Elena Ferrante “Kadunud tütar”

“Mõne aja pärast hakkas nälg näpistama ja ma läksin sisse puuviljakandiku juurde. Avastasin, et ilusa pealispinna all olid viigimarjad, pirnid, ploomid, virsikud ja viinamarjad kas vanad või mädanenud. Lõikasin noaga välja musti laike, aga lõhn ja maitse hakkasid mulle vastu, ja ma viskasin peaagu kõik prügikasti.”

Seesama motiiv kordub.

Nina ja Elenaga, ema ja tütrega, keda Leda mererannas kohtab, nukuga, kellest immitseb tülgast pruuni ollust, ja kuidagi veidral kombel ka loo endaga, mis alguses mõjub kui sõõm värsket õhku, nagu seisaks selgel suvisel hommikul mere kaldal, aga siis kõik muutub.

Mitte kohe ja korraga, oiei, peaagu märkamatult.

Taevasse tekib mingi kummaline vine, tegelikkuse pealispind mureneb. Enne kui arugi saad, torgatakse sulle hõbedane kübaranõel vasaku külje sisse, nii et ots sööstab ribide vahelt välja.

Kõiges selles on midagi olemuslikult ebameeldivat, toorest ohtlikku jõudu.

Üks tsitaat veel: “Olen surnud, aga tunnen end hästi.”

Yrsa Sigurðardóttir “Lüllikivi”

Freya ja Huldari sarja neljas osa. Mida ma keskkogus silmasin, kui olin läinud nõutama kuuendat. Mida ei olnud.

Oleks nagu meeles, et põlgasin “Lüllikivi” kunagi ära, sest ega ta saanud parem olla kui eelmised. Eriti “Lunastus” venis hirmsasti.

Lugesin ja mõtlesin.

Et kas on sari jagu-jaolt paremaks läinud või olen ma Freya ja Huldariga lihtsalt ära harjunud, aga “Lüllikivile” ei saa küll ette heita, et oleks hõre, kole keeruliseks aetud või veniks hirmsasti.

Juba “Nukule” (viies osa) ei saanud.

Ja Freya ja Huldar on ka… Lihtsalt Freya ja Huldar.

Freya torssis vennatütrest titt on muidugi pärl 🙂 Ja madu on tore.

Lõpp, mille kõiketeadjast autor lihtsalt ära räägib, jättes uurijad teadmatusse, noh…

Eks ta selline lati alt läbijooksmise moodi ole, aga las olla.

Võib-olla lähebki Freya ja Huldari sari järjest paremaks, nii et kuuenda osa kohta võiks öelda, et NÄKK soovitab?

Mine tea, mine tea…

PS Mis puutub märkidesse, mida lugejad üksteisele jätavad, näiteks ristikesi lõikude ette, siis seekord oli keegi hariliku pliiatsiga kirjutanud kohe esimese lehe servale: “Helgi on mehe nimi!”

Ragnar Jónasson “Saar”

Hulda Hermannsdóttiri triloogia teine lugu ei jätka esimest. Või noh, jätkab, aga tagurpidi.

Lugeja ei saagi teada, kas häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane Hulda Hermannsdóttir pääses eluga. “Pimeduse” lõpp mattub pimedusse.

“Saares” kohtub lugeja viisteist aastat noorema Huldaga. Kolmandat osa ei tundu eesti keeles olevat, aga natuke sai jälgi aetud, ja see, paistab, viib ajas veel tagasi.

Nii et tagurpidi kirjutatud triloogia.

Ega Hulda Hermannsdóttir sellest hooli. Viisteist aastat noorem, aga samamoodi üksildane ja samamoodi oma logu sinise Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal, lahendab ta juhtumeid nagu nalja – ei mingit mürglit, juhuslikke pealtnägijaid ega sahtli põhja alt välja kukkunud fotosid, isegi meeskonda mitte. Lihtsalt vestlused.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Saar” täitsa tore raamat. “Pimedus” niisamuti.

Aga sarja nimega on asjad küll sama hukas kui valimisliitudega. Tegusa Tuleviku ja Tugevate Kogukondade laadi moodustised on paratamatus, kes neid aastake pärast valimisi enam mäletab, aga üks sari pole ju ometi valimisliit. Kui sarjale üldse mingi nimi panna, siis võiks sellest ka mingit tolku olla.

Kas Hulda Hermannsdóttiri sari oleks palju tahta?

See võiks olla ju tema, mitte “Peidus Islandi” sari, eriti kui arvesse võtta, et on olemas ka “Pimeda Islandi” sari ja siis veel “Keelatud Islandi” sari.

Taevakene, kes suudaks neil vahet teha?

PS Seda, kuidas suhtuda sarja tagurpidi kirjutamisse, peab nõuandebüroo veel arutama.

Ei tea, kas NEKK nimena tuleks kõne alla? (Näpunäiteid Edasijõudnud KrimiKirjanikele.)

PPS Otsustasime, et NÄKK on parem. (NÄpunäiteid edasijõudnud KrimiKirjanikele.) Niisiis siin ja edaspidi: NÄKK soovitab. Või siis mitte.

Anna Jansson “Tütar kadunud”

Täiesti tagurpidi loetud sari. Teine, kolmas, esimene.

Viimasena esimest lugedes loed ja tead, miks üks või teine asi sedasi on või kuidas edasi läheb.

Aga see ei seganud. Kõik sellised kompaktsed lood.

Kui Riinaga kahekeste see pisuke äri ikkagi püsti panna, näpunäiteid edasijõudnud krimikirjanikele, algajatega ei viitsi jahmerdada, siis – liiga palju meeleliigutust, öösiti kohta vahetavaid esemeid ja süüdatud küünlaid.

Ei ole vaja, ühest aitaks küll. Liiga palju eksitamist ja liiga palju liiga suurt hullust.

Muus osas kogu kolmikule tubli neli pluss.

Aga mis oli huvitav – keegi on hariliku pliitasiga joonistanud raamatusse lõikude ette ristikesi. See paelus mind isegi niivõrd, et lehitsesin tagasi ja katsusin leida süsteemi.

Vahest oli keegi krimihulludest vanadaamidest, näiteks proua Viigipuu, võtnud ette omaenda tillukese, aga süsteemse juurdluse ning märkinud ära kohad, mis juhivad mõrtsukani.

Aga ei. Süsteemi ei olnud. Vist.

Nii et milleks need ristid, selles on küsimus.

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”

“Üht inimest või üht elu saab nii paljudel eri viisidel kummitada.”

Aga üht raamatut?

Lugeda järjest kahte ühe ja sama autori romaani, millest üks paigutub teise sisse, on juba iseenesest üsna ebaharilik, aga arvestades nüansse veel eriti.

2020. aastal ilmunud “Klaasist hotelli” lahutab 2014. aastal ilmunud “Jaam üheteistkümnest” kuus aastat.

Lugeda hilisemat enne varasemat ja avastada, et hilisem paigutub kuskile varasema keskele – see tekitab peas paraja lühise.

Ei, need lood ei ole kuidagi omavahel seotud. Need on täiesti eri lood, välja arvatud kaks kõrvaltegelast.

Lihtsalt üks lugu kummitab teises. Või teine esimeses, vahet pole.

Muus osas on kõik üks ja sama.

Mõlemas on narratiiv pelgalt tööriist – lihtne papist toru, mis hoiab värvilisi klaasikilde ja peegleid koos.

Mõlemad on kaleidoskoobid.

“Klaasist hotelli” toru on pettusel põhinev finantsskeem, “Jaam üheteistkümne” toru on gripiepideemia.

Seega on asjakohane tuua siinkohal ära ka “Jaam üheteistkümne” kaanetekst.

Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp, kes esitab Shakespeare`i “Suveöö unenägu”. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. /…/ Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud, ent uue, tärkava tsivilisatsiooni vähestel epideemiast pääseda õnnestunud asukatel tuleb alles aru saada, mida on vaja, et elus püsida, ja mida on vaja, et seejuures inimeseks jääda.

Kuigi see pole üldse tähtis. Tähtsad on klaasikillud.

Tuleviku omad nihkuvad tasapisi üksteisele lähemale, mineviku omad kaugenevad.

Nagu ühes loob autor ka teises romaanis peegeldusi täis maailma, kus kõik tundub juhuslik, aga on ometi kuidagiviisi seotud. Iga elu on klaasist – klaasist hotell, klaasist lennujaam, kõik paistab läbi.

Eks autorid kipugi kirjutama ühte ja sama lugu, kui see on päriselt tähtis.

Head surnud tulevad tagasi, olevik hargneb võsastunud paralleeleludeks, möödanik laguneb kildudeks, millest moodustuvad üha uued mustrid, hüljatud majades pühib keegi roositud nukuserviisidelt tolmu.

“Kui juba on olemas tänavavalgustusega linnad, kui on olemas sümfooniad ja ajalehed, mis siis veel võib ärkavas maailmas peituda?”

PS Klaasist kirjapress annab tokarczukiliku mõõtme. Temal oli vändaga kohviveski.

Asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu. Võib-olla on just kirjapressid ja kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb.

Emily St. John Mandel “Klaasist hotell”

“Üksildane mees kõnnib baari ja näeb võimalust. Võimalus kõnnib baariuksest sisse ja kohtab baaridaami.”

Vancouveri saare kõige põhjapoolsemas tipus asetseva hotelli baaridaam Vincent kohtub hotelli mõistatusliku omanikuga ning saab tema kaaslaseks, kuni selgub, et mees on ehitanud pettusel põhineva finantsskeemi, mille kokkuvarisemine hävitab paljude inimeste elu. Vincent lahkub ja leiab hiljem tööd kaubalaeval. Aastaid hiljem palgatakse üks Ponzi skeemi ohver uurima kummalist juhtumit – ühe naise jäljetut kadumist merel.

Et siis tagakaane tekst. Mis ei oleks üldse märkimist väärt, kui see ei tekitaks üüratut vastuolu. Vastuolu tegeliku ja öeldava vahel.

Sest jah, aus vastus küsimusele, millest see on, sedasi ju küsitakse, nii et jah, aus vastus on toosama kaldkirjas lõik, mis kõlab nagu kriminaalromaan.

Ometi ei ütle see “Klaasist hotelli” kohta suurt midagi.

Autor kasutab narratiivi pelgalt vahendina. Nagu mõni trikitab keelega, trikitab Mandel narratiiviga. Või noh, tegelikult isegi ei trikita, ta vajab narratiivi, sest ilma selleta laguneks lugu koost.

Katsu sa rääkida, kui sul pole sõnu. Sõnad on tööriist.

“Klaasist hotelli” tööriist on narratiiv – papist toru, mis hoiab värvilisi klaasikilde ja kolme peeglit koos.

“Klaasist hotell” on nagu kaleidoskoop, peegeldusi täis maailm, kus kõik tundub juhuslik, aga on ometi kuidagiviisi seotud.

“Üht inimest või üht elu saab nii paljudel eri viisidel kummitada.”

Iga elu on justnagu klaasist hotell – kõik paistab läbi. Head surnud tulevad tagasi, olevik hargneb võsastunud paralleeleludeks, möödanik laguneb kildudeks, millest moodustuvad üha uued mustrid.

Viivi Luik “Kuldne kroon”

Määratlusega jäin ma hätta, ükskord varem, Mehis Heinsaarega ka.

“Ööpäevik” jäigi määratlemata, selline valik on täiesti olemas – romaan, jutustus, näidend, määratlemata ja nii edasi.

“Kuldse krooni” määratlesin esseistikaks, mitte mälestusteks, mis oleks ju ka üks võimalus, aga lihtlabane võimalus. Sedasi ei saa.

Luige enda pakutud määratlust portreemaal, maagiline realism, valikus pole. Ja ega seda ole mõtet lisada ka. Palju seändseid raamatuid ikka on.

Mis ongi põhjus, miks selle määratluse üle üldse jaurata.

Ei ole selliseid raamatuid palju, ei ole. Ilus, valus ja vajalik. Muhe ka.

Kui “Kuldne kroon” üldse midagi meenutab, siis Panso portreid.

“Portreed minus ja minu ümber” on kah portreemaal, võib-olla isegi maagiline realism ja arvestades konteksti kõige kallim raamat, mille ma eales ostnud olen – 1986. aastal tudengina nelja rubla eest Mündi tänava antikvariaadist.

“Kuldne kroon” on just see raamat, mille kohta mõni praegune (kui antikvariaat maha arvata) või tulevane filoloogiatudeng kunagi sama võiks öelda. Sest “Kuldne kroon” peaks kindlasti riiulis olema, et seda ikka ja jälle üle ja ette lugeda.

Üks fenomen veel.

“Kuldset krooni” lugedes, aeglaselt lugedes, väga aeglaselt, sest teisti pole mõtet, kõlas peas autori madal monotoonne hääl – silm loeb, kõrv kuuleb.

“Kuldset krooni” võiks tsiteerima jäädagi, nii et parem seda mitte teha, aga üks koht siiski, selline muhe pansolik koht.

“Minu isa saatis kogu elu üks nuhtlus. Poisikesed. /…/ Kui ta laotas presendi maha ning hakkas mootorit parandama, siis olid mootoriosad süsteemi järgi laiali ja ainult isa ise teadis, mis süsteem see on. Poisikestel polnud muud mõttes, kui et saaks aga süsteemi lammutama, saaks aga ise masinatükkide kallale. /…/ Mina ei olnud süsteemile sugugi vähem ohtlik, sest olin väiksem ja jonnakam. Kui ma ikka tahtsin presendi peale roomata, siis ma ka roomasin. Kui mootori parandamisse süvenenud isa mul ükskord turjast kinni võttis ja mind presendi pealt ära marjapõõsasse viskas, olin ma väga aupaklikult üllatunud. Sain aru, et – vohh! – nii käibki. Nii peabki tegema, kui sul on süsteem ja sul on peaasi, mis sind üle kõige huvitab.”

Malin Persson Giolito “Sinu kätes”

“Nad mängivad mäe peal, neil on peaaegu ühesugused teksased ja lühikeste varrukatega särgid, kulunud tossud ja ergas pilk. /…/ Maailm on nende ees valla.”

“Sinu kätes” on Martinsonilt küll kõvasti kiita saanud, aga kui üks krimka niiviisi algab, siis ega sealt head nahka tule. Ei tulnud ka.

Kaks poissi, Billy ja Dogge, kaks perekonda, kaks linnajagu, kaks maailma, viletsus ja jõukus, kontrasti peale üles ehitatud.

Kahtlemata oleks see jutustamist väärt lugu, lugu sellest, kuidas (heaolu)ühiskond ei suuda kaista neid, kes seda kõige rohkem vajavad.

Aga kas see just krimka peab olema?

Anna Jansson “Tantsi, mu nukk”

See Kristoffer Barki kolmas juhtum on täitsa tore lugemine, aga teine meeldis mulle rohkem.

Ega sel midagi viga ole, aga “Vari sinu kannul” oli kuidagi kompaktsem.

Vanast heast Agatha Christiest pole “Tantsi, mu nukus” märkigi, ei ühtegi Friedeborg Svärdi laadi säravat vanadaami, aga seda ei saa ühele Rootsi krimkale ometi ette heita.

Nii et ma julgeks soovitada küll. Selline neli pluss lugu. Või neli.

Mari Jesmini tõlge.

Kuigi melodraamaatilised lõpud laseks ma küll ära keelata. Kesse sellepärast siis krimkasid loeb?!

Sandra Newman “Mehed”

“Meeste kadumist ei olnud mitte kuidagi tunda. /…/ Kell 19.14 leidis aset intensiivne eimiski, ülevustunne, mis ei tulnud närvidest ega ajust. /…/ Kui see oli möödas, tundsin, et Leo ja Benjamin on kadunud, kuid heitsin selle mõtte kiiresti peast kui tobeduse. /…/ Kella kaheksa paiku jäin magama.”

26. augustil kell 19.14 või siis mõni teine kell, oleneb, kus parasjagu olla, kaovad maailmast mehed.

Mehine sundimatu lärm. Vilistamine, kui sa möödud. Läinud.

Kuidas ta ajab sulle hirmu peale. Virutab rusikaga vastu seina. Sammud su taga pimeduses. Läinud.

Lämmatav tunne, kui sinust üle räägitakse. Veel üks juhatus, kus pole ühtegi naist. Läinud.

Meeste õigused. Naisteajakirjad. Feminism. Läinud.

Su isa. Su vend. Su sõber. Su abikaasa. Su poeg. Läinud.

Atwoodi laadi düstoopia, mis uurib, kas meesteta maailm võiks olla parem ja õiglasem.

Mis on sellise maailma hind? Kas me, naised, oleme nõus seda maksma? Kui ei ole, siis miks? On see liiga kallis? Või me lihtsalt ei taha? Ei julge?

Lööme viimasel hetkel põnnama, alalhoidlikud, nagu me oleme, leiame õigustuse.

Blanca peaks oma isa tagasi tahtma, sest polnud ju isa süü, et…

Alma peaks oma venda tagasi tahtma, sest pole ju venna süü, et…

Ruth tahab kõigest hingest, et tema pojal läheks hästi, aga ta ei taha teda tagasi.

Mantrana kordub üks ja sama mõte: “Oli olnud aegu, mil olin maailmas hirmu tundnud, halbu aegu, aga praegu polnud halvad ajad. Olin õnnelik.”

Selle nimel võiks ju nii mõndagi alla neelata, eks ole?

PS Leidsin Postimehest nii hävitava arvustuse, et oi-oi-oi. Lugenuks ma seda enne, käinuks kaarega “Meestest” mööda. Ja ma kahtlustan, et keegi ei oleks vilistanud. Eks vanus ole ka juba sealmaal.