Virginie Despentes “Vernon Subutex 2”

2020 jaanuaris kirjutasin “Vernon Subutexi” kohta, et see ei ole Õnnepalu Pariis, isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Sest see viimane, kirja pandud küll kahekümne esimesel sajandil, on ikkagi kahekümnenda sajandi esimese poole oma või veel varasem – mälestuste mälestus või kujutelm, mida ehk õieti pole olemas olnudki, aga kes otsib see leiab. Veel.

Subutexi Pariis on hoopis midagi muud – räpane, kõle ja pidetu. See on paremäärmuslaste, islamistide, vananevate pornostaaride ja teiste läbikukkunute linn – haige, lohutu, täis üksildust, frustratsiooni ja purunenud illusioone, aga kuidagi nunnu ka. Sest Despentes tundub oma tegelastest üsna palju hoolivat.

Subutexi Pariis on kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse jõudnud Pariis, kus pole enam võimalust teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine. Maailm on muutunud. Privileegid ei kehti.

Kes tahaks säärast Pariisi vaadelda? Õnnepalu kindlasti mitte.

Despentes vaatleb ja dokumenteerib.

Ta ei loe moraali, ei anna hinnanguid, ei ilusta, ei anna lootust. Tema lõige on puhas ja täpne – nii on! Despentes on ehk veidi pehmem kui Houellebecq, annab hingamisruumi, aga annab ka mõista, et see on ajutine.

“Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

PS Huvitav, kuidas ta lõpetab?! Selles mõttes, et kolmas osa tuleb ju veel.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

vernon-subutex“Vernon Subutexi” Pariis ei ole Õnnepalu Pariis. Isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Kes tahaks sellises Pariisis elada?!

Kuigi Õnnepalugi kirjeldab ju noid Pariisi kodutuid, keda ta oma jalutuskäikudel tahes-tahtmata kohtab ja vaatleb.

Nii et selles mõttes on Despentes`i Pariis ikkagi ka Õnnepalu oma. Võis ju Õnnepalu vabalt ka Subutexist mööda jalutada. Ehk huvitas teda Subutexi pilk? Aga Subutex nägi vaid jalgu, tema pilku ei tõsta. Teda möödakäijate vaatlemine ei huvita.

Muidu aga – eks Õnnepalu Pariis ole privilegeeritud vaatleja oma, vaatlemine iseenesest on juba privilegeeritud tegevus. Nagu raamatute lugeminegi. Kirjutamisest rääkimata. Eriti Pariisis kirjutamisest. Eriti juhul, kui ollakse idaeurooplane.

Idaeurooplasest vaatleja Pariisis, milline luksus!

Õnnepalu Pariis ongi üks suur privileeg. Despentes`i oma ei ole.

Muidugi, eks “Vernon Subutexi” või võtta ka ellujäämiskursusena keskealistele, aga sel juhul peaksid needki olema privilegeeritud. Veel. Sest hiljem nad raamatuid enam ei loe.

“Vernon Subutexist” muide ei ole eesti kriitikud (ega ka lugejad) suurt midagi kirjutatud, too mõnevõrra vaieldav ellujäämiskursuse määratlus oli ainuke, mille ma leidsin.

Kui ta aga ei ole ellujäämiskursus, mis ta siis on? Hoiatus?

Sest Despentes`i Pariis ei ole privileeg isegi mitte privilegeerituile endile. Enam ei ole, sest nad on unustanud, nad ei mäleta, et privileegid ei ole iseenesestmõistetavad, isegi mitte 21. sajandi Euroopas. Seal eriti.

“Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”