Viivi Luik “Salamaja piir” LR 1974/34

“Salamaja piiri” oleks ahvatlev pidada Viivi Luige esimeseks proosakatsetuseks, tõsi, samal aastal ilmus ka “Leopoldi” esimene lugu.

Katsetus iseenesest pole ehk õige sõna, sest luule ja proosa piirimail balansseerivas “Salamaja piiris” on olemas kõik tulev.

Tõsi, üht-teist on selleks ajaks juba ilmunud, on “Pilvede püha” ja “Taevaste tuul” ja “Lauludemüüja” ka, ühtekokku kuus luulekogu, aga üht-teist on siiski veel ees.

Ja kõik see ees olev on “Salamaja piiris” kuidagimoodi sees, on “Seitsmes rahukevad” ja “Ajaloo ilu” ja “Rängast rõõmust” ja “Varjuteater” ja muu.

See on imelik, kuigi tegelikult vist mitte. Ega kirjanikuks nii väga ju saada. See ollakse.

“Kas Augustin Mäns oli siis juba kirjanik või ei olnud ta siis veel? Võib-olla ei olnud. Aga niisama hästi võis ta seda juba kolmeaastasena olla – üks kirjanik, kellest pole veel inimest saanud.”

Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?

Ljudmila Ulitskaja “Võõrad lapsed”

Ma ei oleks ehk “Võõraste laste” peale juhtunudki, kui Kaarina poleks neid nimetanud.

Kõike ei pane ju tähele, isegi kõike head ei pane tähele, või siis paned, aga midagi muud tuleb peale ja sinnapaika see jääb. Nii et kui Kaarina poleks Laikmaal “Võõraid lapsi” nimetanud, siis oleks ehk nendega nii läinudki, aga ta nimetas, ja nimetas nii, niisugusel toonil, et polnud mingitki võimalust neid sinnapaika jätta.

Kahjuks ei saa ma seda tooni kirjasõnas üles tähendada. See toon ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Kui tahta tsiteerida, siis ei piisaks kah millestki, sest kogu raamatut siia üles panna ei saa.

Nii et tegelikult ei olegi “Võõraste laste” kohta öelda muuud, kui et loetagu. Kui, siis ehk seda, et nimedele tasuks tähelepanu pöörata. Need ei ole eraldi lood, see on üks lugu, lapsepõlve lugu, aja lugu, ja kes teab, mis lugu veel.

Marek Krajewski “Katk Breslaus”

“Katku Breslaus” hakkasin ma lugema maikuus. Et asi selge oleks, siis täna on 4. september.

Aga läbi mina tema ikkagi lugesin.

Breslau, 1923. aasta juuni. Poola kriminaalromaan, Hendrik Lindepuu tõlkes. Jumalik, kas pole?!

Aeg on õige, tõlkija on õige, linn on õige. Wrocław kogu oma arhitektuuri ja hingusega, no millest me räägime.

Kõik on õige, aga ometi ei ole, mida lehekülg edasi, seda vähem. Mis ühest küljest võib olla lihtlabane sobimatus.

Ülemvahtmeister Eberhard Mock, ja seda hoolimata oma ladina keele oskusest klassikalise filoloogina, on nii ebameeldiv tüüp, et veeta temaga 250 lehekülge on tõeline katsumus.

Kriminaalromaanides on lugeja paratamatult uurijaga nii tihedasti seotud, et nende vahel peaks tekkima mingigi side. Enda ja ülemvahtmeister Mocki kohta ma seda öelda ei saa.

Karakter iseenesest on huvitav. Ja usutav ka, aga isegi vastastikuse sobivuse korral ei saa lugeja koos Mockiga uurida, sest Mock ise ei tea kah midagi ja kobab lõpuni pimeduses, kuni talle armulikult kõik ära seletatakse. Mock ise ja lugeja muidugi ka oleks nagu paljaks varastatud.

Seda, miks Lindepuu meisterlike Tokarczuki tõlgete järel on Krajewski nii konarlik, ei oska ma kuidagi seletada.

See lihtsalt ei ole võimalik, aga kuidagimoodi näe on.

 

Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” LR 2021/19-20

“Asjad, mida ma ära ei visanud” on natuke nagu Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” – seda ma lugesin kah lõigu kaupa, kuigi selle vahega, et lõigu kaupa edasi.

“Asju, mida ma ära ei visanud” lugesin ma lõigu kaupa tagasi. Iga kord, kui hakkasin edasi lugema, tuli natuke tagasi lugeda, et saaks edasi minna.

Just nii ta edeneski: edasi-tagasi-edasi, tagasi-edasi.

Nagu Wicha.

Kes tegeleb asjadesse kätketud pärandvaraga, tõstab ühest kohast teise narmendavaid raamatuid ja retsepte, eks muud ka, aga peamiselt raamatuid ja retsepte, surnud ema asjadest tuleb lahti saada, toad ära tuulutada, kuhugi helistada, kuulutus lehte panna ja eluga edasi minna, aga asjad on asjad ja pärandvara on pärandvara, sellest lahti ei saa, ja sellest see lugu on.

Poola juutidest.

Ohutunne on selgesti sees. Asjad korduvad. 21. sajandist võib saada 20. parafraas, näiliselt märkamatult, ja ma ei mõtle siin pelgalt juute. Kõik võimalused on kusagil ootel, ka kõige hullemad. Tõik, et miski on juhtunud, ei garanteeri, et seda enam ei juhtu. Juhtumata ja juhtunu realiseerumise tõenäosus on võrdne. Me ei ole milligrammigi targemad.

Viskame asjad ära. Unustame tagasi lugeda. Kaotame valvsuse. Usume, et teist korda ei juhtu. Et katastroofide limiit on vähemalt mõneks ajaks täis. Aga ei ole.

Professor Parnell on klaaslehtri üles pannud.

“See “midagi” on juba tulekul. Kui aeg käes on, siis on seda kuulda raadiost raginate vahelt. Võib-olla pannakse see ka ajalehte ridade vahele kirja. Võib-olla kuulutab seda telediktori grimass.”

Professor Parnelli klaaslehtrist kukub pigitilk.

“Kindla peale öösel, nädalavahetusel, kui laboratoorium lukus oli. Aga võib-olla hoopis vastupidi, keset päeva, keset jutuvada ja põletite kahinat, kui kõigil olid käed täis ja keegi ei vaadanud nagu kiuste õiges suunas.”

Alex Schulman “Ellujääjad”

“Kas päevad ja aastad on siin üldse möödunud? Või on kõik paigal seisnud? Vahest toimub siin metsades midagi ajaga, see ei käitu, nagu peaks. Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.”

“Ellujääjates” jookseb see kruusatee tagurpidi. Lugu algab kell 23.59 ehk siis lõpust ja lõpeb kell 00 ehk siis alguses.

Muidugi on see illusioon, selline tagurpidi lineaarne lugu, nagu aeg üldse on illusioon. Suurem jagu “Ellujääjate” tundidest kella 23.59 ja 00 vahel viibitakse hoopis seal, kus aeg ei liigu, lapsepõlves, ja sealt välja saada on kunsttükk omaette.

Kõik lapsepõlved on ajalõksud, ja sealt teve nahaga pääseda õnnestub vähestel. Hea, kui üldse minema saad.

“Benjaminil on alati olnud tunne, et Nils sai lapsepõlvega kenasti hakkama, sest ei lasknud seda kunagi endasse.”

Aga katsu sa nii elada, et ei lase endasse. Võid ju arvata, et ei lase, et saidki terve nahaga minema, või siis võib vend arvata, et said, aga tuleb välja, et ei ole nii. Istud sealsamas lõksus ellujääjana surmani.

“Ta langes keereldes vee alla, vaba ja sidemeteta, ja kui ta pulss seiskus, ei olnud ei valge ega pime, polnud mingit tunnelit valgusega teises otsas. Oli kruusatee.”

PS Võiks lugeda. Juba selle tagurpidise vormi pärast.

Mitte ainult lugu ise, vaid ka iga peatükk eraldi on ring – lõpust algusesse ja algusest lõpuni.

Ilus keel ka.

Lisa Jewell “Ülakorruse pere”

“Oleks ebatäpne väita, et mu elu oli enne nende saabumist normaalne. /…/ Nad elasid meie pool üle viie aasta ja muutsid kõik väga-väga süngeks. Õde ja mina pidime õppima, kuidas ellu jääda. Ja kui ma olin kuusteist ja mu õde neliteist aastat vana, sündis laps.”

Nii see algab. On nemad. On vana maja. On ülakorrus. Ja ülakorruse pere.

Kõik eeldused, et sünniks midagi tõsiselt üleloomulik-psühholoogilis-gootilikku, midagi Alejandro Amenábari “Teiste” laadset, aga ei sünni.

Üleloomulik-gootiliku asemel on lihtsalt üks (vale)guru ja sekt. Liiga lihtne lahendus.

Aga see selleks.

Lugedes ei saanud tükk aega aru, mis asi mind häirib, ja mida edasi seda rohkem. Mingi kerge kaldumine naistekasse, selline õhkõrn? Aga nagu ei olnud ka…

Raamat muidu on hästi põnev. Selle nahka läks peaaegu et terve nädalavahetus, isegi õigekirjavead ei häirinud.

See näitab nii mõndagi, selline iseäralik leebus, eks?!

Aga lõpuks sain pihta.

“Ülakorruse pere” on põneviku liistule tõmmatud “Tüdruk A” – üks ja seesama lugu.

No peaaegu üks ja sama.

See see oligi!

Et kuidas ühest ja samast võib luua nii kergekese ja sügava loo. Ega see ole “Ülakorruse pere” viga. Üks on üks ja teine on teine. Suht järjest lugedes lihtsalt liiga terav kontrast.

Kui “Ülakorruse pere” kallal norida, siis kolm viimast peatükki läks küll natuke nagu käest ära, ikka sinna naisteka poole peale. Ja see sai ka seletust. Mõnikord, väga harva küll, aga vahel siiski leidub tänusõnades üksik huvitav kild.

Jewell lõpetab oma tänu nii: “Ning viimaks aitäh kahele topeltviinale ja toonikule, mis aitasid ühel reede hilisööl mind läbi kolme viimase peatüki ning üles leida mõned viimased read, mis olid mul kuhugi ära peidetud. Terviseks!”

Nii et ma ei tea, aga… Ehk ei oleks pidanud võtma.

Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” LR 2021/14-16

Ei olegi Sauterit lugenud.

Kui, siis ehk “Indigo” on loetud, seda nagu mäletaks kolmekümne aasta tagant, aga ei tea, kas just läbi.

Pärast seda on kolmkümmend aastat tunne, et Sauterit ei pea lugema, et teda lugenud olla. Sauter on Sauter, kuigi imaginaarne. Sest pole ju lugenud.

Selles mõttes ei ole “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” mingi üllatus. Sauter on ikka Sauter. Läheb kokku kõigi nende lugemata lugudega, “Indigoga” muidugi ka.

Teises mõttes jälle on üllatus, et läheb hinge. Ei olegi niisama üks joomine ja jauramine. Kahju on. Nagu loomast või lapsest. Ei olegi lihtsalt mees ja naine, kes ei saa koos ega lahus. On mees, naine ja üldistus, universaal. Lugu abitusest.

Lõpp on eriti mõjuv, see kujund, kaks koera kiirtee ääres. Toidetud, kõhnad, aga normaalses seisus. Maha jäetud, pikk valge nöör kaelas. Ei saa teineteise juurde, ei minema. Üks sama mõjuv kujund on veel, aga kirja ei pane. Küll tunneb ära, kes loeb.

Kõiksugu seostest kubisev, kõrg ja mitte nii väga kõrg, Thomas Mann ja Hemingway, surm Veneetsias, jäämägi, liisusalmid ja nii edasi. Peale selle kogu see kafkalik värk.

Kõik hinnas, tasuta joogid, kirjutad alla, aga peenes kirjas teksti ei loe. Ei tea, millele alla kirjutad.

PS Stiili kallal ei taha närida, ses mõttes, et stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga ta on. Mis iseenesest on ikka parem, kui et ei ole.

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

“Erinevalt juttudest kaldub tõeline elu, kui see on möödas, mitte selguse, vaid hägususe poole. Mõtlesin: nüüd, kus Lila on lasknud end nii varjamatult näha, pean leppima sellega, et mina teda enam ei näe.”

Ongi Napolisari läbi.

“Lugu kadunud lapsest” lõpeb seal, kust “Minu geniaalne sõbranna” algas – Lila kadumisega.

Ring saab täis.

“Loosse kadunud lapsest” on punase lõngaga sisse kootud kogu varasem säsi: paine luua ja kustutada, hirm, et miski ei päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, maailm kaotab piirjooned ja valgub laiali.

“Ei jää pidama armastus mehe vastu, isegi mitte laste vastu, peagi tekib sellesse auk. Vaatad august sisse ja näed heade kavatsuste udukogu segamini halbade kavatuste udukoguga.”

Selgemaks saab ka see, kelle lugu see õigupoolest on, Lila või Lenú oma. Küllap ikka Lenú, kes ühtaegu kirjutab üles ja kustutab, jutustab justkui Lenúst, aga kustutab ta juba oma nelikromaani esimeste ridadega ja kinnitab viimastega.

Vahepealne on (kustutamise) õigustus.

Autor kasutab romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna.

Aga kõigel, tundub, on oma hind.

Olgu Lila siis Lenú alter ego või ei, üks saatanlik dihootoomia on see igatahes, ka ses mõttes, et kustutamist õigustades kustutatu üles kirjutada. Paistab, et see siiski on võimalik: ühekorraga kustutada ja põlistada.

Mis veel on huvitav, ükski autor ei pane peategelasele enda nime niisama heast peast. Ega too sisse iseenda teoseid, kuigi väändunud moel. Nii et (vist) väga isiklik raamat, mis iseenesest ei loe tuhkagi, aga ühte kinnitab küll:

“Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Ferrante ei valeta.

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

“On selline kummaline paradoks, et paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud. Eks meil kõigil ole niisugune kummaline tendents maailma avastada ja teda kuidagi “korda teha”. Mingi hetk saame aru, et kui oleme ta korda teinud, siis see, mida püüdma läksime, on tegelikult temast kadunud.”

Niiviisi olen isegi mõelnud.

Et ei ole nii väga vaja korda teha.

Sest seda aega, et näha, kui korda tehtust saab kord uuesti korratus, nii et paiga vaim paika tagasi tuleb, seda ju ei ole.

See on inimese jaoks liiga pikk aeg.

Aga korda tegemata ka justkui ei saa. See pole justnagu sünnis.

“Vaimu paiga” kohta suurt midagi ütelda ei ole ka justnagu sünnis, kuigi hoopis teistviisi.

Kui, siis ehk seda, et see raamat peaks olema ilmtingimata riiulis, et aeg-ajalt teda lehitseda, siit-sealt lõiguke lugeda ja mõtleda. Kasvõi selle üle, mis selle taga on, et kaks vaatlejat, sest mis see kirjanik muud on kui vaatleja, kirjutavad teineteisele lindudest, lihtsalt lindudest, ilma igasuguse tagamõtteta, et ühele meeldivad metsa- ja teisele veelinnud.

Või kes millal ja mitmekesi käis talvisel toidulaual. (Ülle, see on Sulle.)

Et kui palju tegelikult, mis maailm seal taga on.

Mida aga võiks märkida, see on vorm.

Kõvad kaaned, korralik telliskivi mõõtu köide, see kõik on jah uhkuse asi, autorile ja kirjastusele muidugi ka, aga üks raamat, mida tahaks aeg-ajalt lugeda-lehitseda, ehk isegi kaasas kanda, selline päriselt tähtis ja väärt raamat, see peaks olema teistsugune: hea katsuda, paras käes hoida.

Täpselt niisugune “Vaimu paik” on. Ja küll on hea, et tema on olemas.