Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

1960ndate aastate lõpus jäi Hispaanias Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, kus elas üle kolme tuhande inimese. Oru suurima küla Vegamiáni elanikud asustati ümber Palencia provintsi, kus oli kuivendatud Nava järv – kus enne oli olnud küla, sinna tekkis järv, kus oli järv, sinna kerkis küla.

Vegamiáni asus mägedes, Palencia aga tasandikul.

Eesti tuulepargid, kõrgepingeliinid ja turbakaevandused on sellega võrreldes naljamäng.

Sajandeid kestnud eluviis purunes, tuhanded inimesed jäid juurtetuks, aga mitte ainult inimesed. Juurtetuks muutusid ka paigad – veehoidlat ümbritsevate maade uued elanikud ei tahtnud midagi teada sellest, mis oli enne, sest süda võis hakata valutama.

Taolistele veehoidlatele jäi Hispaanias jalgu rohkem kui viissada küla. Porma oli vaid üks neist paisjärvedest, mis Franco ajal projekteeriti, peale selle 1950ndate aastate järsk linnastumine.

“Kuidas vaadata vett” kõneleb sellest ühe perekonna kaudu.

Hääle saavad kolm põlvkonda – Domingo, kes pidi külast lahkuma, tema lapsed ja lapselapsed. Autor – ise sellest külast pärist – ei mõista hukka, ei anna hinnaguid, ei vali poolt pärandi ja progressi konfliktis.

Romaan ei ole tema jaoks võitlusväli, vaid võimalus mõelda ja tunda. Ta jutustab, andes hääle neile, kellele ühiskond sõna ei anna, kes pole seda sõna osanud kunagi tahtagi. Ta viskab vette kivi. Sulpsatus paneb lugeja pead pöörama ja hajuvaid veeringe vaatama.

Insenerid, need on muidugi iseasi.

“Milline oleks olnud mu elu, kui mu suguvõsa tee poleks ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu, justkui peataks aja?”

“Kui maailma loomisest peale voolas jõgi seal, kus ta voolas, ja järved asusid seal, kus nad olid miljoneid aastaid tagasi tekkinud, siis milleks neid aina ühest kohast teise tõsta, justkui oleks jumal neid luues eksinud?

Aga inseneri ajavad sellised küsimused naerma.”

PS Ilus ja kurb raamat. Mõjuv ka. Eriti lõpp.

PPS “Kuidas vaadata vett” on välja andnud Toledo kirjastus. Toledo kirjastuse “Palved röövitud tüdrukute eest” on üks mõjuvamaid ( ja kainestavamaid) lugusid, mis ma lugenud olen. Selles mõttes, et kui tuleb tahtmine viriseda. 21. sajandi Eestis – ei ole põhjust. Kohe kuidagi ei ole. Mitte ühegi kandi pealt.

“Palveid röövitud tüdrukute eest” saab kirjastusest viie euro eest. Mina kavatsen osta, sest see võiks riiulis olla.

Olga Tokarczuk “Algus ja teised ajad”

Kaks aastat tagasi “Algust ja teisi aegu” keskkogus veel ei olnud. Nüüd oli. Ikkagi nobelist.

Lugu muidugi on vaimustav.

Alates sellest, et algus ei ole algus, vaid Algus – küla. Paiknevuse kirjelduse järgi paigutasin mina selle kuskile Lihula ja Penijõe vahele. Eks teised panevad mujale.

Tokarczuki maailm on üksainus suur (ja imeline) muster. Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.

Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.

Kõik elab, puud väljaspool aega, sest neil pole aimugi iseenese olemasolust, seeneniidstik maa all – mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. Seeneniidistik – kas pole tore kujund – sünnitab oma külmi ja niiskeid lapsi aasta ringi, aga kõige ilusamad on suvel ja sügisel sündinud.

Seentega – tundub – on autoril mingi eriline side, mis sööbis meelde juba “Päeva maja, öö maja” ajast.

Väljaspool aega olev (võimatute asjade) jumal ilmub ajas ja muutumises, annab endast märku ploomisuuruseks kasvanud mustikates. Kui ei teata, kus ta on, siis tasub vaadata vihma käes kasvavaid seeni.

“Algus ja teised ajad” tabab midagi maailmakorra olemusest. Nagu Modiano, Saramago, Munro, Lessing, Coetzee, ühesõnaga nobelistid, aga mis seal imestada. Loomine, kui ta on õige loomine, on ainult millegi meeldetuletamine, mis eksisteerib väljaspool aega ehk siis igavesti.

Kõige ilusam on “Alguses ja teistes aegades” kohviveski, üldse asjade kujund.

“Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et nad elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.”

“Võib-olla on kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb ja areneb, võib-olla on need maailma jaoks tähtsamad kui inimesed. Ja võib-olla on Misia kohviveski kõige selle tugisammas, mida kutsutakse Alguseks.”

Margarita Karapanu “Kassandra ja hunt”

Kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud. Kõige selle keskel üks laps, kes jutustab. Või kelle kaudu jutustatakse.

Segamini on fantaasia ja tegelikkus, ilukirjandus ja päriselu, kuigi loor nende vahel on kohati nii õhuke, et paistab läbi.

Lapsed muidugi on vastupidavad, igal ajal. Esiteks on neil oma moodused ellu jääda, teiseks ei ole nad nii õrnukesed, kui võiks arvata.

Kassandras on midagi Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” lapsest, kes lõikab nohinal lihavaid pojengivõrseid, kurgus magus tunne, et tuleb suur pahandus.

Ja muidugi ei tohi unustada sõnu, mis lõpuks ära päästavad.

“Trepp, pink, laud, aed, Zakulis, kleit, Fani, vanaema-vanaisa, kaka-toit, kogun pähe nii palju sõnu, kui tean, panen need kõrvale, et need esimesena kirja panna, kui lugema õpin.”

Kõrvaltvaates – ja seda see lugu ju on – on “Kassandra ja hunt” naljakas ja traagiline, hirmus ja lummav, aga Kassandra jaoks on see lihtsalt elu, maailm, mida tema ei saa valida, mitte kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud.

PS Ja need klaaskuulid. Tundub, et igal igal lapsel on mõni selline. Päritolu? Ei tea, aga äärmiselt oluline, et suureks kasvada.

PPS Kindlasti lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 2”

2020 jaanuaris kirjutasin “Vernon Subutexi” kohta, et see ei ole Õnnepalu Pariis, isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Sest see viimane, kirja pandud küll kahekümne esimesel sajandil, on ikkagi kahekümnenda sajandi esimese poole oma või veel varasem – mälestuste mälestus või kujutelm, mida ehk õieti pole olemas olnudki, aga kes otsib see leiab. Veel.

Subutexi Pariis on hoopis midagi muud – räpane, kõle ja pidetu. See on paremäärmuslaste, islamistide, vananevate pornostaaride ja teiste läbikukkunute linn – haige, lohutu, täis üksildust, frustratsiooni ja purunenud illusioone, aga kuidagi nunnu ka. Sest Despentes tundub oma tegelastest üsna palju hoolivat.

Subutexi Pariis on kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse jõudnud Pariis, kus pole enam võimalust teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine. Maailm on muutunud. Privileegid ei kehti.

Kes tahaks säärast Pariisi vaadelda? Õnnepalu kindlasti mitte.

Despentes vaatleb ja dokumenteerib.

Ta ei loe moraali, ei anna hinnanguid, ei ilusta, ei anna lootust. Tema lõige on puhas ja täpne – nii on! Despentes on ehk veidi pehmem kui Houellebecq, annab hingamisruumi, aga annab ka mõista, et see on ajutine.

“Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

PS Huvitav, kuidas ta lõpetab?! Selles mõttes, et kolmas osa tuleb ju veel.

Philip Pullman “Salarahvas”

Kõigepealt väike ekskurss, mis mille järg on. Või ei ole.

“Salarahvas” on “Põrmu raamatu” triloogia teine osa – “La Belle Sauvage`i” järg.

“Põrmu raamatu” triloogia omakorda on tema “Tumedate ainete” triloogia ehk “Kuldse kompassi”, “Inglite torni” ja “Vaigust kiikri” järg.

Järjed iseenesest ei pruugi suurt midagi väärt olla. Enamasti läheb lahjaks kätte. Pullman ei lähe. Mis on üsna tähelepanuväärne. Saladus peitub ehk selles, et ta ei kirjuta edasi, vaid hoopis tagasi, ja siis jälle edasi, ühesõnaga – ta ei kirjuta järjest, vaid avab üha uusi tahke, jättes ilmse mõnuga üht-teist rääkimata ja lünki vahele. Ise ta ju teab! Tema peas on see valmis. Ja tasapisi ta siis mõnuga jutustab. Aega on!

Teise triloogia esimeses osas on esimese triloogia peategelane Lyra Hõbekeel alles titt, teises osas aga noor naine, nii et “Tema tumedad ained” Lyra lapsepõlveseiklustest paigutub hopsti hoopis kogu loo keskele.

Õigupoolest ei saagi neid järgesid õieti järgedeks pidada. Autor lihtsalt seikleb suure mõnuga oma loodud võlumaailmas edasi. Mis on ka ainuõige, sest ega üht väärt maailma saa ometi raisku lasta, kui ta kord juba olemas on.

Nii et pole midagi teha, tuleb oodata, sest viissada lehekülge “Salarahvast” lõpeb ära just selle koha peal, kust tahaks kangesti edasi lugeda.

Iseasi on see, kuivõrd see lasteraamat on, selle peale läks mõte lugedes mitu korda. Ons sel aga tähtsust?!

PS Küll oli tore kohtuda “Septimus Heapist” (Angie Sage) tuttava rabarullega, keda ma olin kogu aeg pidanud väljamõeldud elukaks, aga tundub, et tema on liik nagu mummid, külmkingad ja kollid ning teised sihändsed.

Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Don DeLillo “Null K”

Võtsin “Null K” keskkogust ulmeka pähe, kui olin kaanele kirjutatu läbi lugenud. Eks ta ju mingis mõttes ole ka, nii poole (või tausta) jagu, just nii palju, kui sellise loo jaoks parasjagu on vaja.

Houellebecqilik “Null K” võiks olla “Saare võimalikkuse” eellugu, lugu sellest, kuidas (ja miks) “Saare võimalikkuse” maailm sündis.

Just see oli esimene paralleel nende kahe, DeLillo ja Houellebecqi vahel.

Aga siis tekkis teisigi.

DeLillo on nagu Houellebecq ja vastupidi – neid ühendab seesama ümbritseva ruumiga konfliktis olev peategelane, üksik, pidetu, religioonitu, New Yorgis nagu Pariisiski.

Kumbki ei armasta seda maailma, kumbki ei paku lahendusi, DeLillo veel vähem kui Houellebecq. Mõlema lood on moodsa maailma kõverpeeglid.

Maailm on talumatu, aga kes või mis ollakse ilma selleta? Igasugune võimalus vabaneda on illusioon, lõks.

“”Mis aga on mina? Kõik see, mis te olete ilma teisteta, sõprade või võõrasteta või armastatute või lasteta või tänavateta, kus kõndida, või toiduta, mida süüa, või peegliteta, kust ennast vaadata. Aga kas olete ilma teisteta üldse keegi?””

Aga kuidas olla keegi koos teistega?

Kui Houellebecq jätab mingi õhkõrnagi lootuse, siis DeLillo seda ei tee. Tema peategelane eksleb unenäolises, hoomamatus maailmas, kus püüd mõista, maailma ja iseennast mingilgi moel defineerida, ei vii mitte kuhugi.

“Mida peaks see tähendama?” küsib ta üha ja üha. Sõnad ei tähista ega väljenda enam tegelikkust.

“Püüan sõnu näha. Kogu aeg samu sõnu. Sõnad hõljuvad mööda. Ma tean, et on midagi enamat.”

Defineeri reaalsus. Defineeri tõde. Defineeri lõuend. Defineeri riidepuu. Defineeri isik. Defineeri inimene. Defineeri loom. Defineeri mantel. Defineeri aeg. Defineeri ruum.

Kui alguses oli sõna, kas see tähendab, et ka lõpus on sõna?

Sedasi väljendatuna võiks see tähendada sõna võimu, olulisust, milles aga DeLillo sügavalt kahtleb.

Ometi pole tal selle kahtluse väljendamiseks ühtegi muud vahendit kui sõnad.

PS Kummaline külm romaan. Kuigi sellise pealkirja puhul võiks seda ju oodata – ikkagi absoluutne null.

Vilmos Kondor “Patune Budapest”

Kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor tegutseb taas, aga nagu “Budapest noir” on ka “Patune Budapest” rohkem linna kui Gondori lugu. Isegi rohkem.

Taas avaneb Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes, ainult et hiilgust nagu varjegi on rohkem. Palju rohkem. Pole enam süütud 1930ndad, “armuliste härrade” ja “armuliste prouade” ning teietamise aeg.

On 1939nda aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad, Ungari parlamenti pääsenud nooleristlased, kelle võimuletulekuni on jäänud vaid mõni aasta, Poola põgenikud piiril ning kelneri- ja kojameheametis juudi ajakirjanikud.

Ajakirjanikuhärra vanaisa meenutavad vaid temast järele jäänud moosid, aga see-eest saab praetud verd sibulatega.

Lugu ise läks natuke keeruliseks kätte, aga suuremat kahju sest ei sünni. Peategelane on nagunii linn.

PS Autorid kipuvad retseptide osa romaanides tõsiselt alahindama. Need tuleks lisada. Igal juhul.

PPS Üks tsitaat ka. Puhtalt sellepärast, et ta oleks olemas. Nii igaks juhuks.

“Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan ma kirjutada sellest, mis juhtus.”

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

“Nojaa, elu pole poeem – trohheuses, jambis või ditürambis värsistatud.”

Kuigi mõnikord ikka on ka. Vähemalt mõnda aega. Kui veab.

“Mees sinises vihmamantlis” ilmus 2011, “Emapiimani” (2015) oli jäänud neli, “Elu pühitsusest” ja “Neitsi õpetusest” möödunud kümmekond aastat.

Ameerikast naasnud ja oma viimased eluaastad Ikstena pool Ikškiles elanud Dzintars Sodums, “Ulyssese” tõlkija, oli seks ajaks juba lahkunud.

“Mees sinises vihmamantlis” oleks mõjuv lugu ka kirjanduslooliste allusioonideta, Ikstena ja Sodums või Tebe ja tütreke, pole mingit vahet.

See on õpetaja ja õpilase lugu, nagu neid ikka juhtub, kuigi mitte eriti tihti – selleks peab kõvasti õnne olema. Aga ka lugu sellest, mis on sõnade taga. Näiteks niisuguste konstateerivate kirjanduslooliste sõnade taga nagu “”Ulyssese” tõlkija” või “oma viimased aastad Ikstena pool Ikškiles elanud”.

Nende taga on hoomamatud universumid, millest kellelgi pole õrna aimugi, ei saagi olla, kui just mõni tütreke neid üles ei kirjuta.

“Kui keegi kingiks Tebele teise elu, poleks mingit kahtlust, mis sellega ette võtta. Ta võtaks vöörusest need paar mappi, kus on alustanud “Finnegani peiede” tõlkimist ja jätkaks aeglases vaimus seda teist elu.”

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.