“Mundus lasi oma elust jalga.”
Nii lihtsalt see käibki.
Tegelikult aga – kes meist poleks tundnud, et pruugib meil vaid korraks – meelega või kogemata – eemale saada, kui elu, mida me oleme elanud aastaid, isegi aastakümneid, muutub täiesti tähtsusetuks vinjetiks. Ainult et tavaliselt ei pööra me sellele tähelepanu. Kui ka pöörame, siis ei lase me oma elust jalga. Erinevalt Mundusest. Ja ega see temalgi lõplikult õnnestu.
Ei oska ütelda, kas Mercier filosoofina huvitus rohkem loost, mille ta kirja pani, või paelus teda võimalus (meta)romaani vormis filosofeerida. Küllap mõlemat. Huvitav on mõlemat pidi ja mõtlemapanev on ka mõlemat pidi. Ilus tekst ka.
Ühesõnaga – vanade keelte õpetaja Mundus, mitte noor, mitte selline, kellel oleks põhjust seda teha, mitte ka selline, kellelt oleks põhjust seda oodata, laseb oma elust jalga. Ja paneb lugeja koos autoriga mõtisklema väga paljude asjade üle.
“Kui on nii, et me suudame elada vaid väikese osa sellest, mis meis on – mis juhub siis ülejäänuga?”
Sellega, mis on vaid ühe (isegi mitte eriti kalli) rongipileti, aga mõnikord ainult jalutuskäigu kaugusel? Sellise jalutuskäigu kaugusel, mida me kunagi ette ei võta? Või rongipileti kaugusel, mida me ei osta? Kuigi oleme ehk mõelnud. Et jah…
Noh, sinnapaika see jääbki. See ülejäänud osa. Või siis ei jää.
Ja see kummaline ajatunnetus. Mitu korda saab inimene olla nii, et minevik on möödas ja tulevik pole veel alanud? See kummaline õhusoleku tunne, mis kestab kolm kuud, ühe kummalise suve, see tunne, mis saab meid vallata (paraku) ainult korra elus – pärast keskkooli. Mingil määral ehk pärast ülikooli lõpetamist ka, aga siis, enamasti, ollakse juba liiga seotud. Aga see üks suvi, see on meile antud. Teine pole enam võimalik. Sest edaspidi on alati võimalik minna tagasi. Tagasi läheb ka Mundus.
Ja siis muidugi sõnad. Et inimesi ei saa piiritleda sellega, mida nad ütlevad. See on hämmastav.
“Sageli räägivad nad lihtsalt rääkimise pärast. Võtta neid sõna-sõnalt, see on midagi, mis võib üksnes filoloogil pähe tulla, nimelt ühel klassikalisel filoloogil, kes tegeleb terve päeva muutumatute sõnadega, tekstidega, ja veel sellistega, mille juures on tuhandeid kommentaare.”
No tõesti. See on üks lõksude lõks. Kes sellesse juba kukub, see naljalt välja ei saa.
Ja see (paratamatu) hirm.
“Vanemate tahtmiste ja hirmude piirjooned tõmmatakse justkui hõõguva krihvliga väikeste hingedesse, kes on täiesti abitud ega tea midagi sellest, mis nendega toimub. Meil kulub terve elu, et leida sissepõletatud tekst ja see dešifreerida, ja iial ei või me olla kindlad, et oleme sellest aru saanud.”
Kõige ilusam tõdemus on ehk siiski järgmine:
“Mõnikord olen mõelnud, et Amadeu vaim oli eelkõige keel. /…/ Et tema hing oli tehtud sõnadest – ma ei tea, et kellelgi teisel oleks nõnda olnud.”
Kirjakoi 