Tõnu Õnnepalu “Siinpool vaikust”

Millegipärast tekib küsimus, kas need “Ööülikooli” vestlused ei pidanuks raadiosse jääma. Seda enam, et raadiost on seal palju juttu, sellest ka, kuidas ta ikkagi määrab päevarütmi, kuigi ei peaks seda tegema, sest kõike saab järele kuulata.

Nüüd siis ka järele lugeda.

Raamat ka ei määra päevarütmi, paned käest ära ja loed pärastpoole edasi. Aga raadio ikkagi määrab. Nii et midagi justkui läheks kaduma, just see tunne, et “Ööülikool” hakkas pihta ja nüüd tuleb teda kuulata. Ei saa käest ära panna.

Samas on ikka hea ka, et nad kaante vahel on, et saab aeg-ajalt võtta ja neid lugeda, olgu või mõne lehekülje kaupa. Raadio on nagunii kogu aeg seal kõrval, üleskirjutus on selline raadiolik, ei ole kultiveeritud.

Mõni tsitaat ka. Hirmust ja märtsikuust.

“Sest võib-olla, kui armastus kasvab vaksa võrra suuremaks kui kartus, pääseme me minema.”

“Eks see märts ka, jah… Eks ta mõnes mõttes on ikkagi aasta kõige koledam kuu. Või mis “mõnes mõttes” – ta ongi aasta kõige koledam kuu. November ja detsember – need on ikka lapsukesed selle kõrval.”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

“On selline kummaline paradoks, et paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud. Eks meil kõigil ole niisugune kummaline tendents maailma avastada ja teda kuidagi “korda teha”. Mingi hetk saame aru, et kui oleme ta korda teinud, siis see, mida püüdma läksime, on tegelikult temast kadunud.”

Niiviisi olen isegi mõelnud.

Et ei ole nii väga vaja korda teha.

Sest seda aega, et näha, kui korda tehtust saab kord uuesti korratus, nii et paiga vaim paika tagasi tuleb, seda ju ei ole.

See on inimese jaoks liiga pikk aeg.

Aga korda tegemata ka justkui ei saa. See pole justnagu sünnis.

“Vaimu paiga” kohta suurt midagi ütelda ei ole ka justnagu sünnis, kuigi hoopis teistviisi.

Kui, siis ehk seda, et see raamat peaks olema ilmtingimata riiulis, et aeg-ajalt teda lehitseda, siit-sealt lõiguke lugeda ja mõtleda. Kasvõi selle üle, mis selle taga on, et kaks vaatlejat, sest mis see kirjanik muud on kui vaatleja, kirjutavad teineteisele lindudest, lihtsalt lindudest, ilma igasuguse tagamõtteta, et ühele meeldivad metsa- ja teisele veelinnud.

Või kes millal ja mitmekesi käis talvisel toidulaual. (Ülle, see on Sulle.)

Et kui palju tegelikult, mis maailm seal taga on.

Mida aga võiks märkida, see on vorm.

Kõvad kaaned, korralik telliskivi mõõtu köide, see kõik on jah uhkuse asi, autorile ja kirjastusele muidugi ka, aga üks raamat, mida tahaks aeg-ajalt lugeda-lehitseda, ehk isegi kaasas kanda, selline päriselt tähtis ja väärt raamat, see peaks olema teistsugune: hea katsuda, paras käes hoida.

Täpselt niisugune “Vaimu paik” on. Ja küll on hea, et tema on olemas.