Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

1960ndate aastate lõpus jäi Hispaanias Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, kus elas üle kolme tuhande inimese. Oru suurima küla Vegamiáni elanikud asustati ümber Palencia provintsi, kus oli kuivendatud Nava järv – kus enne oli olnud küla, sinna tekkis järv, kus oli järv, sinna kerkis küla.

Vegamiáni asus mägedes, Palencia aga tasandikul.

Eesti tuulepargid, kõrgepingeliinid ja turbakaevandused on sellega võrreldes naljamäng.

Sajandeid kestnud eluviis purunes, tuhanded inimesed jäid juurtetuks, aga mitte ainult inimesed. Juurtetuks muutusid ka paigad – veehoidlat ümbritsevate maade uued elanikud ei tahtnud midagi teada sellest, mis oli enne, sest süda võis hakata valutama.

Taolistele veehoidlatele jäi Hispaanias jalgu rohkem kui viissada küla. Porma oli vaid üks neist paisjärvedest, mis Franco ajal projekteeriti, peale selle 1950ndate aastate järsk linnastumine.

“Kuidas vaadata vett” kõneleb sellest ühe perekonna kaudu.

Hääle saavad kolm põlvkonda – Domingo, kes pidi külast lahkuma, tema lapsed ja lapselapsed. Autor – ise sellest külast pärist – ei mõista hukka, ei anna hinnaguid, ei vali poolt pärandi ja progressi konfliktis.

Romaan ei ole tema jaoks võitlusväli, vaid võimalus mõelda ja tunda. Ta jutustab, andes hääle neile, kellele ühiskond sõna ei anna, kes pole seda sõna osanud kunagi tahtagi. Ta viskab vette kivi. Sulpsatus paneb lugeja pead pöörama ja hajuvaid veeringe vaatama.

Insenerid, need on muidugi iseasi.

“Milline oleks olnud mu elu, kui mu suguvõsa tee poleks ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu, justkui peataks aja?”

“Kui maailma loomisest peale voolas jõgi seal, kus ta voolas, ja järved asusid seal, kus nad olid miljoneid aastaid tagasi tekkinud, siis milleks neid aina ühest kohast teise tõsta, justkui oleks jumal neid luues eksinud?

Aga inseneri ajavad sellised küsimused naerma.”

PS Ilus ja kurb raamat. Mõjuv ka. Eriti lõpp.

PPS “Kuidas vaadata vett” on välja andnud Toledo kirjastus. Toledo kirjastuse “Palved röövitud tüdrukute eest” on üks mõjuvamaid ( ja kainestavamaid) lugusid, mis ma lugenud olen. Selles mõttes, et kui tuleb tahtmine viriseda. 21. sajandi Eestis – ei ole põhjust. Kohe kuidagi ei ole. Mitte ühegi kandi pealt.

“Palveid röövitud tüdrukute eest” saab kirjastusest viie euro eest. Mina kavatsen osta, sest see võiks riiulis olla.

Olga Tokarczuk “Algus ja teised ajad”

Kaks aastat tagasi “Algust ja teisi aegu” keskkogus veel ei olnud. Nüüd oli. Ikkagi nobelist.

Lugu muidugi on vaimustav.

Alates sellest, et algus ei ole algus, vaid Algus – küla. Paiknevuse kirjelduse järgi paigutasin mina selle kuskile Lihula ja Penijõe vahele. Eks teised panevad mujale.

Tokarczuki maailm on üksainus suur (ja imeline) muster. Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.

Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.

Kõik elab, puud väljaspool aega, sest neil pole aimugi iseenese olemasolust, seeneniidstik maa all – mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. Seeneniidistik – kas pole tore kujund – sünnitab oma külmi ja niiskeid lapsi aasta ringi, aga kõige ilusamad on suvel ja sügisel sündinud.

Seentega – tundub – on autoril mingi eriline side, mis sööbis meelde juba “Päeva maja, öö maja” ajast.

Väljaspool aega olev (võimatute asjade) jumal ilmub ajas ja muutumises, annab endast märku ploomisuuruseks kasvanud mustikates. Kui ei teata, kus ta on, siis tasub vaadata vihma käes kasvavaid seeni.

“Algus ja teised ajad” tabab midagi maailmakorra olemusest. Nagu Modiano, Saramago, Munro, Lessing, Coetzee, ühesõnaga nobelistid, aga mis seal imestada. Loomine, kui ta on õige loomine, on ainult millegi meeldetuletamine, mis eksisteerib väljaspool aega ehk siis igavesti.

Kõige ilusam on “Alguses ja teistes aegades” kohviveski, üldse asjade kujund.

“Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et nad elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.”

“Võib-olla on kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb ja areneb, võib-olla on need maailma jaoks tähtsamad kui inimesed. Ja võib-olla on Misia kohviveski kõige selle tugisammas, mida kutsutakse Alguseks.”

Margarita Karapanu “Kassandra ja hunt”

Kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud. Kõige selle keskel üks laps, kes jutustab. Või kelle kaudu jutustatakse.

Segamini on fantaasia ja tegelikkus, ilukirjandus ja päriselu, kuigi loor nende vahel on kohati nii õhuke, et paistab läbi.

Lapsed muidugi on vastupidavad, igal ajal. Esiteks on neil oma moodused ellu jääda, teiseks ei ole nad nii õrnukesed, kui võiks arvata.

Kassandras on midagi Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” lapsest, kes lõikab nohinal lihavaid pojengivõrseid, kurgus magus tunne, et tuleb suur pahandus.

Ja muidugi ei tohi unustada sõnu, mis lõpuks ära päästavad.

“Trepp, pink, laud, aed, Zakulis, kleit, Fani, vanaema-vanaisa, kaka-toit, kogun pähe nii palju sõnu, kui tean, panen need kõrvale, et need esimesena kirja panna, kui lugema õpin.”

Kõrvaltvaates – ja seda see lugu ju on – on “Kassandra ja hunt” naljakas ja traagiline, hirmus ja lummav, aga Kassandra jaoks on see lihtsalt elu, maailm, mida tema ei saa valida, mitte kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud.

PS Ja need klaaskuulid. Tundub, et igal igal lapsel on mõni selline. Päritolu? Ei tea, aga äärmiselt oluline, et suureks kasvada.

PPS Kindlasti lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 2”

2020 jaanuaris kirjutasin “Vernon Subutexi” kohta, et see ei ole Õnnepalu Pariis, isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Sest see viimane, kirja pandud küll kahekümne esimesel sajandil, on ikkagi kahekümnenda sajandi esimese poole oma või veel varasem – mälestuste mälestus või kujutelm, mida ehk õieti pole olemas olnudki, aga kes otsib see leiab. Veel.

Subutexi Pariis on hoopis midagi muud – räpane, kõle ja pidetu. See on paremäärmuslaste, islamistide, vananevate pornostaaride ja teiste läbikukkunute linn – haige, lohutu, täis üksildust, frustratsiooni ja purunenud illusioone, aga kuidagi nunnu ka. Sest Despentes tundub oma tegelastest üsna palju hoolivat.

Subutexi Pariis on kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse jõudnud Pariis, kus pole enam võimalust teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine. Maailm on muutunud. Privileegid ei kehti.

Kes tahaks säärast Pariisi vaadelda? Õnnepalu kindlasti mitte.

Despentes vaatleb ja dokumenteerib.

Ta ei loe moraali, ei anna hinnanguid, ei ilusta, ei anna lootust. Tema lõige on puhas ja täpne – nii on! Despentes on ehk veidi pehmem kui Houellebecq, annab hingamisruumi, aga annab ka mõista, et see on ajutine.

“Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

PS Huvitav, kuidas ta lõpetab?! Selles mõttes, et kolmas osa tuleb ju veel.

Philip Pullman “Salarahvas”

Kõigepealt väike ekskurss, mis mille järg on. Või ei ole.

“Salarahvas” on “Põrmu raamatu” triloogia teine osa – “La Belle Sauvage`i” järg.

“Põrmu raamatu” triloogia omakorda on tema “Tumedate ainete” triloogia ehk “Kuldse kompassi”, “Inglite torni” ja “Vaigust kiikri” järg.

Järjed iseenesest ei pruugi suurt midagi väärt olla. Enamasti läheb lahjaks kätte. Pullman ei lähe. Mis on üsna tähelepanuväärne. Saladus peitub ehk selles, et ta ei kirjuta edasi, vaid hoopis tagasi, ja siis jälle edasi, ühesõnaga – ta ei kirjuta järjest, vaid avab üha uusi tahke, jättes ilmse mõnuga üht-teist rääkimata ja lünki vahele. Ise ta ju teab! Tema peas on see valmis. Ja tasapisi ta siis mõnuga jutustab. Aega on!

Teise triloogia esimeses osas on esimese triloogia peategelane Lyra Hõbekeel alles titt, teises osas aga noor naine, nii et “Tema tumedad ained” Lyra lapsepõlveseiklustest paigutub hopsti hoopis kogu loo keskele.

Õigupoolest ei saagi neid järgesid õieti järgedeks pidada. Autor lihtsalt seikleb suure mõnuga oma loodud võlumaailmas edasi. Mis on ka ainuõige, sest ega üht väärt maailma saa ometi raisku lasta, kui ta kord juba olemas on.

Nii et pole midagi teha, tuleb oodata, sest viissada lehekülge “Salarahvast” lõpeb ära just selle koha peal, kust tahaks kangesti edasi lugeda.

Iseasi on see, kuivõrd see lasteraamat on, selle peale läks mõte lugedes mitu korda. Ons sel aga tähtsust?!

PS Küll oli tore kohtuda “Septimus Heapist” (Angie Sage) tuttava rabarullega, keda ma olin kogu aeg pidanud väljamõeldud elukaks, aga tundub, et tema on liik nagu mummid, külmkingad ja kollid ning teised sihändsed.