Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”

Hämmastav autor.

Kõigepealt keel. Madal ja kõrgstiil, arhaismid, nihestatud (pea peale pööratud) kõnekujundid, ise välja mõeldud sõnad, mille tähendust võib lugeja vaid aimata – kõik segiläbi. Pöörane pillerkaar.

Kujutan ette, missugune pähkel see võis olla tõlkija jaoks. Või noh… Tegelikult isegi ei kujuta.

Teiseks – loo jutustamise viis.

Kuigi jutustaja lubab jäädvustada tõsiasjad sirgjooneliselt ja ilustamata, pole miski kindel, sest ta kõneleb ainult sellest, mida ta teab või arvab end teadvat. Tegelikkusega ei pruugi sel olla vähimatki pistmist, peale selle, et ta kõneleb asjadest nii, nagu ta neid adub, tõdedes samal ajal: “Tõsi ta on, et me oleme ilma kõigest, mida me ei oska nimetada.”

Koos jutustajaga on aga kõigest ilma ka lugeja, kes nagu vaataks kella, mis küll käib, aga osuteid pole sel juba iidamast saadik küljes. Või siis vaatab ta iidvanasse tolmunud peeglisse, kust ei paista olevik, vaid näod kõige kaugematest mälusoppidest.

Kõige lõpuks selgub, et jutustaja, kelle ülesanne (ja paine) näib olevat kõik juhtunu üksikasjalikult jäädvustada, teeb seda, kirjutades üha ühtsama kursiivis tähte. Ta paneb kirja, aga üle lugeda ta ei saa. Tegelikult pole selleks ka aega.

“Selgub, et meie käes on raamat raamatu kirjutamisest, mida polegi olemas. Ometi võiksime vanduda, et me oleme seda lugenud.”

Aga eks sõnadega olegi nii. “Lõpuks nad ikka maanduvad kuhugi, maksku mis maksab, ja see on ainus, mis loeb.”

Üks tsitaat veel, nii see kõik algas:

“Ilmaruumi seisukord ei halvenenud mitte üks põrm. Ikka samasuguses unes jätkus kulumine, nagu poleks midagi olnudki.”

PS Kindlasti lugeda. Ja mitte jätta tähelepanuta järelsõna.

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Kummaline raamat.

Peategelane on võõrandunud üksiklane, pidetu, eksinud, heal järjel, nüüdisaja heaoluühiskonnas – Houellebecq mis Houellebecq, aja paine on sama, aga nagu teistmoodi. Poeetiline Houellebecq.

Poeetiline ja pehme.

“Näen sageli unes Delfiini hotelli.

Unes kuulun talle. /…/ Hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.”

Algus ja ots annavad võimaluse käsitleda kogu lugu unenäona, mis lõpeb ärkamisega. Aga võib-olla ka mitte. Sest lõpp jätab ka teisi tõlgendamise viise.

“Mu huuled vormisid tasakesi võimalikke lauseid. Valisin nendest kõige lihtsama.

“Yumiyoshi,” sosistasin ma. “Hommik on käes…”

Olnuks ju võimalik valida kõige lihtsama asemel ka keerulisem. Lihtsalt… seekord siis nii. Kuigi täpselt ei tea, kas ikka on.

“Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.”

Hotell kujundina on suurepärane.

Mulle meeldivad hotellid. Need kätkevad endas tuhandeid võimalusi. Hotellid on nagu saared, väljaspool aega oma ajutisuses muutumatud ja igavesed, oma ebareaalsuses reaalsemad kui mis iganes muu.

Lugu iseenesest balansseerib kusagil elitaarse, poeetilise ja labase piiril. Alates sõnakasutusest ja lõpetades lõpuga. Mis on nagu liiga üheplaaniline. Liiga lihtne. Ma kahtlustan, et midagi võib olla lahti ka tõlkega. Lõpu osas muidugi mitte. Lõpp on lõpp.

PS Kui keegi paluks mul kahe sõnaga lugu iseloomustada, siis ma ütleksin: infantiilne Houellebecq.

Aga üldse mitte paha. Üldse mitte.

Kummal

Nancy Huston “Murrangujooned” LR 2012

Sol, 2004. Randall, 1982. Sadie, 1962. Kristina, 1944-1955. Kõik kuueaastased.

Poiss. Isa. Vanaema. Vanavanaema. Neli lugu. Mis kokku on üksainus lugu. Lebensborni lugu.

Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma Lebensbornist enne selle raamatu lugemist mitte midagi.

Aga muidugi on see ka mälu ja mäletamise sunni lugu, ei aita midagi, kui sünnimärk välja lõigata. Arm, mis jääb, on märgatavam, kui olnuks sünnimärk, mis on olemas ka neil, kelle puhul teatakse, et ei ole.

Mis on huvitav – tagurpidi jutustatud lugu. Alustame aastast 2004 ja läheme tagasi, kuueaastaste silmadega. Mis on omamoodi piltmõistatus, kõik see tükk tüki haaval kokku panna.

PS Lisan siia autori märkuse.

Aastatel 1940-1945 käivitus programm, mille eesmärk oli kompenseerida Saksamaa kaotusi sõjas. Programm nägi ette, et saksastatakse lapsed, kes elasid Wehrmachti okupeeritud aladel. Himmleri korraldusel rööviti üle 200 000 lapse Poolast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Suuremad lapsed paigutati spetsiaalsetesse keskustesse, kus nad said aarialiku kasvatuse, pisemad läksid Lebensborni keskustesse, kust saksa pered nad lapsendasid.

Kristina oli Lebensborni laps. Ukrainast, sünnimärgiga, aga nii ilus, blond ja siniste silmadega, et sünnimärgist vaadati mööda.

Steven Millhauser “Noaloopija ja teisi novelle”

Suurepärased novellid. Suurepärased ja veel suurepärasemad.

Millhauseri leidsin ma tagastatud raamatute laualt, aga selleks ajaks ma juba teadsin Siriuse sarjast, nii et ma oskasin “Noaloopijat ja teisi novelle” märgata.

Veider oli see, et esimest novelli lugedes oli mul kogu aeg tunne, et ma olen seda juba lugenud. Kuigi ma ei olnud. Kindlasti mitte. See polnud võimalik.

Veidi hiljem sain aru ka. Millhauser on nagu Tokarczuk, Borges, Lovecraft ja Tõnu Õnnepalu kokku. Õnnepalu ses mõttes, et just “Mandalas” kasutatud “meie” jutustajana esineb ka Millhauseril. Ei ole just tihti tarvitatud võte.

Aga see väändunud, praod sisse löönud reaalsus, pärast mida ei ole miski enam endine, ja Lovecraftile nii iseloomulik (tegelikult lugejale ebamugav stiil). Ma mäletan küll, kuidas ma Lovecraftiga vaevlesin.

Millhauserigi stiil on üsna raskepärane. Võib ju mõista autori kirge loetelude vastu, kus iga loetletav on äärmise hoole ja armastusega kaalutud, valitud ja kirja pandud. Paraku saab lugeja jaks otsa ja ta kipub loeteludest lihtsalt üle libisema.

Samas on kõik see tüütus omamoodi võluv ja eesmärgi teenistuses. Tasub tagasi võtta ja üle lugeda.

Millhauseri eesmärk näibki olevat (reaalsuse piire nihutades) ebamugavust tekitada.

Noaloopia, kelle etendus lõpeb traagiliselt. (Kindasti polnud see õnnetus, kindasti on see tüdruk elus. Kas me oleksime pidanud sekkuma?! See oli ju vaatemäng!)

Paheline lõbustuspark. (Kõik need enesetapud ei saa olla ju muud kui atraktsioon?!)

Superkaubamaja, mis paneb meid sealt väljudes tundma, et oleme astunud uude müügiosakonda. (Aga milles meie süüdi oleme?!)

Kõik need linna all looklevad tunnelid, iseliikuvad nukud ja lendavad vaibad – maailm praguneb ja pole kunagi enam see, mis me arvasime teda olevat.

Millhauser on ühekorraga õudne ja poeetiline, aga see õudus ei avane kunagi kohe ja iseenesest, vaid uurimisel, ja ka siis õieti mitte. Jääb vaid kahtlus, kummaline ebamugavus, tunne, et vahest oleks (või olnuks) parem üldse mitte uurida. Või siis tuleks uuritu ruttu unustada. Me püüame.

Kuigi õudus (õel pahelisus) on kusagil taju piiril olemas ja ootab kannatlikult oma aega, uuri või ära uuri.

György Dragomán “Tuleriit”

“Tuleriida” leidsin ma hunnikust.

Ma ei teagi täpselt, mis selles hunnikus tähelepanu äratas, võib-olla uus Murakami, midagi oli veel, midagi juba loetut ja head, aga igatahes oli see tähelepanuväärne hunnik.

Tooja ise, üks noor tüdruk, kadus vaikselt riiulite vahele.

Ja nii ma – Dragománist midagi teadmata, aga hunnikut kui niisugust täielikult usaldades – “Tuleriida” võtsingi. Kodus avastasin, et tegemist on sarjaga, kus muu hulgas on ilmunud ka Coetzee “Elizabeth Costello”. Mis omakorda äratas huvi.

Ma küll ei oska öelda, mis võiks ühendada 1940. aastal sündinud Lõuna-Aafrika nobelisti ja 1973. aastal Transilvaanias sündinud ungarlast, mingi ühisosa peab neil muidugi olema, milleks muidu sari, ja uurisin – sellised täpselt samamoodi ühitamatud on ka sarja teised autorid, aga igatahes kavatsen ma kõik Siriuses ilmunu läbi lugeda.

Võib-olla ongi eesmärk anda välja just erakordselt häid ja mõjuvaid raamatuid?!

“Tuleriit” on natuke nagu “Kassandra ja hunt” ja natuke ei ole ka. Mõlemas jutustab laps, tüdruk. Mõlema foon on ajalugu – ühes Kreekat valitsev sõjaväehunta, teises Ceausescu kukutamise aegne ja järgne Rumeenia. Mõlemat autorit huvitab õhustik selle vahega, et Karapanu teravik on suunatud sisse-, Dragománi oma väljapoole, ja tema annab hääle ka tüdrku vanaemale. Mõlemas seguneb argine ja traagiline maagilisega, mis ühel või teisel moel tüdruku ära päästab.

Igal juhul lugeda!

Peale kõige muu on seal toredaid retsepte. Saiaviilud mee, õhukeste õunaviilude ja purustatud kreeka pähklitega. Liköör – toored kreeka pähklid, suhkur ja viin. Või oli see piiritus. Kartulisupp ja paprikakana. Romaaniretseptid, milline ahvatlus! Tokarczukile mõeldes ei tasu ehk kõike siiski ise järele proovida. 

PS Huvitav, kes see tüdruk küll oli, kes selle tähelepanuväärse hunniku tagasi tõi? Peab Tiina käest küsima.

David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

“Kui tädi Mari (nii kutsusid teda mõned nooremad eestlastest töökaaslased) lähenes Tallinna I haigla sünnitusosakonnale, kus ta oli olnud vanemõena ametis juba ligikaudu kaks aastat, tõusis ootamatult tugev tuul.”

Milline paljutõotav algus, eks ole, ja mitte ainult.

Järgneb värvikas kirjeldus rõdult alla kukkunud Barsikust, kes põhjustas intsidendi, mille järel otsustab Mari (täpsemalt Maria Ivanovna) igaks juhuks enne tööleminekut koju tagasi pöörduda, sest mine tea, mis intsidendi võis vallandada tuules rõdult alla lennanud pesu. (Barsik on kass.)

Ja ega edasigi kehvem ole. Kui lausete mõnevõrra raskepärase struktuuriga ära harjuda.

Jutustamise viis iseenesest on vaimustav. Soe ja naljakas. Ja missugune eripärane muhe (harvaesinev) tõsidus lapse-elust kirjutades. Laps ei ole ebatäielik täiskasvanu, kaugeltki mitte. Laps on absoluutselt täielik tõsiselt võetav inidiviid.

Tarmole see raamat väga meeldis. Ja ma saan aru ka, miks. Tema jutustas iseendast lapsena täpselt samal moel. Ja kõik need lood, mida jutustab Vseviov, võiksid vabalt olla Tarmo jutustatud, kui need oleksid temaga juhtunud. Noh, temal olid teised lood, aga meelelaad, maailma mõistmise viis on sama – tõsine, naljakas, soe.

Hästi tore raamat. Ja üldistus, see on muidugi ka. Ajaloolase puhul, kuidas saakski see teisti olla.

Doris Lessing “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte”

Lõpuks on see siis loetud.

On raamatuid, mis saadavad sind eluaja, kuigi sa ei ole neid (veel) lugenud. “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte” on üks neid, esimene eestikeelne Lessing – ilmunud üheksa aastat enne seda, kui ma sündisin. No ja eks teadvustamiseni läks ka teatud põhjustel oma aeg.

Raamatut ei olnud muidugi kuskilt saada – ega ma teda väga otsinud ka – ja nii ta meeles tabamatuna ajuski, ühekorraga olemas ja olematu nagu süü, mida kannavad endas nende juttude tegelased.

Kõik hilisemad olin ma juba ammugi jõudnud läbi lugeda, kui “Kassid” välja arvata. See jäi mingitel segastel ja ununenud põhjustel poolikuks, võtan ta ühel ajal uuesti ette.

Aga et “Imerohi ja teisi jutte” mõnevõrra täienenuna ilmus uuesti, siis nüüd on see loetud ja ega selle kohta suurt midagi öelda olegi. Lessing on Lessing. Loed, võib-olla ei haaragi kohe kaasa, aga loed ja loed ja loed.

Ja no on.

PS Need jutud on Aafrikast.

Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

1960ndate aastate lõpus jäi Hispaanias Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, kus elas üle kolme tuhande inimese. Oru suurima küla Vegamiáni elanikud asustati ümber Palencia provintsi, kus oli kuivendatud Nava järv – kus enne oli olnud küla, sinna tekkis järv, kus oli järv, sinna kerkis küla.

Vegamiáni asus mägedes, Palencia aga tasandikul.

Eesti tuulepargid, kõrgepingeliinid ja turbakaevandused on sellega võrreldes naljamäng.

Sajandeid kestnud eluviis purunes, tuhanded inimesed jäid juurtetuks, aga mitte ainult inimesed. Juurtetuks muutusid ka paigad – veehoidlat ümbritsevate maade uued elanikud ei tahtnud midagi teada sellest, mis oli enne, sest süda võis hakata valutama.

Taolistele veehoidlatele jäi Hispaanias jalgu rohkem kui viissada küla. Porma oli vaid üks neist paisjärvedest, mis Franco ajal projekteeriti, peale selle 1950ndate aastate järsk linnastumine.

“Kuidas vaadata vett” kõneleb sellest ühe perekonna kaudu.

Hääle saavad kolm põlvkonda – Domingo, kes pidi külast lahkuma, tema lapsed ja lapselapsed. Autor – ise sellest külast pärist – ei mõista hukka, ei anna hinnaguid, ei vali poolt pärandi ja progressi konfliktis.

Romaan ei ole tema jaoks võitlusväli, vaid võimalus mõelda ja tunda. Ta jutustab, andes hääle neile, kellele ühiskond sõna ei anna, kes pole seda sõna osanud kunagi tahtagi. Ta viskab vette kivi. Sulpsatus paneb lugeja pead pöörama ja hajuvaid veeringe vaatama.

Insenerid, need on muidugi iseasi.

“Milline oleks olnud mu elu, kui mu suguvõsa tee poleks ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu, justkui peataks aja?”

“Kui maailma loomisest peale voolas jõgi seal, kus ta voolas, ja järved asusid seal, kus nad olid miljoneid aastaid tagasi tekkinud, siis milleks neid aina ühest kohast teise tõsta, justkui oleks jumal neid luues eksinud?

Aga inseneri ajavad sellised küsimused naerma.”

PS Ilus ja kurb raamat. Mõjuv ka. Eriti lõpp.

PPS “Kuidas vaadata vett” on välja andnud Toledo kirjastus. Toledo kirjastuse “Palved röövitud tüdrukute eest” on üks mõjuvamaid ( ja kainestavamaid) lugusid, mis ma lugenud olen. Selles mõttes, et kui tuleb tahtmine viriseda. 21. sajandi Eestis – ei ole põhjust. Kohe kuidagi ei ole. Mitte ühegi kandi pealt.

“Palveid röövitud tüdrukute eest” saab kirjastusest viie euro eest. Mina kavatsen osta, sest see võiks riiulis olla.

Olga Tokarczuk “Algus ja teised ajad”

Kaks aastat tagasi “Algust ja teisi aegu” keskkogus veel ei olnud. Nüüd oli. Ikkagi nobelist.

Lugu muidugi on vaimustav.

Alates sellest, et algus ei ole algus, vaid Algus – küla. Paiknevuse kirjelduse järgi paigutasin mina selle kuskile Lihula ja Penijõe vahele. Eks teised panevad mujale.

Tokarczuki maailm on üksainus suur (ja imeline) muster. Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.

Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.

Kõik elab, puud väljaspool aega, sest neil pole aimugi iseenese olemasolust, seeneniidstik maa all – mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. Seeneniidistik – kas pole tore kujund – sünnitab oma külmi ja niiskeid lapsi aasta ringi, aga kõige ilusamad on suvel ja sügisel sündinud.

Seentega – tundub – on autoril mingi eriline side, mis sööbis meelde juba “Päeva maja, öö maja” ajast.

Väljaspool aega olev (võimatute asjade) jumal ilmub ajas ja muutumises, annab endast märku ploomisuuruseks kasvanud mustikates. Kui ei teata, kus ta on, siis tasub vaadata vihma käes kasvavaid seeni.

“Algus ja teised ajad” tabab midagi maailmakorra olemusest. Nagu Modiano, Saramago, Munro, Lessing, Coetzee, ühesõnaga nobelistid, aga mis seal imestada. Loomine, kui ta on õige loomine, on ainult millegi meeldetuletamine, mis eksisteerib väljaspool aega ehk siis igavesti.

Kõige ilusam on “Alguses ja teistes aegades” kohviveski, üldse asjade kujund.

“Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et nad elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.”

“Võib-olla on kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb ja areneb, võib-olla on need maailma jaoks tähtsamad kui inimesed. Ja võib-olla on Misia kohviveski kõige selle tugisammas, mida kutsutakse Alguseks.”