Kristina Ohlsson “Kirikakrad”

Kui ilmtingimata võrrelda, siis oli “Kirikakarde” ehk Fredrika Bergmani teise osa lugu õige vähe kehvem kui esimese ehk “Tuhkatriinude” oma. Nii juuksekarva jagu. Aga see pole üldse tähtis. Ja eks see ole maitse küsimus ka. Kellele psühhopaat, kellele Iraagi põgenikud.

Lehti keerama sundis ometi, nii et ei raatsi käest panna, uurijate isikliku elu keerud sinna vahele.

Fredrika Bergmani sari on justnagu ämblikuvõrk. Või õieti mitu võrku. Võrkude sasipundar, mille autor imetlusväärse süsteemsusega lõpuks viimase niidini lahti harutab. Jättes mõne niidi ka tuleva osa jaoks.

“Kirikakardes” jäi neid niite üksjagu. Nii et tuleb edasi lugeda. Kui kunagi tõlgivad.

Kristina Ohlsson “Tuhkatriinud”

Fredrika Bergmani sari tuletab tahes-tahtmata meelde Sebastian Bergmani sarja ja mitte ainult nime pärast.

Kes kellelt Bergmani pätsas, ei teagi, sest mõlemad sarjad hakkasid Rootsis ilmuma enam-vähem ühel ajal.

Mõlemas on mõrvarühma liikmete lood vähemalt sama paeluvad või paeluvamadki kui lugu ise. Täitsa paariti võib välja tuua: Fredrika Bergman ja Sebastian Bergman, Alex Recht ja Torkel Höglund.

Ja nii edasi.

Fredrika Bergman jääb Sebastian Bergmanile karakterina alla, aga mitte palju. Ja eks see sõltu lugejast muidugi ka: kellele psühhiaatria, kellele kriminoloogia. Minevikuvarjud saadavad mõlemat ja pianistist ema ning katkenud viiuldajakarjäär taustana igatahes on huvitav.

Ohlssoni karakterid on Rosenfeldti ja Horthi omadest hajusamad, aga tundub, et sari alles võtab hoogu.

Pärast kolme Itaalia krimkat jutti väga kosutav: ei mingit draamat vettinud Clarkside pärast, ei mingeid mõrvapaigas suitsetavaid ja konisid maha loopivaid politseinikke, ühesõnaga – kõik on nii, nagu peab.

PS Soovitas Triin, kellele omakorda soovitas Kadri, kes on nagu Tiina, kui asi puudutab ulmet või krimkasid.

Antonio Manzini “Aadama küljeluu”

“Ta tegi mõttes kiire arvutuse: kuus Aostas veedetud kuud olid talle maksma läinud üheksa paari Clarkse.”

Kolmanda looni jõudnud, hakkab tekkima muster.

“Must rada” – Alpi suusakoorordis lumesaha alla jäänud pansionaadipidaja juhtum. Õnnetuseks maskeeritud mõrv. Mis oli ikkagi õnnetus. Kui punktuaalne olla. Mõrvar ei mõrvanud. Või noh, kuidas võtta.

“Maikuu lumi” – mittemillekski maskeeritud inimrööv. Pantvangi võetud koolitüdruku juhtum. Millest ei teatata. Miks?

“Aadama küljeluu” – proua Baudo juhtum. Enesetapuks maskeeritud mõrv. Või õigemini – mõrvaks maskeeritud enesetapp. Kättemaks. Täiuslik kuritöö. Raamatuklubi prouad.

Manzinil on alati mingi krutski sees. Miski pole nii, nagu see näib. Ja seda lõpuni välja.

Nii et – kolmanda looni jõudnud – tahan ma öelda, et lood kannavad. Sama hästi kui Rocco Schiavone karakter.

Autoril on harukordne võime tähtsusetudki (kõrval)tegelased, kes vilksatavad vaid korra või paar, ainsa detailiga lugeja mällu ankurdada, nagu ta on sinna ankurdanud komissari oma rikutud Clarksidega.

Detaile ei maksa alahinnata.

Aga lood kannavad ka.

Olustik ise meenutab natuke lausa Ferrante oma. Ei ole piltpostkaardi Itaalia.

Antonio Manzini “Maikuu lumi”

“Rocco astus kogemata järjest kahte vihmaveelompi ja kaotas sellega ka üheteistkümnenda paari Clarkse, mis ta Aostas elatud kuude jooksul ära oli kulutanud.”

Täpsemalt siis üheksa kuuga. Ja see oli viimane paar. Aostas Clarkse ei müüda. Aosta ei ole Rooma.

“”Olgu neetud see linn, vihm, tuul ja see kuradi külm.””

Komissar Rocco Schiavone pagendus kestab.

Lugu ise on hoogsam, aga mitte liiga, ja põnevam. Mis ei tee kah paha, kui juba niisugune tore karakter nagu komissar Rocco on loodud.

Ega muud olegi ütlelda, kui et selles loos võtab komissar endale koera.

PS “Maikuu lumi” on komissar Schiavone kolmas lugu. Esimene on “Must rada” (see oli see aeglane). “Aadama küljeluu” on teine, see alles ootab järge, ja “Kevadpuhastus” kolmas. Tuleb keskkogust hankida.

M. C. Beaton “Halastajaõe surm”

Punapäise külakonstaabli Hamish Macbethi kolmekümne teine (eesti keeles ilmunud) lugu on nii ja naa.

Viimati loetud “Jäälinnu surm” kinnitas, kuidas tõlkija võib ühe muheda loo nii ära vussida, et ei taha tükk aega nähagi. Või ei taha üldse.

Selles asjas ei ole “Halastajaõe surmale” küll suuremat ette heita. Esimene kolmveerand lugu oli nii suur kergendus, et hakkas peris kahju tolle kaheaastase pausi pärast, mida ma pidasin, sest “Jäälinnu surm” muutis mu väga umbusklikuks.

Hiljem leidus alati mõni krapsakas vanadaam, kes uuema “surma” letilt endale napsas. Järjekorda ka ei viitsinud panna. Aga see selleks.

“Halastajaõe surm” oli taas nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda. Kuni selle kohani, kui Hamish Sonsie mägedesse viis. Või noh, kuni selleni, et Sonsie ei tulnudki tagasi.

Üksi, pojukesega hambus, kaaslasega, terve pesakonnaga, kuidas iganes – ta oleks pidanud tagasi tulema.

Ma ei tea, on see mingi poliitkorrektne (survestatud) viibe loomakaitsjatele, mis oleks iseäranis halb, või tuleb Sonsie tagasi mõnes järgmises loos, aga vahet pole.

Macbethi lugude võlu on olustik, punapäine ambitsioonitu külakonstaabel oma siniste silmadega koera ja metskassi ning kõigi nende teineteise lauseid kordavate kaksikutest vanapiigade, selgeltnägijate ja kirjanikest tohtriprouadega, kelle punased kassid lakuvad kannust koort.

Mõrvad nii tähtsad ei ole.

Nii et üks kodustatud metskass, kelle peremees vastutahtsi mägedesse viib, sest metsloomi ei ole sünnis kodus pidada, isegi juhul, kui nad on ise tulnud ja keelduvad lahkumast, ei lähe kohe mitte.

Ja ma olen nõus, et üks pisike sakris puudel teda ei asenda.

Aga eks ma pean edasi lugema. Sest küll ta tagasi tuleb.