Liza Marklund “Pärlikasvandus”

Panin tähele küll, kui “Pärlikasvandus” ilmus.

Vast iga Marklundi lugeja pani, aga sinnapaika see jäi.

Kui Metskülas krimkat küsisin, küsis Tiina vastu, kas see peab just päris krimka olema, enne kui ta “Pärlikasvanduse” riiulist välja tõmbas.

No otse ei pidanud.

Tegelikult oli mul kaks tingimust: et oleks krimka, mis oleks korralikult ümber pandud. Mida ei ole ju palju tahta. Korralikult ümber pandud on “Pärlikasvandus” küll. Ja selles teises asjas tegin siis möönduse. Et ei pea olema päris.

Ei ole ka.

Esiti on nagu Delia Owens, Põhja-Carolina padur või Polüneesia atoll, vahet pole, üks paradiis kõik.

Isegi nimed on sarnased: Kya ja Kiona.

Nii et esimene kolmandik läks täiega laulvate langustide laadis.

Teine kolmandik läks Vernon Subutexi laadis, Pariis või Los Angeles, vahet pole, üks kloaak kõik.

Ja viimane kolmandik, ma ei oskagi öelda. Võib-olla siis krimka laadis. Lõpp keeras Owensi juurde tagasi.

Otse soovitada ei julge, aga igav ei ole ja… Noh, selline keskmise otsa (natuke laialivalguv) ajaviide.

Aga atoll oli huvitav.

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Et siis kolmas 1950ndate tark laps, (kehva isuga) tüdruklaps ja enam-vähem ühes vanuses ka “Seltsimees lapse” ja “Seitsmenda rahukevade” omade kõrvale.

Hea, et neid ikka on, neid tarku lapsi, sest mis me ilma nende teeks, mitte midagi ei teeks, me oleks püsti hädas.

Mis muidugi eristab, on see, et Luigel on väga selgesti sees tuleviku mõõde, see on kõige kohal ja tajutav. Ja mis peaasi, lugeja teab, mis sellest targast tüdrukust sai, mis elust sai ja üldse.

“Seltsimees lapse” puhul teab lugeja une pealt nagunii, kes see laps on ja kes tast sai, kui ka loos endas seda ei ole.

Lugu ise on “Seltsimees lapses” kaunis konkreetne, alguse ja lõpuga.

“Suures toas” lugu ei ole, selles mõttes, et see võikski jätkuda ja jätkuda, on kirjeldus, dokument.

Lugeja saab Mintsi silmad, lihtsalt ühel mitte eriti erilisel hetkel, ja siis ühel kah mitte eriti erilisel hetkel pannakse punkt.

Noh, Mintsi läheb kooli, aga mis siis?

Puudub ka tuleviku mõõde, lugeja näeb, mis on ja mis oli, aga ei varjugi sellest, mis tuleb.

Aga tahaks ju ometi teada, mis sellest lapsest sai, sest midagi temast sai, muidu poleks ju mõtet. (Nojah, küllap seal mingi autobiograafiline moment on, ega sellist asja naljalt välja mõtle, aga ikkagi…)

See kõik ei tähenda, et “Suur tuba” oleks kehv.

Vastupidi, see on suurepärane, ei oska midagi ette heita. See terve plejaad Lauliku ja Pargi tänava asukaid, härra Põlluaas ja Kassimoorist Sašenka eelkõige, aga teised ka.

Ja siis kõik need kassid, kes ikka ja jälle ilmuvad ja kaovad, härra Põlluaasa imaginaarsest briti lühikarvalisest murdjakassist Kassimoori Pteruškani, kellel on lõpuks soolikad kõhust väljas.

Ojaa, need kassid seal pole mingid pailoomad, nad on salakavalad, ettearvamatud ja mõistetamatud nagu elu isegi, ja nendega juhtub asju. Mis on tore.

Kogu “Suurt tuba” iseloomustab mingi vana hea tarkus, et nii on.

Ja on nagu on.

Ühesõnaga loetagu.

Tõnu Õnnepalu “Palk. Talvepäevik”

Ehk siis lugu sellest, kuidas lõpmatus otsa sai.

Vaatasin, et “Lõpmatuse” kohta olen ma kirjutanud, et see on kiri.

Võib-olla on kõik Õnnepalu lood kirjad. Või noh, kõik mitte, aga mõned küll. Kindlasti rohkem kui üks. Võib-olla on ka “Talvepäevik” kiri, mitte küll “Lõpmatuse” moel, aga teistmoodi, teistele. Sest kuidas sa vaene hing muidu saad, ei saa ju kõikidele helistada, ja siiski poleks see see.

Millest ma aru ei saa, et kuidasviisi üks äraüteldud palk nii suurt pahameelt tekitas. “Aaker” – see, jah, ehk küll. Et kohe nagu peaks elu kangesti kirjanduse eest kaistma, seda tuleb ikka ette, on tulnud ja tuleb veel, selleta ei saa, aga see on lühike aeg. Iseasi muidugi on selle sees olla, siis ei ole see aeg nii lühike midagi.

Ei julge telefonigi võtta ja nii edasi. Kõik need muud asjad.

Teine lugu on isaga. See number kaheksateist buss, eks igaühel ole, mõni teine number või liin. Ühtepidi on kole pikk ja raske sõit. Sinna. Tagasi, olgu ta või pikem, ei ole tähtis, sest viib eemale, minema, ära. Justnagu saaks. Justnagu oleks see võimalik. Ära pääseda.

Algus on suurepärane. Tegelikult on sellega kõik öeldud.

“Ükspäev oli ta uurinud Oscari nominentide nimekirja ja kaevanud Urvele, mu õele: Tõnu filmi ei oleg siin nimetatud. Üldiselt on ta kindel, et ma olen läbi kukkunud.”

Selle vastu ei saa.

Saad ehk isegi Oscari, või saad Nobeli, läbi kukkunud oled niikuinii. Ükski seletamine ei aita.