Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

minu muhumaaKatrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.

Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.

Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.

Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.

See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.

Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.

Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.

Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.

Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.

Advertisements

Fritz Leiber „Swords against Death“

Fantasyt jagatakse eepiliseks ja mõõga-ja-võlukunsti (sword-and-sorcery) fantasyks. Esimene on hea ja kurja võitlus, kus tõenäoliselt otsustatakse maailma saatus, umbes nagu “Sõrmuste isandas”. Teise kangelased (või antikangelased) on rohkem barbar Conani masti tegelased, kes ajavad oma väikest asja siin (õigemini väljamõeldud) maa peal nii hästi-halvasti kui oskavad. Varastavad, tapavad, murravad lubadusi, ajavad taga rikkus ja võimu. Hea ja üllas nagu ma olen, pole ma kunagi sword-and-sorceryst eriti hoolinud. Välja arvatud Vance’i “Dying Eearth” ja eriti Fritz Leiberi imelised Lankhmari lood.

„Swords ainst Death“ on Fafhrdi ja Gray Mouseri nime kandvate kangelaste kronoloogiliselt teine jutukogu, mis koondab alljärgnevad jutud:

The Circle Curse (1970)
The Jewels in the Forest (1970)
Thieves’ House (1943)
The Bleak Shore (1940)
The Howling Tower (1941)
The Sunken Land (1942)
The Seven Black Priests (1953)
Claws from the Night (1951)
The Price of Pain-Ease (1970)
Bazaar of the Bizarre (1963)

Fafhrd ja Gray Mouser on kaks kaabakat sõpra ja seiklejat, üks kidur, aga osav, teine tõeline musklimees. Pärast eelmistes lugudes aset leidnud tragöödiat noormeeste isiklikus elus otsustavad nad suurest ja vägevast Lankhmari linnast igavesti lahkuda. Lahkuda ju võib, aga kas ka igaveseks? Keeruline, eriti kui seda ei taha mõni jumal. Aga see pole ka tähtis. Raamat on tegelikult jutukogu, milles iga lugu on iseseisev seiklus.

Enamik sarnaseid barbarkonanlikke lugusid on tüütud, sest üksteisel ainult nahka üle kõrvade tõmmata proovivate tegelaste õnn ja õnnetus ei lähe mulle korda. Aga Fafhrdis ja Grey Mouseris on mõnus eneseiroonia ja elufilosoofia, mis tõstab nad teiste kirjanike samalaadsete tegelaste seast esile.

Ja nendega juhtub asju, mida tavaliselt fantasys peategelastega ei juhtu. Esimese kogumiku tragöödia, mille järellained käivad ka sellest osast läbi, on minu vist üldse suurim fantasy-lugemisel saadud ehmatus. Ja lood on kõvasti leidlikumad kui enamik fantasyt. Meeldib väga.

John Varley “The Ophiuchi Hotline”

See John Varley 1977. aastal ilmunud lühemapoolset ulmeromaan on esimene romaan tema kaheksa maailma sarjast ja kohane on seletada, mis maailm see selline on.
Tegevus algab 27. sajandil. Inimkond on Sissetungijate poolt Maa pealt minema kupatatud ja kolinud Päikesesüsteemi teistele taevakehadele. Sissetungijatest teatakse suhteliselt vähe, näinud on neid vist ainult paar-kolm inimest. Aga on teada, et tegemist oli meiega võrreldes üliarenenud tsivilisatsiooniga, kes ei hakanud meie pärast isegi käsi verega määrima. Nende klassifikatsiooni järgi elas Maal peal meist kaks kõrgema intelligentsiga rassi – delfiinid ja vaalad – ning vist sellepärast, et me neile liiga ei teeks, kadusid maalt ühel heal päeval kõik inimeste masinad ja muu siuke. Suurem osa inimkonnast suri kiiresti nälga. Maalaste kolooniaid Päikesesüsteemis ei puudutatud.
Umbes samal ajal püüdsid inimesed kinni Päikesesüsteemi suunatud infojoa, mis paistis tulevat 17 valgusaasta kauguselt Ophiuchi süsteemist. Seda hakati kutsuma Ophiuchi hotline’iks ja selgus, et tegemist on inimeste teadmistest tohutult eespool oleva teaduse saavutustega. Mingi osa infost, mis dešifreerida õnnestus, võeti kasutusele ja nii jõudsid Kaheksa Maailma inimesed maa-aegsetega võrreldes üsna kõvale arengutasemele.
Peategelane Lilo istub oma kodukoloonia Kuu vangikongis ja ootab surmanuhtlust, sest on vahele jäänud inimese DNA näperdamisega. See on tabu.
Varley nimi on kvaliteedimärk, ta kirjutab hästi, tal on ideid ja alati midagi öelda. ka see on väga hea, ideedest pakatav ja põnev raamat, mis ühtaegu meenutab USA kuldajastu ulmet ja moodsate kosmoseooperite paremikku. Kloonid, soovahetused, küborgid, arvutid, huvitavad ühiskonnad. Raamatu lõpuks saab lahendatud Ophiuchi hotline’i saladus ja ühtteist rohkem teada Sissetungijatest. Tänapäeva autoritest oskan võrrelda Richard Morgani “Altered Carboniga” ja võrdlus on Varley kasuks. Varem on teda vahel nimetatud küberpungi eelkäijaks või ettevalmistajaks ja saan ka sellest aru. Aga samamoodi sobitub ta ühte ritta Clarke’i ja Asimovi suurte kosmoselugudega. Võtan kohe käsile “Steel Beachi”, mis kuulub samasse maailma.

Philip K. Dick “The World Jones Made”

See oli vist esimene Dicki romaan, mida ma lugesin ja siiani üks suurematest lemmikutest. Sisu on muidugi üks paras tohuvabohu, mis ei moodusta eriti harmoonilist tervikut, aga komponendid on vägevad! Millalgi 21. sajandil, pärast laastavaid ilmasõdasid kristlaste, juutide, kommude ja kellega iganes veel on maailm ühe mütsi all. Valitsev ideoloogia on relativism ehk kellelgi pole õigust teisele oma seisukohti peale suruda, religioon on paha ja lähtuma peab ratsionaalsest ja teaduslikust. Polekski ehk halb, kui mitte seda korda ei hoiaks karm salapolitsei ja rahva sekka ei poeks rahulolematust. 
Sõjad on kaasa toonud mutandid ja üks neist, Jones, näeb ühe aasta tulevikku. Või nagu ta ise seda kirjeldab – tunne on, et vaim elab olevikus ja keha üks aasta minevikus. Selline elu on paras piin, sest ta on aru saanud, et tulevikku ta muuta ei suuda. Ta teab, et kuigi elu paistab sõjajärgsel Maal troostitu, on päris hullud ajad veel ees. Võimudele on ta pinnuks silmas, sest kuidas sobitada oraaklivõimetega tüüpi valitsevasse paradigmasse. Kuidas sellisest mehest üldse jagu saada, kes teab ette, mis temaga juhtub? Varsti ongi Jones võimul. 
Segage sellesse kompotti veel salapärased võõrad eluvormid ja eluks Veenusel aretatud inimmutandid ja võite kindlad olla, et PKD küpsetab sellest midagi erilist.

Ransom Riggs “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”


Minategelane Jacob on noor ja tavaline ameerika kutt jõukast perekonnast. Tema lapsepõlve kõige värvikam kuju oli vanaisa Abe, kes oli võidelnud Teises maailmasõjas ja kes rääkis kokku lugusid, mille võimalikkust sai uskuda ainult laps. Näitas näiteks vana mustvalget fotot tüdrukust, kes muidu nagu tüdruk ikka, aga hõljub maa kohal. Või fotot ilma inimeseta püsti seisvatest riietest (nähtamatu poiss) või poisist, kelle suust lendavad välja mesilased. Neid kõiki lapsi väitis vanaisa end tundnud olevat, kui elas Teise maailmasõja ajal pagulasena Walesi saarel miss Peregrine’i lastekodus.
Jacob oli need lood juba ammu fantastika hulka arvanud, kui vanaisa Abe suri hirmsat surma. Ametlikuks põhjuseks said metsikud koerad, Jacob oli aga surmapaiga lähedal vilksamisi näinud seletamatut koletist ja ta otsustab vanaisa lapsepõlve saladuse lahti harutada.
Ta keelitab ornitoloogist isa kaasa ja peagi on nad kõledal ja eraldatud Walesi saarel. Veel mõni imepärane seiklus ja poiss leiabki vanaisa lapsepõlvekaaslased, kes on just nii ebaharilikud, nagu vanaisa neid kirjeldas. Selgub, et neil läheb teda väga vaja.
See raamat töötab tänu mustvalgetele vanadele fotodele. Selliseid on terve internet täis ja leiab neid enamiku inimeste perekonnaalbumitest ja pööningutelt. Küllap on kõik tähele pannud, et vanadel fotodel näevad inimesed välja ühtaegu ebaloomulikult realistlikud ja samas kuidagi valed, nagu oleks tegemist mitte inimeste, vaid inimesesarnase rassi esindajatega. Riggs on sellistest fotodest ammutanud kaudset ja otsest inspiratsiooni. Raamatu peale on 44 vana ja veidrat fotot, mis igaüks kirjeldab loo konreetset tegelast või situatsiooni. Ja Riggsil on õnnestunud oma looga esitada nende fotode taga aimduv unenäolisus, milles on kõrvuti tugev reaalsusetunne ja fantaasiamaailm. See lummab, kuigi seiklused, millesse ebaharilikud lapsed satuvad, on pigem alla keskmise, nii et järge ei viitsi ma ilmselt välja otsida. Tegelased jäävad ka lamedaks, neid defineerib enamasti üks üleloomulik omadus, näiteks tüdruk, kes tõstab raskusi või, see, kellel oli suu kuklas, aga ka see lugedes väga ei häiri.Tegemist on lasteraamatuga ja selle jaoks on siin karaktereid küllaga.
Metsavana kiristas Goodreadsis hambaid, et kangelase asemel on peategelaseks mingi hale äpu. Mulle see sobis, sest sellisega suutsin ma lihtsamini samastuda. Tore ju on, et avastad hoopis teise maailma, aga mida teha, kui sinnajäämine tähendab sisuliselt enda maapealsele elule kriipsu pealetõmbamist? Kahju ju vanematest, kes arvavad, et oled surma saanud. Ja ülikool jääb käimata ja tööalane karjäär tegemata. Jacob tegeleb nende küsimustega väga tõsiselt.
Kokkuvõtvalt, “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” on peajagu üle teistest uuematest laste- ja teismeliste ulmekatest, mis mulle kätte on sattunud.

Juan Gabriel Vásquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumise hääl“Asjade kukkumise hääl” sarnaneb kuidagi Ollikaise “Musta muinasjutuga” – lugesin ma neid vaheldumisi, “Musta muinasjuttu” lugesin bussis, oli hea õhuke kotti pista, sel nädalal tuli kuidagi palju sõita. “Asjade kukkumise häält” lugesin kodus ja vähemalt peategelased kippusid kuidagi nagu ühte sulama. Üllatavalt need kaks raamatut isegi lõpevad ühtemoodi – pildiga, kus peategelane jõuab tühja korterisse, kust naine ja laps on lahkunud.

Ollikainen ja Vásquez muide on ühevanused – sündinud 1973. aastal. Ja kuigi “Asjade kukkumise hääl” on väga ja väga konkreetselt Kolumbia, veel rohkem Bogotá romaan, ühe põlvkonna romaan, ja “Must muinasjutt” ei ole nii väga Soome romaan ja põlvkonna romaan ka mitte, peab neis olema midagi universaalset, et nad on tunnetuslikult nii sarnased. Isegi mitte ainult tunnetuslikult. Piisab, kui võtta pealkiri.

On raamatuid, kus pealkiri on lihtsalt pealkiri, nagu on romaane, kus see on üsna mõistetamatu nagu need loendamatud motod, milleta ei saa vist enam ükski kirjanik läbi. Harvem on romaane, kus pealkiri võtab tõepoolest kogu loo kokku ja annab sellele isegi lisamõõtme. “Must muinasjutt” ja “Asjade kukkumise hääl” on just sellised.

Asjade kukkumise hääle motiivi kasutab Vásquez nii mitu korda, et see ei ole pelk kujund. See on kokkuvõte. Kolmesõnaline ümberjutustus. Ühe põlvkonna maailm kui asjade kukkumise hääl, kõikide häälte ema – elude hävimise hääl kuristikku sööstmisel, hääl, mida tekitasid asjad lennu 965 Andidesse kukkumisel. Tõendusmaterjal, must kast, mida uurida, kuigi inimelu puhul ei saa sääraste tehnoloogiliste luksustega arvestada.

Aki Ollikainen “Must muinasjutt” LR 2017 nr 11-12

ollikainen“Kusagil lähedal, kasepuu alumisel oksal istub mõrtsuka vaim. Mees ja naine seda ei näe, suvise varahommiku esimesed päikesekiired paistavad sellest läbi, see muutub linnuks, sööstab kiljatades läbi lehtede ja kaob enne lõplikku päikesetõusu.”

Kui üks romaan juba esimesel leheküljel niimoodi üllatab, niisuguse kujundiga, siis peab see olema üks hea romaan. Tegelikult on see üks paras eklektika, isegi niivõrd, et pärast läbilugemist lappasin teda ja püüdsin tegelasi kuidagimoodi mingisse süsteemi paigutada. Kes on kelle vana(vanaisa) ja nii edasi. Õnnestus. Lõpuks õnnestus. Vist.

“Ja mina heitsin paadisillale pikali, vaatasin tähti, need tundusid laskuvat aina allapoole, justkui oleks öö oma võrke sisse lasknud ja meid alati hommikuti alamõõdulistena tagasi kasvama visanud.”

Niisuguseid üllatavaid kujundeid “Must muinasjutt” igatahes pakub. Öö. Vesi. Udu. Kalad. Võrk. Allikas. Tattarisuo allikas, kust leitakse pöial. Käelaba. Pea.

“Paistis täitsa sedamoodi, nagu oleks jääaugust võetud särg ja taevasse visatud. Seal oli ta siis hõbedaste külgede helkides värisenud nagu viimane jumal, ja suured kuused olid kummardunud tema silma, mis oli kuu.”

Pole siis ime, et sellisesse maailma, soosse, kipub inimene ära eksima ja avastama lõpuks, et soo, kus ta on ekselnud, ei ole üldse õige soo, on täitsa vale, kellegi teise, mitte tema enda oma. Ja kui see ka oleks oma. Ega see midagi muudaks. Välja nagunii ei pääseks. Lihtsalt teaks siis, et eksled omas.

“Must muinasjutt” on üks süngemiad romaane, mis ma olen lugenud. See ei jäta vähematki lootust, ei paku ühtegi lahendust, see isegi ei selgita midagi, ei nimeta mitte ühtegi põhjust. Isegi mitte paratamatust põhjusena. Paratamatus, muide, võib olla väga lohutav.

“Mustas muinasjutus pole ka seda, aga miks peakski. Muinasjutt ei seleta ju kunagi midagi. See on lihtsalt üks lugu. Ja ei mingit, kui nad veel surnud ei ole, siis… Sest nad on surnud. Kõik. Ja kui ka ei oleks, ei muudaks see midagi.

“Must muinasjutt” on romaan lagunemisest, ühiskonna, suguvõsa, perekonna ja üksikisiku (mehe) lagunemisest: “… ja ma olen tuli, mis kõrvetab mu kõige armsamaid.”

“See oli selline öö, mis ei lõppenud kunagi. See muudkui kordus, kuni päevad olid kõigest tänavalaternad pikali pimedal tühermaasirgel, mis lõputult jätkus.”