“Oleme kuulnud palju kordi, et Ukraina võitleb ka meie demokraatia eest. Kui palju kordi olete te kuulnud, et seda tehes võitleb Ukraina ka naiste ja vähemuste tuleviku eest? Et Ukraina võitleb teie tütarde ja õdede ja abikaasade eest. Et ta võitleb kõikide tulevaste põlvede naiste ja tüdrukute eest.
Et nad ei kaotaks oma häält nagu minu vanatädi.”
Oksanen kirjutab Venemaat, Ukraina sõjast, Nõukogude Liidust kui kolonialistlikust riigist. Kirjutab otse ja ilustamata, kuid ometi nii, et see julgustab. Kui pilk on selgem, siis hirm kahaneb.
Pöördub ta muidugi Lääne-Euroopa poole. Nagu ütleb kaanetekstki, avab Oksanen suikuva lugeja silmad. Vähemalt püüab avada.
Kuivõrd see hedonistlikku Lääne-Euroopat huvitab, ei tea.
Seni pole eriti huvitanud.
2023. aastal Londonis Tate Moderni muuseumis ei oodanud Oksanen, et Ukraina sõda kuidagi püsiekspositsioonis kajastuks, aga pani tähele, et NSV Liit oli ainus diktatuur, millele muuseum ei viidanud kui totalitaarsele riigile. Teisesust, vähemusi ja eri maade koloniaalajalugu esitlev muuseum oli aastal 2023 Venemaa ja NSV Liidu imperialismi suhtes sama pime kui aastakümneid tagasi.
Täpsemalt öeldes pole seda Tate Moderni arvates olemas.
“Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu” algab Herakleitose tsitaadiga jõest, kuhu ei saa astuda kaks korda, sest seal voolavad uued veed. Ometi teeme seda ikka ja jälle, astume samasse jõkke. Mugavusest, rumalusest, argusest, ükskõiksusest, illusioonidest pimestatuna.
PS Kindlasti lugeda.
Kirjakoi 