Ljudmila Ulitskaja “Medeia ja tema lapsed”

“Medeia ja tema lapsed” pöörab pea peale müüdi Medeiast, Kolchise raevukast kuningatütrest, kättemaksust ja kirest. Müüt ise on kõigest kuliss – raamile pingutatud riidest või papist õhuke sein, millele maalitud kujutis on hägune, oma piirjooni kaotamas, aga ometi vaieldamatult olemas ja tarvilik, et lugu hargneks.

Sest mille muu kui Medeia müüdi taustal saaks hargneda lugu Medeiast, viimasest puhtatõulisest kreeklannast perekonnas, kes juba iidsetest aegadest seal Hellast meenutaval Tauria rannikul elanud, lugu, kus kättemaksu roima asemel on armulikkus ja kire asemel tüünus?!

Ja üldse – kõik on nagu on.

“”Seisab nagu rahn keset merd,” mõtles Lenake temast hellusega ning hakkas korraga nutma. Medeia elusaatuse pärast, tema kurva üksinduse pärast, lastetuse-needuse pärast, pettuse ja reetmise roima pärast… Ent Medeia ei mõelnud millestki seesugusest.”

“Medeia ja tema lapsed” on selline kulgev lugu.

Vahetuvad riigikorrad. Minnakse sõtta ja tullakse tagasi. Või siis ei tulda. Sünnitakse ja surrakse. Lapsed kasvavad üles ja saavad omakorda lapsi. Reedetakse, jäädakse ja jäetakse maha.

Minnakse kokku, lahku ja peast segi.

Kirjutatakse luuletusi. Keedetakse laukapuumoosi.

Hüpatakse aknast alla. Või siis ei hüpata.

Kõike juhtub, aga ikka hoovab kusagilt koirohuhõngu ja sünnivad väikesed imed.

“Medeia naeratas iseendale, rahunenult: maailmakord oli hoolimata kasvavast rahvarohkusest ja sagimisest jäänud ikka samasuguseks, talle arusaadavaks – toimusid väikesed imed, inimesed said kokku ja läksid lahku ning kõik koos moodustas kauni mustri…”

Aastakümneid ja -sadu läbib üks ja seesama lõim.

“Ta imetles seda maad, selle tuuldunud mägesid ja siledaid eelmäestikke, see oli sküütide, kreeklaste ja tatarlaste maa, ning ehkki see oli nüüd sovhoosi oma ja igatses ammu inimarmastust ning peremeeste andetuse tõttu pikkamisi välja suri, oli ajalugu temas ometi alles, lehvis kevade õndsuses, tuletas ennast meelde iga kiviga, iga puuga… Õe- ja vennapojad olid ammuilma isekeskis tõdenud, et maailma parim vaade avaneb just Medeia kempsust.”

PS Ega ma oleks osanud seda tosin aastat tagasi ilmunud raamatut leida, kui Tiina poleks teda mingil ainult talle teadaoeval põhjusel sokutanud uudiskirjanduse riiulile. Muidugi sain ma aru, et see pole uudiskirjandus. Aga ma leidsin ta üles.

PPS Kindlasti lugeda. Eriti sobiv kuumalaine ajal, kus kõik muutub nagunii kuidagi unenäoliseks.

Marina Stepnova “Aed”

Stepnova on “Aias” loonud hüpoteetilise olukorra, kus 19. sajandi keskel sündinud tüdruk on vaba.

Või vähemalt nii vaba, kui see üleüldse – ükskõik, mis ajal ja kus – võimalik on.

“Tusja oli õnnelik ja vaba. Lõpuks ometi. Nagu on vaba igaüks, kes ei tea, mis tulevikul talle varuks on.”

(Kuigi tulevik saabub pärast kaante vahele pandud loo lõppu, aga lugeja teab.)

Aga jah, Tusjake teeb, mis tahab.

Hakkab rääkima siis, kui tahab, olles viienda eluaastani tumm. Armastab, keda tahab. (Hobuseid!) Abiellub, kellega tahab, oma kasuõe kihlatu ja aferistiga, keda ta isegi ei armasta. Aga tahab.

Kõige selle juures on Tusjake, selge see, et kõike muud kui sümpaatne, ja ma ei mõtle siin 19. sajandi keskpaiga kõrgseltskonda, kuhu vürstitar Borjatinskaja kuulub, ma mõtlen 21. sajandi lugejat.

“Aed” ise on igas mõttes nii külluslik, et võtab pea ringi käima – lugu ja kõik need lood selle sees, võttestik, keel ja allusioonid – kasvõi Anton Pavlovitš oma kirsipuude ja täisjõus antoonovkatega.

Mis midugi tuleb varem või hiljem maha raiuda ja raiutaksegi. Kuidas siis muidu.

PS Motode mõttekuses kahelnuna tuleb tunnistada, et “Aia” motol on mõte sees. Ja mitte ainult, see on (tagantjärele) justkui hädavajalik kohe. See on veel üks detail, mis teeb “Aiast” peaaegu et täiusliku loo.

PPS “Lazari naised” ja “Itaalia õppetunnid” kah ilmtingimata läbi lugeda.

Ljudmila Ulitskaja “Võõrad lapsed”

Ma ei oleks ehk “Võõraste laste” peale juhtunudki, kui Kaarina poleks neid nimetanud.

Kõike ei pane ju tähele, isegi kõike head ei pane tähele, või siis paned, aga midagi muud tuleb peale ja sinnapaika see jääb. Nii et kui Kaarina poleks Laikmaal “Võõraid lapsi” nimetanud, siis oleks ehk nendega nii läinudki, aga ta nimetas, ja nimetas nii, niisugusel toonil, et polnud mingitki võimalust neid sinnapaika jätta.

Kahjuks ei saa ma seda tooni kirjasõnas üles tähendada. See toon ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Kui tahta tsiteerida, siis ei piisaks kah millestki, sest kogu raamatut siia üles panna ei saa.

Nii et tegelikult ei olegi “Võõraste laste” kohta öelda muuud, kui et loetagu. Kui, siis ehk seda, et nimedele tasuks tähelepanu pöörata. Need ei ole eraldi lood, see on üks lugu, lapsepõlve lugu, aja lugu, ja kes teab, mis lugu veel.

Grigori Služitel “Saveli päevad”

“Saveli päevade” kohta võiks öelda nii mõndagi, harutada teda siit- ja sealtpoolt otsast, aga sellel ei oleks mitte mingisugust mõtet. Tegelikult oleks see isegi kohatu.

Rikas keel, jah.

Kas saaks kirjeldada veel ilusamini üht jõge, nagu seda teeb Služitel? Või noh. Saveli. Või kes.

“Vanad unustatud palved on kõrkjatesse takerdunud. Tuul mängib häälest ära klavikordil. Oma aja ära elanud anekdoodid ekslevad kalade vahel ega tee enam ammu kellelegi nalja.”

Või üht rohtunud tagahoovi?

“Ronisin tihtipeale öösiti meie kastist välja ja hulkusin häärberi tagahoovis kikkapuu ja angervaksa vahel, kasskäppade ja kibuvitsa keskel. Ma hingasin endasse aia aroome, kuulasin rohutirtsude kantaate, nende harmoonilist lakkamatut laulu. Ma ei näinud nende vaevas ei mõtet ega eesmärki, kui, siis ainult seda, mida järgib iga muusika: matkida mingit tundmatut, nähtamatut, kuid siiski eksisteerivat korda.”

Või kirjeldada aega?

“Lapsepõlves on aeg võrdne iseendaga. See on sulle täpselt paras. Ei kiirusta, ei tõtta. Ei sunni takka, ei pidurda. Aga pärast juhtub sellega midagi. Keere kuluks justkui maha. Või siis nii: aeg hakkab sarnanema selle lollaka kaelarihmaga, mis kord pitsitab hullusti kaela ja rinda, siis jälle vastupidi, lotendab liiga vabalt, ahvatledes põgenema. Ja ma kartsin tulevikku. Ma kartsin, et aeg läheb rikki.”

Ajaga on “Saveli päevades” üldse keerulised lood.

“Mulle tuli silme ette käkras paberileht, kus tasapind on rikutud, kus aja valge pind on purustatud. Tagumine pool läheb esiküljega segi.”

Aga mis siis? Mis see jutt kõik maksaks? Ei maksaks midagi.

“Saveli päevi” tuleb lugeda ja mitte selle üle targutada.

Nii et loetagu.

PS Et siin keegi nüüd valesti aru ei saaks, hoidku jumal selle eest. Saveli on kass.

 

 

 

Mihhail Jelizarov “Raamatuhoidja”

 Selle raamatu idee on tohutult lahe. 1990ndate Venemaal tegutsevad salajased raamatutoad, mille liikmed loevad andunult kellegi Dmitri Gromovi teoseid. Gromov oli suvaline nõukogude kirjanik, kes treis sotsrealistlikku kirjandust, mida peaaegu keegi ei ostnud ega lugenud. Aga ka kõige suuremal jampsil on mõni lugeja ikka, nii ka Gromovil. Ja paar neist avastavad tema raamatute maagilise jõu.

Igal Gromovi raamatul on see isesugune. Näiteks sõjaromaan Narva jõe lahingutest on Rõõmuraamat. Loed selle originaali sõna-sõnalt ja katkestusteta läbi ja sulle saab osaks lausa maruline eufooriaseisund. On ka Raevuraamat, Jõuraamat jne. Saladusele jälile saanud inimesed moodustavad raamatueksemplaride ümber sektilaadseid grupeeringud, kes oma raamatut või paari koos loevad ja peavad kompromissitut võitlust, et oma eksemplare kaitsta või mõnda uut Gromovit juurde hankida. Paraku on need muutunud haruldusteks, sest kui nõukaaeg läbi sai, kadus Gromovi looming kiiresti makulatuuri.

Raamatukogudevahelistes arveteõiendustes lendab päid ja soolikaid. Tavaliselt ma sellist kraami ei armasta, aga Jelizarovi teoses toimib see kuidagi vabastavalt ja ajab südamest naerma. Küllap on oma osa kaadril, kes raamatute nimel võitleb. On kriminaalide raamatukogusid, aga ka selliseid, kuhu on koondunud kõige tavalisemad inimesed – mõni pensionil pedagoog, viinaveaga arst, vanatüdrukud. Üks mõjuvõimsamaid raamatukogusid näiteks tekkis vanadekodus, mille seniilsed naispatsiendid turgutati hirmuäratavaks nõiakarjaks Raamatu abil.

Kuigi koletu rappimine ei ajanud mind närvi nagu tavaliselt, hakkas see kohati tüütama. Ei viitsi ju lõputult lugeda veidrate kahevõitluste kirjeldusi. Lugu ennast ka nii paksu raamatu jaoks päris piisavalt ei ole. Õnneks jutustab Jelizarov suure osa raamatust peategelasega kokku puutuvate tegelaste elulugusid ja see tuleb tal erakordselt hästi välja. Kui neile ühist nimetust otsida, siis vast oskamatus postsotsialistlikul Venemaal hakkama saada.

Üks või teine on kirjanikule ette heitnud nõukanostalgiat. Minu arust on vastupidi – tema tegelastes on seda kõvasti, aga kirjanikus mitte. See ongi “Raamatuhoidja” varjatud mõte, neid kõverpeeglis näidata. Loevad oma Raamatut, mis muudab nende nõukogudeaegse lapsepõlve mälestused imekauniks, silmad lähevad põlema ja sööstavad lahingusse.

Pärast maipühi näidatakse uudistes tavaliselt lõike miitingutest tänapäeva Venemaal, kus rusikatega ei vehi niivõrd töölisklass kui kriiskavad kuldhammastega kurjad pensionärid. “Raamatuhoidjat” lugedes tulid need mul kogu aeg silme ette.

Jelizarov on noorema põlvkonna Vene kirjanik, kes elab Saksamaal. “Raamatuhoidja” võitis ka Vene Bookeri auhinna.

Anton Tšehhov “Valik novelle. Kajakas”

Tšehhov on üks mu lemmikuid novellikirjutajaid, aga tõele au andes – oma 15 aastat polnud ma teda küll lugenud. Kui nüüd seda 1968. aastal sarjas “Kooli kirjavara” välja antud valikkogu lugema hakkasin, ehmatasin päris ära, sest algus tundus jama. On ju küll raamatuid, mis puudutavad eriliselt noore ja lolli inimese hinge, nii et ta vaimustusest täitsa ogaraks läheb, aga tasakaalukas keskeas üle loetuna tunduvad liiga lihtsakoelised ja paksu värviga võõbatud. Kas tõesti ka Tšehhov? Õnneks mitte. Lihtsalt (küllap koolilastele mõeldes) oli koostaja algusse kuhjanud peotäie mõne lehekülje pikkusi följetone, mis iseenesest olid kirjutatud meisterlikult, aga ikkagi lihtsalt mõnda pahe piitsutavad ajalehejutud. Põhiliselt said lömitajad, aga tölbid ka. See osa lõpeb tinglikult “Vankaga” (teate küll, poiss kirjutab ahastava kirja vanaisale, et see ta peksva ja näljutava härrasrahva juurest linnast koju viiks, aga aadressiks kirjutas “külasse vanaisale”).

“Vaenlased” on nii pikkuse kui ka sisu mõttes vahevorm. “Palat nr 6”, kuigi mitte parim, on juba tõsine tükk (mõnes mõttes koomiline ka). Peategelane doktor Ragin on haritud, valgustatud ja heasüdamlik provintsiarst, kelle haiglas töötajad peksavad patsiente, näljutavad, varastavad. Ragin on omaks võtnud stoitsiskliku maailmavaate – ei hakka tema vargaid karistama, kui neil endil südametunnistust ei ole. Või kui patsient ei saa parimat ravi, siis sellest on küll kahju, aga lõpmatu universumi seisukohast mis vahet seal on. Kõik me sureme varem või hiljem. Valu – see on ju ettekujutus.

Selliseid ragineid, kes ei realiseeri oma võimeid, vaid tiksuvad vähenõudlikena oma väikekodanliku elu kusagil provintsis ära, on ka kõik järgmised Tšehhovi novellid täis. Ta on sedalaadi mees, et kirjutab novelli terve inimese elu ära. Võib tunduda, et need on eelkõige ajastukriitilised – elavad Vene aadlikud ja ametnikud jõudeelu, loevad romaane ja igavlevad, filosofeerivad ja arutavad, kuidas vaeste talupoegade elu parandada, aga lõpuks ei muutu miski, sest ehk ei ole talupojad veel hariduseks valmis jne. Aga see on inimelu suur küsimus – kas ja kuhu peab lõpuks jõudma.

Raamatu lõpetab näidend “Kajakas”, mis tegeles sama teemaga. Mulle ei meeldi näidendeid lugeda, aga see oli peaaegu samaväärne novellidega.

Igaks juhuks ütlen lõpuks välja ka põhilise, mida kõik peaks nagunii teadma: Tšehhov kirjutab lihtsalt nii neetult hästi. Ta novellides ei ole kopka eestki raskepärasust, mida klassikute loomingu puhul kardetakse.

Marusja Klimova “Blondid elajad”

Et siis triloogia, mille autor tahtis välja anda pealkirja all “Teise lõpp” – olnuks väga täpne.

Teise aastatuhande lõpp siis. Peterburis.

“Siniveri” on enam-vähem sama pöörane kui “Blondid elajad” – kui ühe sõnaga kokku võtta, siis karneval. “Majake Bois-Colombes`is” on mul veel lugemata, aga küll ma loen.

“Sinivere” Peterburi enne 1991. aastat, vahele 1990ndate aastate Pariis ja lõpuks “Blondide elajate” 1990ndate Piiter võiks olla ühtede kaante vahel küll. Eks ta mõningat pingutust nõuaks, aga oleks vaimustav tervik.

Autor on öelnud, et tahtis edasi anda ajastu vaimu ega kavatsenud kedagi šokeerida, aga päris tõsi see ikka ei ole, see viimane, ma mõtlen.

Sest “Blondid elajad” (“Siniveri” ehk vähem, aga ikka ka) on pesuehtne huligaanitsemine, pööraselt lõbus kusjuures, isegi siis, kui sa väga täpselt ei tea.

Prototüüpe ja nii edasi, ma mõtlen.

Mitte et seal suurt midagi välja oleks mõeldud, oi ei, võib-olla pole isegi eriti juurde pandud. Lihtsalt üles kirjutatud. No ja siis natuke lisatud, mingi lõbu peab ju olema, kui sa juba kord oled kirjanik.

Mingi sama õhustik, sama pöörasus, oli ka Marina Moskvina “Kuuromaanis”.

PS “Blondide elajate” Marusja on üks täiuslikumaid ja terasemaid vaatlejaid, keda ma kohanud olen.

Arvi Nikkarev (koostaja) “Munk maailma äärel”

Sain Arvi Nikkarevi koostatud, tõlgitud ja välja antud Vene ulme kogumikust “Munk maailma äärel” sellise lugemiselamuse nagu ma ammu pole saanud. Eks oli ka mõni jutt, mis mulle ei istunud, just need naljalood, aga need ei rikkunud üldmuljet.

Kir Bulõtšov “Rajoonivõistlused doominos”

Veliki Gusljari linnakese jaoks on saabumas ajalooline hetk – seal peetakse rajooni meistrivõistlused doominos. Kui mõni poriseb, et tuumapilv läheneb ja ionosfäär Atlantise kohal on täielikult lagunenud, selgitab võistluste korraldaja Udalov arusaadavate sõnadega, et ionosfääri asjad ajavad korda vastavad rahvusvahelised organisatsioonid. Meil on teised ülesanded.

Mõistan, seltsimehed, rajoonilehe spordireporterina mõistan teid suurepäraselt. 3/5

Andrei Stoljarov “Saatana väljaajamine”

Lugu algab tõelise põrgustseeniga. Piinatakse kümneaastast Gerdi, kelle kallal pannakse toime eksortsismiriitust. Viimasel hetkel poiss päästetakse eksortsistide käest. Ta viiakse endasuguste hulka “sanatooriumisse”, aga sealgi pole rahu kauaks. Tõeliselt sünge vene versioon X-meestest. 4/5

Andrei Lazartšuk “Nõid”

Noor Oswald jääb üksi veskit pidama, kui tema isa põrutab aurikuga salaja soojale maale. Algab sõda. Oswald võtab majapidamisse sulaseks hiinlase, kelle vend sai naabertalus, kuhu kukkus lennuk, hukka. Varsti on veel üks elanik majas juures, kui sinna tuleb lapseohtu täditütar. Suvel tuleb põud, aga veider kolmik saab hakkama ja neil on toit laual.

Maailm on veider, tegelased on veidrad ja lugu on ka veider. Ja kui loo läbi sain, toimus sellega moondus, nagu nendes vigurpiltides, esmapilgul kujutavad üht, aga samal ajal midagi muud. See pidi olema mitmeosalise epopöa “Suvele hilinejad” avaosa. Tahaks seda tervenisti lugeda. 5/5

Andrei Lazartšuk, Mihhail Uspenski “Kollane allveelaev “Komsomolets Mordovii””

Laevastikuadmiral lubab kangelasteo sooritanud allveelaevnik Tolik Zalupõnosile, et täidab selle ükskõik millise soovi. Poiss tahab biitleid näha. Ei istu mulle seda tüüpi vene huumor. 2/5

Sergei Sinjakin “Munk maailma äärel”

Teate seda pilti, millel munk on jõudnud maailma servale ja pistab pea läbi taeevakaare, et näha, mis selle taga on. Sama pilt ehib ka raamatu kaant. Nõukogude aeronaut Arkadi Štern on üks taoline munk, kes nägi 1936. aastal õhupallilt midagi, millest organid sunnivad tema ja ta kaaslased vaikima ja saadavad igaks juhuks veel 15 aastaks vangilaagrisse. Pärast Stalinit saab mees küll välja, aga elu on rikutud. Karjääri teha tal ei lubata ja mitut sorti organid hoiavad tal väga täpselt silma peal. Saadetakse esimene tehiskaaslane orbiidile, Štern teab, et see peab olema vale. Gagarin on vale. Kuidas sellise eluga toime tulla? Väga meeldis see lühiromaan. 5/5

Sergei Sinjakin “Ujumine üle Jangtse”

Stalin ja Mao veavad Jangtse ääres kihla, kas Hiina liider jaksab üle jõe ujuda. Viidetest sain aru, aga see lugu ei pakkunud mulle midagi. 2/5

Alan Kubatijev “Aga teie lennake, kuidas tahate”

Maailma valitsevad linnud. Peategelane on inimene, kes töötab linnukombinaadis, sest on nii hästi omandanud lindude keele. Tal on läinud paremini kui enamikul inimestest, aga lindude terrorirežiimi all ei ole temalgi kerge. Lahe setting ja ülilahe kõrvaltegelane inimestesõber kaaren Reiven, aga midagi jäi puudu. Nii veider maailm väärinuks ka vägevamat lugu. 4/5

Leonid Kaganov “Enne koitu”

Vastikult vägivaldne maailmalõpulugu, aga peab tunnistama, et vägivald oli seal siiski loo teenistuses ja lugu ei tahtnud pärast lugemist enam peast minna. 5/5

Leonid Kaganov “Hamsik”

Ossa raks. See lugu algas, nagu tüüpiline nõukogude lastefilm. Et krutskiline koolipoiss, kes pannakse karistuseks tüdruku kõrvale istuma. Tüdruk on õnnetu, sest tema hamsik hakkab surema. Poisil hakkab uuest pinginaabrist kahju ja ta lubab, et võib talle teha sellise hamsiku, mis elab hoopis pikemalt kui kolm kuud, kui tüdruk tal oma inkubaatorit kasutada lubab. Selleks on vaja ainult natuke muukida, piraattarkvara tõmmata ja… Arvutiasjanduses võivad kaheksa-aastased ju ässad olla, aga oi kui paljut nad veel ei mõista. Kokkuvõttes õudsamgi lugu kui “Enne koitu”. 5/5

Andrei Salomatov “Tundmatu naine”

Peategelane Tolstikov on endale hea töökoha nimel külge valetanud puude ja töötab nüüd raamatupidajana kurttummade kartellis. Ühel päeval kartelli tootmishoone plahvatab ja hukkunud kurttumma töötaja pea dikteerib Tolstikovile hüvastijätukirja oma pimedale naisele. Pikrisse paslik följeton, mitte ulme. 2/5

Andrei Salomatov “Hall ingel”

Veel üks Pikri följeton. Mees läheb maipühade miitingule ja kui rahvas pärast õigluse nimel poode rüüstama hakkab, haarab ka sületäie vetsupumpasid kaasa. Pole muidugi teab mis varandus, nagu leiavad ka abikaasa ja ämm. Rõdul ootab teda aga hall õigluseingel, kes on valmis mehe ajas tagasi miitingu lõppu saatma. 2/5

Marina Moskvina “Kuuromaan”

“Aga kui sa oled tõeline kunstnik, siis pead sa lõpetama oma tee kas sadulas või kraavis – kas üldse mitte kuni pensionini elama või käima juba enne pensioniiga üleni kullas, ja tules puhastatuna. Siis tuleb sinu juurde see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel ja ütleb: ära karda seda, mida sul tuleb kannatada, ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja.”

Ma ei ütleks, et see raamat mulle meeldis, ma lugesin teda ikka väga tükk aega, vahedega, aga kahtlemata on see hea raamat. Ja kahtlemata on see raamat, mis jääb meelde, romaan kunstist ja kunstnikest, eelkõige aga kunsti (või ka lihtsalt millegi kunsti pähe) müümisest, ühtaegu kurb, naljakas ja täpne. Sest eks nii need asjalood ole, kui luule on kallis, ainult keegi ei osta teda, kunsti mõõt on raha ja võimalus unustada leib, vesi ja aeg ning mõelda välja kuu ja see maha müüa võib, aga ei pruugi realiseeruda.

“Järsku läks nöör katki, üks maal tõusis lendu, kukkus vette ja jäi ujuma. Kõik jooksid kohe juurde, rüselesid pärna ümber, naersid ja plaksutasid. Ljoša oli alguses õnnetu, siis aga juba rõõmus, et lõpuks ometi märgati ka tema kunsti. Ta tiris ka ülejäänud maalid puu otsast alla, viskas need lagendikule hunnikusse ja pani põlema.

Edu oli üüratu. Kõik astusid ligi, soovisid kunstnikule õnne, surusid tal kätt ja ütlesid:

“Ljoša, sa oled geenius!””

“Keša kuud aga ei märganud keegi. Kuni oli valge, ei paistnud see välja, aga õhtul, kui läks lõplikult pimedaks, säras see küll meeleheitlikult, aga nii vaatajad kui ka kunstnikud olid sedavõrd täis, et pidasid seda päris kuuks.”

“”Kõik,” ütles Keša poisile. “See on läbikukkumine. Nad ei pea mind üldse kunstiinimeseks. Keegi ei pakkunud isegi viskit.””

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel üks:

“”Oi ei,” ütles Keša tujutult. “Selle kurikuulsa maailmavallutamisega on alati olnud igavene jant. Ja isegi kui see on kellelgi õnnestunud, siis on ta pärast, ma olen kindel, olnud vägagi kibestunud.””

Kui just keegi ei kingi soolaleivapeol sulle purgitäit seebimulle ja paari Romanovi paleest 1917. aastal eksproprieeritud tooli.

PS Toomas Kalli tõlge on suurepärane.

Arvi Nikkarev “Kaaren: Vene ulme antoloogia”

Arvi Nikkarev on kingitus Eesti ulmefännile, tema ühemehekirjastus Skarabeus on tempoga umbes üks raamat aastas juba 1990ndatest välja andnud väärisulmekirjandust. Kogumik „Kaaren“ on 2013. aastal ilmunud valimik Vene ulmest. Ütlen kohe ära, et kõik lood on väga head, kuigi paar tükki meeldis natuke vähem kui ülejäänud.

Sissejuhatuseks on kaks Boriss Rudenko lugu – „Semiliranda kingid“ ja „Ei mingit probleemi“. Esimene neist on mehest, kes võtab vastu kingi Semilirandalt. Aga Semiliranda kinkidega on igavene jama, nimelt ei too need rõõmu kingi saajale, vaid ainult teistele. Saaja ise on rohkem nagu ohver. Väga hea jutt.

„Ei mingit probleemi“ on hoopis teisest puust. Maailm on tegeliku Venemaa hullem variant, kus võimurid ja maffia ülbitsevad veel hullemini, kohtunikud on veelgi korrumpeerunumad, lihtsatel inimestel on aga veelgi raskem. Et kuritegevust kuidagi ohjeldada, on president andnud militsionääridele õiguse pätte teatud mahus tappa. Miilitsas on pätitapmistalongid hinnatud vahetuskaup. Loo alguses peab peategelane oma elu päästmiseks maha kõmmutama kaks noort maffia palgamõrtsukat, kes teda varitsevad ja nõnda mängu panema oma kaks viimast talongi. Selgub aga, et neil olid päris relvade asemel ohutud koopiad ja peategelane saab aru, et teda mässitakse santažeerimiskavatsusega kavalasse lõksu, millest ausana väljarabelemiseks ei paista ühtegi võimalust. Hea düstoopia / hard boiled krimka venepärane versioon.

Svjatoslav Loginovi esimene lugu „Rotipüüdja Hans“ on ikka see vana tuttav, aga täiesti teise nurga alt. Unustage lapsed kaotanud Hamelni väikekodanlaste ja kirikuisade versioon, kes väidavad, et lapsed lahkusid linnast vilepillimängija nõiduse tõttu. Sellele loole vean nähtamatu miinusekriipsu maksimumhindele taha, sest eks neid vanu muinasjutte uue nurga all ole omajagu loetud ja selles kontekstis oli lugu natuke tavaline.

Svjatoslav Loginovi fantasy „Quest“ käsitleb sama teemat mis kogumiku avalugu ­– soovimine, soovide täitumine, kinkimine. Maag kogub kokku seitsmeliikmelise seltskonna, kellega minna teisele poole jõge ohtlikule maale. On teada, et kes rännaku lõppu jõuavad, saavad midagi soovida ja soov täitub. Aga teekond on kole ohtlik. Seltskond pannakse alati kokku väga hoolikalt, igal seltskonnal on seal oma esindaja. Quest on loo peategelane, seltskonna lihtsameelne liige, kes isegi täpselt ei tea, mis ta soovima peaks. Tundus ehk grammike liiga konstrueeritud.

Nikkarev kirjutab eeskujulikus autoreid tutvustavas järelsõnas, et tavalised ulmeajakirjad järgmist autorit Andrei Stoljarovi väga avaldada ei armasta, küll aga tõsised kirjandusajakirjad „Kaarnat“ lugedes sain aru küll, miks. Jutustaja satub kokku oma parima lapse- ja koolipõlvesõbraga ja avastab, et lootustandvast teadlasest on saanud hull teadlane, kes sonib täiuslikust tekstist, mis muutub reaalsuseks. Sõber elab vanas ja uhkes, kuigi räämas kesklinnamajas, kuhu temasugusel ei tohiks kuidagi olla võimalik korterit saada. Tal on ilus ja ebamaine, kuigi veider naine. Või mis, tema juures elab Buratino, kes nurub suitsu ja ehe 19. sajandi Peterburi kojamees, kes ei ütle kunagi klõmakast kangemast ära. Stoljarov suudab seda segapudru enam-vähem ohjata, et lugu päris metsa ei lähe. Aga palju puudu ka ei jää.

Aleksei Kalugini „Serjožik“ on lihtsa ja moraliseeriva Vene ulme näide. Kirjanik suvitab linnalähedal Vene külakolkas ja avastab seal veidra noormehe. Noormees on natuke lihtsameelne, 12aastase arengutasemel. Külarahvas usub, et tal on üleloomulikud võimed ja hoiab teda väga. Kirjanik hindab poissi väga ja temaga saadakse hästi läbi, siis saabub külla aga ülbe rikkur oma perega. Natuke nagu liiga etteaimatav.

Maria Galina „Teejuht“ oli selle kogumiku kõige suurem pettumus (kuigi ikka väga hea). Peategelane tuleb koos oma sümbioosolendi, koerataolise argosega Maale pensionipõlve veetma. Ta on argosega veetnud kosmoses aastaid „ussiauke“ otsides. Argosed on võõras rass, meenutavad koeri, aga on silmadeta. Kui selline inimesega sideme loob, on see kirjeldamatult tugev. Maal tahab peategelane ainult võtta naise ja elada lihtsat elu, aga avastab, et argose pärast vaadatakse talle viltu. Asi läheb päris hulluks. Paar asja häirisid. Argos on huvitav, aga jääb pinnapealseks. Võõraviha selline versioon ei tundu usutav. Lõpp päästab selle loo.

Seevastu Galina teine lugu „Lodusaared“ on vägev asi. Visti Nõukogude Venemaa alguspoolel on soojärvede serval üks paadimees, kes tasu eest linnast põgenejaid paadiga üle viib. Kuhu täpselt, ei tea keegi. Paadimehe tütar leiab ükskord paadist noore haavatud tulihingelise kommunisti, kes hakkab tüdruku ebamaist maailma murendama. Mis näkineiud, mis soosaarte rohelised inimesed! Loo teeb väga heas ebamaine maailm, mille serval tegevus käib.

Oleg Divovi „Meie töötame raha eest“ oli samuti väga meeldejääv tükk, mille sisu ja vorm moodustasid ebatavalise terviku. Vaatad veidraid peategelasi ja nende ettevõtmisi ning see on nagu segu „Pulp Fictionist“ ja James Bondi mr Wintist ja mr Kiddist. Lugu, mis välja koorub, on aga teise tooniga, kurb ja julm.

Igal juhul oli see väärt kogumik. Kahju, et neid, kes seda lugeda saavad on vähe. Tahtsin „Kaarnat“ võtta Haapsalust Läänemaa keskraamatukogust, aga selgus, et meie maakonna raamatukogudes pole seda ühtegi eksemplari. Vaatasin netist teisi maakondi. Üksikutes oli. Mulle telliti keskraamatukogust eksemplar. Aru ma ei saa.