Stockholmis leitakse vägivallatunnustega laip. Poisil on eemaldatud suguelundid, teda on enne tapmist pekstud.
Poissi ei õnnestu identifitseerida. Kriminaaluurija Jeanette Kihlberg saab tapmise uurida, aga tal ei ole eriti millestki kinni hakata. Varsti leitakse järgmine samasugune laip, aga uurimise niidiotsi ei tule ikka.
Kuna midagi paremat uurimise lähtekohaks ette võtta pole kui äsja avastatud seksuaalpervertide võrgustik, satub ta kokku psühhoterapeut Sofia Zetterlundiga, kes on üht selle liiget uurinud. Juhuslikult on Zetterlundil ka patsiendid, kes on lapsepõlves läbi elanud väga hullu seksuaalset teistlaadset väärkohtlemist. Naistel tekib hea klapp ja sünnib väga veider uurijatandem.
Mul ei ole teoreetiliselt mitte midagi Põhjamaade krimka kui žanri vastu, aga olen lugenud mõnda üksikut ja tavaliselt pole see nii palju vaimustust tekitanud, et järge oleks viitsinud lugeda.
Mu põhitingimus on see, et lahendust vajav müsteerium peab olema hea. Selle kõrval kannatan ma välja igasugused perverssused. Aga “Varesetüdruk” oli krimkana igav. Politseijaoskonna elu oli okei, naiste kodune elu ka hästi kujutatud, aga põnevust tegelikult ei tekkinud.
Lugu oli nii psühholoogiasse mässitud, et ma ei osanud enam hinnata, kas see oli ka tõepärane või kaasamõtlemist väärt. Kuidas muudavad lapsepõlve psühhotraumad tegelikult inimest? Kas tõesti nii, nagu selles raamatus kirjeldatud?
Need mitme isiksusega tegelased tunduvad mulle, võhikule, sama ebausutavad kui haldjad või päkapikud. Kui lõpuleheküljel avastasin, et sama lugu jätkub teises (ja ilmselt kolmandas) osas, siis panin raamatu südamerahuga kinni ja mõtlesin jumal tänatud, et mul ainult esimene osa oli, sest järgmisi küll ma lugeda ei viitsi.
Kirjakoi 