Tegelikult ei ole ka selles krimiloos midagi uut.
Kodukanti naasnud Nathalie, kes teeb seal oma doktoritöö jaoks rabauuringuid. Traumaatiline minevik. Kolgas. Turbalaibad.
Ometi on see kõik kirja pandud nii, et mõjub nagu sõõm värsket õhku. Või jahe tuulepuhang. Ilus kujundlik keel, mida üks krimka ju ilmtingimata ei vaja, aga seekord tuleb kasuks. Korralik tõlge.
Pluss mõistlik hulk tegelasi, kes jäävad meelde. Selle koha pealt natuke nagu vana hea Agatha.
Ja mis peaasi: lõpp ei kuku ära, nagu see keskpärastes krimkades kipub olema.
Ei mingit a la ja kui nad veel surnud pole, siis…
Hästi tore lõpp on.
Kirjakoi 