Ursula K. Le Guin “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia”

Tagakaane tekst ütleb, et “Ilmajäetud” on enim läbiuuritud ja analüüsitud Le Guini teoseid ja pole ka ime – et uurida, peab olema, mida uurida, ja “Ilmajäetutes” on.

Esmajoones muidugi ühiskonnakorraldused, mille teke ja loomus pakuvad lõpmata palju võimalusi arutleda. Mis iseenesest nii väga huvitav ei olnudki.

Tahes-tahtmata kippus meelde Lessing ja temale jääb Le Guin selles osas kõvasti alla.

Mis oli huvitav aspekt – et ühiskonnas, kus demokraatia tundub olevat iga kandi pealt pisiasjadeni kindlustatud, tekivad ikkagi varjatud võimustruktuurid, mida varjatumad, seda hoomamatumad ja selle võrra ka eriti ohtlikud. Mis omakorda meenutas Atwoodi, aga see ei seganud.

Ühiskonnakorraldustest huvitavam oli samaaegsus – ajakäsitlus, mille järgi pole aeg lineaarne, vaid ring, korduvus.

PS Tõlge paraku jätab soovida, aga lugedes on nii palju mõelda, et ega see väga häirigi.

Ursula K. Le Guin “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia”

 Õnneks ei pea Ursula Le Guini eestlastele tutvustama, sest tema “Pimeduse pahem käsi” ilmus vene ajal Mirabilias ja järelikult kõik lugejad eestlased nooremast keskeast ülespoole teavad teda.

“Ilmajäetute” tegevus toimub samas universumis suhteliselt nurgatagusel planeedil Urras ja selle Anarrese nimelisel kuul. Peategelane füüsik Shevek jätab raamatu alguses anarho-sündikalistliku Anarrese ühiskonna ja sõidab esimese anarreslasena 150 aasta jooksul Urrasele, kust nad kunagi kuule kupatati. Urrase kaks kõige võimsamat riiki on Nõukogude Liidu sarnane Thu ja USA analoog, kapitalistlik A-Io. Esialgu on Shevekil suu ammuli, nähes, kuidas kapitalistid tema jaoks ennenägematut heaolu naudivad, aga ta ei ole oma kodumaa anarhistlikke väärtusi seepärast veel kõrvale heitnud. Ja urraslaste motiivid Sheveki kostitamisel pole kaugeltki omakasupüüdmatud.

Lugu pole siin muidugi eriti tähtis, vaid vahend, millega luua pilt Anarrese ühiskonnast, kus pole omandit ja valitsust, kuid kahjuks ka mitte tõelist vabadust, sest seda piiravad kusagil süsteemis peituvad kallutatud jõud. Hädadele vaatamata paistavad Anarrese inimesed oma ühiskonnakorraldusse uskuvat.

Suur osa ulmekaid on piinlikult infantiilsed. “Dispossessed” igatahes vastandub neile heas mõttes, see on täiskasvanulik mõtisklus meie omast teistsuguse ühiskonnakorralduse elujõulisuse üle (isegi kui nõukogude ühiskonda seestpoolt näinud inimesed Le Guiniga kõiges nõus ei ole). Kindlasti möödunud aastal eesti keeles ilmunud ulmekate paremiku hulgas.