Klas Ekman “Kõigeks võimelised”

“Kõik varises kokku nii kiiresti. Umbes kuu tagasi oli Anna suurimaks probleemiks elu igava mehe kõrval. Nüüd laob ta kehaosi prügikottidesse.”

Nii see algab ja nende kahe lausega võtab autor kogu loo kokku ka.

Ausalt öelda ei teagi teist nii ülima täpsusega ja meisterlikult üles ehitatud krimkat.

Kõhe värk.

Nagu kolmsada viiskümmend viis lehekülge labürinti, kust välja ei saa. Tegelased jäävadki sinna ekslema. Muidugi need, kes (veel) elus.

Lugeja privileeg on pärast viimast rida raamat sulgeda, ankurdada pilk kirjutuslaual lõõskavale laisale vesihallile kassile ja kergendunult ohata. Maailm väljaspool seda painajat siiski eksisteerib. Ja ei lagune.

Lugu iseenesest jätkub, mitte lugeja peas, mitte järgmise osana. Pole vähimatki tarvidust seda edasi jutustada. Ühesõnaga hästi alustatud, jätkatud ja lõpetatud. Üks hea lõpp kui niisugune on küllatki harv.

NÄKK soovitab mööndusteta.

Või noh, me pole süvitsi asja ette võtnud, võib-olla leiaks mõne vea, aga võib-olla ei leiaks ka.

Matt Brolly “Ristiretk”

Louise Blackwelli põnevik on täitsa muhe lugemine.

Nagu üks krimka olla võiks ja olema peaks.

Unine Weston-super-Mare, tollesse mereäärsesse linnakesse pagendatud üksildane politseiinspektor Blackwell, pagendamise segased asjaolud ja sarimõrtsukas.

Ja mis peaasi, ei mingit ballasti. NÄKK soovitab. Küll pärast pisukest arutelu, aga igatahes.

Ballasti all on mõeldud siis tarbetut jaarutamist, et lugu pikem oleks, üksikasjalikke kirjeldusi, millel puudub igasugune mõte, ülepaisutatud hingepiinu ja nii edasi.

Antonio Manzini “07. 07. 2007”

“Rocco vaatas oma kingi: kuueteistkümnes ja kõige õnnelikum paar Clarkse, mis ta kümne kuu jooksul oli läbi tallanud. Kui ta natuke pingutab, siis võivad need isegi tuleva talveni vastu pidada.”

Käesolev on Roomast Aostasse pagendatud komissar Rocco Schiavone viies juhtum.

Komissar on lõviosas tagasi Roomas, aga seda minevikus, nii et õigem oleks ütelda, et komissar on veel Roomas, enne Aostat, kus ta neli osa oma Clarkse rikkus, sest midagi muud ta lihtsalt ei kanna.

Ei kanna ja kõik. Mis annab võimaluse mõõta aega Clarksides.

Komissari karakterit olen siin varem jupp-jupilt kiitnud, olgu siis nüüd kõik korraga.

Ta kannab jäärapäiselt Clarkse ning määrab ja paigutab mõttes inimesi väljamõeldud loomade kataloogi, sõltuvalt sellest, mis elukat keegi talle meenutab.

Tal on isiklike kõikvõimalike jamade mõõtmiseks skaala.

Selle peaks järele tegema, jamade astmikku pean silmas. Väljamõeldud loomade kataloog juba eksisteerib.

Ahjaa, koera võtab ta lõpuks endale ka. Tõug: Saint-Rhémy-en-Ardennes.

Rohkem üksildase komissar Schiavone lugusid ei tundu olevat. Eks see ole ka omaette oskus õigel ajal ära lõpetada.