Jørn Lier Horst “Võtmetunnistaja”

Horsti puhul olen ikka ja jälle jõudnud tagasi “Koopamehe” juurde, mida ükski järgmine loetud politseiinspektor William Wistingu lugu pole ületanud.

“Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna ja nagu nüüd järelsõnast loetud: kriitikud peavad seda ka autori parimaks looks.

“Võtmetunnistaja” on debüüt – politseiinspektor William Wistingu sarja esimene lugu. Üksildane vananev pühendunud politseiinspektor, kes armastab üle kõige oma lapselast, pole veel üksildane ega vananev. Muidugi pole tal veel lapselast. Ta mängib suupilli.

Wistingu tütar Line, kellega politseiinspektor edaspidi hulga kuritöid lahendab, figureerib vaid sõnumites. Ei vähimatki vihjet, et noorukesest Linest võiks saada ajakirjanik.

Kõik on veel ees.

Nii et “Võtmetunnistajale” midagi ette heita oleks patt. Loona hõredam, on seal kõik tulev juba aimatav.

Isegi see pole tähtis, et mõrtsukas pole huvitav ja lugeja arvab küll mitte mõrtsuka, aga mõrva põhjuse üsna loo alguses ära. Pühendunud Wisting teeb tublisti tööd ja jõuab lugejale lõpuks järele.

Sedasi tagurpidi lugeda on täitsa tore. Oleks esimesena “Võtmetunnistajat” lugenud, poleks ehk “Jahipenide” ja “Koopameheni” jõudnudki.

PS Sihukest asja pole ka varem juhtunud, et lähed keskkogusse ja lihtsalt võtadki uudiskirjanduse leti pealt viimase Kepleri ja viimase Horsti. Ei mingit järjekorda.

Jørn Lier Horst “Juhtum 1569”

Politseiinspektor William Wisting tegutseb taas.

Seekord küll ilma Lineta. Ses mõttes, et Linega koos nad juhtumi kallal ei tööta, mis on muidugi puhas raiskamine. Kui sul juba on üks ajakirjanikust tütar raamatus sees, siis las tema teeb oma tööd selle asemel, et last hoida tuua.

Lugu ise on põnev, see lahendamata juhtum, mille sisse puhkusel olev Wisting kistakse, ja põnev lõpuni välja. Sari iseenesest on ebaühtlane, on paremaid, kehvemaid ja suurepäraseid. “Juhtum 1569” kuulub paremate hulka.

PS Kuigi ta Linet ei kasuta, ei saa Horst ajakirjanikuta ka seekord. Lihtsalt teistsugune vaade. Ja mine sa tea, ehk vastabki tegelikkusele. Ei tahaks uskuda, aga… välistada ei saa.

Tegelikult ei puutu see muidugi üldse asjasse, aga mis teha. Professionaalne kretinism.

Jørn Lier Horst “Kuritahtlikkus”

Vaatasin, et olen politseiinspektor William Wistingu karakterit nimetanud hõredaks.

Tõesti, Sherlock Holmes või miss Marple ta pole, aga Mankelli Kurt Wallander võib-olla isegi on, kui tõved, vihmasadu ja melanhoolia maha arvata.

Wisting on üksildane, vananev, pühendunud, ja armastab lapselast.

“Kuritahtlikkus” on seitsmes William Wistingu lugu, mis ma lugenud olen, ja selle ajaga olen ma temaga jõudnud ära harjuda. Ta on justnagu toasussid, hommikumantel ja lemmiktugitool – hea kodune ja turvaline. Ja muidugi tema tütar Line, ajakirjanik, kes seekord küll ajakirjanik pole, aga teeb dokumentaalfilmi, nii et natuke ikka on ka.

Professionaalne kretinism, mis teha, aga ajakirjanikud kriminaalromaanides on alati toredad, peaaegu sama toredad kui psühhiaatrid.

Aga nagu ikka – kui uurija ise, miljöö ja muud sellised asjad, näiteks road, mida kriminaalromaanides ei maksa alahinnata, ei ole põnev, siis peab kandma lugu ise. Horsti puhul on nii ja naa, mõnikord kannab paremini, mõnikord kehvemini. Seekord on heasti. Seitsme loetu seas pole ta parim, aga kehv küll mitte. Lõpuni põnev ja lõpp ei käi maha. Mis iseenesest on kah väärtus omaette. Alustada oskavad kõik, aga katsu sa lõpetada.

PS Tõlge on korralik, kui mõned konarused maha arvata. Lause on loetav. Milline kergendus.

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Jørn Lier Horst “Salauks”

“Salaukse” Horst ei ole “Koopamehe” ja “Jahipenide” Horst, see on selge. Kusjuures alustasin ma “Koopamehega” – neljast vaieldamatult kõige tugevamaga.

Uurisin väheke, tuli välja, et pigem lootustandva visandina mõjuv “Talveks suletud” on “Jahipenidest” ja “Koopamehest” pisut varasem teos, see seletaks nii mõndagi, aga “Salauks” jälle on hilisem, nii et mine sa võta kinni.

No ega ta halb ole, aga midagi erilist ka mitte.

Inspektor Wistingu korralikkust ja turvalist igavust tasakaalustav Line – Wistingu ajakirjanikust tütar – on taas täiesti kasutu, sest ta on puhkusel ja ega teda eriti miski peale lapseootuse huvita. Noh, ta satub kogemata parasjagu uuritavasse loosse ja kogemata on temast natuke tolku ka, kuigi enamjaolt ei räägi ta isale midagi, lihtsalt võtab teadmiseks ja valutab südant. Nii et see pole ikka see. Kaks uurijat on ikka kaks uurijat, pole midagi teha. Ja ma ikka küsiks, jälle, milleks ajakirjanik, kes ei ole ega tahagi olla ajakirjanik. Kui ta juba on loodud, siis tehku tööd!

Wistingu hetkeline sisemine segadus lõpuks – süüst vabastatud kahtlusalune tegi enesetapu, mida ta süüdimõistetuna ilmselt ei oleks teinud – tuletas meelde, et jah, Horst on tõepoolest kirjutanud kriminaalromaani, mis on palju rohkem kui lihtsalt üks mõrvalugu, aga “Salauks” see ei ole.

Jørn Lier Horst “Talveks suletud”

“Koopamehe” ja “Jahipenide” Horstiks seda nagu ei peakski. Või kui, siis (lootustandvaks) visandiks.

Sisu järgi olekski ta nagu varasem. Inspektor Wistinguga (vist) ei ole veel juhtunud kõike seda, mis temaga kahe teise raamatu ajaks on juba juhtunud, ja tema ajakirjanikust tütre Linega niisamuti.

Line ja Wisting “Talveks suletus” ühte ja sama lugu ei uuri, Line lihtsalt satub kogemata kombel mõrvapaika.

Ja ta on puhkusel! Ma ei saa aru, miks kasutada kriminaalromaanis ajakirjanikku, kes on puhkusel ja omadega nii puntras, et ta – otse mõrva peale juhtunud – isegi ei kaalu puhkust katkestada. Ega hakka ka tööväliselt asja uurima, vaid mõtleb oma närukaelast kallima peale, keda ta õieti ei suuda maha jätta, ja kirjutab ajaviiteks kriminaalromaani.

Ida-Euroopa ausad ja vaesed (hea südamega) murdvargad ning narkojõuk Norra mõrvaloo lahendusena pole nagunii eriti hea mõte. Liiga lihtne. Ei mingit intriigi.

Nii et – parem loetagu “Koopameest” ja “Jahipenisid” ka.

PS Taevast sadavad mustad linnud on siiski lootustandev leid. Et võib paremaks minna. Mõnes järgmises osas.

Jørn Lier Horst “Jahipenid”

“Jahipenid” on politseiinspektor William Wistingu ja tema ajakirjanikust tütre Line üks lugusid (enam-vähem sama hea kui “Koopamees” – mõlemad on eesti keeles ilmunud mullu).

17 aastat tagasi süüdi mõistetud (sari)mõrvar vabaneb vanglast ja palkab advokaadi, kes väidab, et tõendid olid fabritseeritud ja süüdi mõisteti vale mees. Toona uurimist juhtinud Wisting kõrvaldatakse töölt, kuni asjaolusid selgitatakse. Ajaleht, kus Line töötab, kajastab juhtunut põhjalikult.

Muidugi ei jää Wisting niisama passima, vaid asub iseseisvalt (ja mitteametlikult) juhtumit uuesti uurima, teda aitab (krimi)ajakirjanikust tütar Line.

Esialgu on vana juhtumi asjaolude kirjeldamine veidi tüütu ja segane, hiljem läheb lihtsamaks ja põnevaks. Vana hea turvaline kriminaalromaanide tase, vahelduseks on kosutav lugeda raamatut, kus mõlemad uurijad on täiesti normaalsed – ei joo, ei tarvita rahusteid ega käi regulaarselt psühholoogi juures, isegi ei suitseta ja tervis on neil täiesti korras, kumbki pole ka (isiklikus plaanis) eriti õnnetu, kui, siis ehk – Horstile tunnuslikult – väheke üksildane, aga seegi jääb normaalususe piiridesse. Sarimõrtsuka oma küll mitte, aga “Jahipenides” on see usutav ja põhjendatud.

Mitu Norra ja Põhjamaade krimiauhinda noppinud teos.

Kui tõesti peaks valima, siis on “Koopamees” parem.

PS On kadestamist väärt, missugused võimalused on Norra ajakirjanikel. Või mine tea – see võib olla ka ilukirjanduslik liialdus või lihtsalt soovkujutelm.

Jørn Lier Horst “Koopamees”

“Koopamehe” tutvustuse järgi peaks olema tegemist ühe järjekordse looga politseiinspektor William Wistingu sarjast. Apollo näitab, et eesti keeles on olemas veel vähemalt üks – “Jahipenid” – ja see on tore.

Kriminaalromaanide puhul on tähtis, kui huvitava uurija-detektiivi suudab kirjanik luua. Selle külje pealt on “Koopamees” erand – inspektor Wisting millegi erilisega silma ei paista – vähemalt selles raamatus mitte – ja jääb küllaltki hõredaks nagu ka tema ajakirjanikust tütar Line, aga lugu ise on põnev. Line nii hõre ei ole ka.

Politseiinspektorist isa ja ajakirjanikust tütar – mõlemad üsna üksildased – teevad oma tööd. Line tahab kirjutada loo Viggo Hansenist, kelle puhul ei viita miski sellele, et tema surmas võiks olla midagi kriminaalset. Linet huvitab Viggo Hanseni üksindus. Ta otsustab kirjutada mehest, kellest keegi õieti midagi ei tea, kes on olnud nii üksildane, et tema surmagi ei märka keegi. Istus ju Viggo Hansen neli kuud oma elutoas teleri ees, enne kui elektrifirma maksmata arvete pärast oma mehe kohale saatis ja too surnukeha leidis.

Line võtab end uudiste kirjutamisest vabaks ja keskendub Viggo Hanseni loole. Samal ajal saab inspektor Wisting teate, et müügiplatsilt hõbekuuse alt on leitud tundmatu mehe surnukeha. Pole vist vaja ütelda, et kaks esialgu eri lugu on tegelikult üks ja seesama, mida ajakirjanik ja politseiinspektor eraldi ja kumbki omal moel uurivad. Mõlemat lugu ühendab ka üksindus.

Põnev lugemine. Kui ajakirjanik mõrva uurib, on igal juhul huvitav. Kui raamatukogus on, siis laenutan “Jahipenid” ka.

PS “Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalrimaani auhinna. Tundub, et neid niisama ei jagata.

Jørn Lier Horsti kohta on teada, et ta olla endine politseinik.

Üks tsitaat ka: “Inimene pole elanud asjata, kui ta on saanud kuulda linnulaulu kevadel, rohutirtse suvel, putukaid sügisel või langeva lume häält talvel.”

Täpselt niisama palju, kui “Koopamees” on kriminaalromaan, on ta ka lugu üksindusest.