Vilmos Kondor “Budapesti spioon”

“Budapesti spioon” valmistas teatud pettumuse.

Ei mingit ajakirjanikuhärra vanaisa, kirglikku moosikeetjat ja pensionil arsti. Ei mingeid temast jäänud hoidiseid, mis “Patuses Budapestis” veel figureerisid. Ei mingit praetud verd sibulatega.

Ei mingeid “armulisi härrasid” ja “armulisi prouasid” ja teietamisi. Ei mingit toimetust. Ei mingeid uudiseid, mis lasevad või siis ei lase end kirjutada. Ei mingeid dilemmasid.

Ühesõnaga mitte midagi.

Ainult üks hädine kapinurka ununenud purgitäis vanaisa Móri vannisoola lendva vastu, Märklini vedurimudel, talongigastronoomia ja sandi loomuga vene sinine kass. Ning detektiivid, kes nutavad taga vanu häid aegu. Sest mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi maha löönud kotitäie kartulite pärast?! (Sellega “Budapesti spioon” ei tegele ka.)

1930. aastate Budapesti hiilgusest ja viletsusest (“Budapest noir”) pole enam jälgegi. Kadunud on ka 1939. aasta septembrikuu varjud (“Patune Budapest”). On 1943. aasta jõulud ja ajakirjanikuhärra Zsigmond Gondorist on saanud spioon.

Õieti polegi see krimka, vaid see, mida pealkiri ütleb – spiooniromaan. Aga tore ikka. Kuigi mitte nii tore kui eelmised.

György Dragomán “Tuleriit”

“Tuleriida” leidsin ma hunnikust.

Ma ei teagi täpselt, mis selles hunnikus tähelepanu äratas, võib-olla uus Murakami, midagi oli veel, midagi juba loetut ja head, aga igatahes oli see tähelepanuväärne hunnik.

Tooja ise, üks noor tüdruk, kadus vaikselt riiulite vahele.

Ja nii ma – Dragománist midagi teadmata, aga hunnikut kui niisugust täielikult usaldades – “Tuleriida” võtsingi. Kodus avastasin, et tegemist on sarjaga, kus muu hulgas on ilmunud ka Coetzee “Elizabeth Costello”. Mis omakorda äratas huvi.

Ma küll ei oska öelda, mis võiks ühendada 1940. aastal sündinud Lõuna-Aafrika nobelisti ja 1973. aastal Transilvaanias sündinud ungarlast, mingi ühisosa peab neil muidugi olema, milleks muidu sari, ja uurisin – sellised täpselt samamoodi ühitamatud on ka sarja teised autorid, aga igatahes kavatsen ma kõik Siriuses ilmunu läbi lugeda.

Võib-olla ongi eesmärk anda välja just erakordselt häid ja mõjuvaid raamatuid?!

“Tuleriit” on natuke nagu “Kassandra ja hunt” ja natuke ei ole ka. Mõlemas jutustab laps, tüdruk. Mõlema foon on ajalugu – ühes Kreekat valitsev sõjaväehunta, teises Ceausescu kukutamise aegne ja järgne Rumeenia. Mõlemat autorit huvitab õhustik selle vahega, et Karapanu teravik on suunatud sisse-, Dragománi oma väljapoole, ja tema annab hääle ka tüdrku vanaemale. Mõlemas seguneb argine ja traagiline maagilisega, mis ühel või teisel moel tüdruku ära päästab.

Igal juhul lugeda!

Peale kõige muu on seal toredaid retsepte. Saiaviilud mee, õhukeste õunaviilude ja purustatud kreeka pähklitega. Liköör – toored kreeka pähklid, suhkur ja viin. Või oli see piiritus. Kartulisupp ja paprikakana. Romaaniretseptid, milline ahvatlus! Tokarczukile mõeldes ei tasu ehk kõike siiski ise järele proovida. 

PS Huvitav, kes see tüdruk küll oli, kes selle tähelepanuväärse hunniku tagasi tõi? Peab Tiina käest küsima.

Vilmos Kondor “Patune Budapest”

Kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor tegutseb taas, aga nagu “Budapest noir” on ka “Patune Budapest” rohkem linna kui Gondori lugu.

Taas avaneb Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes, ainult et varje on rohkem. Palju rohkem. Pole enam süütud 1930ndad, “armuliste härrade” ja “armuliste prouade” ning teietamise aeg.

On 1939nda aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad, Ungari parlamenti pääsenud nooleristlased, kelle võimuletulekuni on jäänud vaid mõni aasta, Poola põgenikud piiril ning kelneri- ja kojameheametis juudi ajakirjanikud.

Ajakirjanikuhärra vanaisa meenutavad vaid temast järele jäänud moosid, aga see-eest saab praetud verd sibulatega.

Lugu ise läks natuke keeruliseks kätte, aga suuremat kahju sest ei sünni. Peategelane on nagunii linn.

PS Autorid kipuvad retseptide osa romaanides tõsiselt alahindama. Need tuleks lisada. Igal juhul.

PPS Üks tsitaat ka. Puhtalt sellepärast, et ta oleks olemas. Nii igaks juhuks.

“Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan ma kirjutada sellest, mis juhtus.”

Vilmos Kondor “Budapest noir”

“”Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!” kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. “Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!”

Gordon raputas üksnes pead.

“Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,” teatas ta ja läks edasi. “Mina kirjutangi uudiseid,” lisas ta endamisi, “kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.””

Tuttav olukord, eks ole 🙂

“Budapest noir” on üks ütlemata tore krimka. Ja seda isegi mitte mõrvaloo enda pärast, selles ei ole midagi erilist, kuigi ega tal midagi viga ka ole.

Aga missugune galerii tegelasi!

Õhtulehe kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor, tema kunstnikust pruut Krisztina ja muidugi Mór, pensionil arst ja kirglik moosikeetja, toimetajahärra vanaisa. Kõik need “armulised härrad” ja “armulised prouad” ning teietamised, see 1930ndate aastate Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes.

PS Mõelda vaid, ka siis olid valvetoimetajad. Sandi iseloomuga peatoimetajatest rääkimata. Kuigi eks see on klišee 🙂

PPS Kui üldse millegi üle nuriseda, siis – kuhu jäi õunamoosi retsept?!

László Krasznahorkai “Viimne hunt”

Jutustuse peategelane on endine filosoofiaprofessor, kes loo toimumise ajal elatub juhuslikest toimetamistöödest ja veedab oma päevad õlle taga ühes tagasihoidlikus Berliini baaris. Ühel päeval saab ta küllakutse ja tööpakkumise Hispaaniast Extremadurast. Ekstremaduuralased on millegipärast otsustanud, et just tema võiks neist maailmale midagi kirjutada ja on nõus selle eest heldelt maksma. Mees on nii üllatunud, et arvab – teda on kellegagi segi aetud, aga võtab siiski pakkumise vastu.

Extremadura on vaene ja mahajäänud piirkond Portugali piiri ääres, mis nüüd on aga valmis oma mineviku selja taha jätma ja saama moodsa maailma täieõiguslikuks osaks, kuulutavad kohalikud peategelasele. Temalt oodatakse, et ta Extremadurast maailmale teada annaks, kusjuures teema on vaba. Nüüd hakkkab endine filosoof ennast juba halvasti tundma, sest ta põhimõtteliselt ei usu enam keele ja kirjasõna jõudu ning kardab, et moderniseerumisega kaob senine võluv maanurk jäädavalt. Pooljuhuslikult koperdab ta Extremadura viimase hundi küttimise loosse ja peatselt on ta (koos oma külalislahkje saatjaskonnaga) seda paarkümne aasta tagust lugu uurimas.

Väga omapärase stiiliga süngelt naljakas jutt, mille lugu ei olnud ehk nii eriline, aga mis tekitas isu sama autori pikemate teoste järele. Kui ma ütlen, et kogu jutt, kõik 33 lehekülge oli üks lause, kõlab see peletavalt. Alguses see tõmbas mu tähelepanu ja veidi nagu häiris. Siis tundus see oma sorava joruna sobivat kõrtsikärbse suhu (kogu jutt on esitatud peategelase jutustusena oma Berliini kodukõrtsi baarimehele). Aga kusagil poole peal oli mul see stiiliveidrus juba üldse meelest läinud ja nüüd, kui jutt on loetud, on mul raske ette kujutada, et see võiks mõjuda sama hästi tavapärase lausestusega kirjapandult. Sest see mõjus. Otsisin pärast kohe, kas ta põhiteosed on eesti keeles, aga paistab et mitte. Järelsõnast selgus aga, et inglise keeles on need olemas ja teda on üldse ingliskeelses kirjandusruumis saatnud erakordne menu – rahvusvahelise Bookeri võitja, kaks korda USA parima tõlketeose auhinna võitja.