Vigdis Hjorth “Pärand ja keskkond”

Pärand ja keskkond“Kõik on seotud kõigega. Sellele, kes käib kõrvad kikkis, et mõista, ei ole ükski lause ilmsüütu.” Võib-olla oleks just see (eraldi võetuna üsna mittemidagiütlev) tsitaat (tõdemus) õige võtma “Pärandi ja keskkonna” kokku. See on raske raamat ja raske on sellest ka kuidagi kirjutada.

Kui ehk seda, et igas perekonnas (noh, võib-olla mitte igas, tahaks ju loota, eks ole) on ikka keegi, kes käib kõrvad kikkis, kes on olemuslikult teistmoodi, aga nii väga püüab aru saada, kuigi see on täitsa tühi töö. Aga midagi pole teha – (vähemalt) iseenda jaoks on vaja.

Kikkis kõrvu käimine teravdab ja (tõenäoliselt ka) moonutab taju, aga kui nii kaugele on juba jõutud, siis tagasiteed ei ole. Puruks kukkunud vaasi ei ole võimalik kuidagi kokku kleepida.

“Pärand ja keskkond” on ühe perekonna lugu, jutustamas see, kes käib kõrvad kikkis, Bergljot, või siis Bergljoti lugu, lugu, mida õieti keegi ei usu, pole uskunud, ei taha (ei hakka kunagi) uskuma. Ja kuna see on tõestisündinud lugu, siis joosti sellele Norras tormi. Mitte et see nii tähtis oleks. Lugu oleks suurepärane ka fiktsioonina. Teadmine, et sellel on tõepõhi all, lisab vaid… küünilist kindlust. Et lõpp, mis ei anna vähimatki lootust, ei ole kirjaniku mõttelend, moodus otsad filigraanselt (ja mõjuvalt) kokku tõmmata. Ei, see ongi nii. Päriselt. Ja mitte ainult.

Hjorthilt, kes on kasutanud kirjaniku õigust (mingi privileeg võiks ju ikkagi olla, arvatagu mis tahes) rääkida oma lugu, painavas lootuses saada mõistetud, on isegi see (viimane võimalus) ära võetud. “Pärandile ja keskkonnale” vastas romaaniga autori õde, kes, pange tähele – ei ole kirjanik, ja otse loomulikult joosti ka sellele teosele Norras tormi. Mõnel juhul, ja ma tõesti loodan, et ainult mõnel, tuleks perekonnad ära keelata.

Advertisements