Mart Kivastik “Sure, Poisu!”

“Kes tahaks olla Vares? Must kraaksuv lind. Johannes Vares oli edev mees, kelle suurim õnnetus oli tema nimi. Barbarus kõlas palju uhkemalt, oli eriline, ja jäi meelde. /…/ Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikese mõnusa, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa.”

Hirmkalli, aga siiski tohtrihärrale jõukohase hinnaga soetatud telefon helises esimest, küllap teist ja kolmandatki korda, aga see esimene, see oli ikkagi määrav.

“Barbarus oli kogemata saanud, mida oli tahtnud, võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid tal hakata peaministriks ja jutul lõpp. Härra Barbarusest sai seltsimees Barbarus. /…/ Ta tahtis tagasi Vareseks, olla silmapaistmatu lind, olla mittekeegi, lihtsalt ja vaikselt elada, doktor Vares ja tema väike Siuts.”

Aga kas ikka tahtis? Kõik see jutt siin ja autori järelsõna on muinaslugude sinine suits, võib-olla sulavale. Ei tea ju. Ei saagi teada, aga see on tõsi, et lugusid ümber pöörata ei saa. Kui telefon juba heliseb, kuigi sa sellega ei ole arvestanud, siis ta heliseb. Midagi pole teha.

PS Pagan küll, kuidas ma olin selle täiesti ära unustanud, et ma olen seda ju näinud, “Sure, Poisut!” ja “Varest” ma mõtlen, lavastust, millest on saanud romaan.

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

“Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi.”

Sedasi see algab.

Mina ei oleks teda ehk leidnudki, kui poleks juhtunud nägema intervjuud tõlkija Krista Kaeraga.

Kaer tähendas seal, et suurem jagu inimesi ei tea vast, et säärane raamat üldse olemas on. Noh, sellest piisas.

Mis omakorda näitab seda, et ma Kirjakoid ikka läbinisti ei tunne, sest Tarmo oli “Viimast ükssarvikut” ammuilma lugenud. Kuidagi olin ma selle kahe silma vahele jätnud. Või on siis ikkagi sedasi, et ta sokutab vahele. No et see nii väga välja ei paistaks, sest olgem ausad, see tekitaks siiski mõnevõrra segadust, kui see laiemalt teatavaks saaks.

Selge see, et Tarmole meeldis Scmendrick, mitte arulage liblikas. Sininäärile annaks ma siiski lootust. Ükssarvikuga on nii, nagu ta parasjagu on, sellega olen ma nõus. Pole mõtet targutada, sest ilma temata ei saaks kuidagi, aga see selleks.

Raamat on tore. Just detailides, kõik need mammi Fortunad ja näota linnud ja muud.

“Viimane ükssarvik” on täpselt selline, nagu üks muinasjutt olla võiks ja olema peaks – ilus, kurb, naljakas ja liigutav.

Mõned tsitaadid ka.

“Mis puutub sinusse ja sinu südamesse ja sellesse, mida sa ütlesid ja ei öelnud, siis tema mäletab seda kõike ka siis, kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes.”

“Nõia tardunud silmad lõid nii metsiku leegiga lõkkele, et salgake ööliblikaid, kes lõbutsema kavatses minna, lendles otse neisse silmadesse ja kõrbes lumivalgeks tuhaks.”

“Aga selle asemel, et tema juurest minema minna, jäi liblikas tema pea kohale lehvima ning tundus sinakas õhtuõhus äkki vähem uljas ja natuke närviline.”

“Nende esimesel rännupäeval lendas sininäär neist üle, ütles: “Tehtagu mu sulgedest sohvapadi!” ja lendas otse koju naisele seda uudist teatama. Naine istus pesal ja laulis lastele ühetooniliselt ja tuimalt.

Sitikad, satikad, ritsikareod, ämmelgad, põrnikad, nälkjad ja teod, /…/

“Nägin täna ükssarvikut,” ütles sininäär laskudes.

“Ma märkan, et õhtusööki sa ei näinud,” vastas naine külmalt. “Ma ei salli meest, kes räägib tühja suuga.””

Emelie Schepp “Alter ego”

Lugesin ja muudkui pahandasin, mille pagana pärast võetakse tõlkida kuskilt poole pealt.

Tore, et prokurör Jana Berzeliusel on uus juhtum, aga ta on nii palju huviäratav(a minevikuga) karakter küll, et tahaks algusest peale teada.

Ja nagu selgus, täitsa ilmaasjata pahandasin.

Prokurör Berzeliuse lood on täiesti olemas, kas just kõik, aga neid ikka on, ei olnud märganud. Vat.

Ühesõnaga üle hulga aja üks korralik Põhjamaade kriminaalromaan. Prokurör Berzelius iseenesest on värskendav, minevik, ma mõtlen. Täitsa midagi uut, ja see duaalsus, Danilo Peña.

Enesevalitsuse kaotanud mõrtsukast prokurör on ehk natuke üle võlli, aga olgu peale. Väga ei häiri ka.

Ehk siis kokkuvõttes põnev. Ei veni. Igav ei hakka. Ja tahaks teada, mis edasi saab. Ja mis tagasi sai.

PS Autori mõttes täitsa nagu uus leid kohe. Peab edasi ja tagasi lugema.

John Maxwell Coetzee “Barbarite ootel” LR 1989/37-39

1989. aastal ilmunud romaani eessõnas arutleb tõlkija Enn Soosaar muu hulgas ka selle üle, kas Coetzee, too suhteliselt noor, toona 49-aastane, ja suhteliselt väheviljakas autor, kelle nimega oli ses asjas spekuleeritud, võiks kunagi ka tegelikult Nobeli saada.

“Südamaal” oli seks ajaks juba loodud ja “Elizabeth Costello” ka, kuigi ilmus ju samal aastal, kui Coetzee Nobeli sai. Nii et Costellot nad arvesse ilmselt ei võtnud.

Kui ritta panna need kolm, ja kolm sel põhjusel, et kolme olen ma lugenud, siis saaks esimese koha Costello, mille ma leidsin puhta kogemata ja lõppkokkuvõttes oli see üks halenaljakas lugu, sest ma pidasin Costellot autoriks.

Ju tolle suure ja silmatorkava pealkirja, selle kohal pisikese ja silmatorkamatu Coetzee nime, millest ma üldse nagu mööda vaatasin, ja tagakaane teksti peale, mis teatas lugejale, et Elizabeth Costello on eakas Austraalia kirjanik, kes, ja nii edasi.

Teise koha saaks juba Coetzeed teades loetud “Südamaal” ja kolmanda barbarid, mille Kaire tahtis ära visata. Või keldrisse viia, ma ei teagi. Aga sellest ei maksa midagi välja lugeda.

Soosaar ütleb barbarite kohta, et tüüpiline Coetzee ja peab seda paslikuks temaga esmaseks tutvumiseks. Mis võib olla tõsi, sest on mõnevõrra lihtsam lugemine kui “Südamaal” ja Costello, aga sama mõjuv – see ajaloos elamise paine, tähendus ja otstarve, küsimused, millele pole vastuseid, ja valikud, mille ees seisab igaüks, halbadel aegadel rohkem kui headel, ja väga halbadel aegadel rohkem kui halbadel.

Aga valima peab ja hea ning kurja piiril laiutab alati soo.

Ja kes õigupoolest on barbarid, see küsimus jääb ju alati ka.

“Ma ei ole kunagi varem näinud midagi seesugust: mehe silmade ees ripuvad traatrõngastes kaks väikest klaasketast. Kas ta on pime?”

Tonaalsuselt on “Barbarite ootel” nagu Buzzati “Tatarlaste kõrb”, aga sellega sarnasus ka piirdub – ootus, rajamaa, Impeeriumi piir, tsivilisatsiooni viimane (küsitav) kants.

Kõrbed Coetzeele üldse meeldivad. Vist.

Buzzatilik kõrb ja “Elizabeth Costello” kõrb, mille Cotzee targa ja kavala harakana on Kafkalt pihta pannud.

Aga mis siin ikka pikalt jaurata, lugeda ja ilmtingimata lugeda, eriti Eestimaal aastal kaks tuhat kakskümmend üks.

Mõned tsitaadid ka.

“”Või nii,” vastan valvurile. “Ongi viimane aeg tsivilisatsiooni mustal lillel õide puhkeda.” Ta ei saa aru.”

“Ajalooline aeg on Impeeriumi sünnitis. Impeeriumi olemasolu ei sõltu sujuvast taastuvast pöörlevast ajast, mis jälgib aastaaegade tsüklilisust, vaid sakilisest lõhutud ajast, mida iseloomustavad tõus ja langus, algus ja ots, katastroofid.”

“Toimuv ei ole tolle stseeni kordus, mida ma olen unes näinud. Nagu palju muudki praegusel ajal, nii jätan ma ka selle ja tunnen ennast rumalana – nagu ammu eksiteele sattunud mees, kes kõigest hoolimata edasi rühib, käib teed, mis ei vii nähtavasti mitte kuhugi.”