Guillermo Martinez “Märkamatud mõrvad”

martinez“Märkamatud mõrvad” on kummaline raamat. Oleks nagu Ladina-Ameerika romaan, aga ei ole ka. Kes suudakski ette kujutada üht ladina-ameerikalikku lugu tegevuspaigaga Oxfordis?! Noh, “Märkamatud mõrvad” seda igatahes on, aga ainult mõnevõrra.

Ladina-ameerikalik on ainult raam, loo alustamise ja lõpetamise viis. Need ja angstum – loomake, kelle kohta ma eestikeelset nimetust ei leidnudki – annab tugeva ladina-ameerikaliku mõõtme, lugu ise aga oleks nagu hoopis midagi muud.

Oleks nagu kriminaalromaan, aga jällegi – ei ole ka. “Märkamatud mõrvad” kasutab küll kriminaalromaani võttestikku, aga eesmärgiga arutleda tõe (ja matemaatika) üle, nii et kõige rohkem on see vast hoopis Oxfordi romaan, aga paradoksaalsel moel lõpeb see enne lõppu ära ja – jälle see angstum paneb kahtlema, mis see õigupoolest nüüd on.

Pigem siis romaan vältimatult eksisteerivast tõest, mis libiseb käest, jadadest, mille jätkamiseks on lõputu hulk võimalusi, millest kõik on õiged, kuigi pole võimalik kindlaks teha, kas jätkaja tegi seda juhuslikult või tõepoolest jada jätkumise seaduspära tabanuna.

See on romaan lahenduste leidmise esteetikast, mida me tahes-tahtmata järgime, tolle esteetika perifeeriasse või sellest väljaspoole, kus kehtivad hoopis teised seaduspärad, jõuavad vähesed, lahendused, kuigi erinevad, on aga õiged mõlemal puhul – nii esteetika piires kui ka väljaspool seda.

Või siis pole õigeid lahendusi üldse olemas – kui iga viis jada jätkata on õige, mis tähendus on siis üldse õigel ja valel? Neid pole enam olemas, jääb vaid esteetika. Oeh!

 

Advertisements

Jack Vance “Lyonesse”

Jack Vance on väga äge ulmekirjanik, kelle tekstid on alati lugemist väärt, isegi kui kõik ta raamatud eraldi võttes poolest ei ole teab mis surematud. Kõige kuulsamad on vist “Dying Earthi” lood, mis on muinasjutud ülikaugest tulevikust, mis meenutab fantasyt. Lyonesse on ka fantasy, aga varakeskaegselt Maalt (hiljem lugesin, et maailm on sama mis “Dying Earthis”).
Tegevus toimub müstilisel nüüdseks kadunud või saartel Inglismaast lõunas ja Prantsusmaast Läänes. Üks sealne ambitsioonikas ja kalk valitsejapaar saab tütre ja on üliväga pettunud, sest vaja oleks olnud poega. Esimesed kümme aastat ei pööra kuninglikud vanemad oma tütrele peaaegu mingit tähelepanu, siis otsustab kuningas, et mängida tuleb nende kaartidega, mis kätte on jagatud, ja hakkab tütar Guldrunile kosilast otsima – sellist, kellest saaks võimalikult kasulik liitlane. Tütre tahtmisi ei küsi keegi.
Lugesin ja lugesin ning tundsin, kuidas kerge pettumus poeb hinge. Miks tal oli üldse vaja ammukadunud kontinent Atlandi põhjast üles tõsta, kui sama hästi oleks võinud tegevus toimuda mõne Inglismaa kuninga kojas. Maagiat oli ka näpuotsaga, lossi keldrist leiti vist ühed kahjurid, keda mie maailmas päriselt olemas ei ole.
Lugu võtab tõeliselt romeojajulialiku suuna, kui printsess leiab lossi lähedal rannast poolsurnud meretaguse prints Aillasi ja poputab ta salaja üles.
Edasi hakkab juhtuma. Lugu saab sisse sellise hoo, justkui oleks tegemist hoopis teise raamatuga. Aillasi ja Guldruni laps satub haldjate (fairies, mitte elves) kätte. Kui Aillas vangistusest põgeneb, asub ta lapse jälgi ajama. Aga poiss läheb just umbes siis värvikate võrukaelte juurest inimeste maailma. Seiklused panevad hinge kinni hoidma, trollid on julmad ja vägistamishimulised, haldjate peale ei saa kunagi kindel olla, sest nende leidlikkusel trikkide mängimises ei ole piire, võluesemed ei mitte lihtsalt võlurite argised tööriistad, nagu tänapäeva fantasytes, vaid panevad südame põksuma. Värskendav.

Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

jonassonSaja-aastane Allan Karlsson ronib Rootsis oma sünnipäeval vanadekodu aknast välja ja põgeneb. Poolteise kuu pärast on ta Bali saarele jõudnud, seal abiellunud ja kinkinud oma noorukesele naisele 85. sünnipäevaks arvuti, sest ta on kuulnud et noortele see interneti-värk meeldib.

Päris pöörane, kuigi võrdlemisi tagasihoidlik – kui arvestada, mis jääb selle poolteise kuu ja saja aasta sisse, sest vaheldumisi viib autor lugeja kurssi mõlemaga – Allan Karlssoni ebatavalise (ning ebatavaliselt pika) elukäigu ja vanadekodust põgenemisele järgnevaga.

Raamat on vaimuks ja nagu öeldud – täiesti pöörane, alates ideest laotada terve 20. sajand ühe elu teljele (ja me ei räägi siin Rootsist, eks ole, me räägime maailmast). Peale selle on autor sokutanud sajandi ajaloo sõlmpunktidesse just Allan Karlssoni taolise lihtsa mehe, kellel on kolm klassi haridust ja kes oskab ainult kahte asja paremini kui enamik teisi – kitsepiimast puskarit ajada ja aatompommi kokku panna. Geniaalne!

Ometi on selles kõiges midagi konstrueeritut (noh, jah, üsna hea kontruktsioon, aga ikkagi konstruksioon) ja see lobisev stiil! See on kohati lihtsalt kohutavalt tüütu. Aga no mis seal ikka. Nagu ütleks Allan Karlsson: “On nagu on!”

PS See oli küll tore, et autor lasi oma peategelasel kogu elu jooksul vihastada vaid korra – siis kui rebane tolle kassi Molotovi maha murdis. Ja mis seal salata – see läks talle kalliks maksma. Rebasele, ma mõtlen.

Joseph Heller “Catch-22”

Joseph Helleri “Catch-22” on kultusraamat Teisest maailmasõjast, mida Goodreadsi järgi paljud armastavad ja paljud vihkavad. Mina kuulun viimaste hulka.

Romaani peategelane John Yosserian on USA pommituslennuki ekipaaži liige, kes sõdib Itaalias ja on valmis ükskõik mida tegema, et sellest põrgust pääseda. Iga lend viib ta hüsteeriasse, ta simuleerib ja peab plaane isegi värdjate ülemuste tapmiseks. Ja need on tõesti värdjad. Omakasu nimel on nad tõstnud Yosseriani väeüksuses kõigepealt lahingulendude arvu, pärast mida peaks sõdur koju pääsema, 50-lt 60le, siis 70le ja raamatu lõpupoole isegi 80le. Nii libiseb Yosseriani käegakatsutav pääsemine iga kord viimasel hetkel käest. 
Ma saan hästi aru, miks üks teistmoodi kirjutatud sõjavastane ja veelgi rohkem sõjaväelise hierarhia ja ohvitseride lolluse vastane raamat 1960ndate USAs kohe massidesse läks, kuigi kriitikud esialgu ainult õlgu kehitasid. Aeg oli selline, et see sõnum kõlas. Aga praegu on seda lugeda ikkagi tõeline piin. See jurakas on üle 500 lehekülje pikk ja õiget lugu seal polegi. Raamatu hüppab ühe tegelase peast teise ja tegeleb sõjapidamise absurdsuse kirjeldamisega. Karikatuurselt. Catch-22 on näide sellest, punkt, mis ei luba arstil sõjaväest pääsemise eesmärgil end hulluks teha püüdvatele noormeestele vabastust anda, sest see, et nad tahavad sõjast pääseda, näitab, et nad on normaalsed. 
“Catch-22” jätkab “Vahva sõdur Švejiki” õilsaid traditsioone ja see kannab samu väärtusi mis näiteks Vonneguti sõjavastased teosed või Kubricki “Dr Strangelove”, aga seda lugeda on lihtsalt suur piin. Üks Helleri lemmikvõtteid on kordamine dialoogis. Umbes nii et “Miks sa, Yossarian, missioonile ei taha?” “Nad tahavad mind ära tappa.” “Miks sa arvad, et nad just sind tappa tahavad?” “Eelmine kord nad proovisid mu lennukit alla tulistada.” “Aga see on ju loomulik. Me oleme nendega sõjas.” “Mina ei ole kellelegi sõda kuulutanud, aga ikka nad proovivad mind tappa.” “Aga miks sa arvad, et nad just sind tappa tahavad?” Ja nii lehekülg, kaks. Mõne tegelase kirjutab Heller küll lihast ja luust inimeseks, kellele võib kaasa tunda, aga enamik jäävad mingite sõjaaegsete karikatuuride röökivateks ja sülgepritsivateks ohvitserideks. Kui seda oleks 200 lk, võib-olla ma kannataks selle ära ja kiidaks heaks, sest lõpp läks veidi elavamaks, aga praegusel kujul ei soovita seda mitte kellelegi.
Kõige toredam selle raamatu juures on see, kuidas ma selle leidsin. Olime kusagil Londoni äärelinnas öömajal, kui märkasin oma toa raamaturiiulis raamatut kleepsuga “Traveling Book”. Selgus, et see on “rändama lastud” eksemplar, mida igaüks võib kaasa võtta ja edasi jagada (pick me up, read, and release me!). Soovitavalt tuleks võtjal raamat registreerida saidil http://www.bookcrossing.com, et saaks selle teekonda jälgida. Niisiis, kui on soovijaid, andke teada.

Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

minu muhumaaKatrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.

Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.

Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.

Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.

See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.

Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.

Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.

Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.

Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.

Fritz Leiber „Swords against Death“

Fantasyt jagatakse eepiliseks ja mõõga-ja-võlukunsti (sword-and-sorcery) fantasyks. Esimene on hea ja kurja võitlus, kus tõenäoliselt otsustatakse maailma saatus, umbes nagu “Sõrmuste isandas”. Teise kangelased (või antikangelased) on rohkem barbar Conani masti tegelased, kes ajavad oma väikest asja siin (õigemini väljamõeldud) maa peal nii hästi-halvasti kui oskavad. Varastavad, tapavad, murravad lubadusi, ajavad taga rikkus ja võimu. Hea ja üllas nagu ma olen, pole ma kunagi sword-and-sorceryst eriti hoolinud. Välja arvatud Vance’i “Dying Eearth” ja eriti Fritz Leiberi imelised Lankhmari lood.

„Swords ainst Death“ on Fafhrdi ja Gray Mouseri nime kandvate kangelaste kronoloogiliselt teine jutukogu, mis koondab alljärgnevad jutud:

The Circle Curse (1970)
The Jewels in the Forest (1970)
Thieves’ House (1943)
The Bleak Shore (1940)
The Howling Tower (1941)
The Sunken Land (1942)
The Seven Black Priests (1953)
Claws from the Night (1951)
The Price of Pain-Ease (1970)
Bazaar of the Bizarre (1963)

Fafhrd ja Gray Mouser on kaks kaabakat sõpra ja seiklejat, üks kidur, aga osav, teine tõeline musklimees. Pärast eelmistes lugudes aset leidnud tragöödiat noormeeste isiklikus elus otsustavad nad suurest ja vägevast Lankhmari linnast igavesti lahkuda. Lahkuda ju võib, aga kas ka igaveseks? Keeruline, eriti kui seda ei taha mõni jumal. Aga see pole ka tähtis. Raamat on tegelikult jutukogu, milles iga lugu on iseseisev seiklus.

Enamik sarnaseid barbarkonanlikke lugusid on tüütud, sest üksteisel ainult nahka üle kõrvade tõmmata proovivate tegelaste õnn ja õnnetus ei lähe mulle korda. Aga Fafhrdis ja Grey Mouseris on mõnus eneseiroonia ja elufilosoofia, mis tõstab nad teiste kirjanike samalaadsete tegelaste seast esile.

Ja nendega juhtub asju, mida tavaliselt fantasys peategelastega ei juhtu. Esimese kogumiku tragöödia, mille järellained käivad ka sellest osast läbi, on minu vist üldse suurim fantasy-lugemisel saadud ehmatus. Ja lood on kõvasti leidlikumad kui enamik fantasyt. Meeldib väga.

John Varley “The Ophiuchi Hotline”

See John Varley 1977. aastal ilmunud lühemapoolset ulmeromaan on esimene romaan tema kaheksa maailma sarjast ja kohane on seletada, mis maailm see selline on.
Tegevus algab 27. sajandil. Inimkond on Sissetungijate poolt Maa pealt minema kupatatud ja kolinud Päikesesüsteemi teistele taevakehadele. Sissetungijatest teatakse suhteliselt vähe, näinud on neid vist ainult paar-kolm inimest. Aga on teada, et tegemist oli meiega võrreldes üliarenenud tsivilisatsiooniga, kes ei hakanud meie pärast isegi käsi verega määrima. Nende klassifikatsiooni järgi elas Maal peal meist kaks kõrgema intelligentsiga rassi – delfiinid ja vaalad – ning vist sellepärast, et me neile liiga ei teeks, kadusid maalt ühel heal päeval kõik inimeste masinad ja muu siuke. Suurem osa inimkonnast suri kiiresti nälga. Maalaste kolooniaid Päikesesüsteemis ei puudutatud.
Umbes samal ajal püüdsid inimesed kinni Päikesesüsteemi suunatud infojoa, mis paistis tulevat 17 valgusaasta kauguselt Ophiuchi süsteemist. Seda hakati kutsuma Ophiuchi hotline’iks ja selgus, et tegemist on inimeste teadmistest tohutult eespool oleva teaduse saavutustega. Mingi osa infost, mis dešifreerida õnnestus, võeti kasutusele ja nii jõudsid Kaheksa Maailma inimesed maa-aegsetega võrreldes üsna kõvale arengutasemele.
Peategelane Lilo istub oma kodukoloonia Kuu vangikongis ja ootab surmanuhtlust, sest on vahele jäänud inimese DNA näperdamisega. See on tabu.
Varley nimi on kvaliteedimärk, ta kirjutab hästi, tal on ideid ja alati midagi öelda. ka see on väga hea, ideedest pakatav ja põnev raamat, mis ühtaegu meenutab USA kuldajastu ulmet ja moodsate kosmoseooperite paremikku. Kloonid, soovahetused, küborgid, arvutid, huvitavad ühiskonnad. Raamatu lõpuks saab lahendatud Ophiuchi hotline’i saladus ja ühtteist rohkem teada Sissetungijatest. Tänapäeva autoritest oskan võrrelda Richard Morgani “Altered Carboniga” ja võrdlus on Varley kasuks. Varem on teda vahel nimetatud küberpungi eelkäijaks või ettevalmistajaks ja saan ka sellest aru. Aga samamoodi sobitub ta ühte ritta Clarke’i ja Asimovi suurte kosmoselugudega. Võtan kohe käsile “Steel Beachi”, mis kuulub samasse maailma.