Elina karjub oma mehele, keskealisele õppejõule Margole, kui see temaga seksida tahab, et Margo on talle elu aeg vastik olnud ja jätab mehe maha. Veerand vene päritolu marueestlane Roman valmistub saama isaks ja loodab saada perekonnapeaks, tulevane ema Sigrid peab Romani aga spermadoonoriks, keda ta oma elus edaspidi näha ei taha. 70aastane endine kuulus näitleja Leena on teatrist kõrvale astunud ja tunneb ennast üleliigsena.
Urmas Vadi romaani “Neverland” tegelasi paistab alguses ühendavat põhiliselt see, et nende elud on ummikusse jõudnud. Siis paneb järsk raputus nad seda aktsepteerima ja olukorra sunnil peab igaüks neist leidma oma uue ja loodetavasti õige tee. Paistab, et leiavadki, kes seksuaalse vabanemise, kes eneseteostuse äris, kes kaitseliidus, aga… Elu ei kulge nagu eneseabiõpik, mis lubab, et kõik on võimalik, kui ainult oma elu enda kätesse võtta. See, kuidas tegelased seda avastavad ja kogevad, on vahel lausa pööraselt naljakas.
“Neverlandi” lugu, mida alguses ei paista tegelaste kõrval ollagi, on meisterlikult punutud ja läheb järjest põnevamaks. Ilmnevad ootamatud seosed. Seletuse saavad kõige jaburamad stseenid. Võite kindlad olla, et ükski detail ei ole seal niisama, vaid loo teenistuses. Hullumeelsuse kohad olid lausa geniaalsed – mäger ja hakklihakuningas!
See kõik kõlab nagu ülivõrdeis kiidulaul, aga tegelikult oli “Neverlandi” lugemine paras piin ja vahepeal tahtsin selle isegi pooleli jätta. Mulle käis nii hullusti närvidele Romani tegelaskuju. Häbitunne oli, umbes samasugune kui Maire Aunaste telesaateid vaadates või siis, kui miljonimängu esimeses küsimuses pakub inimene, et president Lincolni eesnimi oli Malcolm.
Tagantjärele on hea meel, et Romani välja kannatasin ja lõpuni lugesin.
Kirjakoi 