Ragnar Jónasson “Pimedusse mattunud”

Haiglas psühholoogitöö sinnapaika jätnud ajakirjanikust Ísrún ja teoloogiaõpingud politseinikuameti vastu vahetanud Ari Thor satuvad (kumbki eraldi) uurima ühte ja sama mõrva.

Selge see, et Hathaway tuleb meelde, kuigi Ari Thor (paraku) pole Hathaway.

Ühesõnaga paljulubavad karakterid, kelle potentsiaali autor ära ei kasuta. Vähemalt ei tee ta seda “Pimeda Islandi” sarja selles osas.

Ainest – hirmus raiskamine – on kahesaja seitsmekümnel leheküljel nii palju, et jätkuks mitme-setme raamatu jaoks.

Üks – inimkaubandus. Kaks – politseinik, kelle minevik kätte sai. Kolm – vanaema ja põletatud päevik, nii et Ísrún ei saagi midagi teada. (No võib-olla mõnes järgmises osas saab, ei saa välistada, et vanaema liin on midagi läbivat ja päevik ei põlenudki ära, sest milleks see siis üldse sisse tuua.) Aga suvelaagris jõhkardi (või psühhopaadi) küüsi sattunud poisid – neli – jäävad sinnapaika ja foobiatest vaevatud alkohoolikust eraklik tohter niisamuti – viis.

PS Aga Ísrúni ja Ari Thori pärast võiks teisi osi kah lugeda.

Peter James “Mitte päris surnud”

Roy Grace kuulub kõigi nende üksildaste komissaride pikka ritta kõigis oma variatsioonides – lesk, lahutatud, hüljatud, noorem, keskealine, vanem, erus…

Nagu oleks just üksilduse ahistus parim viis tegelasele mingitki isikupära anda, kuigi tegelikult piisaks ju paarist Clarksi kingadest või šoti metskassist.

Aga see selleks.

Tegelikult on nelisada seitsekümmend lehekülge “Mitte päris surnud” Roy Grace`i sabas jälgi ajada üks ütlemata põnev teekond. Kas just päris selline, kui Kepleri Joona Linna või Sebastian Bergmani sarjad, aga sinnapoole.

Kui nuriseda, siis kirjelduste pealt võinuks autor kokku hoida. Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Ja see vigastatud käe küsimus, see jäi lahendamata. See on küll alatu. Kas autor unustas ära?

Sally Salminen “Katrina”

“Katrina oli vanim kolmest õest, taluomaniku tütar Põhja-Soomest Pohjanmaa maakonnast. Kolmest õest oli ta kõige ilusam, kõige rõõmsam ja kõige uhkem.”

Pohjanmaa peretütar laseb noore meremehe Johani luiskelugudel saarestiku ilust ja toredusest oma pea segi ajada ning abiellub ülepeakaela ja kaasavarata.

Kui paralleele tõmmata, ja kiusatus tekib, sest “Katrina” ilmus 1936. aastal, siis natuke nagu “Tõde ja õigus” (1926-1933) ja natuke nagu “Toomas Nipernaadi” (1928). Tegelikult ei ole “Katrina” muidugi kumbagi.

Salminen tõe ja õigusega ei tegele, tema jutustab lihtsalt loo, aga aeg on sama, elu raske nagu Vargamäel ja sinised õunad, mis puis pidid kasvama, tuletavad tahes tahtmata meelde Gailiti.

Karge saaga 20. sajandi alguse Ahvenamaast. Tore raamat, ilus tõlge (Emma Rosalinda Haliste, 1904-1952).