Millegipärast tekib küsimus, kas need “Ööülikooli” vestlused ei pidanuks raadiosse jääma. Seda enam, et raadiost on seal palju juttu, sellest ka, kuidas ta ikkagi määrab päevarütmi, kuigi ei peaks seda tegema, sest kõike saab järele kuulata.
Nüüd siis ka järele lugeda.
Raamat ka ei määra päevarütmi, paned käest ära ja loed pärastpoole edasi. Aga raadio ikkagi määrab. Nii et midagi justkui läheks kaduma, just see tunne, et “Ööülikool” hakkas pihta ja nüüd tuleb teda kuulata. Ei saa käest ära panna.
Samas on ikka hea ka, et nad kaante vahel on, et saab aeg-ajalt võtta ja neid lugeda, olgu või mõne lehekülje kaupa. Raadio on nagunii kogu aeg seal kõrval, üleskirjutus on selline raadiolik, ei ole kultiveeritud.
Mõni tsitaat ka. Hirmust ja märtsikuust.
“Sest võib-olla, kui armastus kasvab vaksa võrra suuremaks kui kartus, pääseme me minema.”
“Eks see märts ka, jah… Eks ta mõnes mõttes on ikkagi aasta kõige koledam kuu. Või mis “mõnes mõttes” – ta ongi aasta kõige koledam kuu. November ja detsember – need on ikka lapsukesed selle kõrval.”
Kirjakoi 