Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen”

“Tõesti, kell seisab. Aga hoolimata sellest, et ta seisab, tiksub ta siiski. Osuti lihtsalt liigub ühe minuti võrra ülespoole ja kukub siis tagasi alla. Aeg on paigal, aga liigub siiski!”

Aeg on paigal, aga liigub siiski.

Kas saaks veel täpsemini öelda? Ega vist.

Käib see “Mitte ainult minu tädi Elleni” kohta – ma ei oskaks kuidagi teisiti kui selle lausega seda raamatut kokku võtta – ja muidu ka. Üleüldse.

Aga mis puutub asjadesse, nendest ei saa “Mitte ainult minu tädi Ellenis” kuidagimoodi mööda, mööda ei ole neist saanud ka ükski arvustaja, nii palju, kui ma lugesin, siis…

See on ju elementaarne! Asjad, ma mõtlen. Nii see ju käibki.

Ilma asjadeta ei saa, ei saa nende iseäraliku aja, ma ütleksin isegi ajajärgu salvestamise võime pärast. Ja otse loomulikult on neid asju vaja peensusteni kirjeldada, kui sellest aja(järgu)st rääkida.

Selles mõttes on Mudlum imeteo teinud, sest suurem jagu arvajaid alustab sellest, et ega nad osanud midagi arvata ja siis…

Sattudes kesk kogu neid asju, kesk kõiki neid bordoopunaseid nööpe ja igasugu teisi detailseid kirjeldusi (mitte unustada sammalt!) oli ikka vähe tüütu, või väga tüütu, aga…

Siis ei saanudki nad äkisti enam eemale. Et muudkui loed ja loed. Kuigi midagi seal ju ei juhtu.

Ühesõnaga hakkas tööle!

Tegelikult, ega ma ise parem ole. Sattusin minagi ju “Mitte ainult minu tädi Elleni” peale just selle pärast, mida seal väga ei ole, kuigi õhk on sest paks, seda, või õigemini teda on raamaturiiulites ja seintel piltide peal, igal pool, aga kõige rohkem selles tassis, millest joodi kakaod ja mis läks katki. Killud hoiti alles. Ühesõnaga, jälle asjade juures tagasi.

Sellest kõneles mulle Lehte. Smuulist ja tädi Ellenist. Tal oli ka mingi segane isiklik seos.

PS Kui see juba selge ei ole, siis see on üks ütlemata hea raamat.

Või kuidas see oligi? Kirjutage ikka sellest, mida te häbenete. Ja ärge öelge, et teie ei häbene. Ärge valetage!

Natuke ausust ja neelavadki lugejad kõiki neid pikki ja detailseid sambla ja nööpide kirjeldusi ludinal.

Anne B. Ragde “Tütar”

Neshovi-saaga kuues raamat.

Mäletan, et pidasin viimaseks juba “Elunautijaid” – viiendat, sest mida seal veel olnuks ütelda, ja – nagu karta oli ja selgeks sai – ega tegelikult olnudki.

Uus lipuvarras ja vimpel, mõned matused, jooksev sukasilm, üks epakas kirikuõpetaja ja plehku pannud koer, selline pudi-padi. Ja õnnelik lõpp.

Mis kallutab kogu seda saagat pelga meelelahutuse poole. Nüri järjekindlusega jagu-jaolt kergemeks ja kergemaks.

Tagantjärele, tundub, et “Elunautijad” oli veel üsna toekas raamat, see pani mingi punkti. Vanast tumedate saladustega talust oli saanud paik, kus elu nautida.

Nii et milleks siis veel see kuues?

Kas tollesama Neshovi talu uue lipuvarda pärast? Et uus varras, uus elu? Või Tormodi ja Dieteri pärast, kes oma keelatud suhte justnagu legaliseerisid, sest aeg oli uus?

Aga see uus elu ja uus aeg, see ei ole enam huvitav. Huvitav oli vana.

Sead muidugi olid toredad. Huvitav, just torgatas pähe, kas nad tegutsesid seal mingi kummalise nihestatud parafraasina, sest samas laudas pistis emis ju akvaviiti joonud Tori nahka?

Aga mis siin ikka jaarutada, eks ma ju lugesin ta ikkagi läbi, kui ta juba ilmus. Lugemata ka ei jätnud, kuigi kergendus oli küll, kui ta otsa sai.

PS “Elunautijate” kohta on siin.

Nancy Huston “Loomispäevik” LR 2016/21-24

See on küll täitsa kogemata, aga nii on.

Et kaks esseekogumikku jutti, ja teema on üks.

Atwoodi “Tehingud surnutega” ja Hustoni “Loomispäeviku” saab kokku võtta kahe sõnaga – (nais)kirjanik kirjutamisest.

Selle vahega, et Atwoodi “nais” võikski jääda sulgudesse, Hustoni oma tuleks aga kirjutada suures rasvases kirjas.

Atwoodil see “nais” pole peamine. Hustonil on.

Kas dihhotoomia mees-vaim/naine-keha on ületatav?

Huston tõmbab sellele liistule ja võtab pulkadeks lahti kirjanikest abielupaaride lood. Scott ja Zelda Fitzgerald, Virginia ja Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre…

Midagi ilusat selles ei ole, st naiste jaoks ei ole. Ja mingis mõttes ka meeste jaoks.

“Patriarhaalsed institutsioonid ei ole mitte ainult võtnud naistelt hinge, vaid samuti meestelt nende ihu, ja kulub veel rohkem aega, kuni kunstnikud saavad terviklikeks, kui nad pole enam sandistatud ega kadestavad. Kuni naised enam ei amputeeri endalt emadust, tõestamaks, et neil on vaim; kuni mehed enam ei alaväärista emadust, seda samas küll matkides, kuivõrd neil seda võimet ei ole.”

Huston on lootusrikas.

“Kurikuulus “elevandiluust torn”, mis on nii pikka aega kaitsnud meeskunstnike rahu ja karistamatust – torn, mille aknaid naised on laitmatult puhtaina hoidnud ja mille ümbruses vaikuse taganud – on mõranemas ja kokku varisemas. Neist varemeist tuleb tagasihoidlikult ehitada “oma tuba” – nii naistele kui ka meestele.”

Mina nii lootusrikas ei oleks.

Huston oli kuuene, kui tema ema otsustas kodust lahkuda, et pühenduda eneseteostusele, mis kolme lapse ja perekonna kõrvalt poleks 1950ndate aastate Kanadas olnud mõeldav.

Hustoni “Loomispäevik” ilmus 1990. aastal.

Täna lugesin kirjatükki, mis kuulutas (äärmus)feminismi hukku.

Ei, see ei olnud Facebook, see oli üks päevalehti, kust selgus, et naisterahva jaoks on isegi püha kolmainsuse Kirche liig. Liiga palju vaimu. Demograafiline kollaps – see on juba käes! Ja süüdi on muidugi naised, kellel on oma tuba.

Kinder ja Küche, kui forsseerida, sellest on küll ja küll. Ja seda 30 aastat pärast “Loomispäeviku” ilmumist.

Ikka veel peaks mamma tegema süüa ja valvama, et lapsed vastu papa töötoa ust ei jookseks, sest papa võib ärrituda.

Hoidku jumal selle eest! Mamma ise kirjutab siis, kui papa ja lapsed magavad.

Veel parem muidugi, kui ta seda ei teeks.

Margaret Atwood “Tehingud surnutega” LR 2020/37-40

(Nais)kirjanik kirjutamisest.

Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Kas lugeja on eikeegi või imetlev soo?

Lihtsad küsimused, aga keerulised vastused. Õigemini võimalikud vastused.

“Ma ei tea ikka veel, mis sunnib täiemõistuslikke inimese hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas?”

Atwoodki ei tea vastust. Võimalike põhjuste loetelu on üle lehekülje pikkune.

Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe kauni naise armastus. Et võita ükskõik millise naise armastus. Et võita ühe kauni mehe armastus. Et heastada oma õnnetu lapsepõlve puudujäägid. Et lõbustada lugejat ja teha talle meelehead. Et lõbustada iseennast ja teha meelehaead iseendale. Rahuldamaks kättemaksuiha. Et kaoses korda luua. Ja nii edasi.

Aga miks siis ikkagi?!

Võib vaid aimata, miks sündis “Tehingud surnutega” – see on pühendanud teistele.

Teistele kirjanikele?

“Või oli mul ehk plaanis hoiatada pahaaimamatuid noori?” küsib ta ja jätkab paar lõiku allpool soovitustega: “Vaata selja taha. Sa pole üksinda. Ära lase end lõksu püüda. Pea madusid silmas. Pea ajavaimu silmas – see pole alati sinu sõber. Keatsi ei tapnud halb arvustus. Kui hobune su seljast viskab, roni tagasi sadulasse.

Nõuanded süütule palverändurile, kahtlemata igati väärikad, ent kahtlemata ka kasutud: ohte sigineb iga tunniga juurde, samasse jõkke teist korda ei astu, valge lehe lõputu ruumitühjus kohutab ja labürinti astuvad kõik seotud silmi.”

Et naasta sealt looga.

Või pole see siiski nii dramaatiline? Ka ei meenuta kirjanikud pigem harakaid, kes näppavad sätendavaid jupikesi siit ja sealt ning põimivad need omaenda korratutesse sasidesse?

Viimase sõna jätab Atwood Ovidiusele, kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuse nimel:

“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle

ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”