Marina Moskvina “Kuuromaan”

kuuromaan“Aga kui sa oled tõeline kunstnik, siis pead sa lõpetama oma tee kas sadulas või kraavis – kas üldse mitte kuni pensionini elama või käima juba enne pensioniiga üleni kullas, ja tules puhastatuna. Siis tuleb sinu juurde see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel ja ütleb: ära karda seda, mida sul tuleb kannatada, ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja.”

Ma ei ütleks, et see raamat mulle meeldis, ma lugesin teda ikka väga tükk aega, vahedega, aga kahtlemata on see hea raamat. Ja kahtlemata on see raamat, mis jääb meelde, romaan kunstist ja kunstnikest, eelkõige aga kunsti (või ka lihtsalt millegi kunsti pähe) müümisest, ühtaegu kurb, naljakas ja täpne. Sest eks nii need asjalood ole, kui luule on kallis, ainult keegi ei osta teda, kunsti mõõt on raha ja võimalus unustada leib, vesi ja aeg ning mõelda välja kuu ja see maha müüa võib, aga ei pruugi realiseeruda.

“Järsku läks nöör katki, üks maal tõusis lendu, kukkus vette ja jäi ujuma. Kõik jooksid kohe juurde, rüselesid pärna ümber, naersid ja plaksutasid. Ljoša oli alguses õnnetu, siis aga juba rõõmus, et lõpuks ometi märgati ka tema kunsti. Ta tiris ka ülejäänud maalid puu otsast alla, viskas need lagendikule hunnikusse ja pani põlema.

Edu oli üüratu. Kõik astusid ligi, soovisid kunstnikule õnne, surusid tal kätt ja ütlesid:

“Ljoša, sa oled geenius!””

“Keša kuud aga ei märganud keegi. Kuni oli valge, ei paistnud see välja, aga õhtul, kui läks lõplikult pimedaks, säras see küll meeleheitlikult, aga nii vaatajad kui ka kunstnikud olid sedavõrd täis, et pidasid seda päris kuuks.”

“”Kõik,” ütles Keša poisile. “See on läbikukkumine. Nad ei pea mind üldse kunstiinimeseks. Keegi ei pakkunud isegi viskit.””

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel üks:

“”Oi ei,” ütles Keša tujutult. “Selle kurikuulsa maailmavallutamisega on alati olnud igavene jant. Ja isegi kui see on kellelgi õnnestunud, siis on ta pärast, ma olen kindel, olnud vägagi kibestunud.””

Kui just keegi ei kingi soolaleivapeol sulle purgitäit seebimulle ja paari Romanovi paleest 1917. aastal eksproprieeritud tooli.

PS Toomas Kalli tõlge on suurepärane.

Advertisements

Arvi Nikkarev “Kaaren: Vene ulme antoloogia”

kaaren

Arvi Nikkarev on kingitus Eesti ulmefännile, tema ühemehekirjastus Skarabeus on tempoga umbes üks raamat aastas juba 1990ndatest välja andnud väärisulmekirjandust. Kogumik „Kaaren“ on 2013. aastal ilmunud valimik Vene ulmest. Ütlen kohe ära, et kõik lood on väga head, kuigi paar tükki meeldis natuke vähem kui ülejäänud.

Sissejuhatuseks on kaks Boriss Rudenko lugu – „Semiliranda kingid“ ja „Ei mingit probleemi“. Esimene neist on mehest, kes võtab vastu kingi Semilirandalt. Aga Semiliranda kinkidega on igavene jama, nimelt ei too need rõõmu kingi saajale, vaid ainult teistele. Saaja ise on rohkem nagu ohver. Väga hea jutt.

„Ei mingit probleemi“ on hoopis teisest puust. Maailm on tegeliku Venemaa hullem variant, kus võimurid ja maffia ülbitsevad veel hullemini, kohtunikud on veelgi korrumpeerunumad, lihtsatel inimestel on aga veelgi raskem. Et kuritegevust kuidagi ohjeldada, on president andnud militsionääridele õiguse pätte teatud mahus tappa. Miilitsas on pätitapmistalongid hinnatud vahetuskaup. Loo alguses peab peategelane oma elu päästmiseks maha kõmmutama kaks noort maffia palgamõrtsukat, kes teda varitsevad ja nõnda mängu panema oma kaks viimast talongi. Selgub aga, et neil olid päris relvade asemel ohutud koopiad ja peategelane saab aru, et teda mässitakse santažeerimiskavatsusega kavalasse lõksu, millest ausana väljarabelemiseks ei paista ühtegi võimalust. Hea düstoopia / hard boiled krimka venepärane versioon.

Svjatoslav Loginovi esimene lugu „Rotipüüdja Hans“ on ikka see vana tuttav, aga täiesti teise nurga alt. Unustage lapsed kaotanud Hamelni väikekodanlaste ja kirikuisade versioon, kes väidavad, et lapsed lahkusid linnast vilepillimängija nõiduse tõttu. Sellele loole vean nähtamatu miinusekriipsu maksimumhindele taha, sest eks neid vanu muinasjutte uue nurga all ole omajagu loetud ja selles kontekstis oli lugu natuke tavaline.

Svjatoslav Loginovi fantasy „Quest“ käsitleb sama teemat mis kogumiku avalugu ­– soovimine, soovide täitumine, kinkimine. Maag kogub kokku seitsmeliikmelise seltskonna, kellega minna teisele poole jõge ohtlikule maale. On teada, et kes rännaku lõppu jõuavad, saavad midagi soovida ja soov täitub. Aga teekond on kole ohtlik. Seltskond pannakse alati kokku väga hoolikalt, igal seltskonnal on seal oma esindaja. Quest on loo peategelane, seltskonna lihtsameelne liige, kes isegi täpselt ei tea, mis ta soovima peaks. Tundus ehk grammike liiga konstrueeritud.

Nikkarev kirjutab eeskujulikus autoreid tutvustavas järelsõnas, et tavalised ulmeajakirjad järgmist autorit Andrei Stoljarovi väga avaldada ei armasta, küll aga tõsised kirjandusajakirjad „Kaarnat“ lugedes sain aru küll, miks. Jutustaja satub kokku oma parima lapse- ja koolipõlvesõbraga ja avastab, et lootustandvast teadlasest on saanud hull teadlane, kes sonib täiuslikust tekstist, mis muutub reaalsuseks. Sõber elab vanas ja uhkes, kuigi räämas kesklinnamajas, kuhu temasugusel ei tohiks kuidagi olla võimalik korterit saada. Tal on ilus ja ebamaine, kuigi veider naine. Või mis, tema juures elab Buratino, kes nurub suitsu ja ehe 19. sajandi Peterburi kojamees, kes ei ütle kunagi klõmakast kangemast ära. Stoljarov suudab seda segapudru enam-vähem ohjata, et lugu päris metsa ei lähe. Aga palju puudu ka ei jää.

Aleksei Kalugini „Serjožik“ on lihtsa ja moraliseeriva Vene ulme näide. Kirjanik suvitab linnalähedal Vene külakolkas ja avastab seal veidra noormehe. Noormees on natuke lihtsameelne, 12aastase arengutasemel. Külarahvas usub, et tal on üleloomulikud võimed ja hoiab teda väga. Kirjanik hindab poissi väga ja temaga saadakse hästi läbi, siis saabub külla aga ülbe rikkur oma perega. Natuke nagu liiga etteaimatav.

Maria Galina „Teejuht“ oli selle kogumiku kõige suurem pettumus (kuigi ikka väga hea). Peategelane tuleb koos oma sümbioosolendi, koerataolise argosega Maale pensionipõlve veetma. Ta on argosega veetnud kosmoses aastaid „ussiauke“ otsides. Argosed on võõras rass, meenutavad koeri, aga on silmadeta. Kui selline inimesega sideme loob, on see kirjeldamatult tugev. Maal tahab peategelane ainult võtta naise ja elada lihtsat elu, aga avastab, et argose pärast vaadatakse talle viltu. Asi läheb päris hulluks. Paar asja häirisid. Argos on huvitav, aga jääb pinnapealseks. Võõraviha selline versioon ei tundu usutav. Lõpp päästab selle loo.

Seevastu Galina teine lugu „Lodusaared“ on vägev asi. Visti Nõukogude Venemaa alguspoolel on soojärvede serval üks paadimees, kes tasu eest linnast põgenejaid paadiga üle viib. Kuhu täpselt, ei tea keegi. Paadimehe tütar leiab ükskord paadist noore haavatud tulihingelise kommunisti, kes hakkab tüdruku ebamaist maailma murendama. Mis näkineiud, mis soosaarte rohelised inimesed! Loo teeb väga heas ebamaine maailm, mille serval tegevus käib.

Oleg Divovi „Meie töötame raha eest“ oli samuti väga meeldejääv tükk, mille sisu ja vorm moodustasid ebatavalise terviku. Vaatad veidraid peategelasi ja nende ettevõtmisi ning see on nagu segu „Pulp Fictionist“ ja James Bondi mr Wintist ja mr Kiddist. Lugu, mis välja koorub, on aga teise tooniga, kurb ja julm.

Igal juhul oli see väärt kogumik. Kahju, et neid, kes seda lugeda saavad on vähe. Tahtsin „Kaarnat“ võtta Haapsalust Läänemaa keskraamatukogust, aga selgus, et meie maakonna raamatukogudes pole seda ühtegi eksemplari. Vaatasin netist teisi maakondi. Üksikutes oli. Mulle telliti keskraamatukogust eksemplar. Aru ma ei saa.

Aleksei Pehhov „Varjus hiilija”

varjus-hiilija“Siala kroonikate” avaosa “Varjus hiilija” peategelane on meistervaras Varju-Garrett, kellele seatakse üles kaval lõks ja kui ta selle avastab, on juba hilja välja rabeleda. Kuningas ja teised võimsad ja targad saadavad Garretti vastu tema tahtmist maailma päästma mässulise pimeduse jõudusid juhtiva maagi Nimetamatu vastu.

Ilgelt ebaoriginaalne, kõik fantasy-klišeed on ära kasutatud ja neid tuleb paar tükki lehekülje kohta. Killurebimist on sama palju. Tegevus kihutab hirmsa tempoga. Tulemus – lugemine läheb ludinaga, aga kõik on pinnapealne ja jätab külmaks. Et kui saab üks peategelasi otsa, siis teistel tegelastel on aega umbes kaks lõiku teda mälestada ja lugejale tundub, et sedagi oli liiga palju, sest juba on meelest läinud, mis mees see oli.

Järgede lugemiseks ühtegi pingutust ma teha ei kavatse, aga kujutan ette, et bussis või kui satuks igaval suvepäeval maal näppu, loeks küll.