Yrsa Sigurðardóttir “Lõpparve”

lõpparve“Lõpparve” on “Pärandi” järel Freyja ja Huldari sarja teine raamat. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik. Esmapilgul paljutõotav paar uurijaid, aga sellega asi piirdubki.

Paeluv(ad) uurija(d) (ja miljöö) paraku on kriminaalromaani edu pant. Lugu ise – kuigi tähtis – on võrreldes uurija(te)le elu sisse puhumisega kukepea. Kes ikka nii väga mäletaks Agatha Christie romaanide elegantsete kuritööde keerdkäike, Hercule Poirot´d ja miss Marple´it teavad aga kõik. Või Kurt Wallanderit.

Freyjast ja Huldarist ei jää suurt midagi meelde ja isegi lugemise ajal  on nad üsna ilmetud. Üks uurijate vahel lõputult kiratsev armulugu on ikka natuke liiga vähe, ja seegi pole eriti huvitav. Ega miljööga lood paremad ole.

Muidugi, võrreldes 19. sajandi lõpu Inglismaaga ongi raskem tõeliselt võluvat aegruumi ja võib-olla ka tegelasi luua, aga võiks ju proovida. Mina isiklikult soovitaksin detaile.

Kui juba virisema sai hakatud, siis on “Pärand” ja “Lõpparve” mingil arusaamatul põhjusel tõlgitud inglise, mitte islandi keelest. Ega tõlkel otse midagi viga ole, aga… No kuulge! Nii lihtsalt ei tehta! 21. sajandi Eestis! Ma ei tea ühtegi aktsepteeritavat põhjust, miks peaks tehtama.

Aga raamat on hea. Loetagu ikka.

Advertisements

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

cthulhu Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)

John Varley “The Golden Globe”

The_Golden_GlobeVeel üks telliskivi mõõtu Varley ulmekas, mille tegevus toimub “Kaheksa Maailma” universumis. Kui “Steel Beach” oli Kuul tegutseva ajakirjaniku lugu, siis “The Golden Globe” on veel veidrama peategelasega – kirglik ja andekas näitleja, aga igavene suller Sparky Valentine. Tal ei lähe hästi, sest raha tal pole ja esineb kusagil päikesesüsteemi serva kolgastes. Üsna kiiresti saab selgeks, et ta ei löö risti ette, kui on võimalus lollidelt raha ära võtta. Paistab, et tal on ka kukil tegelane, kes kavatseb ta maha lüüa. Samal ajal hakkab lugeja jaoks lahti kooruma saja-aastase peategelase minevikulugu.

Kui “Steel Beachi” kiitsin selle eest, et see julgeb olla üks väheseid korralikke ajakirjandusulmekaid, siis “The Golden Globe” lööb selle üle. Teatriulme. Kusjuures teater pole dekoratsioon, vaid seda lugedes tuleb tunne, nagu loeks head elulooraamatut mõnest suurest näitlejast. Soovitan.

Täheaeg 12. Musta Roosi vennaskond

Minu kokkupuuted selle Raul Sulbi toimetatud ulmeajakirja laadse väljaandega on olnud ülijuhuslikud ja ma ei oska 12. numbrit võrrelda eelmiste või järgmistega. Kuulutan siis tõe kriteeriumiks aja ja nendin, et kaks kuud pärast lugemist ja enne, kui sisukorra üle vaatan, on meeles kaks head lugu – Catherine Asaro jutt “Virmalised neljal häälel” ja Lew Bergi “Musta Roosi vennaskond”. Siis oli seal veel paar mittemidagiütlevat lookest Eesti autoritelt. Mäletan, et mõlemas käis mingi rännak punktist A punkti B ja mõlemad olid üles ehitatud sellele, et loo käigus saad aru, mis maailmaga on tegemist. Mõlemal oli ka midagi puändilaadset, aga nii üht kui teist lugedes võitlesin igavusega. Ükskõikseks jätsid. Paremini on meeles Raul Sulbi artikkel Jules Verne’ist. See mees oli 80ndatel minu ja suure mu põlvkonnakaaslaste lemmikautor, aga internetti tol ajal ei olnud ja hiljem on ta vajunud minu jaoks nii tahaplaanile, et ega ma ta elust suurt midagi teagi. Sulbi artikkel täitis seda lünka. Hakka või uuesti Verne’i lugema. Rohkem artikleid ja lugusid mul kogumikust praegu meelde ei tule. Vaatan nüüd sisukorra üle:
Lew R. Berg: “Musta Roosi vennaskond”
Siim Veskimees: “Asteriuse kodutee”
Maniakkide Tänav: “Au ei olegi vaja” (“Saladusliku tsaari” järg)
Manfred Kalmsten: “Põgeneda Rottidelinnast”
Helena Alexandra Altroff: “Defectis”
Catherine Asaro: “Virmalised neljal häälel”, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski
Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist, “150 aastat “Erakordseid reise””.

Ahah. Kaks tühja lugu olid Kalmsteni ja Altroffi omad. Poleks aga arvanud, et Veskimehe ja Maniakkide Tänava lood meelest ära lähevad. 

Catherine Asaro juttudest olen ma seni lugenud paari ajakirjas F&SF. Olid huvitavad tegelaste, aga mitte sisu poolest. “Virmalised neljal häälel” on esimene, mis mulle tõeliselt meeldis. BAASis heidetakse ette, et see on tavaline ‘kangelane päästab kangelanna’ tüüpi asi, lihtsalt peeglisse keeratud ja võõrale planeedile viidud. Ma ei tea, kas ma üldse ootan seikluslikult osalt tingimata originaalsust. Meeldis mõte kunstnike planeedist ja põnev oli lugeda.

Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee” on lugu Antiik-Roomast näpatud mehest, kes veedab elu krabilaadsete elukate võõrtsivilisatsioonis kusagil universumi teises otsas. Loo sõnum paistis olevat, et vana aja inimesi ei maksa alahinnata, inimene on kohanemisvõimeline olend. See oli ok, aga lugu jäi puiseks. Lühiromaani mõõtu asi, mis jutustas terve peategelase elu ümber, aga ei läinud eriti sügavale kusagil, libisedes enamusest üle sõnadega “sellest saaks kirjutada terve romaani”. Kirjutanud siis. Või teinud lühem lugu, millega oleks sama sõnumi saanud edasi anda.

“Saladusliku tsaari” järjele “Au ei olegi vaja” ei oskagi ma eriti etteheiteid teha nüüd, kus see mulle meelde on tulnud. Laevatäis eestlasi tuleb uurima, kas Maal on inimelu alles. Kes sellesse maailma paigutatud asju on lugenud, teab, et vähemalt maa-alustes linnades on. Lugu areneb kiiresti, vahepeal hoiad põnevusest hinge kinni. On ka kangelastegusid ja eksootikat. Aga ikkagi kadus kahe kuuga jäljetult mälust. Vist ei lähe see maailm mulle lihtsalt korda.

Lew Bergi “Musta roosi vennaskonnaga” sain ka kaaslugejatega võrreldes risti vastupidise kogemuse. Autorist järelejäänud lõpetamata teksti on kohandatud ja vastavate kommentaaridega avaldatud. Tegemist on pesuehtsa 20. sajandi alguse kosmoseooperiga, umbes nagu E.E. Doc Smithi Lensmai sari. See žanr mulle üldiselt korda ei lähe, enamgi veel, mulle ei ole ükski loetud Bergi tekst meeldinud. Aga sellesse ma jäin kuidagi sisse ja lugesin, nagu oleksin 12aastane. Loo lõpuosa läks kehvemaks, oli nagu kiirustades tehtud.

Kokkuvõttes polnudki nii paha saak.

Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

gramelliniKui uskuda tutvustust, siis on “Ilusaid unenägusid” (Itaalias) osutunud tähelepanu pävinud ja seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud romaaniks. No mis ma oskan ütelda…

“Punase raamatu” sari on olnud alati kindla peale minek. Tõsi, ma olen mõne raamatu pooleli jätnud, aga mitte sellepärast, et see olnuks vilets. Kuni õnnelike inimesteni, kes loevad raamatuid ja joovad kohvi. Mis iseenesest ei olnud ju ka kehv. Pigem gurmeerestoranis serveeritav kiirtoit.

“Ilusate unenägudega” on lood veidi segasemad. Kiirtoit see just pole, aga…

Autori järelsõna järgi on “Ilusaid unenägusid” tõsilugu. Isegi nimed, enamasti, on muutmata, toonitab autor. Noh, jah… Kas see peaks andma garantii, et see on hea raamat?! Et niimoodi juhtuski?! No ja siis?!

Ikka surrakse ja ikka leinatakse ja ei saadagi üle. Traagiline, aga peab sellest siis just romaani kirjutama?!

Parafraseerides Voldemar Pansot tahaks pimedast saalist kõige hardamal hetkel röögatada: “Ei usu!” Ja paluda tagasi võtta.

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

martin-lugandMilline pealkiri, eks ole?! “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” Muidugi olin ma sellest raamatust kuulnud. Ja otse loomulikult kavatsesin ma seda lugeda.

Paraku. Ei ole selles raamatus eriti juttu raamatute lugemisest ega kohvi joomisest. Õnnelikest inimestest ka mitte. Mitte et see nüüd eriti tähtis oleks. Romaanides on õnnelikke inimesi harva, sest keda need õnnelikud lood ikka nii väga huvitavad.

Mul ei ole midagi naistekate vastu, tõesti mitte, aga ärgu pakutagu neid mulle “Punase raamatu” sarja kõvade kaante vahel. Muidu juhtub nii, nagu juhtus. Et loed ja loed lootuses, et midagi peab nüüd ikka tulema, järgnema, olema… Ei saa ju olla lihtsalt üks naistekas, kui ta on punaste kaante vahele pandud. Aga ei tulnud. Ei järgenud. Ei olnud. Mitte midagi.

On ju “Põhjamaade romaangi” aeg-ajalt libastunud, aga mitte nii hullusti. Tõesti mitte nii hullusti. “Põhjamaade romaani” naistekates on (seni) midagigi olnud, selles paraku mitte.

Jah, sellest saaks ühe korraliku romantilise filmi. Mida ma tõenäoliselt isegi vaataks, võib-olla, aga… Ikkagi, milline pealkiri, eks ole?!

Missugune lugu võiks sellele järgneda…

John Varley “Steel Beach”

“Steel Beach” toimub samas “Eight Worldsi” maailmas, kus hiljuti loetud “Ophiuchi Hotline” – ülikõrge tulnuktsivilisatsiooni poolt Maalt minema kupatatud inimkond on asustanud hulga taevakehasid ülejäänud päikesesüsteemis. Põhitegevus käib peamises koloonias Kuul. Kui “Ophiuchi Hotline” oli pingeline põnevusjutt, siis “Steel Beach” on lausa vastupidine – hiiglama pikk sissevaade ühe ajakirjaniku argiellu. Peategelane Hildy Johnson ütleb kohe ära, et see ei ole üks pikk lugu, mida ta jutustab, vaid hulk episoode temaga juhtunud erinevatest asjadest. Seepärast soovitan sissevaateks “Eight Worldsi” universumi “Ophiuchi Hotline’i” ja kui see meeldib, siis võib unustada ennast pinge mõttes uimerdavasse “Steel Beachi”.
Kohe algusest peale olin ma võlutud Hildy Johnsoni ametist. Seda ei juhtu tihti, et ulmeka peategelane on ajakirjanik (nagu ma ise) ja veel harvem, et selle töö olemusele pihta on saadud. Sellist ulmekat, mis pakuks lisaks huvitavat visiooni, milliseks ajakirjandus ja selle tegemine tulevikus muutuvad, ei tulegi meelde. Juba praegu paistab, et “Steel Beach” paneb mõnes asjas mööda, aga see pole üldse tähtis. Ehk on ka kohane mainida, et kõmujanu poolest ei ole 90% ajakirjanikest ega ajakirjandusest nii hullud, eks see ole võimendatud ja projitseeritud tulevikku. Igatahes on see üks paremaid ajakirjanikuulmekaid, mida olen lugenud.
Aga “Steel Beachi” põhiteema ega lugu ei ole ajakirjandus, vaid see, kuidas harjumuspärastest oludest välja löödud inimkond kohanduda suudab. Luna on igatpidi tore koloonia, heaoluühiskond, milles haigused on alistatud, inimesed elavad 300aastaseks (võib-olla rohkemgi, aga kolooniate vanimad asukad pole veel jõudnud vanemaks saada) ja vahetavad elu jooksul mitu korda sugu, sest see on põnev. Kogu kupatust aitab püsti hoida superarvuti.
Aga kõik ei ole siiski veatu. Näiteks umbes saja-aastane Hildy hakkab enesetappu üritama. Arvutil õnnestub ta küll iga kord päästa, aga küsimus jääb – miks? Nii nagu mina aru sain, on pealkirja “Terasrand” võrdlus rannaga, kuhu hüppasid merest esimesed kalad, kellest arenesid imetajad. Kui palju peavad inimesed üritama, enne kui nende tsivilisatsioon Maalt eemal elujõuliseks ja arenemisvõimeliseks saab?
Kuu ei tundu just kõige suurem koht, aga Varley on muutnud selle põnevaks ja mitmekesiseks. Selles mõttes kindlasti igav ei hakka. Ainult ei tohi ennast ehmatada lasta, et lugu ei kulge kihutades ühes selges suunas, vaid uitab rahulikult siin ja seal.