Jim Butcher “Cold Days” (The Dresden Files 14)

Harry Dresden on võlur-detektiiv tänapäeva Chicagos. Rahaliselt mitte eriti edukas sümpaatne kutt, kes saab kuidagi hakkama. Teda teavad ka eestlased päris hästi, olgu siis telesarja järgi või eesti keeles ilmunud Dresdeni toimikute esimeste romaanide põhjal, mis paistavad olevat populaarsed (asja eest).

Olen ise mõnda sarja osa näinud ja esimese raamatu läbi lugenud. Meeldiv ajaviide, milles peategelane mässib ennast alati nii hullu jamasse üleloomuliku maailmaga, et lihtsalt ei usu, et sellest on võimalik puhtalt välja tulla. Krimkaosa on alati ka olemas.

Olude sunnil sattusin nüüd lugema aga sarja 14. raamatut ja küll oli ebameeldiv tunne. Nagu oleks pärast paari esimest “üks koll loos” X-Filesi hooaega pandud teleka ette ja sunnitud läbi vaatama sarja viimased hooajad, kus normaaltegevust enam ei toimu ja kõik on mingi aastate jooksul välja kujunenud sisepiirimäng, millest pühendamatu midagi aru ei saa.

Dresden on vist surnud ja kurja talvekuninganna rüütel. Ega ta isegi aru saa, mis asi ta on. Teda jälitab kari väikest rahvast (kes ei ole mulle ei urban-fantasys ega üldse kunagi põnev tundunud) ja tema võitlused nendega on samuti igavad. Poole pealt hakkavad küll võimatud uued intriigid uuesti üles kerima ja on hirmus põnev, kuidas ta need lahendada kavatseb ja kes nende taga on. Selles mõttes vedas välja küll. Aga tuleks ikka rahulikult enam-vähem õiges järjekorras lugeda, mitte mõelda, et krimka on krimka, vahet pole.

Gene Wolfe, John Varley “Doktor Surma saar / Barbiemõrvad”

Ma tahaks väga ainult kiita seda Arvi Nikkarevi koostatud ja välja antud ulmekogumikku, aga ei saa, sest see meenutab allahinnatud kauba nurka, kust võib leida imeasju, aga igal neist on mingi puudus või viga.

Nii Wolfe kui ka Varley olid möödunud ja üle-möödunud aastal ühed mu lemmikautorid. Lugesin läbi kogu Varley superlaheda Kaheksa Maailma tsükli, milles inimesed on Maalt minema aetud ja hoiavad püsti väga mitmekesist kultuuri Kuul ja mujal mujal Päikesesüsteemis. Kolm romaani ja hulk eraldiseisvaid sama maailma lühijutte.

Siia kogumikku on neist valitud “Barbiemõrvad”. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad individuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Politseiuurija Anna-Louise Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. See on küll stiilne, aga minu meelest natuke kõrvaline jutt.

Varley teine tükk, lühiromaan “Vajuta ENTER” on vaieldamatult supertükk, aga paraku “Parim enne” kuupäeva ammu ületanud. 1980ndate alguse USA äärelinn. Peategelase arvutihull naaber sooritaks justkui enesetapu, aga on mingid küsimused, mis panevad politseid juhtumit edasi uurima. Lugu on hoogne ja põnev, tegelased värvikad, ainult et aeg on vahepeal edasi läinud ja meie ei saa seda lugu enam kuidagi samamoodi lugeda nagu 1980ndatel loeti. Ei arvutit ega võrku ümbritse enam saladuseloor nagu toona. Aga võtsin seda nostalgiaga, nagu mängiks mõnda vana lemmikut DOS-i mängu ja nii oli see väga mõnus.

Gene Wolfe´i kohta kirjutab Nikkarev ise järelsõnas umbes nii, et laiad lugejahulgad teda kõrgelt ei hinda, sest ta kirjutab liiga hästi. Mina juhtusin mõnda aega tagasi lausa armuma tema kuulsaimasse sarja “The Book of the New Sun”. See on ainus ilukirjanduslik tekst, mida ma tahaksin tingimata kõvade kaante vahel luksusköites oma riiulile. Teadjad väidavad, et seda ei anta kunagi eesti keeles välja, sest lugejaskond oleks liiga väike. Kui ma saaks lotovõidu, laseks ma selle oma kulu ja kirjadega hästi ära tõlkida ja välja anda. Nii polnud Nikkarevil oma kogumiku õigustuseks minu jaoks muud vajagi, kui torgata sellesse jutuke “Kaart”, mis mis viis mind jälle “New Suni” maailma. Aga ma ei kujuta küll ette, et see väike lugu eraldiseisvana kellelegi väga korda läheks.

“Doktor Surma saar ja teisi jutte” on samuti sarja osa, selle avalugu. Hästi kirjutatud tükk ühest veidi omas maailmas elava poisikesest, kellele tulevad appi tema kujuteldavad sõbrad raamatust, et aidata hakkama saada päriselu probleemidega. Ma saan aru, et järjed näitavad selle kuulumist ulmevaldkonda, aga esimeses osas iseenesest ulmet ei ole. Selline tunne, nagu oleks ostnud endale arvutimängu demo ja avastada, et mäng on pealegi hoopis teisest žanrist kui lubatud. Miks panna see ulmekogumiku nimilooks?

“Pulpkaas” demonstreerib minu arust eelkõige seda, et hea kirjanik võib teha loetava jutu ükskõik kui tühisest ideest.

“Tsikuraat” mulle meeldis. Selline (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. See on mehe selgelt rivist välja löönud ja teda vaevab vähemalt depressioon kui mitte midagi hullemat. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet. Kogu tegevus antakse edasi läbi pereisa silmade ja vahepeal on tunne, nagu oleks see kiiksuga versioon “Shiningust”, mida jutustab selle peategelane. Äge asi. Olin seda mitu korda inglise keeles paar korda lugenud, sest mul polnud õrna aimugi, et see võiks ennast “Doktor Surma saare” järel peita. Raamatu pealkirja(de) põhjal ei osanud ma arvata, et selles veel midagi on.

Ja selle raamatu kaaned on tõesti koledad oma eri suuruses tähtedega.

Charles L. Harness “The Paradox Men”

Tuleviku Ameerikas on lõhe rikaste ja vaeste vahel üüratu. Rikkad on väga pahad, vaesed on nende orjad. Vaeste ainus lootus on põrandaalune varaste ühendus, mis röövib rikastelt ja jagab vaestele ning püüab võimulolijaid kukutada. Kõige ägedam varas on salapärane Alar, mälu kaotanud mees, kellel paistavad olevat kõik supervõimed.

Tegemist on ulmekirjanduse klassikaga, aga tunnistan ausalt, et ei istunud mulle see raamat. Mulle käivad närvidele need vanad “pealtnäha juhuslik tüüp, kellest saab superkangelane, kes üksi kukutab maailmavalitseja” ulmekad. Van Vogti “The World of Null-A”, Besteri “Tiiger, tiiger”, Pohli “A Plague of Pythons”. Need on lihtsalt nii ebausutavad ja maailma lihtsustavad. Olgu, Bester oli tegelikult üsna tore. Harnessi päästis natuke raamatu lõpuosa, mida ma siin ära ei räägi.

Lugesin seda 200leheküljelist raamatukest veidi üle aasta, sest alati tuli pärast paari lehekülge uni peale.

John Varley “Titan”

“Titan” on USA ulmekirjanik John Varley 1979. aastal ilmunud romaan, mis avab Gaia-triloogia. Aastal 2025 kulgeb kosmoselaev Ringmaster, pardal seitse meeskonnaliiget, teaduslikule ekspeditsioonile Saturni ümbrusesse ja avastab seal hiiglasliku tehissatelliidi. Kui minnakse leidu lähemalt uurima, juhtub laevaga õnnetus. Meeskonnaliikmed ärkavad igaüks eraldi tehiskaaslase sees veidras maailmas. Naiskapten Cirocco Jones asub oma kaaslasi otsima ja kui on enamuse neist üles leidnud, väljapääsu taga ajama. Ta saab asjanduse sees elavatelt intelligentsetelt olenditelt teada, et asjandus on elav jumal Gaia. Cirocco järeldab, et välja pääsemiseks tuleb Gaia üles otsida.

Täielik pettumus. Olen siin blogis seni Varley kohta ainult kiidusõnu lausunud, aga see oli küll puhas ajaraisk. Tunnistan, et kosmoses lendava salapärase artefakti lood a la Clarke’i “Kohtumine Ramaga” ei ole mu lemmikud, nagu ka põlvkondade kosmoselaeva lood (metslased elavad oma suletud maailmas, kuni mõni nupukam neist avastab, et on tegelikult täheretkele saadetud kosmoselaeva elanikud, kes on oma eellased unustanud ja mandunud). Aga isegi kui need ulme alamžanrid mulle meeldiksid, ei muutuks see raamat heaks. Lugu on jutustatud igavalt. Tegelased käituvad nagu idioodid. See elu, mis Gaia sees on, meenutab 19. sajandi kirjanike jaburaid fantaasialende – intelligentsed kentaurid ja inglid, kelle vahel käib leppimatu sõda. Lõpplahendus sobiks hädapärast lühijutule. Ma lihtsalt ei saa aru, miks see jama võitis 1980. aastal Locuse auhinna ja oli nii Hugo kui ka Nebula nominent.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

Jane Yolen “Sister Light, Sister Dark” ja “White Jenna” (Great Alta 1 ja 2)

 Kunagi, kui mu ulmenälg oli pidev, sest eesti keeles ilmus seda veel vähe ja e-raamatuid ei olnud, tellisin ebayst vanu ulmekaid kottide kaupa. Paar-kolmkümmend kasutatud raamatut maksis u 10-20 dollarit ja valik oli juhuslik. Need loksusid üle ookeani kõige odavama postitariifiga mitu kuud. Kui kohale jõudsid, oli tohutult põnev kottide sisu avastada. Tavaliselt tekkis kolm raamatuhunnikut – tuntud autorite asjad, mida ma tahtsin lugeda, need, millest oli juba kaugele näha, et ei kõlba kuhugi ja kolmandaks vahepealne hunnik raamatutest, millest ma suurt midagi ei teadnud, aga mis ühel või teisel põhjusel mu huvi äratasid. Jane Yoleni “White Jenna” oli üks raamat sellest kolmandast hunnikust, mis ootas oma aega umbes 15 aastat maal kapipõhjas. Kuna ka Jane Yolen ise ütleb oma kodukal, et sisuliselt on Great Alta sarja kaks esimest osa üks raamat, lugesin enne läbi “Sister Light, Sister Darki”. Kokkuvõttes oli veider kogemus, mida ma ei oska isegi üheselt heaks või halvaks hinnata.

Sisust. Kuna maal, kus tegevus toimub, on mehi sõdade tõttu vähe, on tüdruku sünd õnnetus. Emad viivad vastsündinud tütreid mägedesse, tekivad sõdalasnaiste kommuunid, templid, milles kummardatakse suurt Altat. Jenna ema sureb sünnitusel, tema ämmaemanda tapab metsik kaslane, kui naine on titte Alta templi naiste hoolde viimas. Siis saavad mehe käe läbi surma ka Jenna kasvatada võtnud kaks templinaist. Tüdruk on hauda ajanud kolm ema. Äkki on just tema Valge Anna, kes ettekuulutuse järgi kolm ema hauda ajab ja lõpuks uue ajastu toob? Esialgu elab Jenna aga templis, mängib teiste tüdrukutega ja õpib tavalisi asju nagu sõdalaseamet. Tegevus läheb hooga käima siis, kui Jennast on saanud noor neiu, kes peab minema initsiatsiooniretkele teise Alta templisse. Teel palub Jennalt ja tema kaaslaselt abi noormees Carum ja tüdruk tapab õnnega pooleks Carumit taga ajanud sõjamehe. Kui Jenna jõuab teise templisse, selgub, et Carum on võimult kukutatud kuninga poeg, tapetud sõjamees aga vist usurpaatori vend või parem käsi. Varsti on vihased sõjamehed templi väravate taga. Järgmevad verevalamine ja seiklused.

Tegelased on toredad, nende koha pealt ma ei vingu. Lugu kõlab ju ka ägedalt, aga on üles ehitatud veidralt. Loogika ütleb, et vähemtähtsatele osadele tuleks vähem ruumi pühendada ja tähtsad episoodid vajaliku pikkuse ja dramaatikaga esitada. Siin aga võib peatükk jutustada, kuidas Jenna ja ta kaaslased õhtust söövad ja mainida samal ajal hävitatud templit koos templitäie naistega järgmises peatükis nagu muuseas. Või pöörab rännuseltskond teelt kõrvale metsa ja tuleb sealt välja enda arust järgmine päev, kuid mujal maailmas on möödunud viis aastat ja kogu ülejäänud tegelaste malenupud on laual hoopis teistes kohtades, kui üldse alles. Kuid selles on oma võlu, sest ma tõesti ei osanud enamasti arvata, kuhu lugu edasi käänab. Mis eriti fantasy puhul on nii värskendav.

Yolenil on veel üks omapärane võte. Enam-vähem igas peatükis on esitatud selle sisu kohta legend, ballaad, tuleviku ajaloolaste analüüs ja alles siis lugu ise nagu see oli. Laule ja luuletusi ma ei viitsinud lugeda, aga ajaloolase arutlused olid naljakad. Ikka stiilis, et “kuigi rahvajutud räägivad, et Jenna oli ajalooline isik, ei ole selle kohta tõendeid ja tuleb pidada ülimalt tõenäoliseks, et tegu on külalaulikute soovunelmaga, et tuleks keegi vabastaja.” Samas hakkisid need vahepalad vastikult lugu ennast. Mingi ebakõla on raamatu sisu ja vormi vahel ka sihtgruppi arvestades. Oleks nagu noortekas või isegi keskmisele koolieale, aga siis läheb lugu jälle väga julmaks.

Mõni huvitav liin on jäänud üldse välja arendamata. Näiteks nn mustade õdede teema, mis on isegi esimese raamatu pealkirjas. Nimelt õpivad Alta kummardajad naised peegli abil välja kutsuma oma “musta õde”, kes on pärast nendega kogu elu iga kord kui pimedaks läheb. Jenna on muide erakordne, sest ta suudab oma “musta õe” esimest korda välja kutsuda teiste abita ja tavalisest nooremana. Aga mis kirjanik “mustade õdedega peale hakkab”? Ei midagi. Loo seisukohast võiks need sama hästi olemata olla.

Kõige nilbem nende kahe raamatu juures oli “White Jenna” 1990. aasta väljaande kaanepilt. See mõjutas mu lugemismuljet umbes 50 esimest lehekülge, enne kui hakkasin aru saama, et peategelased ei ole sihukesed unistavad munad nagu kaanepildil, vaid täitsa asjalikud ja pädevad inimesed.

Oma veidrustele vaatamata (või tänu neile) kokkuvõttes siiski meeldiv lugemine.

Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

 Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

Surematu ükssarvik elab oma metsas ega tea mujal toimuvast midagi, kuni juhtub juhuslikult kuulma, et on arvatavasti oma soost viimane, sest mingi jube punane sõnn on kõik teised ükssarvikud ära kaotanud. Ükssarvik asub teele mõistatust lahendama ja teisi endasuguseid otsima. Tegevuspaigad on näiteks rändtsirkus, nõiutud linn, kuningaloss, tegelastest tasub märkida äpardunud võlurit, röövlipealiku eksnaist, armunud kuningapoega.

Selge see, et kui peategelane on ükssarvik ja tegelasteks on muuhulgas võlurid, siis on žanr fantasy. Aga lugema hakates saab kohe aru, et rohkem on sellel ühist “Väikese printsiga”. Poeetiline. Igal leheküljel on mõni lause, millest saaks sügavmõttelisi meeme. Kultusraamat kõigi oma vooruste ja hädadega.

Õnneks läks raamat tänu võlur Schmendrickile lõbusamaks ja loomulikumaks.

The Best of Henry Kuttner

Henry Kuttner oli kuldajastu ulmekirjanik, kes suri noorelt, 42aastaselt 1958. aastal. Ometi oli ta selleks ajaks kirjutanud nii mõnegi surematu ulmejutu. Miks teda siis ei teata sama hästi kui Asimovit või Clarke’i? Ray Bradbury nuhtleb jutukogu huvitavas eessõnas selle eest Ameerika laia lugejaskonda, kes 1970ndatel leidis, et Kuttner ei ole poliitilistelt vaadetelt piisavalt liberaalne ja ignoreeris tema loomingut. Ma pean ennast ka üsna vasakpoolseks liberaaliks, aga mulle küll Kuttneri jutud närvidele ei käi (erinevalt Heinleini loomingust). Pigem mõjub populaarsusele halvasti, kui kirjutad paljude varjunimede all. Aga kindlasti on Bradburil õigus selles, et Kuttnerit teatakse ja tunnustatakse tänapäeval teenimatult vähe (või siis Kuttnerit ja tema abikaasat C. L. Moore’i, kellega kahasse on väidetavalt suure osa oma loomingust kirjutanud).

Sellesama jutukogumiku esimene jutt on juba väga hea ja Kuttnerile iseloomulik. Miljonite aastate kauguselt tulevikust saadetakse meie aega kast õppimiseks mõeldud mänguasjadega. Seitsmeaastane Scott leiab selle, tassib koju ja võtab selle koos kaheaastase õe Emmaga ette. Varsti märkavad vanemad lastes veidraid muutusi – nad räägivad tähendusteta sõnu ja teevad muid lapsevanematele arusaamatuid asju. Sellist ulmet loeks ma lõpmatuseni.

Väga läks korda ka teine lugu “Two-Handed Engine”, milles iga kurjategija saab kaela tapja-roboti, kes ei tule küll kohe (keegi ei tea, millal see tuleb), aga kelle eest pole kindlasti pääsu.

Mitu kuud pärast lugemist on meeles ka “The Twonky” (nahaalne kodumasin, kes teab ise, mis ta omanikule kõige parem on) ja “What You Need” poest, milles müüakse uskumatult kõrge hinnaga näiliselt mõttetut träni.

Eks 17 loo seas oli ka selliseid, mis mulle vastukarva – näiteks Ameerika supervõimetega maakate perekond Hogbeni lood. Erinevate rassidega kosmosejutud olid ka paras jura. Aga see on vist rohkem maitse- kui kvaliteedi asi. Kogumikku soovitan kindlasti.

Sisukord

Henry Kuttner: A Neglected Master by Ray Bradbury
Mimsy Were the Borogoves (1943) novelette by Kuttner & Moore
Two-Handed Engine (1955) novelette by Moore & Kuttner
The Proud Robot [Gallegher] (1943) novelette by Kuttner & Moore
The Misguided Halo (1939) story by Kuttner
The Voice of the Lobster (1950) novelette by Kuttner
Exit the Professor [Hogben 2] (1947) story by Kuttner & Moore
The Twonky (1942) novelette by Kuttner & Moore
A Gnome There Was (1941) novelette by Kuttner & Moore
The Big Night (1947) novelette by Kuttner
Nothing But Gingerbread Left (1943) story by Kuttner & Moore
The Iron Standard (1943) story by Kuttner & Moore
Cold War [Hogben 5] (1949) novelette by Moore & Kuttner
Or Else (1953) story by Kuttner & Moore
Endowment Policy (1943) story by Kuttner & Moore
Housing Problem (1944) story by Kuttner & Moore
What You Need (1945) story by Kuttner & Moore
Absalom (1946) story by Kuttner & Moore

Stephen Donaldson “The Chronicles of Thomas Covenant, the Unbeliever”

1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.

Ja siis satub ta õnnetusse, millest toibudes avastab end imekauni loodusega tundmatult maalt täiesti tervena. Seal elavad toredad ja sõbralikud inimesed, kes peavad teda tema abielusõrmuse tõttu (valge kuld!) päästjaks kurja lord Fouli vastu, kes ähvardab muinasjutumaad hävitada. Pidalitõbise alalhoiuinstinkt keelab Thomas Covenantil uue maailma reaalsust tunnistada ja ta käitub seal tõelise seana. Isegi vägistab ühe tütarlapse. Ta ei ole eriti aldis sealseid elanikke aitama, sest ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Muinasjutumaa aga muudkui kannatab ja selle elanikud toovad ennast ohvriks. Umbes niiviisi veereb see lugu kõigis kolmes raamatus. Täpselt ei hakka jutustama.

Muusika- ja raamatuhullud räägivad, et tänapäeval on liiga palju head kraami lihtsalt kättesaadav. Eks ta ole. Ma mäletan, kuidas ajasin ulmefännina enne aastatuhandevahetust USA eBayst taga odavaid ulmekaid. Pidin nende mõne dollari suuruste arvete maksmiseks mingite rahvusvaheliste rahakaartidega jamama. Krediitkaarti siis lihtsal tööinimesel polnud. Kui ma paki Thomas Covenanti triloogiaga Haapsalu postkontorist kätte sain – milline tunne! Nüüd mõtled, et loeks Covenanti ja viis minutit hiljem on lausa ametlik e-raamat olemas.

Peab küll tunnistama, et loetu oli toona pettumus. Mulle väga meeldis algus, kuidas tüüp meie ilmast fantasy-maailma satub ja kuidas ta sellesse suhtub. Aga Covenant hakkas  kiiresti äga närvidele käima, muutudes tõeliseks kibestunud sitakotiks, kes muudkui põdes oma süümekaid ja seepärast käitus teistega halvasti. Sellest tulid uued süümekad ja veel turtsakam käitumine. Quest ise oli kõigis kolmes selline keskpärane. Lugemishoogu kiskus kõvasti maha see, et mul läksid kõik kõrvaltegelased ja rasside nimed sassi.

Aga 18 aastat hiljem on see triloogia mul ikkagi kõrvade vahel. Järelikult midagi pidi seal olema. Lugesin üle ja tunnistan, et tõlgendasin seda alguses ehk veidi valesti. Esiteks on maa, mida Covenant on kutsutud kaitsma, täiesti imeline – saad aru, et see on väärt kaitsmist. Teiseks on sealsed head rassid nii sümpaatsed. Ja üldse ei ole selle fantasy puhul asi tegevuses, vaid tegelastes. Nagu antiikdraama, kus Covenant ahastades oma sisemonolooge maha karjub. See on omamoodi mõjuv, kuigi osa tema hädaldamisest on selgelt pseudoprobleemid. Ma ei välista isegi teise Covenanti triloogia lugemist.