Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

serafima2017. aastat nimetati kusagil ajakirjanduses romaani aastaks. Üldiselt ei ole ma sellega nõus – näiteks Urmas Vadi “Neverland” ja Rein Raua “Kell ja haamer” jäid siiski enam-vähem katseteks, mis ajasid lati maha. Aga kõige rohkem laineid löönud Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdanile” pean kiitust jagama küll.

Lugu algab 1944. aastal. Peipsi-äärsesse vene vanausuliste külla satub Raimond Uusküla. Eesti miilitsale jääb silma külavanem Arhipi tütar Serafima ja ta otsustab, saagu mis saab, tüdruk enda omaks teha. Serafima saab aru, et sellisele kutile ära ei öelda. Aga ka tema on kange juurikas ja magab enne pulmi oma küla kuti Haritoniga. Raimond laseb NKVDl Arhipi ja tema pojad tappa. Ainult kõige noorem, Serafima veidi veider kaksikvend Bogdan jääb ellu. Bodgan põgeneb Tartus vanglast ja peidab end Emajõe-äärses soos, kus nuumab oma harimata, aga teadmisjanulist aju esoteerikaga ja saab hiljem kuulsaks teadjameheks. Ja temas hõõgub kättemaksutuli.

Ka naine haub kättemaksu edasi, isegi kui Stalin on ammu surnud ja Serafima ja Raimondi peres kasvab kolm poega ning majanduslikult on kõik hästi. Kättemaks tuleb totaalsel, kõikehaaraval ja vääramatul moel umbes samal ajal kui Nõukogude impeeriumi aeg hakkab otsa saama.

See lugu on oma paksu vere, kire ja kättemaksuga lausa ladina-ameerikalik, millist leida meie nõukogude aja kannatustest jutustavas kirjanduses on muidugi kosutav.

Peategelaste vihast, verest ja kättemaksust kantud loost rohkem läks mulle hinge aga Peipsi vene vanausuliste küla lugu, mis jooksis aeglasemalt ja rahulikumalt. Kõik see kirev seltskond ja nende samm-sammult teisenemine Nõukogude võimu või lihtsalt muutuva maailma mõjul. Vähemalt 1980ndate osa oli universaalne selles mõttes, et oleks võinud ükskõik millisesse Eesti külasse ümber kanda. Mäletan selliseid tüüpe oma lapsepõlvest.

Veider selles raamatus oli noore mäsleva kirjamehe stiil. See polnud lihtsalt Mats Traat, vaid Mihhail Šolohhov. Mitte paroodia, vaid kolhoosielu kujutava sotsrealistliku romaani pastišš. Ehtsas kohalolekutunnet loovas olevikuvormis edasi antud, mida ajakirjanikud kasutavad reportaažides.

Kokkuvõttes on “Serafima ja Bogdan” muljetavaldav. Nii suur ja võimas, et sa ei julge tema veidrusi vigadeks pidada, vaid ikka omapäraks.

Advertisements

Eeva Park “Minu kuninglikud kaelkirjakud”

eeva parkEt siis sari “Kirjanikud omavahel” – ilusad raamatud. Isegi väga ilusad kätte võtta ja silmale vaadata. Aga natuke nagu kerglased ka. Natuke kaubastatud. Et siis selline formaat.

Aga see selleks.

Kui mõelda, siis neid on ikka vaja. Seda põhjust sulg haarata. Sest muidu jääks need lood ehk üles kirjutamata. Või vähemalt mõned jääks. Sellest oleks kahju.

“Minu kuninglikud kaelkirjakud” on natuke nagu Chevalier “Kirkas kumas” – William Blake, Debora Vaarandi või Friedebrt Tuglas, mis vahet seal on. Mia Bernerist rääkimata.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsamad ju pisiasjad. Suurtest me teame nii või teisiti nagunii, neid saab üles tähendada igaüks. Pisiasju aga teavad vaid need, kellel on olnud õnne sattuda lähedusse, kes toda kirgast kumagi on ehk tajunud alles tagantjärele.

Eks see ole enamasti kurb, kui see on aus, sest kuninglikud kaelkirjakud ongi kurvad, see on neil loomuses.

“Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi,” alustab Park, et lõpetada “Minu kuninglikud kaelkirjakud” lausega: „Nüüd olin ta otsimisega juba lootusetult hiljaks jäänud, sest kuigi me olime Lillehammeris veel mitu päeva, ei kohanudki ma enam Mia Berneri leegitsevat kuju.”

Eks kirjutajale jää tühjad pihud, sest ta on tuult püüdnud, aga ainult peaaegu tühjad. Midagi on ta ikka kinni püüdnud ka. Täpselt nii vähe või palju, kui see on üldse võimalik.

 

David G. Hartwell “Year’s Best SF”

YearsBestSF1(paperback)Aastatuhande alguses läks mul inglise keeles lugemine üsna vaevaliselt, aga himu ulmet lugeda oli suur ja nii ma neid võõrkeelseid ulmekaid vaevaliselt läbi närisin. Üks neist oli 1996. aastal ilmunud toimetaja David G. Hartwelli “Year’s Best SF” ja erinevalt mitmest teisest oli osa selle lugudest mul siiani meeles. Hiljem läks see kogumik kaduma, ju laenasin kellelegi. Jäi nostalgia. Kui nüüd nägin, et Amazon müüb selle kogumiku e-raamatu versiooni umbes ühe euroga, ei kõhelnud ma küll hetkekski. Muide, see sooduspakkumine oli jõus veel paar päeva tagasi,

Kõigist lugudest ma esimesel lugemisel ilmselt päris hästi aru ei saanud, aga kustumatu mulje jätsid James Patrick Kelly “Think like a Dinosaur” ja Robert Silverbergi “Hot Times in Magma City”, natuke vähemal määral ka Gene Wolfe’i “The Ziggurat”. Ülelugemise järgselt peab tõdema, et need olidki selle kogumiku kõige paremad lood.

Kogumiku avalugu on Kelly oma ja see on vist selle mehe omadest siiani kuulsaim. Lugu võitis ka 1995. aastal parima jutu Hugo. Inimesed on läbikäimises intelligentse reptiilse rassiga, kes aga kahtleb, kas meie, inimesed oleme ikka piisavalt tsiviliseeritud. Äkki me oleme liiga emotsionaalsed, liiga pehmod ja ei mõista piisavalt väärtustada tasakaalu printsiipi.

Planeetidevaheline liikumine käib läbi reptiilide siirdamisseadme, mis loob saadetavast olendist sihtpunkti täpse koopia. Maha jääb originaal, millel ei lasta üles tõustagi, vaid likvideeritakse kohe, kui on teada, et koopia on tervena sihtpunktis. Seegi on juba küllalt reptiililik lahendus, aga inimestel pole ka paremat asemele pakkuda. Aga mida teha, kui koopiat kohe ei likvideerita? See lugu mõjus ka üle lugedes nagu kopsikutäis külma vett.

Silverbergi lugu polegi nagu Silverbergi lugu. Los Angeles on lähitulevikus muutunud seismiliselt eriti aktiivseks ja pea iga päev purskab kusagilt maa seest laavat välja. Ega inimesed seepärast linnast lahkunud ole. Laava ja tulekahjudega võitlemiseks on kõik seadusega pahuksisse läinud kodanikud suunatud mitte vanglasse, vaid ühiskondlikult kasulikule tööle tuletõrjujaiks. Lugu kirjeldab üht tüüpilist  päästjate tööpäeva täis hirmu ja kangelastegusid. Kõlab totakalt, aga töötab hästi. Pärast lugemist mõtlesin, et sellest võiks arvutimäng olla, sest kuidagi see võidujooks tulega haaras kaasa.

Gene Wolfe’i lühiromaani “Ziggurat” esmalugemisest on mul meeles jahe ja õõvastav atmosfäär. Osa loost jäi siis segaseks. Tegelikult oli see selge ja hea (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet.

Neljas jutt, mis jäi mul nüüd ülelugemisel meelde, oli Ursula Le Guini “Coming of Age in Karhide”, mis toimub Gethenil, samal planeedil, kus “Pimeduse pahem käsi”. Lugu räägib, kuidas noored kohalikud suguküpseks saavad ja nende esimestest seksuaalkogemustest. “Pimeduse pahemast käest” on teada, et Gethenil käib see värk hoopis teistmoodi, sest selle elanikud saavad sugu vahetada ja seksuaalse aktiivsuse aeg on neil kindlalt piiritletud. Kirjutada väljamõeldud rassi seksuaalelust nii, et see mõjub usutavalt ja isegi romantiliselt ei saa lihtne olla, aga Le Guin saab sellega hakkama.

18 aastat kogus Hartwell (2002. aastast Karthryn Crameri abil) oma antoloogiasse eelmise aasta ulmejuttude paremiku. Esimene oli siin tutvutatu, viimane “Years’s Best SF 18” (2013). Hartwell rõhutas esimese antoloogia saatesõnas, et rõhk on klassikalisel science fictionil. Vähem soga! Ma ei ole teisi Hartwelli valikuid lugenud, aga peaks, sest esimene osa oli küll hea. 14st loost neli meeldisid väga ja teised kõlbasid kah – pole tegelikult paha protsent.

Sisukord

Think Like a Dinosaur, James Patrick Kelly

Wonders of the Invisible World, Patricia A. McKillip

Hot Times in Magma City, Robert Silverberg

Gossamer, Stephen Baxter

A Worm in the Well, Gregory Benford

Downloading Midnight, William Browning Spencer

For White Hill, Joe Haldeman

In Saturn Time, William Barton

Coming of Age in Karhide, Ursula K. Le Guin

The Three Descents of Jeremy Baker, Roger Zelazny

Evolution, Nancy Kress

The Day the Aliens Came, Robert Sheckley

Microbe, Joan Slonczewski

The Ziggurat, Gene Wolfe

Indrek Hargla (koostaja) “Vinguv jalaluu. Ulmeantoloogia”

vinguv1Antoloogia “Vinguv jalaluu” pani kokku Indrek Hargla Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsete juttude” ainetel spetsiaalselt kogu jaoks kirjutatud ulmejuttudest. Laias laastus võib kogumiku lood jagada kolmeks – õuduspõhised, tavaulmekad ja lood, mille tegevus toimub kübermaailmas.

Küberlood tekitasid eelarvamust, et need on lihtne tee raskest väljamõtlemise ülesandest kõrvalehiilimiseks. Pistad mõne ennemuistse loo virtuaalreaalsusesse ja hoplaa, ülesanne täidetud! Aga see lähenemine sobis. Joel Jansi “Tarkmees taskus”, milles hoogne küberpunk käib Tartus ja ERMi Kreutzwaldi virtuaalmängus, oli üks mu lemmikuid. Arvutimängu maailm oli äärmiselt elav ja lugu paistis asjatundlik. Ja nagu Joeli lugudes ikka, kiirgas selle peategelasest hiidkoguses elutervet rõõmu ja käitumisest talupojatarkust.

Aga ka Maniakkide Tänava “Kuningatütre kingitus” ei jäänud palju alla. Alguses pinev ja hiljem lõbus lugu liitreaalsusest. No ei ole lihtne tee tütarlapse südamesse, eriti kui päästetav piiga tahab päris maailma pagemise asemel virtuaalses talus edasi exp-i koguda ja leveleid teha.

Tavaulmest oli tore Mann Loperi “Tänulik Olevipoeg”, milles lihtne maapoiss Valdur võtab vapruse kokku ja läheb maa-aluste käest päästma Tiiat. Selgub, et maa-alused on arenenud tsivilisatsioon ja punaselt kiirgavate silmadega naisterminaator Elfriide käest põgenema pääseda pole lihtne.

Andrus Kivirähk oli maha saanud humoorika, aga tegelikult väga klassikalise õuduslooga “Puulased ja tohtlased”. Ainult üks inimene teab, mis oli Balti keti õnnestumise saladus – hinge hinnaga suurema hulga puulaste ja tohtlaste valmistamine. Need näevad välja täpselt nagu tavalised noormehed ja neiud, ainult et ei söö, ei vanane ega ole inimesed. Peategelane võtab endale kohustuse pärast laulvat revolutsiooni õigete eestlaste sekka imbunud libaolendid paljastada. Loo lõpuosa paneb hüsteeriliselt (hullunult) naerma.

Ja siis ta tuleb, kogumiku jalge külge seotud betoonblokk. Antoloogia pikim ja halvim lugu, Siim Veskimehe 108 lehekülje pikkune “Kuues Maa”. Seda on päris hästi võimalik ette kujutada filmina, aga see ei oleks hea meelelahutus, vaid mõne vanaksjäänud actionkangelase otse-videolevisse käkk. Otsustage ise. Alguses peavad paar tütarlast ja noormees salanõu. Tüdrukud on paljad ja hellitavad teineteist. Leitakse, et nende salaeesmärki võib aidata ellu viia ainult keegi Athlon Vuna. Järgmine peatükk, Kuul peetava vabavõitlusmatši ümberjutustus. Üks osapool on Athlon Vuna. Matši saabub vaatama kõige kuulsam popstaar Heidi, kes osutub üheks  eelmise peatüki tüdrukutest. Pärast matši läheb Heidi Vuna juurde ja küsib, kas see toimetab nad Maale. Vuna on nõus, Heidi ja Vuna seksivad. 15 lehekülge on kulunud, lugu hakkab vaikselt peale. Kõlab naljakalt, aga on kirja pandud tõsises ja lugemislusti mitte pakkuvas stiilis. Loo keskosa Maal on väheke kobedam actionulme, aga lõpp läheb käest ära, nagu ei oleks autoril olnud aega seda selgelt lahti lirjutada. See asi täidab veerandi muidu väga heast kogumikust.

Raamatu teise poole tekstid on süngemad. Harglalt endalt on kaks lugu, mõlemad head. “Kahitud kuningatütar” on eepiline sünge fantasy, milles rehepapp peab Viru kuningatesoo surnutele rahu andmiseks ja elavate needusest vabastamiseks korda saatma tegusid, mis tunduvad isegi raamatulehekülgedel liiga jubedad.

Teine Hargla lugu “Meristepidu” läks mulle isegi veel rohkem korda, isiklikel põhjustel. Stiilipuhas lovecraftilik Chtulhu-lugu, milles rahvaluuleuurija läheb 20. sajandi alguses ühe Kreutzwaldi senitundmatu muinasloo jälgedes mahajäänud ja hõredaltasustatud Hanila valda. Kohapeal kuuleb ta ühest õige salapärasest külast, mida Virtsu ja Vatla rahvas ütlemata põlgab ja isegi kardab. Seal elavat kalanäoga inimesed ja omal ajal olevat normaalsed inimesed neid isegi tapmas käinud. Valgustatud teadusemees tunneb salapärase rannaküla elanikele kaasa – on need ju ebausu tõttu nii palju kannatanud – ja võtab ette ise küla üle vaadata. Puhas Lovecraft, aga  väikesed täpsed detailid olid need, mis panid mind seda lugu armastama. Mind, kelle vanaisa ja vanaema samuti sealt inimtühjast kandist ühest rannakülast 1930ndate lõpus Põhja-Läänemaale plehku panid.

Heas mõttes üllatas Mart Sanderi salapärane ja romantiline nõiajutt “Üksinduse allikas”, mille puänt oli nagu labidahoop kuklasse.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” oli korralik Dracula skeemiga seiklusõudukas, milles ühena vähestest oli ka Kreutzwald ise tegelane.

Kogumiku nimilugu, Meelis Friedenthali “Vinguv jalaluu” jooksis must paraku täiesti mööda. Istus üks teadlane suvilas ja viskas viina ning püüdis lahendada Tiibeti jalaluu-vile saladust. Lahendas vist ka, aga see lahendus pani mind õlgu kehitama, kuigi muidu olen suur Friedenthali austaja. Mõtlesin isegi, et kuulsin valesti, kui Estconil selgus, et rahvas oli selle möödunud aasta paremate Eesti originaaljuttude sekka valinud.

Kogumik oli hea üllatus. Eelkõige läks täkkesse teemavalik. Oli näha, et Kreutzwaldil on, mida praegustele ulmikutele pakkuda. Ükski kogumiku autor polnud Kreutwaldi arvel nalja heitnud, vaid suhtunud pieteeditundega. Ja vastutasuks olid selle kogumiku lood paremad kui suurem osa originaalsüžeega Eesti ulmest.

Eve Curie “Minu ema Marie Curie”

curieFacebooki “Lugemise väljakutse” teema targast naisest tundus lihtne ja põnev. Marssisin Läänemaa keskraamatukogu lugemissaali rõdukorrusele, kus on mitteilukirjandus ja hakkasin valima. Ainult et polnud, mille vahel valida. Ka silmapaistvatest meesteadlastest ei olnud riiulitel just üleliia palju raamatuid. Naiste elulugude seas domineerisid näitlejate, lauljate ja riigijuhtide abikaasade lood. Küllap nad kõik on targad, aga tahtsin just kedagi sellist, kes on oma tarkuse pärast kuulus. Lõpuks leidsin paar läbi häda sobivat raamatut, mis mind ei inspireerinud ja tulin tühjade kätega tulema. Õnneks oli maal pööningul midagi, mille peale võis kindel olla. Radioaktiivsuse kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaat Marie Curie pidi olema tark.

Raamat oli Olioni kergelt toimetatud uusversioon enne sõda eesti keeles ilmunud Eve Curie raamatust “Minu ema Marie Curie”. Nii valitud raamatu puhul ei saa olla kindel selle kvaliteedis. Ka parimatest meie seas annab kirjutada jama kokku. Ja tütre kirjutatud raamatus on veel oma ohud, mis tulenevad soovist asju ilustada või ennast paremas valguses näidata.

Algus tegigi mind üsna ettevaatlikuks, sest kuigi Eve Curie tõotas eessõnas, et iga jumala tsitaat selles raamatus on päriselt öeldud, oli seal päris palju harjumatut pateetikat, ilukõnet ja vahtu. Eriti just oma ema lapsepõlvest maalib ta selliseid pilte: “Noored, kummargil, kaunid näod kipras vaimsest tööst, kirjutavad järjest võrrandeid, mida märgib tahvlile teadlase käsi. Siin on veel vaid innustunud õpilased. Ruumi matemaatikale!”

Aga varsti ei pannud ma seda enam tähele ja selleks ajaks, kui noor Marie Sklodowska Prantsusmaale läheb, elasin ma ta teadlasekarjäärile nii kaasa, et unustasin mõttes raamatu kallal norimise. See on ikka päris muljetavaldav, millise visadusega Marie ja ta mees Pierre kusagil angaaris päevade ja ööde kaupa uraanipigimaagist hüpoteetilist raadiumit välja üritavad sõeluda. Või sealt edasi – millest ma midagi ei teadnud -, et I maailmasõja ajal tekitas Marie tohutu hulga autodele ehitatud röntgenikabinette, millest käis sõja jooksul läbi suurusjärgus miljon haavatasaanud sõjameest. Kui palju elusid see päästis, ei tea keegi. Marie Curie mitte ainult ei organiseerinud need liikuvad kabinetid, vaid töötas neis terve sõja. Või õilsad põhimõtted, mis ei lubanud tal ja tema abikaasal oma teadussaavutust ära patenteerida, kuigi sellega oleks saanud mõnusalt pappi kokku ajada – see oli juba kiiresti leidnud tohutult kasutust näiteks vähiravis. Mingil ajal ei olnud tal seetõttu raadiumit, millega katseid teha, sest see oli liiga kallis.

Eve Curie raamat oli kokkuvõttes kenasti tasakaalus isikliku ja tööelu ning erinevate eluperioodide vahel. See raamat lõi vist ilmumise ajal maailmas laineid ja Hollywood tegi selle põhjal isegi filmi. Oli enamasti huvitav, oli mõtlemapanev ja tegi targemaks. Mida elulooraamatust veel tahta?

Aki Ollikainen “Nälja-aasta”

IMG_25801860ndatel aastatel oli Soomes mitu ikalduseaastat järjest. Häda kulmineerus 1867-68, kui kahe talvega suri nälga umbes 150 000 inimest. Aki Ollikaineni ajalooline lühiromaan toob selle hirmsa sündmuse meile mälusse tagasi.

Lugu on sirgjooneline ja vigurdamist vähe. 140st leheküljest üle saja räägib ühe kehval järjel maapere võidujooksust näljaga. Juhani ja Marja ning nende lapsed Mataleena ja Juho. Ühel hetkel keset talve tuleb oma tare maha jätta, sest sealt pole enam midagi võtta. Nõrgana minnakse teele, kuigi samasuguseid hingevaakuvaid näljased on liikvel tuhandete kaupa. Mõni pere halastab ja annab õhtul vesist körti, mõni saadab koerad kallale.

Julm ja konkreetne raamat, mis oma intensiivsuselt meenutab võidujooksu – kas peategelased jõuavad finišisse või vajuvad enne surnult maha?

Mul ikka kammib ära, kui lähedal see kõik meile oli.

Brian Aldiss “Helliconia Spring”

helliconiaBrian Aldiss on üks tegijamaid inglise ulmekirjanikke. Oli uuendaja ja mässaja, aga ka lihtsalt kõvade täitsa klassikaliste lühijuttude kirjutaja. Ja ta romaanid on head. Täitsa pime usk temasse tekkis mul paar aastat tagasi, kui lugesin läbi romaani “Greybeard”, mis sisukokkuvõtte järgi ei oleks tohtinud mulle mingi nipiga meeldida, aga tegelikult oli väga hea. 1980ndatel kirjutatud Helliconia triloogiat peetakse tema üheks peateoseks ja nii ma üldse ei kõhelnud, kui avastasin, et selle sissejuhatav osa sobib Facebooki “Lugemise väljakutsesse”, kuna on ilmunud mu esimesse klassi mineku aastal. Paraku osutus see väiksemat sorti pettumuseks. Ootasin Aldissi versiooni Majipoorist, aga sain “Välek vibulase”.

Helliconia on Maa-sarnane planeet, mida asustab kohalik mõistuslik rass ja inimesed. Planeedi ökosüsteemi väljamõtlemisse on Aldiss kõvasti panustanud. Suur erinevus Maast on see, et nn pikk aasta kestab oma paar tuhat meie aastat. Triloogia avaosas peavad kõik Helliconia elanikud kohanema pärast tohutupikka talve tuleva kevadega ja see on keerulisem kui võiks arvata. Esiteks keegi ei mäletagi, et mingi talvest teistsugune kliima võiks olemas olla. Teiseks aktiveerub soojaga üks üsna hirmus viirus, mis hakkab planeedi elanikke tapma.

Ei ole midagi öelda, planeet on huvitav. Aga inimesed ei ole, sest nad on mandunud pronksiaja taseme metslashõimudeks. Ja nii peab lugeja taluma kümnete ja sadade lehekülgede kaupa kirjeldusi, kuidas loomanahkades Mõhk ja Tölpa oma puuodadega loomi kütivad. Et tegemist on ulmega, saab aru sellest, et saagil on kiiskav siniroheline nahk ja kuus sarve. Ehk ka sellest, et kõvasti pingutades on võimalik oma surnud esivanematega suhelda.

Umbes 200. leheküljel hakkab lugu veidi huvitavamaks muutuma, kui peategelaste suguharu ette kerkivad valikud, kas ja kui, siis millises suunas areneda. Lõpuni jääb see ühe vähetähtsa hõimu looks, nii et suure ja põneva planeedi potentsiaal jääb ära kasutamata.