Roy Jacobsen “Valge laam”

jacobsenÕieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Advertisements

Karl Ristikivi päevaraamat 1957-1968

ristikivi-1957-1968Karl Ristikivi on mul olnud üks lemmikuid Eesti kirjanikest juba ammusest ajast. Tema paguluses kirjutatud ajaloolistest romaanidest õhkub mingit soojust, targa inimese filosoofilist mõistmist ja tühjast-tähjast heas mõttes üleolemist. Seda veidram on pilt, mis avaneb Ristikivist tema päevikus.

1957. aastal, kui ta seda päevikut alustas, oli ta 44aastane, kibestunud vanapoiss, kes tõõtas ametnikuna Rootsi haigekassas ja tegi tööd, mida ta vihkas. Ta tervis oli läbi ja ta pidas ennast juba vanaks inimeseks, kelle surm võib tulla iga kell. Päev läbi värises ta tööl, et tuleb mõni kontroll, kes avastab, kui kehvalt ta oma tööd teinud on, ning kirus Rootsi kolleege, keda tema meelest edutati ebaõiglaselt kiiresti ja kes suhtusid temasse kui pagulasse halvasti.

Pärast tööd koju jõudes oli ta tavaliselt liiga väsinud, et midagi teha. Meelelahutuseks kuulas ta oma grammofonist klassikalist muusikat või raadiost raadioprogramme (telekat tal polnud, see oli haruldus), luges krimkasid, käis väga palju kinos, kus vaatas kõike alates vesternitest ja lõpetades tänapäeval klassikaks saanud kvaliteetfilmidega. Maitse poolest ei olnud ta eriline snoob, Bergman talle ei meeldinud ja Antonioni käis kah, “Jalgrattavaras” oli “punane möga”. Vahel käis ta jalgpalli vaatamas. Kui raadiost tuli viktoriin, ei võtnud ta isegi telefonikõnesid vastu.

Alalõpmata vaevasid teda kõhuvalu, peavalu, hambavalu. Tal oli sees kopsutuberkuloosi eluohtlik vorm, mistõttu pidi ta iga aasta röntgenis käima, et võimalik haiguse levik avastataks. Selle päeviku ajal haigus ei levinud.

Ristikivi elas puhkusereiside nimel, milleks kogus pool aastat raha. Ikka pikem reis kevadel ja lühem sügisel. Ühel sellistest leidis ta endale Kreekast meelepärased noormehed ja suhtumisest neisse saab tänapäeva inimene aru, et kirjanikuhärra oli homo.

Üksik, õnnetu, kibestunud ja hirmul keskealine mees. Päriselu härra Mõrumann, kelle päevikusissekanded on mõrudad ja üksluised nagu ta elu. 1060 suures formaadis lehekülge!

Ometi oli see üle pika-pika aja üks paremaid raamatuid, mida ma hoiaks hea meelega oma kodus riiulis. See lihtsalt mõjub teraapiliselt. Mõtled, et sul kehv töö. Võtad Ristikivi päeviku juhuslikust kohast lahti ja saad aru, et tema hirm ametnikutöö osade, näiteks inimestega suhtlemise ja ülemuste ees olid lausa haiglaslikud. Tunned ennast üksikuna? Loe 5 lk suvaliselt valitud päevikulehekülge. Kahtled, kas su blogil on mingit mõtet? Vaata Eesti kirjanduse suurmehe mannetuid sissekandeid. Arvad, et sinust ei saa kunagi kirjanikku? No mida, see hall ja väiklane ametnikuhing, kes lasi oma katkisel vannikraanil mitu kuud niriseda, sest ta ei julgenud koristamata vannituppa remondimeest kutsuda ja koristamiseks ei leidnud jõudu, suutis kirjutada. Ja mitte nii, et vaim tuli peale ja ta muutus kellekski teiseks. Natuke aega arendas mõnda enam-vähem ideed. Oli tohutus infosulus, sest tol ajal polnud internetti ja kättesaadava ajalookirjanduse valik oli tal õige väike. Ja hakkas hambad ristis, umbes tempoga 1 lk õhtu jooksul kirjutama. Poole aastaga sai käsikirja mustandi valmis, siis kirjutas selle kriitilise pilguga täiendades ja toimetades ümber ja tempoga romaan aastas muudkui küttis. Tulemus tundus talle enamasti piinlikult kehv.

Mis ma ikka seletan. Muretsege endale see raamat ja lugege ise. Kindlasti pole mõtet ehmatada raamatu mahu pärast. Seda ei pea lugema nii nagu mina – järjest ja algusest lõpuni. Piisab paarist leheküljest, et hakkaks korraga kurb ja naljakas ja ongi eesmärk täidetud.

Roy Jacobsen “Nähtamatud”

jacobsen“Maria mõtleb järele ja ütleb ei, see oli hea surm, ta suri siis, kui pidi, sellega on nii nagu paljude muude heade asjadega, seda on võimatu märgata.”

“Nähtamatud” kõnelebki esmapilgul nähtamatutest asjadest, sellest, mis on justkui nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olegi olemas. Kui sa just ei satu elama paigas, mis ei lase sul unustada.

Selliseid paiku jääb üha vähemaks ja sellest on kahju. Ka “Nähtamatute” paika – üht Norra looderanniku saarekest – ei ole enam olemas, vähemasti  mitte niisugusel moel, nagu ta oli 1920ndatel. Sest kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schrecklice Armut” ja võbistab õlgu.

Ometi on just seal võimalik märgata märkamatut ja ühe päeva sisse, harva küll, aga siiski, mahub mitu päeva. Kuskil mujal ei juhtu seda kunagi.

“Siis tundub neile, justkui oleks tööpäev jäänud poolikuks, või otsekui oleks vanasse päeva sündinud päris uus päev, ja nad võivad jälle vikatitel käia lasta.”

Andrzej Sapkowski “Times of Contempt” (Wiedzmin 4)

Ei ole seda veel eesti keeles ja oodata ei jõua. Lugesin ingliskeelset. Kaks esimest juttudest koosnenud osa täitsid rohkem tegevuspaiga ja nõiduriameti tutvustamise ülesannet. Kolmas osa ja esimene romaan “Haldjate veri” tegi selgeks, et see maailm senisel kujul kaua ei püsi.

Neljandas osas lähebki mölluks. Maailma jõudude tasakaal on paigast nihkumas. Suurriigid teevad kõik mis nende võimuses, et Cirit enda kätte saada. Geralt ja Yennefer omakorda üritavad tema jälgi kaotada.

Sõda puhkeb, kui võlurite konsiiliumis hakkab üks pool teist veristama. Võlurid notivad üksteist, Ciri ja Geralt pääsevad sellest möllust imekombel eluga, kuigi teineteise saatusest kumbki midagi ei tea. Ciri leiab end üksi teisest maailma otsast, Geralt on aga nii sodiks tümitatud, et osa lõpuni on ta metsas haldjate hoole all.

Peab ütlema, et just selle maailmasõja-madina pärast meeldis see osa mulle varasematest vähem. Minu poolest poleks Sapkowskil üldse vaja olnud mingit suurt lugu välja mõelda, vaid oleks siiani võinud iga paari aasta tagant välja anda jutukogu Geralti tööalastest vägitegudest. Mis ei tähenda, et see raamat halb oleks.

Rosa Liksom “Koloneliproua”

liksom“Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, kui Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

Ma ei oska öelda, kuidas võis mõjuda see raamat Soomes, aga too tsitaat võiks ehk olla “Koloneliproua” kvintessents, see, mida autor on tahtnud ütelda.

“Läbi maailma ajaloo on old neid, kes räägivad, ja neid, kes ei räägi, sest äbi ei lase rääkida,” ütleb “Koloneliprouas” Liksom. Tema on rääkinud.

Millegipärast meenusid mulle “Koloneliprouat” lugedes “Seitsmes rahukevad” ja (võib-olla et rohkemgi) “Varjuteater” – kui mitte millegi muu, siis sellepärast, et seal öeldakse autorile järgmist: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie  midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Eks ole ju “Koloneliproua” autor (ja peategelanegi) barbarite maalt – pooleldi laplane, pooleldi soomerootsi aadlik nagu kõik soomlased, ja kirjutab ta just sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb, sest teisiti ta ei saa –  see oleks patt ja kuritegu. Vaikimine tapab seestpidi. Vaikimine tähendab seda, et söök ei lähe enam kurgust alla, ka siis, kui vaesus on nii suur, et süüa pole muud kui biskiviite ja (ehtsat) šampanjat. Ja toosama nii armas Saksa ohvitser, kellele sa väga meeldid ja kes on imetlenud su silmi ja juukseid, ei võta sind naiseks, ei, see ei tule kõne allagi, sest … need on mustad kui ahmil, mitte sinised ja valged, kuigi sa oled unistanud Suur-Soomest ja olnud väike lota juba kümme aastat enne seda, kui väikeste lotade organisatsioon päriselt loodi. Ja sa oled nii väga lootnud. Ja su rahvas on lootnud koos sinuga.

PS Küll ma tahaks lugeda mõnda sellist romaani Eestimaa (selle perioodi) ajaloost.

PPS Rosa Liksomi “Kupee nr 6” on võitnud Finlandia, see on küll üsna teistsugune, aga samuti suurepärane romaan.

 

 

Colin Dexter “Viimane buss Woodstocki”

dexter“Surnute missaga” võrreldes nagu hoopis midagi muud. Või noh, mitte päris, aga… Igatahes – kui ma pärast “Surnute missat” mõtlesin, et ei loe rohkem Dexterit, siis pärast “Viimast bussi Woodstocki” – loen ikka küll.

Kuigi, ei saa salata – ka “Viimane buss Woodstocki” kipub sinna mõne keerulisemat ja puisemat sorti ristsõna kanti, aga “Surnute missaga” võrreldes ikkagi vähem, palju vähem, ja sedagi ainult lõpu poole.

Mis iseenesest on huvitav võte – lugeja lahendaks korraga nagu kahte mõistatust: mõrvalugu ja seda, kusmaal Morse selle lahendamisega omadega on. See pole lihtne, kohati teab ta Morse`ist rohkem, kohati vähem, nii et mine sa võta kinni… Üsna skisofreeniline olukord, ma ütleks.

Viimasega on kimpus ka Lewis, kelle ainus ülesanne nende kahe raamatu järgi näiksegi olevat mõistatada, mis Morse`i peas parasjagu toimub. Ja ega too seleta. Mis muudab Lewise kaunis üheplaaniliseks – ülemuse kehva iseloomu all kannatavaks seersandiks, kes pole rumal ega tark ega ka mitte eriti innukas. Noh, tal on naine, aga ega suurt muud me tast teada saa. Morse ise on tunduvalt selgem karakter, kui ta “Surnute missas” oli – mis on hea.

PS Oxfordi õhustik on ka täiesti olemas.

Jane Yolen “Sister Light, Sister Dark” ja “White Jenna” (Great Alta 1 ja 2)

whitejenna Kunagi, kui mu ulmenälg oli pidev, sest eesti keeles ilmus seda veel vähe ja e-raamatuid ei olnud, tellisin ebayst vanu ulmekaid kottide kaupa. Paar-kolmkümmend kasutatud raamatut maksis u 10-20 dollarit ja valik oli juhuslik. Need loksusid üle ookeani kõige odavama postitariifiga mitu kuud. Kui kohale jõudsid, oli tohutult põnev kottide sisu avastada. Tavaliselt tekkis kolm raamatuhunnikut – tuntud autorite asjad, mida ma tahtsin lugeda, need, millest oli juba kaugele näha, et ei kõlba kuhugi ja kolmandaks vahepealne hunnik raamatutest, millest ma suurt midagi ei teadnud, aga mis ühel või teisel põhjusel mu huvi äratasid. Jane Yoleni “White Jenna” oli üks raamat sellest kolmandast hunnikust, mis ootas oma aega umbes 15 aastat maal kapipõhjas. Kuna ka Jane Yolen ise ütleb oma kodukal, et sisuliselt on Great Alta sarja kaks esimest osa üks raamat, lugesin enne läbi “Sister Light, Sister Darki”. Kokkuvõttes oli veider kogemus, mida ma ei oska isegi üheselt heaks või halvaks hinnata.

Sisust. Kuna maal, kus tegevus toimub, on mehi sõdade tõttu vähe, on tüdruku sünd õnnetus. Emad viivad vastsündinud tütreid mägedesse, tekivad sõdalasnaiste kommuunid, templid, milles kummardatakse suurt Altat. Jenna ema sureb sünnitusel, tema ämmaemanda tapab metsik kaslane, kui naine on titte Alta templi naiste hoolde viimas. Siis saavad mehe käe läbi surma ka Jenna kasvatada võtnud kaks templinaist. Tüdruk on hauda ajanud kolm ema. Äkki on just tema Valge Anna, kes ettekuulutuse järgi kolm ema hauda ajab ja lõpuks uue ajastu toob? Esialgu elab Jenna aga templis, mängib teiste tüdrukutega ja õpib tavalisi asju nagu sõdalaseamet. Tegevus läheb hooga käima siis, kui Jennast on saanud noor neiu, kes peab minema initsiatsiooniretkele teise Alta templisse. Teel palub Jennalt ja tema kaaslaselt abi noormees Carum ja tüdruk tapab õnnega pooleks Carumit taga ajanud sõjamehe. Kui Jenna jõuab teise templisse, selgub, et Carum on võimult kukutatud kuninga poeg, tapetud sõjamees aga vist usurpaatori vend või parem käsi. Varsti on vihased sõjamehed templi väravate taga. Järgmevad verevalamine ja seiklused.

Tegelased on toredad, nende koha pealt ma ei vingu. Lugu kõlab ju ka ägedalt, aga on üles ehitatud veidralt. Loogika ütleb, et vähemtähtsatele osadele tuleks vähem ruumi pühendada ja tähtsad episoodid vajaliku pikkuse ja dramaatikaga esitada. Siin aga võib peatükk jutustada, kuidas Jenna ja ta kaaslased õhtust söövad ja mainida samal ajal hävitatud templit koos templitäie naistega järgmises peatükis nagu muuseas. Või pöörab rännuseltskond teelt kõrvale metsa ja tuleb sealt välja enda arust järgmine päev, kuid mujal maailmas on möödunud viis aastat ja kogu ülejäänud tegelaste malenupud on laual hoopis teistes kohtades, kui üldse alles. Kuid selles on oma võlu, sest ma tõesti ei osanud enamasti arvata, kuhu lugu edasi käänab. Mis eriti fantasy puhul on nii värskendav.

Yolenil on veel üks omapärane võte. Enam-vähem igas peatükis on esitatud selle sisu kohta legend, ballaad, tuleviku ajaloolaste analüüs ja alles siis lugu ise nagu see oli. Laule ja luuletusi ma ei viitsinud lugeda, aga ajaloolase arutlused olid naljakad. Ikka stiilis, et “kuigi rahvajutud räägivad, et Jenna oli ajalooline isik, ei ole selle kohta tõendeid ja tuleb pidada ülimalt tõenäoliseks, et tegu on külalaulikute soovunelmaga, et tuleks keegi vabastaja.” Samas hakkisid need vahepalad vastikult lugu ennast. Mingi ebakõla on raamatu sisu ja vormi vahel ka sihtgruppi arvestades. Oleks nagu noortekas või isegi keskmisele koolieale, aga siis läheb lugu jälle väga julmaks.

Mõni huvitav liin on jäänud üldse välja arendamata. Näiteks nn mustade õdede teema, mis on isegi esimese raamatu pealkirjas. Nimelt õpivad Alta kummardajad naised peegli abil välja kutsuma oma “musta õde”, kes on pärast nendega kogu elu iga kord kui pimedaks läheb. Jenna on muide erakordne, sest ta suudab oma “musta õe” esimest korda välja kutsuda teiste abita ja tavalisest nooremana. Aga mis kirjanik “mustade õdedega peale hakkab”? Ei midagi. Loo seisukohast võiks need sama hästi olemata olla.

Kõige nilbem nende kahe raamatu juures oli “White Jenna” 1990. aasta väljaande kaanepilt. See mõjutas mu lugemismuljet umbes 50 esimest lehekülge, enne kui hakkasin aru saama, et peategelased ei ole sihukesed unistavad munad nagu kaanepildil, vaid täitsa asjalikud ja pädevad inimesed.

Oma veidrustele vaatamata (või tänu neile) kokkuvõttes siiski meeldiv lugemine.