Vilmos Kondor “Budapesti spioon”

“Budapesti spioon” valmistas teatud pettumuse.

Ei mingit ajakirjanikuhärra vanaisa, kirglikku moosikeetjat ja pensionil arsti. Ei mingeid temast jäänud hoidiseid, mis “Patuses Budapestis” veel figureerisid. Ei mingit praetud verd sibulatega.

Ei mingeid “armulisi härrasid” ja “armulisi prouasid” ja teietamisi. Ei mingit toimetust. Ei mingeid uudiseid, mis lasevad või siis ei lase end kirjutada. Ei mingeid dilemmasid.

Ühesõnaga mitte midagi.

Ainult üks hädine kapinurka ununenud purgitäis vanaisa Móri vannisoola lendva vastu, Märklini vedurimudel, talongigastronoomia ja sandi loomuga vene sinine kass. Ning detektiivid, kes nutavad taga vanu häid aegu. Sest mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi maha löönud kotitäie kartulite pärast?! (Sellega “Budapesti spioon” ei tegele ka.)

1930. aastate Budapesti hiilgusest ja viletsusest (“Budapest noir”) pole enam jälgegi. Kadunud on ka 1939. aasta septembrikuu varjud (“Patune Budapest”). On 1943. aasta jõulud ja ajakirjanikuhärra Zsigmond Gondorist on saanud spioon.

Õieti polegi see krimka, vaid see, mida pealkiri ütleb – spiooniromaan. Aga tore ikka. Kuigi mitte nii tore kui eelmised.

Vilmos Kondor “Patune Budapest”

Kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor tegutseb taas, aga nagu “Budapest noir” on ka “Patune Budapest” rohkem linna kui Gondori lugu.

Taas avaneb Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes, ainult et varje on rohkem. Palju rohkem. Pole enam süütud 1930ndad, “armuliste härrade” ja “armuliste prouade” ning teietamise aeg.

On 1939nda aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad, Ungari parlamenti pääsenud nooleristlased, kelle võimuletulekuni on jäänud vaid mõni aasta, Poola põgenikud piiril ning kelneri- ja kojameheametis juudi ajakirjanikud.

Ajakirjanikuhärra vanaisa meenutavad vaid temast järele jäänud moosid, aga see-eest saab praetud verd sibulatega.

Lugu ise läks natuke keeruliseks kätte, aga suuremat kahju sest ei sünni. Peategelane on nagunii linn.

PS Autorid kipuvad retseptide osa romaanides tõsiselt alahindama. Need tuleks lisada. Igal juhul.

PPS Üks tsitaat ka. Puhtalt sellepärast, et ta oleks olemas. Nii igaks juhuks.

“Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan ma kirjutada sellest, mis juhtus.”

Vilmos Kondor “Budapest noir”

budapest-noir“”Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!” kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. “Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!”

Gordon raputas üksnes pead.

“Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,” teatas ta ja läks edasi. “Mina kirjutangi uudiseid,” lisas ta endamisi, “kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.””

Tuttav olukord, eks ole 🙂

“Budapest noir” on üks ütlemata tore krimka. Ja seda isegi mitte mõrvaloo enda pärast, selles ei ole midagi erilist, kuigi ega tal midagi viga ka ole.

Aga missugune galerii tegelasi!

Õhtulehe kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor, tema kunstnikust pruut Krisztina ja muidugi Mór, pensionil arst ja kirglik moosikeetja, toimetajahärra vanaisa. Kõik need “armulised härrad” ja “armulised prouad” ning teietamised, see 1930ndate aastate Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes.

PS Mõelda vaid, ka siis olid valvetoimetajad. Sandi iseloomuga peatoimetajatest rääkimata. Kuigi eks see on klišee 🙂

PPS Kui üldse millegi üle nuriseda, siis – kuhu jäi õunamoosi retsept?!