Alda Sigmundsdottir “The Little Book of the Icelanders”

icelandersVälismaal elanud islandlanna, tuntud blogija, istus üks päev maha ja kirjutas 50 miniesseed islandlastest. Selliseid humoorikaid blogisid ja raamatukesi on tänapäeval vist iga rahva kohta ja tavaliselt koosnevad need enam või vähem tabavatest naljadest. 21. sajandil ei arvata ju enam, et on mingid objektiivsed iseloomujooned, mis rahvusi eristavad. See raamat osutus aga isegi vähem huumoriks ja rohkem informatiivseks, kui ma lootsin ja pole kaugeltki ainult Islandi-anekdootide kogu.

Siin on ootuspäraseid asju (islandlased on oma iseseisvuse ja kirjanduse üle meeletult uhked; välismaal hoiavad ühte, kodus teevad näo, et ei tunnegi). On harivat (kogu see nimede värk. Ma teadsin, et neil on perekonnanime asemel isa- või emanimi pluss -poeg või -tütar, aga süsteem on keerulisem). On asju, mida on lausa raske uskuda (telefoniraamatus on perekonnanime asemel amet ja selle võtab numbri omanik laest, kui tahab, näiteks võlur). Siin on ka hulk väiteid, mida ei saa kontrollida (islandlased ei armasta emailile vastata, ei hooli liikluseeskirjast, ei pea lubadusi, joovad palju). Raamatu andis mulle lugeda lähedane, kes oli selle ostnud, kui käis mitme riigi ühise haridusprojekti reisil Islandil. Pärast rääkis, et teiste projektis osalenud maade inimesed olla olnud toredad ja asjalikud, ainult see islandlane ei olnud kodutööd teinud ega meilidele vastanud ja ilmus kokkusaamisele napsuse peaga…

Advertisements

Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”

printsÜks maailma suuremaid kultusraamatuid, milles kõrbes hädamaandumise teinud lendur kohtub väikese poisiga, kes olevat pärit oma pisikeselt planeedilt. Raamat on nii kuulus, et kõik teavad sellest midagi. Nii minagi, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda lugenud. Ma mäletan, et see oli meil koolis kohustuslik, mäletan elevandiga boamao pilti, pisikest planeeti ja roosi, mingit rebast, kes rääkis midagi kodustamisest.

Nüüd lugesin üle ja pean tunnistama, et see kõik on seal olemas, aga päris palju muud ka. Kuigi need teised tegelased, kellega prints oma rännakul kohtus, ei ole eriti meeldejäävad.

Aga on ikka üks ilus raamat. Nagu luule. Põhiline võlu tuleb minu arust peategelase ja väikese printsi siirast sõprusest ja suhtluse tõsidusest, nende võrdsest positsioonist. Kirjaniku fantaasia on ka päris hea. Sõnumi koha pealt olen ma kahtlev. Ma ei imestaks üldse, kui kusagil on usulahk, kes korrutab, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja et tunda saab ainult seda, kelle oled taltsutanud, aga see ei tee seda veel suureks tõeks. Kultusteoste puhul kiputakse igasugusele umbluule kunstlikult sügavat allteksti taha mõtlema. Mõni mõte kõlas küll nagu Star Warsi Yoda soga.

Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”

kivirähkPidasin “Sinist sarvedega looma” esimese hooga lasteraamatuks. No siis, kui ta ei olnud veel ilmunud, aga oli kuulda, et ilmub. Ei tekkinud nagu mingit kahtlustki.

Kui selgus, et ta ikka lasteraamat ei ole, siis pani mõtlema küll, millest ta võiks olla, sellise imeliku pealkirjaga raamat.

Nüüd, teades, pole põrmugi imelik. Mis muud pealkirja sa ikka tarvitad, kui kõneled ilust, sellisest, mida kätte ei saa, kuigi kangesti tahaks, ikka vilksatab ta korra või paar, et siis kaduda, see imelik sinine sarvedega loom.

Korra on Kivirähk neil  radadel juba ekselnud, kui ta kirjutas “Liblika” – romaani Estonia teatri algusaegadest. “Sinine sarvedega loom” Oskar Kallise päevaraamatuna jääb enam-vähem samasse aega – kui veel midagi ei olnud ja kõik oli võimalik.

Mõlemad – “Liblikas” ja “Sinine sarvedega loom” – on muidugi vaimustav bluff, mis ei asenda teatri- ega kunstiajalugu, aga nad teevad midagi muud, midagi palju tähtsamat – loovad müüte, ülendavad ilu kogu tema kaduvuses ja hapruses. Kui selleks peaks ka luiskama, mis siis.

Sest mis on tõde ilu kõrval? Mitte midagi. Kahvatu kuhtunud vaim.

 

Tiit Pruuli “Minu maailm. Romantikute heitlused”

Minu-maailm_kaas“Minu maailm” ei olnud halb reisiraamat, aga jättis siiski külmaks.

Raamatu raamlugu on Pruuli enda ja salapärase Eesti ärimehe (fiktiivne) võistlus, kumb suudab enne läbida loosiga tõmmatud punktid maailmas ja leida neist side Eestiga. See annab reisimehele ja kirjanikule võimaluse laduda raamatusse kõige erinevamaid lühilugusid maailma eri paigust.

Pruuli oskab kirjutada, on ringi rännanud ja püüab oma lugudega kenasti midagi ka öelda, aga kokkuvõttes see raamat ikkagi vaimustust ei tekitanud. Esiteks raamlugu ise ei täitnud oma ülesannet. Kui see juba välja käia, siis võiks seda ka põnevuse tekitajana lõpuni hoida. Nüüd oli alguses suur väljakutse, aga edasi mingid juhuslikud ja kokkuvõttes reisilugusid segavad vahepalad. Seda enam, et vähemalt mina ei suutnud lugemise ajal meeles hoida, kas lugu jutustab Tiit või see fiktiivne Artur. Oleks täitsa piisanud, kui Pruuli oleks lihtsalt sissejuhatuses öelnud, et on valinud lugusid, millesse reisi sihtkohas sõidab Eesti teema kuidagi sisse.

Raamlugu raamlooks. See võis häirida, aga ei põhjustanud mu ükskõiksust. Tükk aega mõtlesin, millest see tuleb, enne kui aru sain. Need lood (välja arvatud üks) lihtsalt ei läinud mulle korda ja ei tekitanud karvavõrdki unistust, et tahaks ka sinna rännata. Enamasti olid need mõne reisikaaslase või sihtpunktis leitud kohaliku portreed ja need inimesed mõjusid täpselt meeldetuletusena, miks ma võõraste inimestega suhelda ei armasta.

Ainus erand, mis hakkas heas mõttes elama, oli reis läbi Kesk-Aasia riikide (õnneks umbes veerand raamatust).

Tove Jansson “Väikesed trollid ja suur veeuputus”

muumitrollAlgust näha on tore. Eriti siis, kui sa juba tead, kuhu see kõik lõpuks välja viib.

“Väikeste trollide ja suure veeuputuse” kirjutamist alustas Jansson 1945. aastal õieti teadmata, mida sellega ette võtta.  Kõik oli veel ees. 25 aastat hiljem ilmus “Hilja novembris” – viimane muumilugu. “Väikeste trollide ja suure veeuputuse” aegu aga kahtles veel kirjastajagi, kas sõna “muumitroll” mitte lugejaid liialt segadusse ei aja.

Küll me juba teame, jajah 🙂

Eks kirjastajate ülesanne olegi lugejaid autorite eest kaitsta. Hoidku jumal selle eest, et mõni tegelane suitsetaks ja komme veeta pikki õdusaid hommikupoolikuid lihtsalt verandal kohvi juues ning lehte lugedes ei ole sünnis. Eriti kui arvestada, et ega hiljem ka midagi eriti mõistlikku tehta.

“Väikestes trollides ja veeuputuses” on juba kõik need hilisemad 25 aastat sees, kogu see tol ajal veel üleskirjutamata maailm – kõik need detailid, milleta muumid ja muumiorg poleks need, mis nad on. Esialgu veel nimetu Sniff juba oksendab, uitama läinud muumipapa paneb saba taskusse ja uputuse kätte jäänud kassiema sõidab tugitooliga.

Sa tuline silk, kui tore raamat!

Martin Baltscheit “Jänese kuld”

jänese kuldKas te kujutate ette sellist suurte lehekülje mõõtu piltide ja vähese tekstiga väikelasteraamatut, kus pole tegelaste seas ühtegi last ega ka kedagi teist, mõnda looma või pisimutukat, kellega ennast samastada?

Lasteraamatut, kus pole ühtegi head tegelast. On vaid kurjad, valelikud, kadedad ja ahned.

Kus valitsevad hirm, õud ja meeleheide, paanika ja peataolek ning õhk on hädaldamisest paks.

Kus kasutatakse sõnu “testament” ja “surm” ning mitte keegi ei hooli mitte kellestki.

Ja otse loomulikult ei mingit õnnelikku lõppu.

Muidugi pole selles raamatus ka midagi õpetlikku.

Noh, kui te sellist väikelasteraamatut ette ei kujuta, siis lugege “Jänese kulda” ja te ei kahetse. See on pööraselt lõbus, vaimukas ja sama filosoofiline kui muumitrollid.

See raamat peaks kodus olema. Mina igatahes otsin. Muide, see on poes alla hinnatud. Ja lugenud olen ma seda juba täitsa mitu korda. Neli-viis, ma arvan. Ja pilte vaadanud.

Selle üle ma muidugi mõtlesin, mida lapsed “Jänese kullast” võiksid arvata. See küsimus tekkis. Nagu ka see, kas mõni siinne kirjastus võtaks sellise mittenunnu ja küsimusi tekitava raamatu avaldada, kui see varem Saksamaal kuulsaks ei oleks saanud. Kahtlane.

Aga et lapsed…

Kas mulle endale lapsena oleks “Jänese kuld” meeldinud? Ega väga täpselt ju ei  tea, aga pole põhjust arvata, et ma lapsena täiesti teine inimene oleks olnud.

Lapsi ei tasu alahinnata. Baltscheit seda igatahes ei tee.

Marjane Satrapi “Persepolis”

persepolisGraafiline romaan või paks koomiksiraamat Iraani tüdrukust, kes elab üle islamirevolutsiooni, millega tulid võimule fundamentalistid, Iraani-Iraagi sõja ja neli aastat üksi kooliskäimist Euroopas. Raamat on autobiograafiline, ülipopulaarne ja selle põhjal on tehtud ka multikas, mis kandideeris vist Oscarile. Oma loo alguses on ta kümme ja lõpus 20 ja mõni aasta peale.

Eks selle kiitjad ükskord asumisele saadetakse, sest raamatu väljaandmist Eestis toetas Avatud Eesti Fond, aga mulle see meeldis. Need teemad on ju ka poliitiliselt hirmus laetud, kuigi minu arust ongi selle raamatu üks võlu see, et siit leiab oma mõtetele toetust nii pagulaste ja islami vastane (islam pole ikka õige asi, põgenikul on välismaal väga raske uue kultuuriga kohaneda) kui ka liberaal (rumaluse toel võimule saanud fundamentalism on jäle, inimesed on igal pool inimesel, vaatamata väikestele kultuurilistele erinevustele).

Koomiksivorm sobib sellise teema jaoks väga hästi, muutes huumori ja üldistusega selle talutavaks (ma ei kujuta ette, et tahaksin läbi lugeda sellist häda ja vaeva täis täis romaani).