretud armastuse looks. Peategelane, nooremas keskeas Louis Rosen armub äripartneri tütresse, 18-aastasse veidrasse Prisi, kes on lapsepõlve veetnud ravil vaimuhaiglas. Mingil hetkel jäävad simulaakrumid kõrvaliseks, jääb ärilahing kõrvaliseks ja Louis Rosen peab tõdema, et ta pole Prisist sugugi normaalsem.

Ma annan endale aru, et selline tutvustus ei tohiks kutsuda ühtegi inimest seda raamatut haarama. Aga Dick oskab näiliselt täielikud jabursüžeed inimlikeks ja loetavateks asjadeks kirjutada.

Pärast esimest paari peatükki olin ma kindel, et see raamat ei saa mulle meeldida. Aga meeldis, kui paar vaimuhaiguse ravi käsitlevat lõpupeatükki kõrvale jätta.

Philip K. Dick, Ray Faraday Nelson “The Ganymede Takeover”

ganymedeRay Faraday Nelsoniga kahasse kirjutatud loo alguses on planeedi Ganymedes ussitaolised elanikud just Maa vallutanud. Alles on jäänud sisuliselt ainult üks vastupanukolle, Tennessee vihased moslemineegrid-partisanid, keda juhib Percy X. Maalastel on ka üks salarelv, psühholoog Rudolph Balkani teooriatel põhinev “põrgumasin”, mis mõjub kuidagi reaalsusele. Peategelased on veel teletäht ja alguses usside spioon Joan Hiashi, maailma psühhiaatriaassotsiatsiooni agent Paul Rivers ja Tennessee enda valitseda saanud tulnukas Mekkis.

Mingit tavalist “viimased vabad inimesed võitlevad jälkide anastajate vastu” lugu siit väga välja ei kuku. Enamik inimesi on usstulnukatega üsna hästi kohanenud. Ja ussid ei ole ka lootusetult negatiivsed. Mekkis mõtleb kohe, kui endale mässajatega maatüki saab, et pakukski valitsejakohta Percy X-ile. Hiljem satub ta aga Balkani teoste mõju alla ja teeb veel midagi veidramat.

Kui muidu kipub Dick üsna masendav olema, siis see oli puhas ulmekomöödia ja minu arust hästi välja kukkunud. Olen jumala kindel, et eriti lõbus oli seda kirjutada.

Philip K Dick “Our Friends from Frolix 8” (Die Mehrbegabten)

die mehrbegabtenMa ei tea, kui hästi eesti lugeja Philip K Dicki tunneb. Vähemalt kolm romaani on eesti keeles ilmunud – “Mees kõrges lossis”, “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja “Ubik”. Kel ikka lamp peas põlema ei löö, siis legendaarne ulmefilm “Blade Runner” on tehtud selle elektrilammaste romaani põhjal. Sellises düstoopilises maailmas toimub ka minu loetud romaani tegevus.

Tegevusaeg on Maa 22. sajandil. Inimkond on jagunenud kolmeks – lisaks tavalistele inimestele on arenenud välja üliinimesed, kellel on tavainimesest kõvasti kõrgem IQ ja ebatavaliste võimetega inimesed, kes suudavad näiteks mõtteid lugeda. Uut tüüpi inimesed on võimupositsioonidel. Inimesed pannakse paika testitulemuste põhjal ja ega tavainimese lastel pole lootustki.

On ka vastupanuliikumine, mille suurim lootus paistab olevat Provoni, kes põrutas aegu tagasi kosmosesse lubadusega tavainimestele mõni intelligentne rass appi tuua.

Peategelane Nick Appleton on muidu ontlik keskealine alamklassi inimene, kellel kammib ära, kui ta andekas poeg teste riigiameti koha vääriliselt ära ei tee. Selgub, et Provoni on koos lubatud abiga tagasi jõudmas, võimud hukkavad vastupaniliikumise maapealse liidri ja poja ebaõnne tõttu viimase piirini aetud Appleton lööb kampa vastupanuliikumisega.

Kõik see kosmosest abiotsimine ja üliinimesed kõlab nagu pläma, aga PK Dicki tugevus on see, et ta paneb väiksed lihtsad inimesed elama. Ja sellega muutub ükskõik kui ebausutav maailm tõeliseks.

Konkreetset raamatuga tuleb mul meelde veel nii palju kauneid noorusmälestusi, et puhke või heldimusest nutma. Leidsin selle saksakeelse väljaande “Die Mehrbegabten” suvel maalt pööningult. Sain selle umbes aastal 1996. Töötasin ajakirjas Mihkel ja olin suur ulmefänn. Enam-vähem kõik eestikeelne kraan oli ammuilma läbi loetud, inglise keelt ma siis veel ei lugenud ja vene keelt purssisin vaevu. Keel keeleks, internet oli olemas, aga eestlased sealtkaudu tellida ei saanud, sest kellelgi polnud krediitkaarti. Välismaal käidi veel harva. Aga meil oli illustraatoriks Thomas Scheileke, igavene lahe vend Hamburgist, ka suur koomiksi- ja ulmefänn. Temal oli Saksa kirjastuse Bastei Lübbe kataloog, millest ta vahepeal lugemist tellis. See lõi mul muidugi silme eest kirjuks, kataloogitäis ulmekirjandust. Lõpuks võtsin kaks Philip K. Dicki raamatut, selle ja kolme romaaniga kogumiku “Die Welten des Philip K. Dick”.

Mäletan, kuidas trollis nr 8 hakkasin Õismäel “Die Mehrbegabtenit” lugema ja kui Balti jaama jõudsin, sõitsin veel ühe peatuse, sest olin just jõudnud kohta, kus üks tegelane kutsus jumalat appi ja teine meenutas talle, et juba aastakümneid tagasi leiti avakosmosest jumala hiiglaslik surnukeha, nii et pole mõtetki.

Kevin Hearne „Tricked“ (Iron Druid Chronicles 4)

Kevin Hearne’i „Rauddruiidi kroonikad“ on minu jaoks hea tuju raamatud. Peategelane Atticus O’Sullivan paistab lihtsa ja meeldiva noormehena, kes elab Ameerika väikelinnas, peab koera ja esoteerikapoodi ning flirdib punapäise kõrtsipreiliga. Tegelikult on mees aga paar tuhat aastat vana viimane elusolev druiid.

Üldiselt järgivad kõik Atticuse lood sarnast skeemi. Kuigi peategelane tahab kõigest rahu, saab mõni vana vaenlane, näiteks Skandinaavia jumal ta jälile. Druiidil on küll üleloomulikud võimed ja oskus ammutada jõudu Emakese Maa rüpest, aga vaenlane on liiga kõva. Atticus peab appi võtma kavaluse. Tavaliselt otsib ta liitlase, andes mõnele teisele üleloomulikule tegelasele mingi lubaduse. Koos õnnestub vastasest õige napilt jagu saada. Järgmises osas satub Atticus järgmisse jamasse, tavaliselt seepärast, et eelmise osa abimees tuleb oma lubadust välja nõutama või mõni juhuslikult haiget saanud jumal kätte maksma.

Neljandaks osa alguses lavastab Atticus navaho-indiaanlaste Šaakali abil iseenda ja oma õpilase surma, nii et seda jääks ka kõik jumalad uskuma. Šaakal tahab aga, et druiid korraldaks talle selle ja eelmise raamatu teenete eest suurema hunniku kulda kaevandusse. Samal ajal satuvad Atticus ja seltsilised kahe indiaani mütoloogiast pärit nõid-kehavahetaja sihtmärgiks ja nendega võitlus ongi raamatu peamine sisu.

Tuleb tunnistada, et kaks esimest raamatut meeldisid mulle kõige rohkem. Eelmine läks oma jumalate nottimisega juba liiga imelikuks ja tuttavad skeemid hakkasid liiga silma torkama. „Tricked“ oli oma kahe suvalise nadikael-pahalasega nagu mingi hingetõmbeosa.

Sisu sisuks, ma olen neid rauddruiidi seiklusi lugema jäänud toredate tegelaste pärast. Atticuse eluterves suhtumises ja huumorimeeles on midagi peaaegu archiegoodwinlikku, kuigi rangelt võttes ei ole Rex Stouti 1940ndate New Yorkis tegutsenud detektiivil ja selle raamatu peategelasel suurt midagi ühist.

Ma arvan, et võtan mõne aja pärast mõne järgmise selle sarja raamatu kätte. Ilmselt väikse süümekaga, sest see pole just väärtkirjandus ja ma arvan üsna täpselt teadvat, mis sealt tulemas on,  aga mõnus on.

PS. Lugesin inglise keeles ja eesti keeles neid raamatuid praegu ei ole ka.

PPS. Kaanepilti ei pane, sest ise lugesin e-raamatut ja kui nüüd vaatasin paberraamatu kaant, ajas iiveldama.

Steven Brust “Jhereg”

9789949578641_jhereg-vlad-taltose-lood_151

Kui nägin raamatukogu uute raamatute riiulil Steven Brusti “Jheregi”, siis mul tõesõna süda hüppas rõõmust. Ma olen üht või kaht Brusti Vlad Taltose sarja raamatut lugenud ja nüüd on sarja avaraamat eesti keeles. Ei kahelnud hetkegi, kas võtta. Lugesin läbi ja olen väga rahul.

Kardan, et Brusti Vlad Taltose sarja teadsid Eestis seni ainult suhteliselt paadunud ulmefännid. Aga julgen seda soovitada kõigile, kellele võiks meeldida tihedat tegevust ja värvikaid tegelasi täis põneva ajalooga eksootiline maailm. Sarja peategelane on üpris auväärne palgamõrtsukas Vlad Taltos, kes satub igas raamatus mõne uue portsu otsa ja peab kogu oma leidlikkuse mängu panema, et olukorrast lõpuks eluga välja keerutada (vahepeal võib ta ka surma saada, aga selles maailmas on nii maagiat kui ka nõidust ja kui sul on sõpru ja õnne, on ehk lootust, et sind äratatakse ellu.)

Mulle meeldib, et Brustil ei ole mingit uimerdamist, nagu tänapäeva fantasy seda täis on (sari ei ole küll rangelt võttes fantasy). “Jhereg” on ka ainult 200 lehekülge ja mõjub, nagu 250 km/h kihutav kiirrong. Ma ei hakka praegu isegi maailma ja tegelaste tausta lahti seletama, sest need vilksasid nii kiiresti mööda, et enamus meelde ei jäänud. Lugege ise.