Blake Crouch “Wayward Pines” 1-3

Olen “Wayward Pinesi” telesarja (või isegi hittsarja) esimest hooaega näinud ja see meeldis mulle küll. Paar tuttavat on soovitanud, et raamatud kõlbavad ka lugeda, kui latti liiga kõrgele ei sea – ikkagi lihtne meelelahutus. Ei seadnud latti kõrgele, aga ikka pettusin.

USA eriteenistuse agent Ethan Burke ärkab pärast ränka liiklusõnnetust Idaho osariigi väikelinnas nimega Wayward Pines. Ta on sinna saadetud kaht kadunud kolleegi otsima. Umbes 500 elanikuga linnake on veider. Ühtpidi nagu isegi liiga tavaline – selline 1950ndate väikekodanlik Ameerika idüll. Teistpidi avastab Burke, et ei saa kuidagi linnast tulema. Dokumendid, rahakott ja telefon on rändama läinud, telefonikõned perele ja ülemusele lähevad automaatvastaja peale. Kohalik šeriff ja haiglapersonal tahavad teda hirmsasti enda juures hoida. Kange agent peab isegi rusikad käiku laskma, et pealetükkivast hoolitsusest natukesekski vabaneda. Varsti avastab ta, et linnast ei saa üldse välja – see on ümbritsetud elektritaraga. Enam-vähem kõik linnaelanikud paistavad veidrat situatsiooni lihtsalt eiravat.

Esimene osa pealkirjaga “Pines” mulle tegelikult meeldis. See linnakese saladus oli põnev ja osa lõpuks on selge, mis jama linnaga on ja mis on elektrimüüri taga. Oleks olnud veel põnevam, kui poleks enne sarja näinud. Kõige tüütum osa olid Burke’i meenutused sõjamehepõlvest, kui ta istus islami sõjameeste käes vangis ja teda hoolega piinati. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli.

Teises osas nimega “Wayward” on Burke ise Wayward Pinesi šerif ja ei pea mõtlema enam ainult enda, vaid terve linna peale. See läks juba tüütuks ja korduvalt tabasin ennast rehkendamast, kui palju lehekülgi veel lõpuni on. Eks koletised olid jaburad ka esimeses osas, aga seal oli piisavalt muud, millele oma tähelepanu juhtida. Siin hakkas nende naeruväärsus juba segama. Pool raamatut oli action, mida tegelikult on ikka üsna igav lugeda – detailne kirjeldus kellegi eest põgenemisest, kaljuseina mööda ronimisest või kaklemisest.

Kolmas ehk “Viimane linn” on üks suur veristamine, kus sisu peaaegu polegi. Selle sain läbi õige suure vaevaga, lootes, et lõpuks on mingi enam-vähem tore lahendus. Ei olnud, hoopis kõige kergemini äraarvatav ja totakas variant. Kirjutatud olid kõik osad kerge põneviku stiilis, hästi pinnapealselt ja tempokalt, nii et kirud küll, missugune jama, aga leheküljed lähevad nii kiiresti edasi, et paistab lihtsam olevat lõpuni lugeda kui pooleli jätta.

Brandon Sanderson “Oathbringer. Book Three of the Stormlight Archive”

Arvestan, et seda fantasysarja eesti keeles ei ole ja vaevalt, et esimest ja teist osa lugenuid meil väga palju on. Seepärast ei saa ma väga detailselt sarja kolmanda ja seni viimase osa sisu kohta seletusi anda, see võib esimeste osade lugemiselamust rikkuda. Ma ei tea, kas ma seda üldse suudakski, sest “Stormlighti” sarja mastaabid on tohutud. Tohutud.

Sanderson on oma maailma väljamõtlemisel ära teinud hiiglasliku töö. Roshari nimelises maailmas elavad inimesed ja parshendid, keda paistab olevat kaht tüüpi – vaikivad ja kuuletuvad, lausa oma tahteta orjad, kelle najal inimühiskond püsib, ning vabad ja väga teistsugused parshendid, kelle kohta inimesed teavad üsna vähe. Miks ühed parshendid on nagu koduloomad ja mislaadi saladusi teised varjavad, seda saab lugeja sarja jooksul teada. Ei ole fantasy tavaelanikke päkapikke, lohesid ega haldjaid. On küll animistliku maailma haldjad sprenid, midagi sellist, nagu vanad eestlased arvasid igal asjal olevat. Sprenid on küll seotud rohkem emotsioonide ja nähtustega. Ma ei oskakski kõike seda lahti seletada, sest kolmanda raamatu lõpuks ei ole ma sellele süsteemile veel päris täpselt pihta saanud. Tähtis on see, et mõnel juhul saab inimene luua enda ja spreni vahele püsiva sideme ja niiviisi omandada mõne ebatavalise võime.

Maagiasüsteem on ka originaalne. Maagiaks on vaja nn tormivalgust, mida saab vääriskividesse talletada ülimetsikutest tormidest, mis regulaarselt üle maa käivad.

Inimeste ühiskond on feodaalne, aadelkonda kuuluvad heledasilmsed. Lugemine on naiste kunst. Ajalugu ja legendid räägivad, et inimkond on korduvalt peaaegu maatasa tambitud ja pidanud end sealt hakkama jälle üles töötama. No ma võiks siin paarsada lehekülge seda maailma ümber jutustada.

Seni on loo kandvaid tegelasi olnud kolm. Lihtsast soost sõjamees Kaladin, kes raamatu alguses on kaotanud heledasilmse sõjapealiku reeturlikkuse tõttu sõjakaaslased ja venna ning kes ise püsib hädavaevu elus orjana. Esimene raamat püsibki põhiliselt selle peal, kuidas sõjageenius Kaladin koos karistuspataljonis parshendide vastu sõda peab ja kõige lootusematutest olukordadest välja vingerdab.

Teine peategelane on noor punapäine neiu heledasilmne neiu Shallan, kelle vennad on sattunud jamasse ja kes peab perekonna päästmiseks varastama midagi väga hinnalist. Selleks sokutab ta end kuningas Elhokari õe, hinnatud teadlase, targa ja ohtliku Jasnah Kholini teenistusse. Tütarlapsel on imeline kunstianne, mis viib aja jooksul veel mitme erakordse võime avaldumiseni. Shallanit võib tinglikult pidada sarja teise osa peategelaseks, sest seal tuleb välja tema mineviku lugu.

Kolmas peategelane, kes võtab kõige rohkem lehekülgi kolmandas osas, on mõrvatud kuningas Gavilari vend, sõjaprints Dalinar Kholin. Noor verejanuline Dalinar aitas omal ajal Gavilaril sõdides ühendada Alethkari kuningriik. Raamatu alguses juhib ta lõppematut sõda parshendide vastu, mis puhkes, kui üks parhendi mõrtsukas tappis kõigile ootamatult ta kuningast venna just sel õhtul, kui parshendid ja Gavilar pidid rahulepingu sõlmima. Dalinar satub väga raskesse seisu, sest teda hakatakse pidama hulluks, kui ta hakkab nägema nägemusi, mis oleks justkui jumala saadetud.

Võib-olla ei ole kõik selle teose tegelased võrdselt hästi õnnestunud. Mulle näiteks käib see Shallan närvidele. Raamat ei küta pidevalt üles emotsioone, vaid voolab mõnes kohas nagu lai jõgi. Lausa igav hakkab vahepeal (arvestage, et kolmanda osa pikkus oli 1220 lehekülge). Aga see ei ole tähtis, see on ikkagi meistriteos. Selles on kõvasti puhast avastamisrõõmu, kui maailma tagamaad vähehaaval avanevad. Tegelikult pole siin ka see peamine. Peateema on inimene ja saatus. See on lihtsalt uskumatult kompleksne hiigelromaan, mille tegelased peavad oma võitlusi elavana tunduvas ja samas ülimalt ebaharilikus maailmas.

Aadu Hint “Viimane vandiraiuja”

Üks naeruväärsemaid raamatumaailma nähtusi on uute raamatute eelistamine vanadele. Uus või vana ei peaks üldse teema olema, aga paistab, et raamatupoodides antakse raamatule sama vähe aega kui ajakirjanumbrile kioskivitriinil.

Eks see tule jälle raamatuostjate käitumisest. Või vaadake raamatulaenutuse autoritasusid – uut täielikku sitta laenutatakse sadade ja tuhandete kaupa, samal ajal kui jumala normaalsed 30, 40 või 50 aasta tagused autorid saavad laenutuskordi Eesti peale poole aastaga kümme-kakskümmend. Tundub ebaõiglane ja seepärast võtan sageli riiulist mõne vanema raamatu. Ainult et sellega võib ka halvasti minna, nagu juhtus kuulsa Saaremaa kirjaniku Aadu Hindi “Viimase vandiraiuja” nime kandva novellikoguga.

Hint oli kõva punane ja umbes pooled selle kogumiku lood on isegi minusuguse tolerasti jaoks väljakannatamatud. Sõjaaja lugudes on sakslased sellised, nagu ma neid mäletan lapsepõlve vene sõjafilmidest – tapavad igavusest tavalisi inimesi.

Hint nagu püüab vaadata, kuidas eestlased kannatavad nende kahe sõdiva suurvõimu vahel ja kuidas neil ehk pole vahel valikuid, aga punase rindemehena ta tegelikult muidugi Saksa poolel teeninule mingit rehabiliteerimisvõimalust ei anna. Näiteks “Vendades” satub üks vend nõukogude ja teine saksa väkke. Lõpuks on venelaste poole vend sakslaste käes ühel Eesti saarel sõjavang ja Saksa ülemus käsib meelega just teisel vennal oma veli maha lasta. Laseb ka, aga siis miski temas veel tärkab ja ta laseb takkapihta Saksa ohvitseri maha.

Talutavamad on Hindi eestiaegsed novellid, aga need on liiga targutavad-õpetavad ja kohati piinlikult, valesti sentimentaalsed. Näiteks novellis “Sina, kuu ja ema” vedeleb tüüp oma noore kallimaga voodis, vaatab, kuidas kuuvalgus toda kuldab ja hakkab siis imalat juttu oma emast rääkima. Siukse mehe peaks naine harjavarrega oma voodist välja ajama. “23. juuli 1932” on neist parim, see andis päris harvakohatavalt eheda 1930ndate moodsa Eesti kohalolekutunde.

Kolmas osa jutte pole isegi kirjandus, vaid ajakirjandus või väga ajakirjanduse sarnane – portreelood uue nõukogude Eesti lihtsatest kangelastest või lihtsalt reportaaž-olukirjeldused. Ma ju ei tea, kas need imiteerivad ajakirjandust või olidki päris lood. Sõdur, kellest sai eesrindlik kolhoosiesimees (“Mees omal kohal”), Eesti meremehed Araali merel ässamas (“Täiskäik edasi”), Saaremaa vanamehed arutlevad Hemingway üle (”Vanameest ja merd lugedes”). Ajakirjanduslikult olid need päris kobedad.

Oli ka paar muistse vabadusvõitluse juttu, aga need olid kahvatud.

Ei oska seda kogumikku kuidagi soovitada.

James P. Blaylock “The Stone Giant”

Seda, et tegemist on fantasy-romaaniga, saab lugeja aru juba kaanepildist. Võib isegi aimata, et lugu pole just just surmtõsine. Aga päriselt ei valmistanud mind miski ette selleks, mis tuli. Raamatu kangelane Theophile Escarot on tavaline mees, kes armastab pirukaid, lugemist, oma väikest tütart ja logelemist.

Paraku on tal naine, kes peab mõnusat äraolemist patuks. Ja kui mees on sunnitud omaenese keldrist õunakoogi näppama, viskab abikaasa ta kodust välja. Ta leiab uue sümpaatia kõrtsipiiga Leta näol, kes aga läheb kohe kaotsi. Asjaga on seotud kuri päkapikk-võlur “onu Abner” ja mingi vana nõiamoor.

Kuna kodu mehel enam pole, peab ta paremaks tütarlast otsima asuda. Paraku ei ole Escarot mingi proaktiivne standard-fantasykangelane, kes kontrollib olukorda või vähemalt teab, mida teeb. Paistab, et iga kord, kui mees kogemata kellegi teele jääb, saab ta petta ja pääseb üldse napilt eluga. Ta lihtsalt koperdab seiklusest seiklusesse, kuni asjad lõpuks paika loksuvad. Paraku jääb seetõttu ka lugu suvaliseks ja kaleidoskoopiliseks. Huvitav ja värskendav lugemine siiski.

“The Stone Gianti” võib servapidi nimetada ka aurupungi-fantasyks. Näiteks korjab Escaroti merelt üles allveelaev “Omen” (loe tagurpidi). Selle kapten paistab eriline ekstsentrik, kes mängib orelit, valmistab veidraid hõrgutisi ja hakkab jutlustama oma inimpõlgajalikku elufilosoofiat, kuni tõeamuleti survel ahastades üles tunnistab, et tegelikult on teda ajendanud kõigest ahnus.

Ellis Peters “Püha Peetri laat”

Ellis Petersi krimkades on detektiiviks benediktiinide kloostri munk Cadfael. Neljanda Cadfaeli loo tegevuspaik on Shrewsbury linna Püha Peetri laat 1139. aastal.

Juba enne laata on pinged õhus. Linnaisad paluvad laada korraldajalt kloostrilt, et see annaks neile osa laada tulust, aga nad saadetakse pikalt. Laada avaõhtul lahvatab lausa kaklus kohalike sõjakate noorsandide ja ühe kaupmehe vahel, kellelt need on palunud laadamaksu otse linnale. Järgmisel päeval leitakse jõukas kaupmees tapetuna ja vend Cadfael kutsutakse kloostri rohtaiast appi mõrva lahendama. Kahtluse all on linna noormehed, aga muidugi on lugu palju keerulisem. On armastust, paha saab palga, noori ootab õnn.

Pean tunnistama, et Cadfaeli lood on keskpärased. Kõik elemendid, mis keskaega paigutatud krimka lahedaks peaks tegema, on nagu olemas, aga lugu on lahjavõitu ja tekst tuimavõitu. Võimalusel eelistage Hargla Melchiori raamatuid. Kui võimalust ei ole, siis, noh, käib kah.

Elizabeth Macneal “Nukuvabrik”

Alustasin “Nukuvabrikut” nagu järjekordset põnevusromaani.

Mõne lehekülje järel isegi nagu järjekordset head põnevusromaani. Kogu see 19. sajandi keskpaiga Londoni olustik, tegelased, lugu ise ja jutustamise viis olid paeluvad.

Mida edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et “Nukuvabrik” võiks olla isegi midagi enamat kui üks järjekordne hea põnevusromaan. Hakkasin peaaegu uskuma raamatu tagakaanel kirjutatut. Et “Nukuvabriku” tõlkeõigused müüdi juba enne selle ilmumist 30 keelde (mis ilmselt on tõsi) ja toda Macneali debüütromaani peetakse juba praegu üheks 2019. aasta silmapaistvamaks teoseks. Ma ei tea küll, kus täpselt. Seda ei ole kirjas.

Aga.

Mida edasi, seda rohkem meenutas “Nukuvabrik” mulle “Liblikapüüdjat” – paraku. Kusjuures ma isegi ei mäletanud, et Clegg oli kollektionäär ja Miranda Grey kunstitudeng, aga sarnasused olid selle tõigatagi ilmselged.

See hakkas segama ja sundis otsima teosest rohkemat, kui seal on. Sest Silas Reed ei ole kaugeltki Frederick Clegg. Iris Whittle ei ole Miranda Grey. Ja Macneal ei ole Fowles.

Veel üks naljakas paralleel – “Liblikapüüdja” oli Fowles´i debüütromaan, millega ta teenis nii palju raha, et sai jätkata kirjutamist end palgatööga koormamata.

PS Vt “Nukuvabriku” tõlkeõiguste müügi kohta eespool.

Ja kaane peal on liblikad 🙂 Kupli all. Kinni püütud. See kõik kokku on mingi nali või? Pastišš? Aga sel juhul – milleks? Mingi lisaväärtus võiks ju olla, kui selline asi juba ette võtta. Mina seda ei näe. Kuigi – kui ma “Liblikapüüdjat” poleks lugenud, oleks see üsna… hea põnevik.

Georges Simenon “Öö teeristil”

Ma ei hakka teesklemagi, et mul on Georges Simenoni Maigret’ krimkadest mingi ülevaade. Olen lugenud elu jooksul ehk poolt tosinat ja näinud mõnda filmi. Aga on fakt, et Maigret on üks mu lemmik-detektiive. “Öö teeristil” jäi silma Haapsalu raamatukogu tasuta raamatute riiulil ja nüüd on ta minu.

Maal leitakse ühest garaažist luksuslik auto, laip roolis. Majaomanik on Taani aadelkonna võsu, kes eitab igasugust teadmist juhtunust, aga on nii ekstsentriline, et jääb kahtlaseks igal juhul. Selgub, et ta elab majas erakuna koos oma ilusa õega, kes on vist isegi veidram tegelane. Nende naabriteks on kindlustusagent oma prouaga (tema auto oligi laibaga auto omanik) ja teeristis edukat autoremonditöökoda pidav endine poksija. Maigret sõidab kohapeale. Kõik väga erinevad nii iseloomult kui sotsiaalse klassi poolest.

“Öö teeristil” on kirjutatud 1930ndate alguses ehk aasta-paar pärast esimese Maigret romaani ilmumist. Seda on tunda nii tegelastes (no mis salapärased Taani aadlikud? See on nii 19. sajand!) kui ka nende väärtushinnangutes. Isegi Maigret tundub teistsugusem kui hilisemates romaanides, sihuke väga tahumatu ja tige tegelane. Vihisevad kuulid, kurjategijaid aetakse taga. Mulle meeldib 1950ndate stoilisem ja staatilisem Maigret rohkem.

Lugu ennast on raske hinnata. Ühtpidi ei usu ma, et seda on lugejal endal võimalik ära lahendada, mis peaks ju olema miinus. Teistpidi tekib seal aga päris lahe tohuvabohu, kui Maigret juhtumi lahendab ja maskid langevad. Tegelikult peaks raamatukokku või netti minema ja rohkem seda belglast lugema.

Fritz Leiber “Swords Against Wizardry” (Fafhrd and the Gray Mouser 4)

Neli tükki mul neid Fafhrdi ja Gray Mouseri e-raamatuid oli ja nüüd on need otsas. See viimane koosneb kahest pikemast loost ja vahepalast. Esimeses, mis kannab nime “Stardock”, otsustavad fantasy-kangelased ronida ülikõrge ja järsu mäe otsa, sest on ebamäärane lootus leida sealt aare. Legendi järgi on seal kotike kalliskividega, mis hiilgavad öösel nagu tähed, aga päevavalgel on nähtamatud.

Mäkketõus ise on peaaegu võimatu, aga muidugi tuleb segavaid faktoreid veel – konkurendid seiklejad, koletised, hõim, mille kaks neidu leiavad, et Fafhrd ja Grey Mouser peavad aitama tugevdada hõimu geneetilist baasi.

Aga lugu ei püsi ainult eksootilise seikluse peal, vaid nagu selles sarjas ikka, kahe kangelase omavahelise suhtluse najal. Üks toredamaid Fafhrdi ja Grey Mouseri seiklustest.

Teises loos “The Two Best Thieves in Lankhmar” on seiklejad saagiga Lankhmaris tagasi ja nüüd seisab ees fantasy-kangelase töö raskem pool, millest kirjanikud tavaliselt pikalt ei pajata – aare rahaks teha.

Kui esimene lugu viis meid peadpööritavatesse kõrgustesse, siis viimane, “The Lords of Quarmall”, on õige klaustrofoobiline. Iidse võluri Quarmalli kuningriik asub maa all. Vanamehel on kaks poega, üks jõledam kui teine. Ühendab neid ka see, et mõlemad tahavad vanamehe surma järel kuningriiki endale krabada. Üks on endale selleks appi palganud Fafhrdi, teine Grey Mouseri. Kangelased muidugi ei tea, kelle vastu nad minema peavad. Ka päris värvikas seiklus.

Fafhrdi ja Gray Mouseri lood ei ole sugugi võrdselt huvitavad ja iseenesest mulle selline fantasy väga ei istugi, aga eneseiroonilises huumoris ja vahel väga ägedaks minevates seiklustes on mingi vägi, mis mind seda sarja muudkui edasi lugema ajas. Kindlat soovitust ei julge anda, aga proovida võib.

Anne Swärd “Vera”

Ma ütleks, et puhas raiskamine.

Ühele korralikule (ja hästi, isegi paeluvalt kirjutatud) Põhjamaade romaanile kohaselt algab “Vera” suurejoonelise kirjelduse ja sündmusega, millele võiks järgneda tõeliselt mõjuv (ja suur) lugu.

Olemas on kõik elemendid, õigemini väga palju selliseid elemente, millele seda ehitada – häbi, süü, sünnieelne mälu, mererohuna heljuv allaheitlikkus, berberi-karjala-prantsuse päritolu. Ja nii edasi.

Paraku autor vaid puudutab iga elementi põgusalt ega ehita oma lugu õieti ühelegi neist, nagu ei jõua lugu ka kuskile välja, ei jää isegi õhku, mis iseenesest poleks paha. Kõik jääb kuidagi hõredaks ja poolikuks.

Lugu kui tervikut vaadeldes pole vähimatki põhjust, miks peaks peategelase vanaema olema just berber. Aga võiks ju olla, kui see (üsna ebaharilik ja kõneks) detail juba loos on. Mis on Irene ja kõigi nende teiste Rootsi auväärse arstiperekonna miniate saladus.

Kõigest sellest saaks mitu romaani. Või ühe tõeliselt suure.

Kohati tundub, et “Verast” võiks tulla midagi Inga Gaile “Klaasi” (Sandrine abielu, vihjed närvikliinikule, kadunud õde, keelustatud abort) või Nora Ikstena “Emapiima” (emad ja tütred) sarnast, aga ei tule. Mida lehekülg edasi, seda… kuidagi odavamaks kõik muutub.

Mis iseenesest seletab tõika, et Swärd on olnud (küll mitte “Veraga”) Rootsi maineka kirjandusauhinna Augustipreemia nominent, aga mitte võitja.

“Vera” balanseerib oskuslikult, peaaegu elegantselt ajaviiteromaani ja väärtkirjanduse piiril ja sellest on kahju.

 

Jim Butcher “Tormirinne”

“Tormirinne” on Jim Butcheri “Dresdeni toimikute” sarja avaraamat. Sarjal pole midagi tegemist Dresdeni, Saksamaa või näiteks ajarännuga, nagu ma kunagi nime põhjal otsustasin, vaid hoopis võlur Harry Dresdeniga, kes teenib leiba Chicagos eradetektiivi ja politseikonsultandina. Muidu selline tüüpiline humoorikas hard-boiled krimka, aga peale maffiabosside on ka maagide nõukogu kaela peal, saatuslik uksest sisse astuv naine, on tõenäoliselt vampiir, doktor Watsoni asemel on keldris kõnelev pealuu, õigemini sellesse aheldatud iidne ja võimas võlur, kes jagab Harryga oma teadmisi ja hoolitseb poolte teravmeelsuste eest.

“Tormirindes” palkab naisterahvas Dresdeni otsima oma avikaasat, amatöörmaag Victor Sellsi. Samal ajal nõuab ta abi Chicago politseileitnand Karrin Murphy, kes peab lahendama väga võika topeltmõrva – kallist sviidist on leitud seksiv paarike, mõlemal südamed arusaamatul viisil välja rebitud. Dresden saab taluda palju ähvardusi, äraostmiskatseid, kolakaid, aga ei anna alla ja veab end visalt lahenduse poole.

Kaasaja linnafantasyd on juba nii pikka aega ülipopulaarsed, et neid ei saa enam moeröögatuseks nimetada. Küllap on Dresdeni sarnaseid asju ka lademetes. Ma ei ole selle valdkonna ekspert, pigem teen järeldusi arvustustest. Lugenud olen Kevin Hearne’i “Iron Druidi” sarja, mis mulle väga meeldis. Kui siis seda keegi nimetas täitsa kobedaks Dresdeni toimikute laadis kirjanduseks, siis tuli mul Butcherit muidugi proovida. Seda enam, et sarja on hakatud ka eesti keeles päris hea tempoga välja andma. Samal ajal juhtus Sonyst või Foxist veel Dresdeni sari ka tulema.

Oli tore lugemine, aga mitte erakordne. Krimkaosa kandis minu arust kenasti välja. Rõhk peakski žanrimääratluses olema sõnal ‘krimka’. Sobib meelelahutuseks pikal bussisõidul või haiglas. Sarja kokkukogumine raamaturiiulisse oleks ruumiraisk.