Otfried Preussler “Krabat”

PreusslerMõned raamatud lihtsalt on sellised, et sa oled kindel, et oled neid lugenud, ja pead elementaarseks, et ka kõik teised on neid lugenud. Sa ei kahtle ju, et elad majas, millel puudub vundament, eks ole?! See oleks jabur.

Pole ju võimalik, et keegi poleks lugenud “Kääbikut” või “Muumitrolli” või Puhhi või “Viplala lugusid” või Alice´it.

“Krabat” oleks ka nagu üks selliseid, aga… Ma vist ikka ei olnud teda lugenud. Kuigi pidasin iseenesestmõistetavaks, et olen. Ja Koselbruchi veskis igatahes olin ma aega veetnud. Kõik oli nagu tuttav, aga jah – polnud lugenud.

Tegelikult ei ole selles midagi imelikku. Minu raamaturiiuli “Krabat” on ilmunud 2000. aastal. Eesti keeles ilmus ta esimest korda aastal 1982  ja sel ajal vanemad ilmselt lasteraamatuid enam ei ostnud, nagu nad olid mõnevõrra varem ostnud “Kääbiku”, “Muumitrolli”, “Viplala lood” ja Alice´i, Marek Pieguse ja Hans Fallada “Lood lastele” – üks toredamaid raamatuid üldse. Ma kahtlustan, et seda ei ole hiljem üldse välja antud, nii et nüüdisaja lapsed ei tunnegi Hans Ihnust ega tea midagi hiireke Vabikõrvast, õnnetusekanast, ustavast siilist, jubedast külaskäigust, kuldsest taalrist ega sellest, kuidas kahvliga sutsti tagumikku torgatakse või kuidas maitseb… üks pekikamar ja leivakoorik. Oi, sellest on küll tuline kahju.

Tolle aastal 2000 ilmunud “Krabati” olin ma ilmselt torganud riiulisse kui millegi, mis lihtsalt peab kodus olema. Ja unustanud, sest ma ju kuidagi teadsin, et ma ikkagi olen seda lugenud. Mis on isegi hea. Sest mulle sai meenuda, et ma ei ole. Ja seda teha.

PS Või kas see ikka üldse ongi lasteraamat? Aga see küsimus käib kõige teiste eelpool nimetatute kohta ka. Kas üks õige lasteraamat ongi see, mis tegelikult ei ole lasteraamat, ja see, mis on, tegelikult nii väga hea lasteraamat ei olegi?? Mine tea. Mine tea…

PPS Aga “Krabati” on nagunii kõik läbi lugenud. See on elementaarne.

Advertisements

Pirkko Saisio “Kaini tütar” LR 2018 nr 36-37

kaini tütar“Kaini tütre” kohta ei leidnud ma mitte ühtegi arvustust, küll aga leidsin ma Postimehest pealkirja. Ei vähem ega rohkem kui “Eesti keeles ilmus soome lesbiromaan”. Romaanist endast suurt juttu ei olnud. Kui et see “äratas omal ajal suurt tähelepanu uudse ja avameelse” jne. Punkt. Ehk siis 34 aastat tagasi.

Võis äratada küll. Kui arvestada, et veel 1960ndatel pandi Soomes sellise armastuse eest vaimuhaiglasse.

Ometi on “Kaini tütre” niisugune liigitamine sama meelevaldne kui nimetada “Piiririiki” Eesti esimeseks geiromaaniks. Me ei räägi siin ju Tommi Kinnusest, eks ole, ja üleüldse – misasi on geiromaan?

Armastus on armastus, kui ta ka on keelatud, nagunii tuleb pärast õppida uuesti elama.  “Kaini tütres” ta nii väga keelatud polegi ja pole ka erilist vahet, kelle lugu see on. Juhtumisi siis Risku ja Anna lugu, aga võiks olla ka kellegi teise oma. Rohkem on see romaan andest ja vastutusest, sõnadest ja vaikusest. Me oleme harjunud, et alguses oli sõna. Sõna on püha. Mida me teeksime ilma sõnata, aga…

“Milline meeletu arusaamatuste ahel on alguse saanud lausest: “Alguses oli sõna.” Alguses oli vaikus.”

“Ja vaikus on kuulamine.”

Missugune kummaline vastuolu. Ja ega see lahene ka. Oleks üsna imelik, kui laheneks.

Ilusaid (ja täpseid) mõtteid on “Kaini tütres” veelgi.

“Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva.”

Ja milline kujund – taevast sajab kellasid, käekellasid, digitaalkellasid, taskukellasid, nagu võiks kõik need lihtsalt kokku korjata ja niimoodi kogu aja omale saada.

“Ja teadlased tajuvad, et möödunu ei ole taga, vaid ees.”

Undinė Radzevičiūtė “Kalad ja draakonid”

Kaaned_radzeviciute.indd18. sajandi Hiina ja 21. sajandi Euroopa, linn, mida võib üritada kindlaks teha välistamismeetodil. Niisiis. See pole Berliin, Pariis ega Praha. See pole ükski Itaalia linn. See pole Lodz. Üks selline kõrgete lagede ja meetripaksuste seintega neljatoaline korter, kus leidub kinni müüritud liftišahte, kuhu võib kogemata sisse kukkuda.

Selliseid leidub ka Tallinnas. Aga vähe.

Ja see on linn, kus leidub hiinlasi.

Millegipärast kujutlesin ma, et see on Riia. Võib-olla sellepärast, et ma ma ei tea, kas Riias on hiinlasi.

Tiina ütles, et ma ei annaks alla, kui kohe raamatusse n-ö sisse ei saa. Noh, ma ei andnud. Viiskümmend lehekülge. Sada lehekülge. Sada viiskümmend lehekülge. Ja vaevasin end vahetpidamata küsimusega, kuidas ma õigupoolest peaks seda raamatut lugema. Kas võtma ette 18. sajandi Hiina ajaloo? (Seda ma ei teinud.) Lugema järelsõna? (Tehtud. Asjata.) Otsima arvustusi, et mingitki niidiotsa leida? (Üks arvustus Sirbis. Asjata. Autor vaevles enam-vähem samade probleemide käes.) Või andma alla ja lugema lihtsalt lausekaupa? (Lauseid on ilusaid ja neid on palju.) Need panevad mõtlema.

Aga sel juhul ei saa edasi lugeda. Nii et ma ei lugenudki. Näiteks siis:

“Igaüks, kes on proovinud kunagi midagi luua, võib kinnitada: loominguks pole kunagi olnud, ei ole praegu ega tule tõenäoliselt ka kunagi tulevikus mitte mingeid tingimusi, mõtles Šaša.

Ja vastas valjusti. Iseendale:

“Küll on pommirahe, küll uputus, küll revolutsioon, küll armastus, ja veel kes teab mis.””

Või siis:

“Šaša püüdis põgeneda oma Hiinamaale, kuid mahajäetud liftišahtist ei õnnestunud.

Vaid oma toast, vannitoast ja köögist oli lihtne mõtetes Hiinamaale põgeneda.

Ning vaid kindlatel asjaoludel.”

Kokkuvõttes on see kõige veidram raamat, mida ma olen lugenud. See algab eikuskilt ja lõpeb eikuskil nagu kõrgete lagedega labürint, kus ekseldes ei juhtu midagi ja aeg omandab tähtsuse alates kümnest tuhandest aastast. Või mõnest sekundist, mil pillata üksik repliik või märgata redelit. Mis iseenesest ei tähenda midagi. Ei siin ega Hiinamaal.

PS Tiinal oli õigus. See on väga mõtlemapanev raamat. Ja täiesti erakordne.

Linda Nagata “The Bohr Maker”

bohr makerLinda Nagata on noorema põlvkonna ulmekirjanik (no mis noorema, 58aastane juba, 1990ndatel sai kuulsaks), kelle põhiteosed on kirjutatud nanopungi žanris. “The Bohr Maker” ilmus 1995. aastal ja võitis Locuse auhinna parima debüütromaani eest. See on ka tema “The Nanotech Succession” sarja avaromaan.

Nikko on uut tüüpi inimene, kes suudab näiteks elada avakosmoses, aga siiski ähvardab teda peatne surm. Tema isa, mõjukas teadlane, muutis nanotehnoloogia abil Nikko selleks, kes ta on, ja mees sai “teaduseksperimendina” eksisteerimiseks tähtajalise loa. Paraku ei ole vahepealse aja jooksul seadusandlus liberaalsemaks läinud ja inimeste geenmuundamine ei ole ikka lubatud ning Nikko lihtsalt sureb sel hetkel, kui ta aeg on täis tiksunud.

See Nikkole ei meeldi ja viimases hädas korraldab ta salajase ja ülivõimsa Bohr makeri nime kandva nanotehnoloogia varguse, mis lubaks tal oma elu pikendada. Vargus ei kuku aga päris nii välja nagu plaanitud. Kogemata kombel nakatab end Bohr makeriga noor, vaene ja harimatu slummielanik Phousita. Phousitast saab supertüdruk. Võimud jälitavad Nikkot ja nuhivad välja ka Phousita. Nikko ja Phousita ühendavad jõud. Edasi käib üks tüütu seiklus tagaajamine, aga raamatu esimene pool, mille ma siin üldjoontes ümber jutustasin, oli äge.

Mul on tunne, et ulmekirjanikud kasutavad nanotehnoloogia ideed tavaliselt kurjasti – imepisikesed nähtamatud masinad, mis suudavad korda saata ükskõik mida. Et mõtled mingi suvalise jaburduse välja, nimetad ulmeks ja seletad – nanotehnoloogia tegi. Nagatal on see siiski enam-vähem loogiline, kui mitte realistlik.

Steven Erikson “Deadhouse Gates”

Deadhouse_GatesKanada kirjaniku Steven Eriksoni kümneköitelise fantasysaaga “Malazan Book of the Fallen” teise osaga juhtus mul piinlik lugu. Lugesin kõik selle tellise 659 lehekülge läbi, aga aru ei saanud midagi. Tegelased olid hädas, sõdisid, põgenesid, rääkisid omavahel. Aga mis laiemas plaanis toimus? Miks kirjanik neist mulle jutustas? Ma olen kindel, et see oli raamatus kusagil kirjas, aga minu igavlev pilk libises neist kohtadest üle ja nii ei loksunudki terviklugu paika. Jäi ainult hunnik suvalisi episoode suvaliste tegelastega. Umbes nagu satuks vaatama mõne nägemata telesarja kuuenda hooaja seitsmendat osa.

Miks ma ennast üldse nii palju piinasin, et nii paksu ja igava raamatu läbi lugesin? Osa fantasyromaane on seda tüüpi, et alguses on kõik tundmatute tegelaste arusaamatu sagimine, aga vähehaaval hakkab sellest välja joonistuma muster ja võidurõõm, mis tuleb lõpuks, kui asjast aru saad, on osa raamatu võlust. Esimese osaga nii läks. Teise osa puhul mind kirgastumishetk ei tabanudki. Üle kindlasti ei viitsi lugeda ja kolmandat osa keeldun kätte võtmast.

Lev Grossman “Võlurid”

volurid

Noor nohik ja oivik Quentin elab läbi oma pisikesi koolipoisitragöödiaid ja valmistub võimalikult heasse kolledžisse astuma, kui satub ootamatult mingisse paralleelmaailmas asuvasse eliitkooli vastuvõtukatsetele. Selgub, et kool on maagiakallakuga. Quentinil  süda hõiskab sees, sest tavailma on ta pidanud liiga igavaks. Pealegi on ta lapsest saati olnud ühe inglise noortefantasy (meenutab “Narnia lugusid”) fänn ja nüüd selgub, et tal ongi olnud õigus uskuda võluasjandusse.

Seda 2009 ilmunud fantasyt olen kuulnud nimetatavat Harry Potteriks täiskasvanutele ja see oli megahitt, mis vallutas raamatumüügiedetabelid. Ma ei mõista, miks. Raamat on küll korralikult kirjutatud võrreldes keskmise edetabelisopaga ja tal on ka oma sõnum, aga kokkuvõttes on see igav ja tasakaalust ära. Enamgi veel. Peategelane on vist üks ebameeldivamaid tüüpe, kes mulle kirjanduses ette on sattunud ja see vist ei olnud kirjaniku taotlus. Täiskasvanutele see ka ei ole. On vanemale koolieale.

Grossman on tahtnud võluvärgi fantasymaailmast võimalikult usutavalt meie maailma tuua. See on tal õnnestunud, aga seetõttu peab lugeja kannatama ära paar-kolmsada lehekülge kirjeldusi ameerika eliitkooliõpilaste ponnistustest uue õppematerjali omandamisel ja suhteliselt üksluise ühikaelu kirjeldusi.

Siis on ta vist tahtnud näidata, et noorel inimesel ei ole õige pühendada kogu oma tähelepanu karjäärile ja majanduslikule edule, nagu peategelane paistab arvavat. Poiss arvab ka oma eale kohaselt, et kõige hullem on elada igavat tavalist elu nagu ta vanemad ja pidev pidutsemine on äge. Meie, keskealised, ju teame, et asjad on vastupidi. Grossmani kirjapandult mõjuvad need noore mehe eneseotsingud aga lihtsalt veidralt ja ebausutavalt.

Tasakaalu juurde. Kolmveerand raamatut näevad tegelased vaeva õppimise ja kooli lõpetamisega. Viimane veerand on päris võimas möll. Suhe oleks vabalt võinud olla vastupidine. Praegu meenutab see sõber Lembitu algklassides joonistatud Kalevipoega. Ta hakkas vägilast alt joonistama ja kui jõudis kaelani, oli lehekülje ülemine serv juba ees. Pressis siis Kalevipoja pea mingi viltuse liistakana lehekülje ülaserva.

Jørn Lier Horst “Talveks suletud”

horst“Koopamehe” ja “Jahipenide” Horstiks seda nagu ei peakski. Või kui, siis (lootustandvaks) visandiks.

Sisu järgi olekski ta nagu varasem. Inspektor Wistinguga (vist) ei ole veel juhtunud kõike seda, mis temaga kahe teise raamatu ajaks on juba juhtunud, ja tema ajakirjanikust tütre Linega niisamuti.

Line ja Wisting “Talveks suletus” ühte ja sama lugu ei uuri, Line lihtsalt satub kogemata kombel mõrvapaika.

Ja ta on puhkusel! Ma ei saa aru, miks kasutada kriminaalromaanis ajakirjanikku, kes on puhkusel ja omadega nii puntras, et ta – otse mõrva peale juhtunud – isegi ei kaalu puhkust katkestada. Ega hakka ka tööväliselt asja uurima, vaid mõtleb oma närukaelast kallima peale, keda ta õieti ei suuda maha jätta, ja kirjutab ajaviiteks kriminaalromaani.

Ida-Euroopa ausad ja vaesed (hea südamega) murdvargad ning narkojõuk Norra mõrvaloo lahendusena pole nagunii eriti hea mõte. Liiga lihtne. Ei mingit intriigi.

Nii et – parem loetagu “Koopameest” ja “Jahipenisid” ka.

PS Taevast sadavad mustad linnud on siiski lootustandev leid. Et võib paremaks minna. Mõnes järgmises osas.