Jim Butcher “Cold Days” (The Dresden Files 14)

butcher cold daysHarry Dresden on võlur-detektiiv tänapäeva Chicagos. Rahaliselt mitte eriti edukas sümpaatne kutt, kes saab kuidagi hakkama. Teda teavad ka eestlased päris hästi, olgu siis telesarja järgi või eesti keeles ilmunud Dresdeni toimikute esimeste romaanide põhjal, mis paistavad olevat populaarsed (asja eest).

Olen ise mõnda sarja osa näinud ja esimese raamatu läbi lugenud. Meeldiv ajaviide, milles peategelane mässib ennast alati nii hullu jamasse üleloomuliku maailmaga, et lihtsalt ei usu, et sellest on võimalik puhtalt välja tulla. Krimkaosa on alati ka olemas.

Olude sunnil sattusin nüüd lugema aga sarja 14. raamatut ja küll oli ebameeldiv tunne. Nagu oleks pärast paari esimest “üks koll loos” X-Filesi hooaega pandud teleka ette ja sunnitud läbi vaatama sarja viimased hooajad, kus normaaltegevust enam ei toimu ja kõik on mingi aastate jooksul välja kujunenud sisepiirimäng, millest pühendamatu midagi aru ei saa.

Dresden on vist surnud ja kurja talvekuninganna rüütel. Ega ta isegi aru saa, mis asi ta on. Teda jälitab kari väikest rahvast (kes ei ole mulle ei urban-fantasys ega üldse kunagi põnev tundunud) ja tema võitlused nendega on samuti igavad. Poole pealt hakkavad küll võimatud uued intriigid uuesti üles kerima ja on hirmus põnev, kuidas ta need lahendada kavatseb ja kes nende taga on. Selles mõttes vedas välja küll. Aga tuleks ikka rahulikult enam-vähem õiges järjekorras lugeda, mitte mõelda, et krimka on krimka, vahet pole.

Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”

zelaznyKui loo pealkiri on “Üksildane otoobriöö” ja selle sisututvustus lubab galeriid legendaarsetest varjupoole tegelastest – näiteks huntmees, vampiir, nõid ja druiid, kes kogunevad 19. sajandi lõpu Inglismaale salapärast mängu mängima (millest, paistab, võib sõltuda kogu ülejäänud maailma saatus), siis paratamatult hakkab mul silme ees jooksma oma visuaal. Küllap mõjutab seda 1930ndate Hollywoody õudusfilmitoodang, igal juhul on kõik sünge, pime, sähvivad välgud ja lugeja närvid on kole pingul.

Ainult et kultusliku ulmeautori Zelazni loo atmosfäär ei ole üldse selline. Peategelane on (selgelt Jack the Ripperi) koer Sniff, kes meile lugu jutustab. Igavesti sümpaatne peni. Igal mängus osalejal või seda teesklejal (on väga tähtis endast enne päris mänguööd mitte liiga palju paljastada) on oma loomabiline ja Snifi-sugused kogenud mängurid teavad, et kõige tähtsam pole alati see, kelle poolel sa oled või oled sa hoopistükkis näiteks kass. Nii see oktoobrikuu päev haaval ja päevikuvormis läbi Snifi silmade kulminatsiooni poole kerib.

Mul on Zelazniga mingi probleem. Üldiselt mulle teitmoodi ulme väga istub, aga tema puhul, keda ma olen küll ainult eesti keeles lugenud, on veregrupi erinevus. “Täna valime nägusid” ja “Needuste allee” olid kohe igavesed jamad. “Valguse isandale” ja “Üksildasele oktoobriööle” ei oska nagu midagi ette heita, aga ma lihtsalt ei armasta neid.

Aga vot, jah, Amberi fantasy-saagat ma armastan liigagi palju. Praegugi seda nimetades tuli mõte, et peaks üle lugema. “Oktoobriööd” soovitan proovida žanrivälistel lugejatel ka, äkki istub väga hästi.

China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

perdidoTasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

who-goes-there-filmed-as-the-thing Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

loperNoore Eesti naiskirjaniku fantasy aastast 2016. Kui suur keiser Yukobara sureb, leiavad loodusjõud/deemonid, et see tühistab nende ja tema vahel sõlmitud lepingu. On aeg inimestega arveid õiendada. Seda saame teada sissejuhatusest, nagu ka vihjeid, et keegi inimene, keda võidakse pidada inimkonna suureks lootuseks eesseisvas võitluses, on tegelikult nõrk ja osutub tõenäoliselt reeturiks.

Siis teeb autor meid tuttavaks nelja peategelasega – hingeloomaks hundi saanud külapoisi Yuruki, maagilised võimed omandanud erakliku külapoisi Rakio, poisiliku aadlipreili Shisame ja unengudes tulevikku nägeva aadlinooruki Sisukiga. Neli saavad kokku ja peavad asuma võitlema näiliselt lootusetut võitlust võõrvägede vastu, kes haistavad keisrita jäänud keisririigi nõrkust.

On quest, lohed, armastus, palju võitlust ja ohvreid. Samuti on läbimõeldud maailm ja taustalood, nagu heas seiklusfantasys olema peab. Selle eest kiitus.

Aga mul on ka etteheiteid. Tempo käib vahepeal üsna suvaliselt üles-alla – mõnest tähtsast sündmusest, libiseb üle, siis vajub venima.

Mõned kohad on stiililiselt totakad. “Puud piidlesid Rändurit pahuralt…” Mismoodi piidlesid, mismoodi pahuralt? Mul jookseb sellistes kohtades, kus kujundid on keeleilu, mitte sisu pärast, juhe kokku.

Natuke norin ka nimede kallal. Kui peategelasi on palju, siis on neil päris raske vahet teha, kui ühe nimi on Shisame ja teise Sisagi. Mõnda aega arvasin, et Rakio ja Yuruki on üks ja sama külapoiss. Ja ühe vanamehe nimi oli Moto. Ma ei saanud midagi parata, et pidin teda ette kujutama õliste käte ja Automi nokamütsiga.

Lugu ise oli kobe, aga sellise teksti puhul on tavaliselt halb märk, kui jääd mingite lõikude mõtte üle juurdlema. Oli peatükke, mis viisid mu raamatu maailma jäägitult sisse, aga ka selliseid, kus mul oli aega mõttes autori kallal norida. Seal oli jätnud kirjutamis-(jutustamis)osavus autori hätta. Aga eks väljendusoskus läheb paremaks kirjutades, nii et ootan järgmisi raamatuid.

Andre Norton “Witch World”

witchworld Andre Norton (1912-2005) oli üks äge naisterahvas, kes kirjutas pika kirjanikukarjääri (u 70 aastat) joooksul hirmuäravatal hulgal tempokat seiklusulmet. Arusaamatul kombel pole eesti keeles vist ühtegi tema teost ilmunud. “Witch World” on Nortoni ühe kuulsama sarja avaraamat, mis nägi trükivalgust 1963 ja mille järgesid ning sama maailma lugusid kirjutas ta ise ja kirjutavad teised kirjanikud vist siiani. Olen varem paari Nortoni noorteulmekat lugenud ja need on jätnud hea mulje. “Witch Worldini” jõudsin tänu sellele nimekirjale: https://www.barnesandnoble.com/blog/sci-fi-fantasy/55-essential-space-operas-last-70-years/

Sisust: Teise Maailmasõja veteranil Simon Tregarthil on pärast sõda kõik viltu läinud ja raamatu algushetkel paistab olevat ainult aja küsimus, millal kohalik maffia ta ära koristab. Just siis ilmub välja tüüp, kes lubab talle pääsu teise maailma, kuhu keegi talle järele ei pääse. Mis Tregarthil üle jääb. Paralleelmaailmas satub ta kohe kokku naisterahvaga, keda kamp mehi taga ajab. Peategelane päästab naise, kes – nagu peagi selgub – on nõid. Nõiad elavad (ja valitsevad) selles pseudokeskaegses maailmas Estcarpi riigis ja suur osa ülejäänud maailmast kardab ja vihkab neid nende üleloomulike võimete pärast. Tregarth asub nõidade teenistusse ja sellest hetkest pole tal enam aega hinge tõmmata.

Vaatamata vanusele on raamat siiani hea lugemine. Üks seiklusulme headuse põhikriteeriume on kaasahaaravus. Siin oli minu jaoks tuimemaid ja paremaid osasid. Näiteks see osa, kus Simon tutvus Estcarpi eluga, oli igav, ja peategelase visiit salapärase vaenlase linna rambolikult tobe. Aga preili Loysele elasin ma millegipärast kaasa ja hilisem põgenemisoperatsioon oli igati lõbus ja hoogne. Õnneks ei ole raamat moodsa fantasy kombel tuhat lehekülge pikk ja ei suuda ka tuimemates kohtades ära väsitada. Kindlasti on see hea näide science fantasyst, žanrist, mis segab kokku science fictioni ja fantasy. Tore oli seegi, et nõiad ei olnud kõikvõimsad – maagia kasutamiseks pidi kõvasti nuputama ja tulemus ei olnud kunagi garanteeritud.

Kate Wilhelm “Where Late the Sweet Birds Sang”

wilhelmKuigi kõik riigid eitavad seda, on maailm on huku äärel – levib viljatus ja nurisünnitised, uued viirushaigused niidavad masse ja valitseb toidunappus. Üks rikas ja mõjukas klann USA-s rajab endale poolsalajase maa-aluse laboratooriumikompleksi ja asub lähenevaks apokalüpsiseks tõsiselt valmistuma. Nende lahendus inimkonna ellujäämiseks on kloonid. Klann elabki riikide kokkuvarisemise üle, kuid selle vanad liikmed avastavad et nende teismeliseks sirgunud laboris valminud koopiad ei ole päris sellised nagu nad ise. Ainult et hilja on midagi muuta. Romaani teine osa vaatleb põlvkond hiljem ühe teistsuguse kloon-naise ja kogukonna konflikti ning kolmas on tema loomulikul teel sündinud isepäise poja lugu.

Mul on raske seda raamatut hinnata. See on kirjutatud nagu üks hea ja sisukas ulmeklassika, aga probleem, mille kirjanik on lahata võtnud, on segane ja kirjaniku seisukoht jääb ebaveenvaks. Wilhelmi teooria paistab olevat, et kloonid, kelle vahel on mingitlaadi telepaatiline side, ei kannata seepärast individualiste ja lausa vajavad kogukondlikku elu. Sealt edasi jõuab ta tõdemuseni, et ainult tõelised isepäised üksiklased suudavad olla loovad, koosolemise vajadus loob aga karjamentaliteedi ja viib allakäiguni. Või midagi sellist. Esimene osa oli väga hea ja teema paljulubav, aga need teooriad, millele ta oma edasise loo on rajanud, ei veena mind kuidagipidi ja mul on raske seda vastu võtta – ei usu. Romaan sai 1976 Hugo. Võib-olla võeti seda tol ajal mingi totalitarismi-kriitikana.

Philip K. Dick “Blade Runner: kas androidid unistavad elektrilammastest?”

bladerunnerSan Francisco politsei pearahakütt Rick Deckard peab kätte saama ja maha lööma kuus Marsilt Maale põgenenud kõige uuema põlvkonna Nexus 6 androidi, kes on inimestest peaaegu eristamatud. Mis tunne on aga hävitada midagi, mis on nii inimesesarnane ja kas selleks on üldse õigust?

Eeltoodu on peaaegu et kõik, mis kuulsat ulmefilmi “Blade Runner” ja selle aluseks olnud Philip K. Dicki romaani ühendab. Seega kes arvab, et on filmi näinud ja ei viitsi seepärast raamatut kätte võtta, eksib. Ma ei ütle, et raamat on parem kui film. Mulle meeldivad mõlemad väga. Film on stiilsem ja keskendunum. Kitsam fookus sobibki filmile ilmselt paremini.

Aga raamatus on väga palju rohkem sees. Piisab, kui lugeda esimest lehekülge, kus Deckard ja ta naine Iran kasutavad tujuorelit. Ega film vist maailma tausta ka väga avanud. Maailmas on inimesi vähe. ÜRO näeb vaeva, et kõik normaalsed seni veel Maale jäänud inimesed sealt minema sõidaks. Maha tahetakse jätta ainult madala IQ-ga “kanapead”, keda radioaktiivsus on kahjustanud. Sellised, nagu raamatu teine peategelane kanapea John Isidore. Tema tegevusliini filmis polegi. Radioaktiivsus on tapnud peaaegu kõik loomad. Iga inimese auasi on omada päris looma, aga nende hinnad on jõhkralt kõrged. Sellest ka originaalpealkiri.

Lugesin raamatu üle ja avastasin jälle asju, mida ma eelmisest lugemisest ei mäletanud, näiteks see mäkke rühkiva vanamehe religiooni asi. Seda ma küll läbi ei hammustanud, siiamaani natuke vaevab. Nii et raamat sobib mitmekordseks kasutamiseks.

Raamat ilmus eesti keeles 2001 sarjas 42 ja selle on tõlkinud Lennart Lepajõe. Mahuka järelsõna on kirjutanud Jüri Kallas.

Raymond E. Feist “Magician”

feistmagician Sain kunagi 1990ndatel sõbra arvutis lühikest aega näppida arvutimängu “Betrayal at Krondor” ja see jättis mulle sügava mulje. Mängu saatis info, et tegemist on ilmakuulsa fantasykirjaniku Raymond E. Feisti teoste põhjal valminud asjaga. Sellest hetkest tundsin ma aukartust Riftwari saaga fantasymaailma ja tema looja vastu. Praeguseks oli see küll väga palju lahtunud, sest olin lugenud Feisti mittemidagiütlevat õudukat “Faerie Tale” ja üldse on aeg mu toonast vaimustust fantasy vastu jahutanud. Aga miski mus siiski tuksatas, kui leidsin sarja avaraamatu “Magician” BBC saja kohustusliku raamatu nimekirjast.

Esialgu ei saanud ma absoluutselt aru, miks selline kõige tavalisem poiste seiklusjutt on kellegi arvates niivõrd väärt lugemine. Sest tõesti, kaks lossis siblivat poisiklutti, kes unistavad seiklustest, satuvadki seiklustesse ja suurematesse kui nad unistada oskasid, üks tohkem sõjamehena, teine maagina – mis selles erilist on. Samas oli tore üle pika aja lugeda vanamoodsat noorteraamatut, mis ei ole küüniline ja kus pole isegi ühtegi päris kurja tegelast. Kõik on toredalt süütu. Isegi teisest dimensioonist Midkemi maailma rünnanud sõjardid olid kokkuvõttes positiivsed ja üks peategelastest tunneb end lõpuks rohkem kelewanlasena.

Mis viib teise selle raamatu plussi juurde. Lugu, mis algab kõige tüüpilisema fäntasyna, kaldub kanoonilistelt radadelt kõige ootamatutes kohtades kõrvale. See annab asjale vajalikku värskust. Kusagil poole raamatu peal paistab, et kaks peategelast on üldse mängust väljas ja nende rolli on üle võtnud uued tegelased. Ilmselt on taolistele asjadele seletuseks Feisti eessõna. “Magician” oli kirjaniku 1982 ilmunud debüütraamat, mida kirjastus oli kõvasti toimetanud ja kärpinud. 1992, mil ilmus minu loetud versioon, oli Feist juba kuulus ja andis teose välja algse ja paksema versioonina. Eessõnas pihtis ta, et enam ei suudaks ta ilmselt sellisel kujul raamatut kirjutada, sest esmase variandi loomise ajal oli ta kirjanikuna nii noor ja roheline, et lihtsalt ei teadnud elementaarseid reegleid, mida ei rikuta. Samas on selles jälle süütut sarmi. Kokkuvõttes, “Magician” oli jõhkralt pikk (ligi tuhat lehekülge), aga täitsa tore segu naiivsusest, stampidest ja teistmoodi lähenemisest, mis kindlasti ei kuulu maailma saja kõige-kõige nimekirja.

Frederick Pohl “The Age of the Pussyfoot”

pussyfootpiltFrederick Pohli “Gateway” on üks mu lemmikraamatuid ja kindlasti tema kõige kuulsam. Nii palju kuulsam, et vahel on tunne, nagu poleks Pohl peale juttude ja Heechee saaga romaanide midagi kirjutanud. Kindlasti pole neid minu kätte varem sattunud. “The Age of the Pussyfoot” oli mõnes mõttes “Gateway” vastand, aga ikkagi väga lahe leid.

Kipub ju olema nii, et ulmeromaanides kujutatakse üsna düstoopilist tulevikku, kasvõi sellessamas “Gateways”. Juba seetõttu on tore lugeda midagi, milles tuleviku ühiskond paistab nautivat paremat elu kui kirjutamisaegne. “The Age of the Pussyfoot” on just selline, kuigi peategelasel, 1960ndatest pärit Charles Forresteril on seal hakkamasaamisega raskusi.

Nimelt on Charles Forrester 1960ndate aastate lõpus hukkunud tuleõnnetuses, kiiresti külmutatud ja 500 aastat hiljem ellu äratatud. Ta on jalule saades üsna heas tujus, sest kindlustus ja intressid on toonud talle sajanditega peaaegu miljon dollarit ja ümberringi paistab olevat üsna rõõmuderohke maailm, mitte hädaorg. Üsna kiiresti hakkab ta põrkuma raskustele. Mitte et selguks, et maailmaga midagi väga valesti oleks, vaid ta ise ei suuda seda mõista ja sellega kohaneda. Kõige lähem kogemus, mis ma lugenud olen, oli Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, aga Lemi raamat oli täis paatost, mis mõistis tulevikku hukka, Pohl ei kiirusta seda tegema, kuigi temagi maailmas on päris suuri probleeme, näiteks tulnukad ja Forresteri sugused ülessulatatud, kes ei ole suutnud kohaneda ja on oma “rõõmutegijatest” ilma jäänud ja lindpriideks muutunud.

“Rõõmutegija” (joymaker) on üks lahe vidin. Ei peeta heaks tooniks hinnata ulmekaid selle järgi, kui palju kirjaniku visioonist tegelikkuseks saab. Ma ise pean sellist lähenemist samuti tobedaks, aga selle raamatu puhul ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. Tuleviku maailmas on kõigil oma “joymaker”, mis saadab ja võtab vastu meile, on ülemaailmses võrgus, jagab õpetusi ja soovitusi kõige kohta, mida küsid, on krediitkaart ja veel sada asja. Põhimõtteliselt korralik isiklik nutitelefon+baarikapp. Forrester jääb selle kasutamisel tavaliselt hätta, umbes nii nagu mu vanaisa oleks hädas nutitelefoniga. Toriseb ja poriseb, aga ei oska õigeid küsimusi esitada ega eristada olulist ebaolulisest.

Pohl on arvestanud ka inflatsiooni ja töö iseloomu muutumisega. Kui Forrester on mõni päev uues ilmas ringi käinud ja kõigi ees eputanud, kui rikas ta on ja kuidas ta võib endale kõike lubada, saab ta teada, et see summa, mis ta arvas enesel olevat, ei annaks talle aastatki äraelamist. Aga tegelikult ei ole tal üldse raha, sest kõik kulus ülessulatamisega kaasnenud protseduuridele – ikkagi tulekahjus hukkunud keha kordategemine. Jah, utoopias tuleb tööd teha. Kuigi töö ei ole enamasti füüsiliselt koormav või üldse töö Forresteri arusaamade järgi. Näiteks tema värske naistuttav peab hindama riidehilpe – tal olevat ideaalselt klientuuri omaga sobiv maitse.

Kõigel sellel on küljes küll mingi kerge haisujuustu mekk, aga üldiselt on see hea ulmekas. Eriti see, et maailm on nagu päris. Eriti palju me seda ei näe, aga meieni jõuavad meediavilksatused, mis annavad tunde, et see on ja kihab elust.