Colin Dexter “Nicholas Quinni hääletu maailm”

nicholas_quinni_h_letu_maailmÜsna hea pealkiri, kas pole?!

Romaanil endal pole ka viga. Mõistlik (ja piiratud hulk) kahtlusaluseid, Oxfordi õpetlased viimane kui üks.

Vanad head Oxfordi intriigid.

Ja vahelduseks on päris kosutav, kui mõrtsukas kasutab vana head tsüaniidi selle asemel, et ohver mõne eriti võika riituse osana lihakirvega tükkideks raiuda.

“Nicholas Quinni hääletus maailmas” saab kuritegu ka enam-vähem rahulikult koos Morse`iga lahendada ega pea kogu aeg koos Lewisega mõistatama, mida Morse parasjagu on välja mõelnud.

Lõpuks läks ikkagi tüütuks.

Kui mõrtsukaks sobiks ümberlükkamatute asitõendite järgi ükskõik kes (kuigi midagi nagu ei klapi, mingi tähtsusetu pisiasi, eks ole) ja Morse (või autor) kõiki neid variante järjest läbi mängib, siis lõpuks nagu ei tahagi enam teada, kes on mõrtsukas. See muutub justnagu tähtsusetuks, sest lõppude lõpuks – mis vahet seal on?!

Aga noh… Kuidagi kohusetundest loed lõpuni.

Kuidas sa ikka krimonaalromaani pooleli jätad.

Advertisements

Tõnu Õnnepalu “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”

PARIIS-TRYKK-288-206-5mmTegelikult ei peakski seda raamatut lugema.

Eks ütle ju pealkiri – “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” – kõik ära. Kõik on nagunii selge.

Sest mis üllatusi sealt ikka võiks tulla? Mis seal ikka olla saaks? Ei saa ega olegi. Linnad ei muutu. Või siis muutuvad nii palju, et ei tunne enam ära. Kui on seesama, siis pole ju mõtet. On nähtud. Kui ei tunne ära, siis jälle – ei taha. Pole enam see. Kuigi “see” pole ükski paik nagunii enam kunagi. Ikka jääb midagi puudu. Aga inimene on rumal. Läheb ikka, kui ei lähe, siis mõtleb minna, kavatseb, nagu ootaks seal mingi hingeõnnistus.

Vanad linnad muidugi on vastupidavamad. Jäävad rohkem sellekssamaks. Ise ka ei muutu nii väga. Jääd ka sellekssamaks. Või siis ei jää, aga enamasti ikka jääd. Säsi on üks, seesama, kuigi aru saab sellest alles tagantjärele.

Linnasid (aga võib-olla üldse kõike) võib armastada nagu pühapäevahommikud või poolikut heegeldustööd, mille meister on käest pillanud ja ammu unustanud. Võib-olla on isegi kass selle peale magama keeranud. Sest mis need linnad muud on. Mis see Pariiski muud on. “Nagu mälestus millestki, mida pole olnud.

Need on ju kõige kaunimad mälestused.”

Kui üldse lugeda, kui üldse tagasi minna, siis ehk just tolle tõdemuse pärast.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaeg“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

Jan Kaus “Kompass”

kompassSeniloetu puhul on mul mulje, et Jan Kaus kirjutab hästi, aga jutustab vähe. Lood on kuidagi suvalised. Tegelased on päris head ja eriti osav on ta miljöö edasiandmises, aga jah, lugu ise kipub rööbastelt jooksma ja pärast mõtled, et oli siis vaja kakssada lehekülge teksti selle pärast paberile panna. “Kompassis”, mille ta ise on määratlenud miniatuurromaanina, suudab ta seda häda osavalt vältida. 110 umbes kolmandiku ulatuses tekstiga kaetud lehekülge, mille läbilugemiseks ehk poolteist tundi.

Ega siinne lugu – umbes 40aastane Tallinna ajaloolane ja raadiosaatejuht on ilma jäänud oma armastusest Annest ning vähehaaval selgub, miks – ole ju ka iseenesest midagi imepärast. Aga tänu lühidusele see töötab. Lühivorm muudab loo heas mõttes õrnaks ja armsaks. Lugeja saab nii äratundmisrõõmu kui ka mõtteainest, ilma et kirjanik oleks teemasid tüütuseni nämmutanud. Õnnestumine.

Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

olla-üheksavägine“Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,/mitte see mis oli, vaatan mina ise,/ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.”

Need Ene Mihkelsoni read on Hainsalu valinud oma “Üheksavägise” motoks.

Üks väheseid kordi, võimalik, et ainuke, mil moto on põhjendatud. Mu arust. Sest kes neid motosid ikka nii väga viitsiks lugeda, eriti šoti kriminaalromaanide puhul, eks ole, ja nende üle mõtelda. Motod on ikka rohkem nagu autori eraasi, mis puutuvad kirjutajasse, mitte lugejasse.

Aga mitte “Üheksavägise” puhul. Hainsalu lõpetab oma raamatu tõdemusega, et tema on. Mina olen. Alati on olevik, mis jääbki kestma.

Ma poleks “Üheksavägist” lugenud, kui memm  ei oleks seda kiitnud. Kui see ei oleks teda puudutanud ja liigutanud. No ja selge see. Nii nagu mind on puudutanud ja liigutanud Kati Murutari “Projektilaps Pärnust” ja Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”, puudutas “Üheksavägine” memme.

Puudutamiseks peab olema üks aeg ja üks ruum.

Ometi puudutas “Üheksavägine” ka mind, mingil moel on selle ruum ja aeg ka minu omad, kasvõi sedapidi, et nii mõnedki seigad minu-eelsest või minuga paralleelsest “Üheksavägise” aegruumist olid mulle juba teada ja tuttavad. Memme juttudest.

Eks needki ole olevik. Mis jääb kestma.

PS Et see nüüd jälle meelest maha ei läheks, siis olgu see siia kirja pandud.

See raamat, mille kohta ma Tarmole ükskord ütlesin, et tuleb kindlasti lugeda, ja mille kohta Tarmo tükk maad hiljem küsis, et mis raamat see oli, see eesti kirjaniku, elusoleva kirjaniku raamat, mida peab lugema, aga ei ole Õnnepalu ega Luik, ja mida ma toona kuidagi ei suutnud meelde tuletada, see on Lehte Hainsalu “Kellakuuljad” – suurepärane raamat.

 

J. M. Coetzee “Elizabeth Costello”

CoetzeeEsseistika ja romaani piiril balansseeriv “Elizabeth Costello” on painav mõtiskelu lugude jutustamise olemusest.

See raamat (või peategelane või autor, mine sa võta kinni) on nagu kass.

“Suur kass, kes jätab hetkeks oma ohvri sisikonna rahule ja heidab teile üle lahti rebitud kõhu külma kollase pilgu.”

Lõpuks oleneb lugejast, kui palju (või kaua) ta välja kannatab. Toda ainitist pilku ma mõtlen.

Teine tsitaat ka:

“Täpsemalt öeldes, ta ei ole enam kindel, et see, mida inimesed loevad, teeb neid alati paremaks. Veelgi enam, ta ei ole kindel, et kirjanikud, kes söandavad puutuda hinge tumedamaid sügavusi, saavad sealt alati puutumata tulema. Ta on hakanud mõtlema, kas üldse on hea kirjutada seda, mis huvitab, veelgi vähem lugeda, mis huvitab.”

Ja veel üks, et asi kohe päris selge oleks, kuigi selge ei ole siin midagi. Iga väidet (ja vastuväidet) on võimalik ümber lükata, ja nii lõputult. Autor meelitab lugeja labürinti.

“See, mida me kirjutame, võib meid ohtu seada, ma vähemalt usun nii. Sest kui sellel, mida me kirjutame, on jõudu muuta meid paremateks inimesteks, siis on sel kindlasti ka jõudu meid halvemaks muuta. Ma ei tea, kas olete sama meelt?”

PS Teagi nüüd… Coetzee – too nähtamatuse sekretär – pälvis 2003. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ma kahtlustan, et lugude jutustamise eest.

PPS Peab kindlasti Lehtele soovitama.

Roy Jacobsen “Rigeli silmad”

jacobsen“Nähtamatud” ja “Valge laam” – Barrøy triloogia kaks esimest osa – on paigalolek. “Rigeli silmad” on liikumine.

Selline geograafiline erinevus.

Eraldatud Barrøy jääb maha. Ingrid võtab oma tütre ja asub teele, et leida Kaja isa. Sõda, mis saarestikku päriselt peaaegu et ei puutunudki, on läbi, aga selle jäljed on kõikjal, neid jälgi mööda Ingrid lähebki. Ajal, mil kõik kardavad mäletada, veel rohkem seda, mida võivad mäletada teised.

Ingrid tahab mäletada, mäletabki, aga tahab veel rohkem, ta tahab aru saada, head see ei too, kuidas saakski, aga teisiti ta ei või, sest kuidagi tuleb ju puhtaks saada, olgugi vesi liiga must, pidagugi kõik teda imelikuks, ja see on seda väärt.

Sest lõpuks, olgu või mitmekümne aasta pärast, tuleb keegi ja paneb selle kõik kirja, kirjutab üles sellegi, mida polnud võimalik mõista 1946. aastal, mil tõesse suhtuti… hoolikalt, teisiti ei saanudki, sest puudus distants.

“Ja seda kõike rääkis ta samasuguste lühikeste ja hingeldavate lausetega nagu too koeraga Carl oli jutustanud oma laevahukkudest, otsekui tahaks sellega juba ühele poole saada, just nagu toimuks riigis suurpuhastus, millest pidi osa võtma kogu rahvas.”

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”