Aleksei Pehhov. Varjus hiilija

varjus-hiilija“Siala kroonikate” avaosa “Varjus hiilija” peategelane on meistervaras Varju-Garrett, kellele seatakse üles kaval lõks ja kui ta selle avastab, on juba hilja välja rabeleda. Kuningas ja teised võimsad ja targad saadavad Garretti vastu tema tahtmist maailma päästma mässulise pimeduse jõudusid juhtiva maagi Nimetamatu vastu.

Ilgelt ebaoriginaalne, kõik fantasy-klišeed on ära kasutatud ja neid tuleb paar tükki lehekülje kohta. Killurebimist on sama palju. Tegevus kihutab hirmsa tempoga. Tulemus – lugemine läheb ludinaga, aga kõik on pinnapealne ja jätab külmaks. Et kui saab üks peategelasi otsa, siis teistel tegelastel on aega umbes kaks lõiku teda mälestada ja lugejale tundub, et sedagi oli liiga palju, sest juba on meelest läinud, mis mees see oli.

Järgede lugemiseks ühtegi pingutust ma teha ei kavatse, aga kujutan ette, et bussis või kui satuks igaval suvepäeval maal näppu, loeks küll.

Advertisements

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

lovecraftMuidugi teadsin ma Lovecrafti. Kes ei teaks. Ma olin temaga kohtunud rännakul Borgesega. Ma olin lugenud Houellebecqi uurimust. Nii et ma olin läbinisti tuttav Lovecrafti võtete, stilistika ja elulooga, aga teda ennast ei olnud ma lugenud. Õieti ei kavatsenudki, kuigi olin mõelnud, et peaks.

Siis ilmus “Cthulhu kutse” ja too umbmäärane “peaks” muutus tungivamaks, aga maht hirmutas. Tiina soovitusel tõin ta siiski koju, olles samas veendunud, et ligi 500 lehekülge kommenteeritud ja järelsõnaga varustatud väljaannet käib mulle ilmselgelt üle jõu. Läks aga nii, et mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ta mind vaimustas, kohe päriselt vaimustas, ja lõpuks oli isegi kahju, et ta otsa sai. Võib-olla harjusin ma Lovecrafti küllusliku (kuigi tegelikult mitte nii vanaaegse) stiiliga ära. Või on ta ikkagi geenius. Nii või naa, igatahes on see ulme-, õudus-, kultuuri- ja kirjanduslooline auk nüüd täidetud.

Iseenesest on siiski üllatav, et Lovecrafti maailm on paeluv ka praegu, ligi sada aastat pärast loomist, ja mitte ainult intellektuaalselt, vaid haaras mu igati kaasa. Kõik need ookeanisügavused, lahtised aknad, hauakambrid, iidsed keldrid, üksildased majakesed mägedes, mõisahäärberid, Uus-Inglismaa kolkad, aga ka Väga Vana Mees, kes räägib pudelitesse pandud tinapendlitega – ilmselgelt on selles kõiges midagi universaalset, ja tegelikult, kui järele mõelda – mis seal imestada – pole midagi universaalsemat kui hirm. Inimestel on hirm igal ajal ja kardavad nad enam-vähem ühte ja sama – tundmatut.

Lovecraft on ühtaegu õudne ja poeetiline ning kohati mõjub ta nagu kaasahaarav kriminaalromaan – õudus ei avane sügavuti kunagi iseenesest, vaid uurimisel. Seetõttu peaks olema ettevaatlik, mida (ja kas üldse) uurida, kuigi – vahet pole. Õudus (kurjus, tõeline kurjus) on nagunii kusagil olemas ja ootab oma aega, uuri või ära uuri.

Kogumiku esimene jutt “Dagon” mõjus kuidagi tuttavlikult, mis oli üllatav, aga lõpuks sain aru – see meenutas Tuglase novelli “Maailma lõpus” – see oli kuidagi kergendav, sest ega ma teadnud esialgu ju üldse, mida oodata. “Erich Zanni muusika” meeldis juba päriselt, samuti “Kummaline kõrge maja udus” – üks poeetilisemaid kogumiku lugusid.

Paar tsitaati ka.

“Suures sügavikus on imelikke asju, ning unistusteotsija peab ette vaatama, et ta valesid üles ei ärataks.” (“Kummaline kõrge maja udus”)

“Teispool elu piiri on õudusi, mida me aimatagi ei oska, ja vahel peibutab inimeste kurikaval uudishimu nad meie vahetusse lähedusse.” (“Olevus ukselävel”)

PS Ma ei julge nüüd küll siin hakata kellelegi midagi soovitama. Soovitada Lovecrafti oleks nii jäme etiketi rikkumine, et ma ei saaks seda kunagi andeks.

Nora Ikstena “Elu pühitsus”

elupuhitsus“Elu pühitsus” on Nora Ikstena kolmas romaan, mille ma nüüd väikeste vahedega läbi olen lugenud.

Niimoodi tagurpidi polegi enne vist juhtunud – kõigepealt “Emapiim” – viimane ja kõige kuulsam. Siis keskmine – “Neitsi õpetus” – ja lõpuks ka “Elu pühitsus” – kolmest kõige varasem, Ikstena esimene romaan. Aga “Neitsi õpetuse” ja “Elu pühitsuse” peale poleks ma eales sattunud, kui kuulsat “Emapiima” poleks olnud, sellepärast läkski niimoodi tagurpidi – tagant ettepoole.

“Emapiima” ja veel rohkem “Neitsi õpetuse” sisu oleks raske ümber jutustada. “Elu pühitsust” ümber jutustada oleks võimatu. Ega see jutustamine midagi annaks nagunii, aga see, et ei ole võimalik, ütleb raamatu kohta nii mõndagi.

Rääkida lugu(sid) nii, et midagi õieti ei juhtu, aga ometi juhtub kõik ja veel rohkem, on omaette kunst, nagu on omaette kunst selliste raamatute lugeminegi. Üks võimalus on lihtsalt lahti lasta, lugeda romaani nagu luuletust või seitset luuletust, sest ühe luuletuse sisse nii palju poeetilist mitte-midagi-juhtumist juba ei mahuta.

“Elu pühitsus” koosneb eraldi lugudest, mis on pandud matuste raami – Eleonora palvel on tema ärasaatmisele kutsutud seitse leinajat, kõik üksteisele võõrad, võõrad ka Eleonora tütrele, kes omakorda on üsna võõras emale, kes on ta ära andnud – “heade inimeste” kasvatada. “Elu pühitsus” koosneb seitsmest loost, mille leinajad jutustavad.

Veel õigem oleks “Elu pühitsust” lugeda nagu nõiasõnu või mana või palvet. Ja jumala eest mitte üritada järge pidada, kus lõpeb elu ja algab uni või kujutelm. Muidu võib juhtuda, et tunnete end tuhande ööbikuga ühte tuppa vangistatuna – varem või hiljem ajab see lihtsalt hulluks.

Kui ikkagi püüda “Elu pühitsust” kuidagi lühilausega kokku võtta, siis – see on romaan surmast. Või – kui soovite – elust.

Ja mitte lihtsalt romaan. See on väärt järelsõnaga uskumatult hea romaan.

Järelsõna on kirjutanud Guntis Berelis. Tõlkinud Ita Saks.

 

Raivo Vetik jt “Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011”

poliitikaTallinna ülikooli teadlaste süsteemne ülevaade Eesti riigi arengust uue iseseisvuse ajal. Nagu sellistele raamatutele tavaline, tundub sisu vahepeal ilmselge ülekordamine, aga tänu sellele saad ka aru, et kui nad midagi pahasti ütlevad, siis mitte ilma asjata. Uut infot oli seal tegelikult ka küllaga, see oli kaalukas ning väärib teadmist. Mõnes peatükis jäi silma üks tähelepanuväärne lõik, aga see võis panna õhku ahmima, et tõepoolest, nii ongi! Kuidas ma sellest varem aru ei ole saanud? Tore on näha, et meie riik muutub ja areneb, sest juba oleme jõudnud osa teadlaste prognoosidest ümber lükata (näiteks erakonnamaastikul toimuvaga).

Peatükid on riikluse ja kodanikuühiskonna ülesehitamisest, rahvus- ja mälupoliitikast, parteipoliitikast, avalikust haldusest, keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse suhetest, haldusterritoriaalsest poliitikast, avalikust teenistusest, majanduspoliitikast, ja tulevikustsenaariumitest.

Iga ajakirjanik võiks selle läbi lugeda, et ei takerduks näiteks kasvõi ametnikkonna suhtelisest suurusest või otstarbest kirjutades jälle mingite ammuringlevate demagoogiliste pooltõdede otsa. Et jah, nagu käsiraamat, mille massiline lugemine parandaks meie avalikku debatti.

Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”

püha-ja-õudne-lõhnAusalt öeldes ei teadnud ma Robert Kurvitza kohta enne muud, kui et ta on mõni aastat tagasi Sirbi ülevõtmiskatsega suurt kõmu tekitanud rühmituse ZA/UM liikmega. Ähmaselt meenub, nagu oleks Kender teda vanadele kirjanikepeerudele eeskujuks toonud. Kokkuvõttes kartsin, et mind ootab vihane ja mässav soga, millest tuleb end jõuga läbi vedada. Eelarvamused. Tegelikkus oli ülimalt meeldiv.

Esiteks oli olemas väga põnev lugu. Paarkümmend aastat enne raamatu algust on Rootsi-laadsel maal kaduma läinud neli ühe ministri tütart. Kolm peategelast, omaaegsed tüdrukute koolivennad, üritavad omal käel juhtumit endiselt lahendada. Mul on kõrini Eesti kirjanike autobiograafiatest, mida nad ilukirjanduse sildi all pakuvad. Tahan, et kirjanik suudaks välja mõelda loo ja Kurvitz oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Suur pluss.

Teiseks on välja mõeldud vähemalt sama põnev ja hoolikalt konstrueeritud ulmemaailm. Alguses paistab, et tegevus toimub tänapäeva Rootsis, kuid vähehaaval selgub, et meie maailm see ei ole. Riikidel on teised nimed, kuigi geograafia paistab meiega sarnane ja rahvad on äratuntavad. Seda maailma, mis nagunii vangub maailmasõja serval, vallutab servadest hall. Mis on halli sees või taga, ei tea täpselt keegi, aga elu, nagu meie seda teame, küll mitte.

Kolmandaks elasid selles meeldejäävad tegelased. Alguses ma ei teinud neil kõigil küll vahet, sest nimed olid imelikud. Alles raamatu lõpuks olid nad muutunud pärisolenditeks. Nüüd, nädal hiljem on nad mul peas endiselt alles ja on isegi klaarimaks muutunud. Vahel ma mõtlen nende peale.

Tekst on dünaamiline ja lugu, tegelase ning maailm täiendavad üksteist. Vähehaaval liigub rõhk tüdrukute kadumise loolt ja keskseks saab veider maailm ise. Nii et pigem ulmekas kui krimka, mis on hea.

Peale selle on Kurvitza tekstil stiil. Laused on poeetilised ja igaüks näib ütlevat rohkem kui esmapilgul paistab. Lugu ei ole lineaarne, vaid koosneb ajas segi paisatud tükkidest. See tõmbab küll lugemistempot maha, aga annab “Twin Peaksi” efekti – kõigepealt mõtled, et tühipaljas jaburdus, siis hakkad kahtlustama, et selle taga on sügav mõte, tuleb see vaid hoolikamalt üle vaadata (lugeda). Ja jääb siiski võimalus, et autor ei taha ridade vahel tegelikult midagi öelda ja itsitab pihku, vaadates, kuidas andunud fännid teosest olematut elu mõtet otsivad.

Nora Ikstena “Neitsi õpetus” LR 2011 nr 13-14

neitsi õpetusBetti Alveril räägib vihm ladina keelt. Nora Ikstenal räägib vihm liivi keelt. Miks panevad kirjanikud vihma surnud keeli rääkima? Ja kas need sel juhul üldse ongi surnud?

Vist mitte, kuni on neid, kes räägivad küll elavate keeles, aga mõistavad ka vihma juttu ja sellest lugusid vestavad. Tõsi – eks see ole nii kõikide surnutega, olgu need keeled, inimesed või majad, ja selle vastu ei saa. Maailm muutub, keegi on selle kõik välja mõelnud. Tegelikult ei muutu suurt midagi.

Kõik ootavad, et tuleks keegi ja viiks neid Pariisi. Või Moskasse. Ja mitte üksnes ei viiks, vaid ostaks neile sealt hinge, sest raha eest saab ju kõike. Aga need, kes enam ei kuule ümberringi oma ema ja isa keelt, mida ootavad nemad?

Neil ei ole ju enam midagi oodadata ega loota.

Ega see nüüd mingi mõistlik ja arusaadav raamatu kokkuvõte ole, aga kuidagi teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Selles siin on vähemalt mingisugune iseloomustav meeleolu.

“Emapiima” Bambi on ka selles raamatus. See hamster, kes sõi oma lapse ära, et see ei peaks puuris elama, ja üldse kõik muu ka. Õieti ongi “Emapiim” ja “Neitsi õpetus” üks ja seesama lugu. Mingis mõttes on “Emapiim” pilt (pigem pildi fragment) ja “Neitsi õpetus” raam. Selles, et raam tükk aega enne pilti valmis saab, ei ole midagi imelikku. Nagu ka selles, et raam on miskipärast huvitavam ja terviklikum, palju-palju parem kui pilt ise.

“Emapiima” lugedes meenus miskipärast “Seitsmes rahukevad” ja Luigest ei saanud mööda ka “Neitsi õpetuse” puhul, aga see meenutas “Ajaloo ilu” – midagi on neist ühist. Võttestik, aga eelkõige elugrammatika kõigi oma käänete, isikute, arvude ja aegadega.

Mõnes mõttes meenutab see raamat ka Õnnepalu “Klaasverandat” – oleks justnagu luuletus, aga ei ole ka, aga mitte ainult sellepärast. Muster on sama ja sama grammatika.

“Neitsi õpetust” on võrreldud ka T. S. Elioti “Ahermaaga” ja mis seal salata – kannatab võrdluse välja küll.