“Vennad, ligimesed, las ma jutustan teile, kuidas see juhtus.”
Nii see algab.
SS-Obersturmbannführer Max Aue on otsustanud oma loo ära rääkida ja tõdeb mõned leheküljed hiljem: “Nagu enamik inimesi, ei ole ka mina kunagi tahtnud mõrtsukaks saada.”
Küsimus polegi niivõrd selles, kuidas sai Auest see, kes temast sai: SS-Obersturmbannführer.
Küsimus on selles, et ta teeb kohe alguses asjad klaariks: see võib juhtuda igaühega ja kui lugeja seda ei usu, siis jätku parem pooleli.
Kes edasi loeb, on konksu alla neelanud ja nõusse jäänud: jah, temaga võiks juhtuda niisamuti.
Justnimelt juhtuda.
Aue ei tee erilisi jõupingutusi tulevat vältida, valida teine tee, ta ei tee ka erilisi jõupingutusi püsida ette sattunud rajal. Kõik kuidagi juhtub, sünnib. Aue on nii neutraalne, ei halb ega hea, nii eemalolev ja leebe, et lugejal on lihtne temaga samastuda.
Kuni ühel hetkel enam ei ole.
Ühel hetkel põrkab lugeja õudusega tagasi. Seksuaalperverssused, olgu need fantaasia või tegelikkus, vahet pole, ekskremendid, gaasikambrid, kõik see tundub lugejale liig mis liig, ta loobub olemast Aue.
Aga on tal võimalust?
Ta on konksu otsas, ta on tunnistanud, et temas on see kõik olemas, muidugi mitte pinnal, hoidku jumal selle eest, aga eos.
Paha aimamata koos Auega rännanud, on lugeja ühtäkki sattunud üle piiri, tagasiteed ei ole.
Kuidas see ometi nii läks?! Aga hea ja kurja vahel ei olegi piiri, hea ja kurja vahel on soo.
Saatan ehitab oma riiki šampanjapokaalide kõlinal, lokaalis kõlab “Ilusal sinisel Doonalul” või Mozart.
Kuidas parasjagu soovite.
Võiks muidugi arutleda, kas Auel oli valikut. Või kõigil neil teistel? See on elu ja surma küsimus, sest sellest sõltub, kas lugejal on valikut.
Sest küsimus ei ole ju ühes SS-Obesturmbannführeris, küsimus on kõigis. Ja nii toobki Littel lugeja tagasi algusesse: tunnistage, et see võib juhtuda ka teiega, kasvõi juba sel põhjusel, et see juhtus.
Päriselt juhtus.
Aue räägibki meile, kuidas.
Paar tsitaati selle kinnituseks:
“Tõeline oht – eriti rahututel aegadel – on tavalised inimesed, kellest riik koosneb. Tõeline oht inimesele oleme meie teiega. Ja kui te seda ei usu, pole mõtet edasi lugeda.”
“Kui te olete sündinud niisuguses riigis ja niisugusel ajal, kus keegi ei tule teie naist ega lapsi tapma ega isegi mitte nõudma, et te tapaksite teiste meeste naisi ja lapsi, siis tänage Jumalat ja minge rahus oma teed. Kuid ärge unustage: teil võib olla minust rohkem õnne, aga te ei ole parem inimene kui mina. Sest kui teil jätkub kõrkust arvata, et olete, siis just sealt algabki oht. Me vastandame hea meelega riiki, olgu totalitaarset või mitte, tavalisele inimesele, kes on vaid putukas või mõtlev pilliroog tuules. Aga niimoodi unustame, et riik koosneb inimestest ja et igaühel neist on oma elu, oma lugu, juhuste ahel, mille tulemusel tema sattus õigele poole püssitoru või dokumendi õigele küljele, mõni teine aga valele.”
PS Ah jaa, see pealkiri. No selleks tuleb lõpuni lugeda. Üheksasaja seitsmeteistkümnenda lehekülje lõpuni.
“Ma tundsin korraga kogu mineviku raskust, elu ja mälu muutumatut valu, ma olin üksi koos sureva jõehobu, jaanalindude ja laipadega, üksi aja, kurbuse ja mäletamise kannatusega, üksi oma elu ja ees ootava surma julmusega. Eumeniidid olid mul kannul.”
PPS See tunne läks üle. Tegelikult nad teda kätte ei saanud.
Kirjakoi 