Ane Riel “Vaik”

vaik“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.

Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.

“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.

Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.

Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.

Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.

Advertisements

Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

temasalajane Näide Loomingu Raamatukogu silmaringi avardavast mõjust. Enne selles sarjas ilmunud „Vabanemist kuulmise läbi“ ei teadnud ma üldse, et ta ka kirjanik on. Aga nüüd oskasin Mattheuse järgmise raamatu „Tema salajase palve“ juba lugemisjärjekorda panna.

Peategelane Pawo Karpo on Tallinnas ajakirjanik ja raamat algab sellega, et peatoimetaja saadab ta laupäeva õhtul objektile. Selgub, et liiklusõnnetuses on surma saanud linnapea ja veel inimesi. Samal ajal jõuab üks Tiibeti nõid Chöje Drolkar arusaamisele, et Pawo Karpo on ümbersündinud laama. Sellest hetkest Pawo elu muutub. Näiteks saab ta surnutega rääkida (mis niiviisi viga kõva lugu teha – linnapea vaim lööb salatsemisele käega ja räägib, kuidas ta sai hiinlastelt ilge hunniku altkäemaksu. Pawo paneb kõik lehte). Tal hakkavad käima veidrad külalised, kes osutuvad Tiibeti jumalateks või millekski sarnasteks. Aga Pawo tähelepanu on suunatud ainult Hannale, liiklusõnnetuse ohvrile, kes vaagub elu ja surma vahel ja kes Pawosse armub. Pawo saab teada, et naise koomast väljatoomiseks peab ta hirmsal kombel ja õigesti palvetama.

See on raamatu esimene pool ja on läbinisti äge. Mattheusel on mõnus ja selge stiil, ta saab loo ohjamisega hästi hakkama, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav, eriti kui müstitsism ja argi-Tallinn segunevad. Teine pool oli minu jaoks igav. Seal on Pawo juba Tiibetis ja kogeb igasuguseid meeliülendavaid asju. Kui huvitav see saab olla. Raamatu kokkuvõttes on aga kindlasti meeldiv üllatus.

(:)kivisildnik, Aarne Anmann „Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd“

visa-hing-kilingi-nõmmelt-legendi-sünd

„Seks. Vägivald. Seksuaalmaagia. Päikeseline Eestimaa. Eestlased oma murede ja rõõmudega. See on Eriti verine Eesti Vabariigi kriminaalromaan. Sinu voodis, sinuga koos Pole üldse paha,“ seisab raamatu tagakaanel ja on juba selge, et normaalne raamat meid ei oota.

Kui surija tunnistab haiglavoodis üles osalemise rituaalmõrvas Valgas, võtavad politsei vanemkomissar Sahk ja üleminspektor Mürk vana surmajuhtumi uuesti ette. Nad kutsuvad appi endise Kilingi-Nõmme politseiniku Paul Pajose. Pajos on kõike muud kui talutav peategelane. Alkohoolik ja ludri, kes hea õnne abil on saanud kõva uurija maine. Tegelikult pole ta midagi lahendanud. Ta ise arvab, et tema talent on seksuaalmaagia valdamine ja selle abil saab ka juhtumeid lahendada.

Naljakal kombel on tegemist lausa hea lugemisvaraga, millele isegi sobib see, et kuritegu laheneb ilma ühegi mõtestatud liigutuseta peategelase poolt. Pusletükid potsatavad ise paika. Verd pritsib, laibatükke lendab. Aga see polegi tähtis, vaid hoopis Kivisildniku bravuuri ja sõnavaraga esinev Pajos ning tema maailmapilt. Absurdsusele vaatamata tundub see hoopis rohkem päris kui kõikvõimalike kino-visahingede elu. Mul oli kunagi üks vanem kolleeg, endine miilits, kes rääkis kogu aeg ilmavaatest nimega sürreaalgenitalism, mille sisu sai vastavalt vajadusele üsna vabalt defineerida. See on üks üsna sürreaalgenitalistlik teos.

Vigdis Hjorth “Pärand ja keskkond”

Pärand ja keskkond“Kõik on seotud kõigega. Sellele, kes käib kõrvad kikkis, et mõista, ei ole ükski lause ilmsüütu.” Võib-olla oleks just see (eraldi võetuna üsna mittemidagiütlev) tsitaat (tõdemus) õige võtma “Pärandi ja keskkonna” kokku. See on raske raamat ja raske on sellest ka kuidagi kirjutada.

Kui ehk seda, et igas perekonnas (noh, võib-olla mitte igas, tahaks ju loota, eks ole) on ikka keegi, kes käib kõrvad kikkis, kes on olemuslikult teistmoodi, aga nii väga püüab aru saada, kuigi see on täitsa tühi töö. Aga midagi pole teha – (vähemalt) iseenda jaoks on vaja.

Kikkis kõrvu käimine teravdab ja (tõenäoliselt ka) moonutab taju, aga kui nii kaugele on juba jõutud, siis tagasiteed ei ole. Puruks kukkunud vaasi ei ole võimalik kuidagi kokku kleepida.

“Pärand ja keskkond” on ühe perekonna lugu, jutustamas see, kes käib kõrvad kikkis, Bergljot, või siis Bergljoti lugu, lugu, mida õieti keegi ei usu, pole uskunud, ei taha (ei hakka kunagi) uskuma. Ja kuna see on tõestisündinud lugu, siis joosti sellele Norras tormi. Mitte et see nii tähtis oleks. Lugu oleks suurepärane ka fiktsioonina. Teadmine, et sellel on tõepõhi all, lisab vaid… küünilist kindlust. Et lõpp, mis ei anna vähimatki lootust, ei ole kirjaniku mõttelend, moodus otsad filigraanselt (ja mõjuvalt) kokku tõmmata. Ei, see ongi nii. Päriselt. Ja mitte ainult.

Hjorthilt, kes on kasutanud kirjaniku õigust (mingi privileeg võiks ju ikkagi olla, arvatagu mis tahes) rääkida oma lugu, painavas lootuses saada mõistetud, on isegi see (viimane võimalus) ära võetud. “Pärandile ja keskkonnale” vastas romaaniga autori õde, kes, pange tähele – ei ole kirjanik, ja otse loomulikult joosti ka sellele teosele Norras tormi. Mõnel juhul, ja ma tõesti loodan, et ainult mõnel, tuleks perekonnad ära keelata.

Jack McDevitt „Deepsix“

deepsix

Olen oma pika elu jooksul mõne Jack McDevitti ulmeromaani läbi lugenud ja paistab, et kõik nad järgivad sarnast skeemi. Kaugel planeedil leitakse muistse tsivilisatsiooni jälgi ja arheoloogid saadetakse teadmisi koguma. Seejuures on neil hirmus tamp peal, sest planeet on a) vaja kohe koloniseerida; b) hukule määratud. Arheoloogid leiavad midagi ägedat, mis lõpuks viib mõne veel ägedama teadmiseni, aga päris lugeja uudishimu rahuldavat lõpplahendust ei tule.

„The Academy“ sarja esimese raamatut „The Engines of God“ lugesin eelmisel aastatuhandel ja vaba e-raamatu eelsel ajastul. Abiks oli krediitkaardiga Saksa sõber ja Saksa kirjastuse paberkataloog. Antagu mulle andeks, aga raamatu täpsemat sisu enam ei tõesti ei mäleta. Küll aga tunnet, et tänu arheoloogia sissetoomisele põnevam kui tavaline laseriulme.

Teise osa „Deepsixi“ tegevus käib 2204. aastal. Inimkond on õppinud tähtede vahel lendama ja otsib koloniseerimiseks planeete. Deepsixil on ka käidud, aga selgus, et kohalik fauna on tappev. Nüüd minnakse vaatama, kuidas Deepsix ühe hulkuva taevakehaga kokku põrkama hakkab ja seeläbi hukkub. Mõni nädal enne kokkupõrget märkab teadlastekamp aga, et planeedi pinnal on selgelt näha varemed. Otsustatakse kibekiiresti saata planeedile uurimismeeskond. See jääb aga planeedi pinnale koos veel paari tegelasega lõksu. Algab võidujooks ajaga, et saaks tegelased ikka enne planeedi hävingut kätte. Samal ajal lahendavad need planeedil olnud tsivilisatsiooni mõistatust ja võitlevad loomariigi esindajatega oma elu pärast.

McDevitti lood on seikluslikud ja kerged ning tänu muistsete rasside jälgede ajamisele ka põnevad. Tegelaskujud on suhteliselt totakad. Kirjanik loob neid usinasti ja hulgakaupa ning pöörab nende käitumismotiividele palju tähelepanu, aga nad kukuvad välja kuidagi valed.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett “Pikkmaa”

pikkmaa

Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.

Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.

Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.

Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.

Elina Hirvonen “Kui aeg saab otsa”

kui aeg saab otsa“Ta on alati olnud kohmakas poiss. See, kes ei saanud pesapallis palli õhust kätte ja kes jooksis aeglasemalt kui teised.

Nüüd tõuseb ta püsti nõtkelt nagu kass, astub ühe kindla, pehme sammuga katuseservale.

Ta hüppab, enne kui jõuab midagi  mõelda, pea ees alla, nagu sukelduks sooja, läikivate külgedega kaladest kihisevasse vette.”

See ta on – üks täiesti tavaline noor soome mees Aslak, kes on just tulistanud Helsingi kõrghoone katuselt inimesi. “Kui aeg saab otsa” on Aslaki lugu, lugu, kuidas piltilusast lapsest, kes vastas naeratusele alati naeratusega ja muutis nagu võluväel kõik enda ümber kuidagi paremaks, saab terrorist. Aga see on ka Aslaki õe Aava lugu, lugu tüdrukust, kes armastas üle kõige maailmas oma venda Aslakit, kasvas suureks, õppis arstiks ja aitab Al Shabaabi hirmu all elavas Ida-Aafrikas vaeseid. See on ka teda abistava somaallase Bahdooni lugu, kelle lapsepõlvesõber liitus Al Shabaabiga ja pääses (lõpuks ometi) enesetaputerroristide rühma. See on Aslaki ja Aava ema lugu, kõikide nende vaikivate emade ja õdede lugu, kes mingi määratlemata tunde ajel on alati lugenud uudiseid mitte hirmus, et nende laps (või vend) on maha lastud või alla aetud, vaid hirmus, et ta on ise tulistaja või allaajaja. Lõpuks see juhtub, see on ootamatu, aga ometi… ei ole see ootamatu.

“Kui aeg saab otsa” koosneb paralleelsetest häältest ja kõikidel lugudel on augud sees. Hirvonen esitab küsimusi, aga ei anna (vähemalt mitte lõplikke) vastuseid, miks nii läks. Ta ei anna midagi peale õhkõrna lootuse, et alati (isegi kõige viimasel hetkel) on võimalik valida, panna (enne päästikule vajutamist) relv käest ja heita end rongi alla või… minna ja osta putkast moosipirukas. Õppida arstiks. Või kelleks iganes. Minna igal hommikul alandlikult tööle nagu need Ida-Aafrika naised, nagu Aava ja Aslaki vanaema, ka siis, kui see tundub täiesti mõttetu, ka siis, kui mõnel teisel ajal võinuks saada hoopis kirjanikuks või arhitektiks või ooperilauljaks või baleriiniks või fotograafiks või… Aga just sel ajal ja selles kohas ei saa, kuigi nii väga tahaks. Tahaks ära. Moskvasse. Või Pariisi. Lihtsalt ära. Minema. Enamasti ei saa, ei pääse, mõnikord jälle pääseb ka, aga valida tuleb ikka ja see on (võib olla) ohtlik. Tahaks ju nii väga oma kõrkuses kohe kogu maailma korda teha, mitte igal hommikul alandlikult tööle minna.

Hirvonen ei näe mingit võimalust selliseid valikuid vältida, ta ei osuta ka süüle, ei ühiskondlikule ega isiklikule, ei üritagi seda. Nii lihtsalt on. Igal ajal on aeg liigestest lahti ja nõuab paikapanemist, isegi 21. sajandi hedonistlikus Euroopas, kus hingepiinad on eelisõigusega inimese ängistus. “Väikese vähemuse oma, kes on harjunud sellega, et unistused võivad täide minna ja neid võib täide viia, ja kui see ei õnnestu, siis võib nõuda paremat. Selle vähemuse oma, kes võib öelda “kõik sõltub iseendast” või “heade inimestega juhtub häid asju” ilma vähimagi irooniata ja kes kaotab tegutsemisvõime, kui satub olukorda, kus juhtub pidevalt halbu asju ja sinust endast ei sõltu õieti miski.”

Kõlab kaunis ohtlikult, kas pole?