Panin tähele küll, kui “Pärlikasvandus” ilmus.
Vast iga Marklundi lugeja pani, aga sinnapaika see jäi.
Kui Metskülas krimkat küsisin, küsis Tiina vastu, kas see peab just päris krimka olema, enne kui ta “Pärlikasvanduse” riiulist välja tõmbas.
No otse ei pidanud.
Tegelikult oli mul kaks tingimust: et oleks krimka, mis oleks korralikult ümber pandud. Mida ei ole ju palju tahta. Korralikult ümber pandud on “Pärlikasvandus” küll. Ja selles teises asjas tegin siis möönduse. Et ei pea olema päris.
Ei ole ka.
Esiti on nagu Delia Owens, Põhja-Carolina padur või Polüneesia atoll, vahet pole, üks paradiis kõik.
Isegi nimed on sarnased: Kya ja Kiona.
Nii et esimene kolmandik läks täiega laulvate langustide laadis.
Teine kolmandik läks Vernon Subutexi laadis, Pariis või Los Angeles, vahet pole, üks kloaak kõik.
Ja viimane kolmandik, ma ei oskagi öelda. Võib-olla siis krimka laadis. Lõpp keeras Owensi juurde tagasi.
Otse soovitada ei julge, aga igav ei ole ja… Noh, selline keskmise otsa (natuke laialivalguv) ajaviide.
Aga atoll oli huvitav.