Jack McDevitt „Deepsix“

deepsix

Olen oma pika elu jooksul mõne Jack McDevitti ulmeromaani läbi lugenud ja paistab, et kõik nad järgivad sarnast skeemi. Kaugel planeedil leitakse muistse tsivilisatsiooni jälgi ja arheoloogid saadetakse teadmisi koguma. Seejuures on neil hirmus tamp peal, sest planeet on a) vaja kohe koloniseerida; b) hukule määratud. Arheoloogid leiavad midagi ägedat, mis lõpuks viib mõne veel ägedama teadmiseni, aga päris lugeja uudishimu rahuldavat lõpplahendust ei tule.

„The Academy“ sarja esimese raamatut „The Engines of God“ lugesin eelmisel aastatuhandel ja vaba e-raamatu eelsel ajastul. Abiks oli krediitkaardiga Saksa sõber ja Saksa kirjastuse paberkataloog. Antagu mulle andeks, aga raamatu täpsemat sisu enam ei tõesti ei mäleta. Küll aga tunnet, et tänu arheoloogia sissetoomisele põnevam kui tavaline laseriulme.

Teise osa „Deepsixi“ tegevus käib 2204. aastal. Inimkond on õppinud tähtede vahel lendama ja otsib koloniseerimiseks planeete. Deepsixil on ka käidud, aga selgus, et kohalik fauna on tappev. Nüüd minnakse vaatama, kuidas Deepsix ühe hulkuva taevakehaga kokku põrkama hakkab ja seeläbi hukkub. Mõni nädal enne kokkupõrget märkab teadlastekamp aga, et planeedi pinnal on selgelt näha varemed. Otsustatakse kibekiiresti saata planeedile uurimismeeskond. See jääb aga planeedi pinnale koos veel paari tegelasega lõksu. Algab võidujooks ajaga, et saaks tegelased ikka enne planeedi hävingut kätte. Samal ajal lahendavad need planeedil olnud tsivilisatsiooni mõistatust ja võitlevad loomariigi esindajatega oma elu pärast.

McDevitti lood on seikluslikud ja kerged ning tänu muistsete rasside jälgede ajamisele ka põnevad. Tegelaskujud on suhteliselt totakad. Kirjanik loob neid usinasti ja hulgakaupa ning pöörab nende käitumismotiividele palju tähelepanu, aga nad kukuvad välja kuidagi valed.

Advertisements

Stephen Baxter ja Terry Pratchett “Pikkmaa”

pikkmaa

Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.

Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.

Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.

Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.

Elina Hirvonen “Kui aeg saab otsa”

kui aeg saab otsa“Ta on alati olnud kohmakas poiss. See, kes ei saanud pesapallis palli õhust kätte ja kes jooksis aeglasemalt kui teised.

Nüüd tõuseb ta püsti nõtkelt nagu kass, astub ühe kindla, pehme sammuga katuseservale.

Ta hüppab, enne kui jõuab midagi  mõelda, pea ees alla, nagu sukelduks sooja, läikivate külgedega kaladest kihisevasse vette.”

See ta on – üks täiesti tavaline noor soome mees Aslak, kes on just tulistanud Helsingi kõrghoone katuselt inimesi. “Kui aeg saab otsa” on Aslaki lugu, lugu, kuidas piltilusast lapsest, kes vastas naeratusele alati naeratusega ja muutis nagu võluväel kõik enda ümber kuidagi paremaks, saab terrorist. Aga see on ka Aslaki õe Aava lugu, lugu tüdrukust, kes armastas üle kõige maailmas oma venda Aslakit, kasvas suureks, õppis arstiks ja aitab Al Shabaabi hirmu all elavas Ida-Aafrikas vaeseid. See on ka teda abistava somaallase Bahdooni lugu, kelle lapsepõlvesõber liitus Al Shabaabiga ja pääses (lõpuks ometi) enesetaputerroristide rühma. See on Aslaki ja Aava ema lugu, kõikide nende vaikivate emade ja õdede lugu, kes mingi määratlemata tunde ajel on alati lugenud uudiseid mitte hirmus, et nende laps (või vend) on maha lastud või alla aetud, vaid hirmus, et ta on ise tulistaja või allaajaja. Lõpuks see juhtub, see on ootamatu, aga ometi… ei ole see ootamatu.

“Kui aeg saab otsa” koosneb paralleelsetest häältest ja kõikidel lugudel on augud sees. Hirvonen esitab küsimusi, aga ei anna (vähemalt mitte lõplikke) vastuseid, miks nii läks. Ta ei anna midagi peale õhkõrna lootuse, et alati (isegi kõige viimasel hetkel) on võimalik valida, panna (enne päästikule vajutamist) relv käest ja heita end rongi alla või… minna ja osta putkast moosipirukas. Õppida arstiks. Või kelleks iganes. Minna igal hommikul alandlikult tööle nagu need Ida-Aafrika naised, nagu Aava ja Aslaki vanaema, ka siis, kui see tundub täiesti mõttetu, ka siis, kui mõnel teisel ajal võinuks saada hoopis kirjanikuks või arhitektiks või ooperilauljaks või baleriiniks või fotograafiks või… Aga just sel ajal ja selles kohas ei saa, kuigi nii väga tahaks. Tahaks ära. Moskvasse. Või Pariisi. Lihtsalt ära. Minema. Enamasti ei saa, ei pääse, mõnikord jälle pääseb ka, aga valida tuleb ikka ja see on (võib olla) ohtlik. Tahaks ju nii väga oma kõrkuses kohe kogu maailma korda teha, mitte igal hommikul alandlikult tööle minna.

Hirvonen ei näe mingit võimalust selliseid valikuid vältida, ta ei osuta ka süüle, ei ühiskondlikule ega isiklikule, ei üritagi seda. Nii lihtsalt on. Igal ajal on aeg liigestest lahti ja nõuab paikapanemist, isegi 21. sajandi hedonistlikus Euroopas, kus hingepiinad on eelisõigusega inimese ängistus. “Väikese vähemuse oma, kes on harjunud sellega, et unistused võivad täide minna ja neid võib täide viia, ja kui see ei õnnestu, siis võib nõuda paremat. Selle vähemuse oma, kes võib öelda “kõik sõltub iseendast” või “heade inimestega juhtub häid asju” ilma vähimagi irooniata ja kes kaotab tegutsemisvõime, kui satub olukorda, kus juhtub pidevalt halbu asju ja sinust endast ei sõltu õieti miski.”

Kõlab kaunis ohtlikult, kas pole?

M. C. Beaton “Nõia surm”

Nõia surmSeekord siis Šoti kriminaalromaan, aga mitte esimene – “Nõia surm” on konstaabel Hamish Macbethi sarja 25. lugu ja – 25. surm. Olen neid lugenud paraja peotäie jagu – isegi pealkirjad on kuidagi turvalised, kõik on “surmad” – ja pole kunagi pidanud pettuma.

Vanapoisist konstaabel Macbethi juhtumid on kindla peale minek, sest pettuda (kuigi ma seda ei usu) saabki ainult ühe korra – kui esimene paelus, siis võib olla täiesti kindel, et paeluvad ka ülejäänud. Kui ei paelunud, siis rohkem lihtsalt ei loe. Konstaabel Macbethi lood pole muidugi mingi kõrgpilotaaž, aga nad on põnevad ja omamoodi võluvad.

Missugune värvikas galerii külaelanikke! Doktoriproua Angela oma kassikarjaga ja kaksikutest vanapiigad, kes lõpetavad teineteise lauseid, on alles algus.

Missugune värvikas galerii surnuid! Surnud, muide,on kriminaalromaanides tavaliselt üsna ebahuvitavad.

Ja muidugi konstaabel ise. Pole midagi rahustavamat kui üks külapolitseinik, kes vaatab üle kõik uustulnukad, teeb regulaarseid visiite üksikute vanadaamide ja -härrade juurde, tegemaks kindlaks, et nendega on kõik korras, ega unusta kunagi kaasa võtta kotitäit head-paremat või põigata läbi apteegist. Kellel on kodus lambad ja kanad, taltsas metskass Sonsie ja koer Lugs, kes käiks dünaamilise paarina oma konstaabliga alati igal pool kaasas ja enam-vähem käivad ka. Kes lahendab nagu muuseas alati kõik mõrvajuhtumid ja kardab paaniliselt edutamist, sest – Macbeth ei taha oma kolkast kuskile minna. Ja miks ta peakski tahtma?! Sellises kohas tahaks isegi elada.

Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

päeva-maja-öö-maja

Tänapäeva Poola kirjaniku Olga Tokarczuki raamatu alguses räägib minajutustaja paar lehekülge oma naabrimutist Martast. Ta teeb seda nii hästi, et tegelane muutub justnagu päris inimeseks. Edasi rändab lugu Marta joodikust naabrimehe peale, sealt pöördub tagasi minajutustajale ja muudkui eksleb nii mööda tegelasi, vahel ka ajas. Suurt lugu ei tulegi, on hästi kirja pandud eredad tegelased, kelle lood lähevad vahel lausa ulmeks, aga mõjuvad seetõttu isegi kuidagi elulisemalt.

Näiteks mehest, kelle venelased saatsid Siberisse ja kes pidi seal ellujäämiseks surnud kaaslast sööma. Intelligentne ja tundlik mees, jõudis Poola tagasi elusalt, aga kohutava pagasiga. Ühel päeval leiab ta Platonilt lause, et see, kes on inimese sisikonda söönud, on paratamatult libahunt.

Või pangas töötav karjäärinaine, kellel hakkab unenäos külas käima mees, kellesse ta armub. Naine saab unes ka mehe nime teada ja oma pöörases armastuses läheb teda otsima.

Kõiki tegelasi ühendav lüli on kodupaik, linnake Poola ja Tšehhi piiril, kus kunagi elasid sudeedisakslased. Suurepärane raamat. Ainult Kristuse näoga naispühaku ja tema eluloo kirja pannud ennast vales kehas tundva munga lugu on tüütu.

Timur Vermes „Ta on tagasi”

vermes_kaas.indd

Ühel hetkel on Adolf Hitler Eva Brauniga Berliinis punkris ja järgmisel leiab end kusagilt tühermaalt (vist) 2014. aasta Berliinis. Romaan sellest, mida Hitler tänapäeva Saksamaast arvaks, kuidas ta kohaneda võiks ja mida Saksamaa temast arvaks. Naljakas, aga teisiti seda vist kirjutada ei saakski. Sellest hoolimata balansseerib hea maitse ja praeguste reeglite piiri peal.

Vermesi Hitler on üsna vintske sell, kes oma oskusega ennast tänapäeva arusaamadest mitte kõigutada lasta natuke meenutab mulle Ivan Oravat. Ta teeb pea kõigest harukordselt veidraid järeldusi. Näiteks vaatab, kui palju on Türgi nimesid äridel ja kui õitsev linn paistab ning arvab, et Türgi tuli Saksamaale viimasel hetkel sõjas appi ja aitas nad võidule. Hiljem saab ta muidugi teada, kuidas ajalugu kulges, aga ega ta ennast sellepärast ei muuda.

Hitler käib ülbelt linnas ringi ja kuulutab kõigile, et on füürer. Berliinlased ei oska sellele muudmoodi reageerida, kui et hakkavad meest pidama koomikuks. Varsti on Hitleril oma telesaade, mida tema teeb kui tõsist probleemsaadet ja mida vastu võetakse kui hullumeelset koomuskisarja. Ainult et kuhu see edasi viib? Hitler nimelt ei ole oma füüreriambitsioone minetanud.

Mind absoluutselt ei huvita Teise maailmasõja saladused ega natside juhtkond. Miks ma peaksin huvi tundma, kas mõni Saksamaa sõjaaja juht pääses Brasiiliasse või mida Hitleri lemmikkoer sõi? Oli üks kohutavalt verine ja jäle periood maailmas, millest ma meelelahutuse mõttes ei taha mitte midagi teada. Seepärast lugesin ka seda raamatut kerge ebamugavustundega. Vahepeal tundus, et raamat on liiga pikk. Et sain naljale pihta, aitab, mis pikka lugu siin ikka lahti rullida. Aga laiali ta ei vajunud ja oli vist ikkagi hea asi.

Aleksei Pehhov „Varjus hiilija”

varjus-hiilija“Siala kroonikate” avaosa “Varjus hiilija” peategelane on meistervaras Varju-Garrett, kellele seatakse üles kaval lõks ja kui ta selle avastab, on juba hilja välja rabeleda. Kuningas ja teised võimsad ja targad saadavad Garretti vastu tema tahtmist maailma päästma mässulise pimeduse jõudusid juhtiva maagi Nimetamatu vastu.

Ilgelt ebaoriginaalne, kõik fantasy-klišeed on ära kasutatud ja neid tuleb paar tükki lehekülje kohta. Killurebimist on sama palju. Tegevus kihutab hirmsa tempoga. Tulemus – lugemine läheb ludinaga, aga kõik on pinnapealne ja jätab külmaks. Et kui saab üks peategelasi otsa, siis teistel tegelastel on aega umbes kaks lõiku teda mälestada ja lugejale tundub, et sedagi oli liiga palju, sest juba on meelest läinud, mis mees see oli.

Järgede lugemiseks ühtegi pingutust ma teha ei kavatse, aga kujutan ette, et bussis või kui satuks igaval suvepäeval maal näppu, loeks küll.